Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Madis Ernits 19.09.2017, Tartu 3-16-52 Marko Mesi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu 14.12.2015. a käskkirja nr 1.3-3/185d õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ja hüvitise nõudes ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 17.05.2016. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Marko Mesi Esindaja v.-adv. Sirje Must Vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.05.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulu summas 120 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.10.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PPA peadirektor kohaldas 14.12.2015. a käskkirjaga nr 1.3-3/185d (tl 8-10p, 37-39p) kaebaja suhtes, kes oli Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo Mustvee kordoni Varnja teenistuse vanempiirivalvur, distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist ATS § 94 alusel. Käskkirja kohaselt teostas kaebaja korduvalt politseiinfosüsteemis teenistusülesannetega mitteseonduvaid
päringuid ning rikkus piirivalvurite leitud paadi politseile üle andmata jätmisega leidude käsitlemise nõudeid, mis on teenistuskohustuste korduva süülise täitmata jätmise ja vääritu teo korduva toimepanemisena politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-de 1 ja 3 alusel kvalifitseeritavad distsiplinaarsüüteod.
2.Kaebaja esitas 08.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 3-6p) PPA 14.12.2015. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks ja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, lugedes ATS § 87 alusel kaebaja teenistusest vabastatuks omal soovil, ning hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kaebuse kohaselt on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.
3.PPA palus vastuses kaebusele (tl 55-56) jätta kaebus rahuldamata, jäädes käskkirjas toodud seisukohtade juurde.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 17.05.2016. a otsusega (tl 99-103p) kaebuse. Halduskohus leidis kokkuvõtlikult, et kaebaja ei ole süüliselt käitunud moel, mis oleks vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteeriks ametnikku või ametiasutust, samuti ei ole kaebaja teenistuskohustusi süüliselt täitmata jätnud ega pannud toime vääritut tegu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.PPA palub 16.06.2016 esitatud apellatsioonkaebuses (tl 110-113p) tühistada Tartu Halduskohtu 17.05.2016. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. PPA on seisukohal, et halduskohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud suures osas arvestamata vastustaja esitatud tõenditega. Kaebaja selgitus, et ainult nii sai ta infosüsteemi korrasolekut kontrollida, ei ole usutav, sest KAIRI logist nähtub selgelt, et eelnevalt tegi kaebaja erinevaid päringuid nii isikute kui ka sõidukite kohta. Kaebaja seletus on ebausutav ka vaadatud andmete tõttu, sest andmebaasi korrasoleku kontrollimiseks ei ole vaja vaadata isiku fotosid ega andmeid Schengeni tagaotsimise kohta. Teostades päringuid ei omanud kaebaja päringute tegemiseks teenistuskohustuste täitmisest tulenevat teadmisvajadust ega õiguslikku alust, vaid päringud olid ajendatud isiklikust huvist. Andmekaitseinspektsiooni (AKI) väärteomenetlus seoses iskuandmete töötlemise põhimõtete võimaliku rikkumisega ning distsiplinaarsüütegu seoses päringute tegemisega ilma teenistusliku vajaduseta on erineva koosseisuga rikkumised, mida vastavalt pädevusele menetlevad erinevad menetlejad. Isikuandmete töötlemise põhimõtete rikkumise mittetuvastamine AKI poolt ei välista seda, et ametnik on teenistusega mitteseotud päringuid tehes eiranud asutuse siseaktidega kehtestatud reegleid ja sellega pannud toime PPVS § 86 punktide 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavad distsiplinaarsüüteod. PPA vaidlustas AKI 07.04.2016. a määruse väärteoasjas nr 95016000005 menetluse lõpetamise kohta ning 17.05.2016 tegi AKI uue määruse, millega tühistas väärteo menetluse lõpetamise määruse kaebaja suhtes ning jätkab väärteo menetlemist. Olukorras, kus paadi pärija loobus paadist ja palus piirivalvuritel see hävitada, jättis kaebaja paadi üle andmata Lõuna prefektuuris leidudega tegelevale ametnikule. Sellega ei taganud kaebaja leitud paadi edaspidist üleandmist seaduslikule omandajale, vaid viis 2014 juunis paadi enda kinnistule. Hetkel, mil kaebaja omal algatusel paadi juhtumit lahendama asus, olid PPA-le juba paadi omanik ja selle pärija teada. See asjaolu nähtub kaebaja poolt infosüsteemis tehtud päringute sisust – ta ei hakanud otsima isikuid paadi kaudu, vaid tegi päringud otse isikute kohta. Pärija kohta oli tal teada selle isiku nimi ja perekonnanimi ning omaniku kohta oli teada
isikukood. Vastavate isikute kohta tehtud päringute sisust ei nähtu, et kaebaja oleks otsinud paadi omanikku. Sisekontroll tuvastas kaebaja käitumises paadiga seonduvad tegevused, mis näitavad tema tahet paat enda kasuks pöörata. PPA-le ei saa ette heita kaalutluse puudumist distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ega määratud karistuse ebaproportsionaalsust.
6.Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 121-122) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb aga järgnevas osas muuta.
8.Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et halduskohtu otsuses on ekslikult asutud seisukohale, et „asja menetlemisel puuduvad kaalutlused“ (tl 101p). ATS § 94 lg 1 alusel võib ametniku teenistusest vabastada ATS § 70 punktis 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena ATS § 75 lg-s 4 sätestatud tingimusel. ATS § 75 lg 4 kohaselt võib ametniku vabastada teenistusest distsiplinaarsüüteo eest juhul, kui rikkumine on oluline. Seega on teenistusandjal ametniku distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamisel kaalutlusõigus. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtuvalt on vastustaja karistuse määramisel kaalutlusõigust teostanud.
9.Ringkonnakohus leiab aga, et vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel teostanud kaalutlusõigust puudulikult. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri pole veenev osas, mis puudutab karistuse valikut. Vastustaja tugines distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas rikkumise olulisuse sisustamisel ATS § 75 lg-le 5 ja lg 6 p-le 1. ATS § 75 lg 5 kohaselt on teenistuskohustuste rikkumine oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Vastustaja asus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas seisukohale, et kaebaja poolt toime pandud rikkumised on toonud kaasa tema suhtes usalduse kaotuse. ATS § 75 lg 6 p 1 järgi eeldatakse rikkumise olulisust, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult. Vastustaja luges distsiplinaarmenetlusega tuvastatuks, et kaebaja pani rikkumised toime tahtlikult.
10.Ringkonnakohus leiab, et ka olulise rikkumise ning tahtluse korral on distsiplinaarkaristuse määrajal jätkuvalt kaalutlusõigus, mistõttu ei pea karistuseks olema igal juhul ametist vabastamine. Riigikohus on hiljuti selgitanud: „Kuigi tuleb nõustuda, et ka sellise teenistuskäiguga isikud võivad toime panna rikkumisi ning kõrgendatud ootused nende suhtes on samuti õigustatud, ei saa jätta rõhutamata, et esmakordse rikkumise eest teenistusest vabastamiseks peaks süütegu olema eriti raske või põhjused teenistussuhte mittejätkamiseks olulised. /---/ Teenistussuhte lõpetamist põhjendades on PPA lähemalt selgitamata leidnud, et usaldus kaebaja vastu on kadunud, sest rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Selline üldsõnaline põhjendus ei ole piisav“ (RKHKo 18.10.2016, 3-3-1-13-16, p 24). Ringkonnakohus leiab, et ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas puudus veenev põhjendus, miks ei suuda kaebaja edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on küll märgitud, et kaebajat pole distsiplinaarkorras karistatud, ta on kogenud politseinik, ta on täitnud piirivalvealase rakenduskõrgharidusõppe õppekava, tööandja esindaja on andnud tema kohta positiivse iseloomustuse, temaga 2014. a toimunud arenguvestluse tulemus on positiivne.
Samuti, et kaebaja võtab ootamatutes situatsioonides vastu adekvaatseid otsuseid. Samas on aga distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud, et kaebajale süüks arvatavate distsiplinaarsüütegude toimepanemist kergendavad asjaolud puuduvad ning senist eeskujulikku teenistust ja ametniku kõrget professionaalsust ei saa käsitleda süüd vähendava asjaoluna, vaid see annab õiguse eeldada ametniku paremat teadlikkust. Ringkonnakohus ei nõustu selle seisukohaga. ATS § 75 lg 1 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Vastavalt ATS § 75 lg 2 p-dele 3 ja 4 võetakse ametniku eelnevat karistatust ja teenistusalast käitumist arvesse distsiplinaarkaristuse määramisel, mitte aga süüd vähendava asjaoluna. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist rikkumisega, mis võis mõjutada kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Samuti pole distsiplinaarkaristuse liigi valikul põhjendatud, mis tingis vajaduse kohaldada rangeimat karistust, mitte aga näiteks teenistussuhte jätkamist madalamal ametikohal.
11.Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
12.Vastustaja on apellatsioonkaebuses asunud otsima distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja põhjendamiseks täiendavaid põhjuseid. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Sellest tulenevalt ei saa olulise kaalutlusveaga haldusakti hakata üldjuhul tagantjärele uute kaalutlustega ravima, vaid võimaluse korral tuleks teha uus tervikotsus. Ringkonnakohus leiab aga, et ka PPA poolt esitatud täiendavad argumendid, mis väljendavad peamiselt teatud kahtlusi ja oletusi, ei muuda ringkonnakohtu hinnangut distsiplinaarkaristuse ebaproportsionaalsuse osas.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks ja kuludokumendi (tl 124), mille kohaselt on kaebaja tasunud 120 eurot õigusabi eest. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Sellest tulenevalt tuleb nimetatud summa vastustajalt täiendavalt välja mõista.
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.