Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.08.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2644
Haldusasi
Tiku talu kaebus Veterinaar- ja Toiduameti õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks, Veterinaar- ja Toiduameti 24.09.2015 otsuse nr 36 osaliseks tühistamiseks ning Veterinaar- ja Toiduameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus rahuldamata jäänud osas uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Tiku talu (FIE TP), volitatud esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja – Veterinaar- ja Toiduamet, volitatud esindaja v.adv Jaanus Tehver
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tiku talu apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
28.augusti 2017. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tiku talu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-2644 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
3-15-2644 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) Tartumaa Veterinaarkeskus kehtestas 24.08.2015 otsusega nr 42 Tiku talule (FIE TP, edaspidi Tiku talu) sigade Aafrika katku (SAK) kahtluse tõttu kitsendused loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 451 lg 1 p-de 1 ja 2, § 453 lg 1 p-de 1‒7 ja põllumajandusministri 23.11.2004 määruse nr 179 „Sigade klassikalise katku ja sigade Aafrika katku tõrje eeskiri“ (määrus nr 179) § 12 p-de 1‒12 alusel.
2.VTA Tartumaa Veterinaarkeskus kehtestas 25.08.2015 otsusega nr 46 Tiku talule karantiini ajal kehtivad kitsendused SAK puhkemise korral LTTS § 451 lg 1 p-de 1 ja 2, § 453 lg 1 p-de 1-7, määruse nr 179 § 21 lg 1 ja uurimisteate TA 1514031-V alusel.
3.VTA Tartumaa Veterinaarkeskus määras 25.08.2015 otsusega nr 15.2-1.12/2198 LTTS § 451 lg 2 alusel Tiku talus loomataudi leviku tõkestamiseks nakkust edasi kandvad esemed, söödad, allapanu ja muud mittedesinfitseeritavad materjalid hävitamisele. Otsuse p 4 kohaselt tuli materjalid hävitada esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta.
4.VTA Tartumaa Veterinaarkeskus tegi 25.08.2015 otsusega nr 47 ettekirjutuse hukata kõik Tiku talu, Tartumaa, Puhja valla, Rämsi küla ehitises olevad sead (3804 pead) määruse nr 179 § 20 p 1 ja Tartumaa Veterinaarkeskuse juhataja 25.08.2015 SAK ametliku diagnoosi paneku otsuse nr 44 alusel. Loomad tuli hukata esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta.
Sigade hukkamine toimus ajavahemikul 28.08.2015‒03.09.2015.
6.Tiku talu esitas VTA-le 10.09.2015 taotluse (muudetud 23.09.2015) taudikahjutoetuse saamiseks seoses SAK diagnoosiga ettevõttele kuuluvas seakasvatuskompleksis. Tiku talu palus hüvitada ettekirjutuse alusel hukatud 3804 nuumikut ja taudi tõttu hukkunud 12 nuumikut kokku arvestusliku turuväärtusega 415 759,68 eurot; VTA Tartumaa Veterinaarkeskuse 25.08.2015 korralduse nr 5.2-2.12/2198 alusel hävitamisele kuuluvad mittedesinfitseeritavad ja nakkust edasi kanda võivad materjalid ja esemed arvestusliku taastamisväärtusega 40 191,72 eurot; loomadele alates diagnoosi kinnitamisest kuni eutaneerimiseni söödetud jõusööt väärtuses 5103 eurot ning täiendavalt taudipunkti korduvpesemiseks kasutatav vesi arvestusliku kogusega 300 m3, hinnaga 1,219 eurot m3 eest, kogusummas 365,70 eurot.
7.VTA rahuldas 24.09.2015 otsusega nr 36 osaliselt Tiku talu taotluse seoses SAK tõrjega hukatud ja hukkunud sigade hüvitamiseks 320 394,66 euro ulatuses. Hüvitise suuruse määramisel lähtuti põllumajandusministri 02.02.2010 määruse nr 6 „Nõuded eksperdi arvamusele ja looma, sealhulgas aretuslooma väärtuse arvutamise kord“ (määrus nr 6) 18.09.2015 jõustunud muudatusest, millega sätestati § 3 lg 2 p-s 2 uus koefitsient (0,72) sigade arvestusliku väärtuse arvutamiseks. Lisaks on arvestatud asjaoluga, et loomapidajast sõltumatute asjaolude tõttu teostati hukkamine ajavahemikul 28.08.2015‒03.09.2015, mistõttu hukatavatel sigadel võis ilmneda kaalulangus võrreldes 25.08.2015 seisuga, mil sigade kohta 2(12)
3-15-2644 koostati hukkamiseelne hindamisakt. Võimaliku kaalulanguse hindamiseks küsis VTA ekspertarvamuse Eesti Maaülikoolist ning sellele tuginedes on AS Vireen korjuste kaalulehtedelt saadud kogumassile (268 740 kg – maha on arvestatud 25.08.2015 juba hukkunud 12 korjuse kaal 960 kg) juurde arvestatud iga hukatud sea (3804 siga) kohta 0,5 kg kaalulangust ööpäevas (kokku 6 ööpäeva, mis koosneb 3-ööpäevasest ajavahemikust hindamisest kuni hukkamiseni ning 3-ööpäevasest keskmisest hukkamise ajast) ja lisaks veel 2 kg seedetrakti sisu eest (kokku 19 020 kg). Vastavalt eelkirjeldatud arvutustele on hukatud sigade arvestuslik kogumass 287 760 kg (otsuse p 1). VTA rahuldas osaliselt Tiku talu taotluse seoses SAK tõrjega hävitatud farmi sisseseade hüvitamiseks 20 121,00 euro ulatuses. Taotlejal polnud esitada sisseseade ostuhinda tõendavat dokumenti ega ostukuupäeva, mistõttu ei ole teada sisseseade soetamisväärtus. Lähtutud on sellest, et hävitamisele kuulus kogu puidust sisseseade, mille täielik taastamisväärtus taotleja poolt esitatud hinnapakkumise alusel oleks 33 535 eurot. Hävitamisele kuulunud sisseseade amortisatsioon oli Tartumaa Veterinaarkeskuse hinnangul 20-60% (keskmiselt 40%). Seega kuulub hüvitamisele 60% sisseseade taastamisväärtusest. Hinnapakkumises olevad puidust uksed ei kuulu hüvitamisele. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohaselt kuuluvad hüvitamisele ettekirjutuse alusel hävitatud seadmed, sööt ja pakkematerjal (otsuse p 2). Tiku talu taotlus jäeti rahuldamata sööda hüvitamise osas. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohaselt kuulub hüvitamisele ettekirjutuse alusel hävitatud sööt. Antud juhul sööta ei hävitatud, vaid see söödeti sigadele (otsuse p 3). Hüvitamata jäid ka SAK tõrje käigus hävitatud materjalide, tööriiete ning ravimite maksumus, samuti farmi pesuks kasutatud vee maksumus, kuna LTTS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud loetelus, mis on ammendav, pole nende hüvitamist ette nähtud (otsuse p 4).
8.Tiku talu esitas 22.10.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.03.2016), milles pärast kaebuse muutmist taotles VTA õigusvastase viivitusega tekitatud kahju hüvitamist, VTA 24.09.2015 otsuse nr 36 tühistamist osas, milles hüvitise määramise taotlus jäi rahuldamata, ning VTA kohustamist vaadata kaebaja taotlus rahuldamata jäänud osas uuesti läbi. Tartu Halduskohus andis 03.11.2015 määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. VTA viivitas loomade hukkamisega õigusvastaselt. Ettekirjutuse kohaselt tuli loomad hukata esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta, kuid viimased 1257 siga hukati alles 03.09.2015 ehk Tiku talus esmaste piirangute kehtestamisest 9 päeva hiljem ja 25.08.2015 hukkamise otsusest 8 päeva hiljem. Esimeste sigadega tegeleti alles 28.08.2015 kell 18.00. Tegemist oli hädatapu korras 73 hukatud seaga, sh 12 siga oli juba surnud viivitatud aja jooksul. Kohese ja viivitamatu hukkamisega oleks 12 looma surma SAK-i ja 73 hädatappu saanud vältida, mistõttu juba alates 28.08.2015 oli tegemist riigi viivitusest tekkinud põhjusliku ahelaga. Kuna Tiku talus rakendati kitsendusi veokite ja sööda sissetoomisele alates 24.08.2015, siis ei olnud võimalik loomi sarnaselt tavatingimustele toita ja sööda sissetoomise piirang koostoimes faktiga, et loomad olid määratud hukkamisele 25.08.2015 tekitas olukorra, kus loomad olid minimaalsöödal ehk sisuliselt kolm korda päevas sööta saavad nuumikud said sööta korra päevas. Loomad nälgisid ja kaotasid kiiresti kaalu. Piirkondlik veterinaarteenistus on kursis, kui palju on taludes sigu, kuna VTA kontrollib regulaarselt loomapidamisnõuete järgimist. Riigil oli mõistlikult võimalik organiseerida kriisiplaan loomade hukkamiseks, kuna haiguse tõenäolist levikut Eestisse teati hiljemalt 2015. a jaanuaris. Põhjendamatu on hukatud loomade eest kahju hüvitamine VTA õigusvastasest viivitamisest tingitud sigade kaalukaotuse alusel. Samuti on põhjendamata VTA 24.09.2015 otsuses nr 36 märgitud hinnang, et haige või minimaalsöödal siga kaotab ainult 0,5 kg ööpäevas. Eesti 3(12)
3-15-2644 Maaülikooli lektori JJ 04.10.2015 e-kirjas on kinnitatud, et sõltuvalt olukorrast võib mitu päeva kestva haiguse, nälja või stressi korral olla kaalukaotus kuni 3,4% kehamassist päevas. Viimased, 03.09.2015 hukkamisele läinud nuumikud ei saanud reeglipäraselt toituda 8 päeva, mistõttu ei ole tuvastatud ega põhjendatud, et minimaalsöödal olev nuumik kaotab kaalu ainult 0,5 kg ööpäevas. VTA on ka kinnitanud 11.09.2015 ettepanekus nr 15.2-1.12/2389, et nuumikutel tekkis seoses haigusest tingitud isutusega silmaga nähtav kaalulangus. Kahju tuleb hüvitada kaalu alusel, mida on selgitatud VTA-le esitatud taudikahju taotluse p-s 1 või alternatiivselt VTA enda poolt 25.08.2015 koostatud hukkamiseelse põllumajandusloomade arvestusliku väärtuse hindamise akti alusel. Kaebaja ei vaidlusta VTA 24.09.2015 otsuse nr 36 p-s 1 määratud hüvitist summas 320 394,66 eurot. Küsimus on seda ületavas summas, kuna hüvitise määramisel arvestati loomade vähenenud kaalu. Kaebaja palub hinnata, kas VTA tõlgendus LTTS § 55 lg 1 p 1 sõnast „väärtus“ on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 art-te 8 ja 11 sõnastusega. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada viidatud määruse art-tes 8 ja 11 kasutatud sõnastust, et rahastamiskõlblikud on „kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei oleks haigestunud“. Tiku talul oli kehtiv tootmisleping nr 18, mille täitmisel oleks Tiku talu saanud VTA poolt hukatud sigade eest kokku arvestuslikku turuväärtust 415 759,68 eurot. Kaebaja palub hüvitada tekkinud kahju LTTS § 55 lg 1 p 1 alusel kooskõlas EL määruse nr 652/2014 art-te 8 ja 11 sõnastusega „turuväärtuse piires“, mis kaebaja oleks saanud juhul, kui sead ei oleks haigestunud. Kaebaja palub mõista välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Ajal, mil toimus viivitus loomade hukkamisega, pidi kaebaja loomi oma kuludega toitma ja hooldama. Kaebaja soovib loomadele alates diagnoosi kinnitamisest kuni eutaneerimiseni söödetud jõusööda hüvitamist. Kui loomad oleks tapetud viivitamata, ei oleks kaebajal söödale kulusid tekkinud ning kaebaja ei oleks pidanud jõusööta haiguskahtlusega ja hukkamisele määratud loomadele tellima, mida tõestavad 26.08.2015 ja 28.08.2015 arved. Loomade hukkamisega viivitatud perioodil 25.08.2015‒03.09.2015 pidi kaebaja maksma töötasu VTA poolt hukkamisele määratud haigeid ja terveid loomi hooldavale neljale töötajale (töötasu keskmiselt 1905 eurot), kuna sead vajasid igapäevaselt hooldamist, minimaalsöödal hoidmist, allapanuga tegelemist. Kui sead oleks hukatud koheselt või viivitamata, ei oleks kaebajale vastavat kulu tekkinud. VTA koostatud materjalide hindamise akti kohaselt olid ettekirjutuse alusel hävitatu kulud kokku 45 294,72 eurot. VTA on 24.09.2015 otsuse nr 36 p 2 kohaselt hüvitanud vaid 20 121 eurot. LTTS § 55 seletuskirjast ei selgu, et tegemist oleks eesmärgiga sätestada ammendav regulatsioon. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohta ei ole seletuskirjas ka selgitatud, mida täpsemalt koondada sõna „seaded“ alla, mistõttu on VTA jätnud hüvitamata kahju hävitatud esemete eest. Hävitatud vallasvara eest tuleb maksta kahjuhüvitist vastavalt tegelikule väärtusele. LTTS § 55 lg 1 p 2 sõnastuses on „väärtus“, kuid LTTS § 56 lg 2 p 3 sõnastuses, milles tehakse viide LTTS § 55 lg 1 p-le 2, on kasutatud sõnastust „tegelik väärtus“. Seega on LTTSs vastuolu, mida on rakendatud kaebaja kahjuks. Seletuskirja kohaselt makstakse toetust hävitatud seadmete, sööda, pakkematerjali, piima ja munade eest vastavalt nende tegelikule väärtusele. LTTS § 55 lg 1 p 2 kitsendav tõlgendamine oleks vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga
25.Kui kohus leiab, et VTA on LTTS § 55 lg 1 p-i 2 õigesti kohaldanud, taotleb kaebaja alternatiivselt konkreetse normikontrolli raames kontrollida LTTS § 55 lg 1 p 2 kooskõla PS §-ga 25 osas, milles VTA jättis kaebajale tema hävitatud vallasvara hüvitamata. Kaebaja soovib, et talle hüvitataks VTA poolt loomatauditõrjel kasutatud Tiku talu vesi ja elekter, mille arvestuse on VTA esitanud kaebajale 07.10.2015 kirjas. On loomulik, et 4(12)
3-15-2644 loomatauditõrjel on puhastamiseks ja desinfektsiooniks VTA-l vaja kasutada elektrit ja vett, kuid kui need kulud on kandnud kaebaja, siis tuleb see riigil hüvitada, arvestades keskmist vee ja elektri hinda. Kaebaja ei ole gaasikambri ehitamise algust takistanud, sest polnud „kola“, millele VTA oma vastuses viitab. Gaasikamber ehitati sigalasse 4 suure grupisulu asemele. Selleks oli vaja kaebaja töötajatel sulgudes olnud loomad (280 looma) ümber paigutada teistesse sulgudesse, eemaldada olemasolevad sulgude piirded, samuti välja ajada sulgudes olnud süvaallapanu, sõnnik ja sulud puhastada. Katku levik Eestisse oli riigile ettenähtav ja teada. Seega oleks VTA saanud kriisikava ettevalmistamise korral hukata haigestunud ja nakkusohuga loomad Eestis viivitamata (nt kasutades mobiilset gaasikambrit), tehes eeltööd sigalates ja teades, kuhu ja kuidas hoonesse gaasikamber paigutada. Asjakohatu on riigi vastuväide, et gaasikambrit tuli riigil ehitada ja sigade suur hulk tuli üllatusena, mistõttu suurest hulgast tingitult ei suudetud loomade hukkamist läbi viia Tiku talus viivitamata. Isikuid on haldusmenetluses ebavõrdselt koheldud. Kui võrrelda teisi farme, kus puhkes katk, siis erinevalt Tiku talust oli farme, kus hukati loomad kaebajale teadaolevalt viivituseta (reeglina 2‒3 päeva jooksul hukkamine, 1000‒3000 looma). Vastustaja on esitanud VTA haldusaktid, mis on tehtud Kaubi Farmid OÜ, Nukike OÜ ja Viru Agro OÜ kohta, kuid nende põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas kahjuhüvitise arvutamisel lähtus riik loomade algsest kogukaalust (VTA kontrollkaalumisest) või mitte. Kaebajale teadaolevalt kasutas VTA haldusmenetluses korrektset kontrollkaalumist ega vähendanud hiljem hinnanguga kaalu.
9.Veterinaar- ja Toiduamet palus 11.02.2016 (täiendatud 27.05.2016) vastuses jätta kaebus rahuldamata. Sigade hukkamisel ei leidnud aset õigusvastane viivitus. Otsus sigade hukkamise kohta tehti 25.08.2015. Hukatavate loomade arvust tulenevalt oli ainus võimalus kasutada hukkamismeetodina gaasi. Taudikolde likvideerijate hinnangul oli loomade hukkamiseks vältimatult vajalik gaasikambri ehitamine ühe sigala otsa. Ehitamisel tuli tagada gaasikambri hermeetilisus, et hukkamisprotsessi käigus ei pääseks gaas kambrist välja. Kambri ehitus pidi algama 26.08.2015. Ehitamise algust takistas kaebaja mõningal määral sellega, et ei eemaldanud ehitamise alguseks kambri asukohal paiknenud esemeid (kola). Pärast esemete eemaldamist sai ehitus 26.08.2015 alata ning kestis 2 päeva. Sobiva matmiskoha puudumise tõttu oli ainus võimalus käidelda loomade korjuseid AS Vireen loomsete jäätmete käitlemise tehases ning hukkamisel tuli arvestada AS Vireen käitlemisvõimsusega. Kuigi algselt teatas AS Vireen, et taudikolde likvideerimisega saab ta tegeleda üksnes nädalavahetusel (mitte varem kui 29.08.2015), selgus 28.08.2015, et väikese koguse korjuseid saab juba samal päeval vastu võtta. Seetõttu 28.08.2015 toimus üksnes juba varem surnud sigade ja torkamise teel hukatud kõige viletsamas seisundis loomade äravedu. Gaasikambri kasutamise teel sigade hukkamine algas 29.08.2015 ning lõppes 03.09.2015. Hukkamises tekkis paus vaid 01.09.2015, kuna sel päeval ei antud AS-st Vireen autot korjuste äraveoks. Loomad hukati nii kiiresti kui võimalik, arvestades ühelt poolt kasutatud hukkamismeetodi võimalusi ning teiselt poolt seda, et hukatud loomade korjused tuli koheselt laadida autodele ja toimetada AS Vireen tehasesse. Korjuseid ei olnud võimalik kuskil ajutiselt hoida, kuna gaasiga eutaneeritud loomade korjused lagunevad suvel väga kiiresti. Juba 25.08.2015, kui toimus olukorra hindamine kohapeal, selgus, et kõik sead olid söötmata alates 23.08.2015. Loomapidaja väitel oli sööt otsa saanud 22.08.2015 ning sööta tarninud AS Ekseko keeldus 23.08.2015 sööta kaebajale transportimast, kuna kaebaja farmis oli seakatk. Seega ei vasta tõele, et loomade söötmata jätmise põhjustas Tartumaa Veterinaarkeskus. Vastustaja aktiivse tegevuse tulemusena toimetati 26.08.2015 ettevõttesse uus kogus loomasööta, mis oli 25% tavapäraselt tarnitavast kogusest. 28.08.2015 toimetati veel väike 5(12)
3-15-2644 kogus juurde. Loomadele piisava koguse sööda tagamine on loomapidaja kohustus ning sööda ebapiisavust ei põhjustanud vastustaja ega Tartumaa Veterinaarkeskuse tegevus. Vastustaja 24.09.2015 otsus nr 36 on õiguspärane. Hukkamiseelne loomade arvestuslik väärtus, sh nende eluskaal, määrati 25.08.2015 ilma loomi kaalumata ja üksnes loomapidaja enda antud andmete alusel, kuna loomade kaalumise võimalus ettevõttes puudus. Sigade tegeliku kaalu tuvastamine toimus arvestuslikult, lisades korjuste kaalule hinnangulise hukkamiseelse kaalukaotuse. Korjuseid kaaluti AS Vireen loomsete jäätmete käitlemise tehases. 28.08.2015 kaaluti korjuseid kaebaja poja nõudmisel temal olemasoleva väikese viljakaaluga, kuid kuna see näitas korjuste massi väiksemana kui AS Vireen kaal, otsustati usaldada AS Vireen kaalu. Loomade eluskaalu tuletamisel lähtuti Eesti Maaülikooli prof Meelis Otsa hinnangust, et 100 kg kaaluv loom kaotas kaalust 0,5 kg päevas. Arvestuslik summeeritud kaalukaotus (19 020 kg) lisati kaalumise teel tuvastatud korjuste kogukaalule (268 740 kg) ning selliselt saadi hukatud loomade eluskaaluks 287 760 kg. Hukkamise järgselt toimunud korjuste kaalumise andmed koostoimes asjatundja hinnanguga arvestusliku kaalukaotuse kohta kinnitavad, et kaebaja väidetud sigade kaal oli ülehinnatud. Põhjendatud ei ole kaebaja väited turuväärtuse küsimuses. Mõiste „väärtus“ LTTS § 55 lg 1 p 1 ja § 56 lg 2 p 1 kohaselt on samatähenduslik mõistega „turuväärtus“, mida kasutatakse asjassepuutuvates EL õigusaktides. See, et väärtuse mõistet sisustatakse hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise turuhinnaga, tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 ja määruse nr 6 § 3 lg-st 1. Kuivõrd aluseks tuleb võtta kohalik keskmine kokkuostuhind, ei ole asjakohane viidata kaebaja konkreetsest lepingulisest suhtest tulenevale müügihinnale. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega jõusööda kulude hüvitamise kohta. Loomade söötmine, sh sööda hankimine ja söötmisega tegelevatele töötajatele töötasu maksmine, on loomapidaja kohustus ning riigil ei ole vastavate kulude hüvitamise kohustust. Praegusel juhul ei esine riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ja kõnealused kulud ei ole käsitatavad hüvitamisele kuuluvate kuludena RVastS tähenduses. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega hävitatud vallasvara väärtuse hüvitamise kohta. Kaebaja ei ole sisseseade tegeliku väärtuse määramist kahtluse alla seadnud. Seega on määratud hüvitis kooskõlas LTTS § 55 lg 1 p 2 ja § 56 lg 2 p 3 nõuetega. Muude esemete eest (riided, ravimid jms) LTTS asjassepuutuvad sätted hüvitise maksmist ette ei näe. Seega on vastustaja vastavas osas kaebaja taotluse põhjendatult rahuldamata jätnud. Samuti on põhjendatult jäetud rahuldamata taotlus sööda hüvitamiseks, sest antud juhul ei hävitatud sööta ettekirjutuse alusel, nagu näeb ette LTTS § 55 lg 1 p 2. Vee- ja elektrikulude hüvitamiseks ei näe kehtiv õigus ette seaduslikku alust. Hüvitamisele kuuluvad kahjud määrab LTTS § 55 lg 1 ning vesi ega elekter ei ole nimetatud hüvitamisele kuuluvate esemete hulgas. Kaebaja viited RVastS-le on asjakohatud, sest kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks olevat asjaolu (õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes) ei esine. LTTS 5. ptk näeb ette erikorra loomatauditõrjega seotud kahju hüvitamiseks ning selle kohaselt toimub hüvitise maksmine taudikahjutoetuse vormis ja vastavatel tingimustel. Poolte vaidlus praeguses haldusasjas on tekkinud LTTS tingimuste kohaselt toetuse saamiseks esitatud taotluse menetluse käigus. Vastavas menetluses rakenduvad LTTS, mitte RVastS sätted. Viidatud LTTS sätted ei ole omavahel vastuolus, kuivõrd tegemist on üldsätte ja seda täpsustava normi vahekorraga. EL määruse nr 652/2014 art-d 8 ja 11 ei kehtesta reeglit, mille kohaselt on hukatud loomade puhul nende väärtuse hüvitamise aluseks loomade turuväärtus, mida loomapidaja oleks saanud juhul, kui loomad ei oleks haigestunud. Viidatud normid 6(12)
3-15-2644 sätestavad üksnes piirid sellele, millises ulatuses võidakse liikmesriikide toetusprogramme rahastada EL eelarvest ehk selle, et kui liikmesriik maksab hukatud loomade eest hüvitist suuremas määras, siis loomade turuväärtust ületava hüvitise maksmist EL ei rahasta. Konkreetsed toetuse maksmise tingimused, sh loomade eest makstava hüvitise kindlaksmääramise alused, määratakse siseriikliku õigusega. Antud juhul on asjassepuutuvad sätted LTTS normid ning need ei saa siseriikliku õiguse ja EL määruse nr 652/2014 reguleerimiseseme erinevusest tulenevalt põhimõtteliselt olla omavahel vastuolus.
10.Tallinna Halduskohus jättis 11.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruse nr 6 § 3 lg 1 kohaselt tuleb looma arvestusliku väärtuse arvutamiseks korrutada looma lihakaal liha keskmise kokkuostuhinnaga. Sea lihakaal saadakse määruse § 3 lg 2 p 2 kohaselt eluskaalu korrutamisel koefitsiendiga 0,72. Tiku talu sigu enne hukkamist ei kaalutud, kuna selleks polnud võimalust. 25.08.2015 koostatud hukkamiseelset põllumajandusloomade arvestusliku väärtuse hindamise akti ei saa pidada usaldusväärseks tõendiks. VTA selgitas vastuses kaebusele, et hukkamiseelne loomade eluskaal määrati aktis üksnes loomapidaja enda antud andmete alusel. VTA tuletas sigade eluskaalu muude teadaolevate andmete põhjal. VTA võttis aluseks hukatud sigade korjuste kaalu (268 740 kg) ning lisas sellele kõigi sigade eeldatava kaalukaotuse. Korjuste kaalumine toimus AS Vireen loomsete jäätmete käitlemise tehases ning korjuste kaalu õigsuse osas poolte vahel vaidlust ei ole. Vaidluse all on sigade eeldatav kaalukaotus, mille põhjal VTA nende eluskaalu tuletas. Puudub alus VTA 24.09.2015 otsuse nr 36 p-s 1 viidatud ekspertarvamuse kahtluse alla seadmiseks. VTA pöördus arvamuse saamiseks isiku poole, kellel on loomade söötmise kohta erialased teadmised. Sealjuures mainis VTA oma kirjades, et küsimus puudutab sigade SAK-i haigestunud sigu. Usutav ei ole, et söötmisspetsialist ei oska looma tervislikku seisundit arvesse võtta. Kohtuistungil selgitas vastustaja, et ei pidanud põhjendatuks lähtuda maksimaalsest võimalikust kaalukaotuse määrast, kuna sead ei olnud täielikult söömata (kohtuistungi helisalvestis, kell 10:45:40). Sigu söödeti üks kord päevas tavapärase kolme korra asemel. VTA Tartumaa Veterinaarkeskuse juhataja antud ütluste kohaselt ei olnud Tiku talus sigade ülikiiret ja massilist lõppemist (kohtuistungi helisalvestis, kell 11:23). Väiksemate sigade puhul oli märgata kaalukaotusest tingitud „lõõtsastumist“ (kell 11:25). Arvestuslik keskmine kaalukaotus 0,5 kg päevas 3804 sea kohta, kellest enamik olid võimelised minimaalsel määral sööma, ei ole põhjendamatult väike. Kaebaja viidatud tootmislepingut nr 18 ei saanud hüvitise määramisel arvesse võtta, kuna LTTS § 56 lg 2 p 1 kohaselt võetakse kahjuhüvitise määramisel aluseks looma arvestuslik väärtus. Sigade arvestusliku väärtuse arvutamisel ei oma tähtsust, milliseid lepinguid on loomapidaja sõlminud ja mida nende alusel saada võiks. Sellist tõlgendust ei toeta ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 art-d 8 ja 11. Turuväärtus ehk turuhind on eseme kohalik keskmine müügihind (TsÜS § 65). Eseme väärtuse saab kindlaks määrata ka tehingu alusel, kuid sellisel juhul ei kasutata sõna „turuväärtus“. Vaatamata LTTS § 55 lg 1 p 2 ja § 56 lg 2 p 3 erinevale sõnastusele, ei ole nimetatud sätted omavahel vastuolus. LTTS § 55 lg-s 1 on sätestatud, mille eest kahju hüvitamist üldse taotleda saab ning LTTS § 56 lg-s 2 on täpsustatud, kuidas hüvitatava kahju suurus määratakse. Seega peabki LTTS § 56 lg 2 p-s 3 olema täpsem sõnastus kui § 55 lg 1 p-s 2. VTA määras hüvitise vastavalt puidust sisseseade tegelikule väärtusele. Tegelik väärtus tähendab asja väärtust selle hävitamise ajal, mistõttu vähendas VTA kaebaja esitatud hinnapakkumist puidust sisseseade hinnangulise amortisatsiooni võrra. Seadmete tegelikku väärtust ei saa samastada seadmete
7(12)
3-15-2644 taastamisväärtusega. Seadme taastamisväärtus on uue samaväärse seadme hankimiseks tehtav kulutus, mis on suurem kui LTTS § 56 lg 2 p-s 3 sätestatud tegelik väärtus. LTTS ja veterinaarkorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 600 SE seletuskirjas ei ole ühtegi viidet sellele, et LTTS § 55 lg 1 p-s 2 loetletud kahju hüvitamise aluseid võiks tõlgendada laiendavalt. Seega on loetelu ammendav. Loomatauditõrje käigus tekitatud kahju ei saa pidada õigusvastaseks, kuna loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi (LTTS § 1 lg 2). Kuivõrd ravimid, töökaitsevahendid ja puidust uksed hävitati õiguspärase tegevuse käigus, siis ei ole vastuolu PS §-ga 25 võimalik. LTTS § 55 lg 1 p 2 eesmärk on sätestada kahju liigid, mille hüvitamine on ette nähtud ehk mille eest võib loomapidaja talle tekkinud kahju hüvitamiseks taotleda taudikahjutoetust (LTTS eelnõu 600 SE seletuskiri, lk 13). Taudikahjutoetuse maksmine ei ole ette nähtud kõikvõimaliku tekkida võiva kahju eest, vaid teatud kahju liikide eest, mille seadusandja on välja valinud. VTA 24.09.2015 otsusega nr 36 ei määratud kaebajale kasutatud vee eest hüvitist, kuna vee hüvitamist ei ole LTTS § 55 lg 1 p 2 järgi ette nähtud. LTTS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud loetelu ei vaja selles osas täiendamist. Kasutatud elektri hüvitamise osas ei teinud VTA otsust, kuna kaebaja ei esitanud elektri hüvitamiseks taotlust. Kohus ei saa ise kasutatud elektri eest RVastS alusel kahju hüvitist välja mõista, kuna RVastS § 7 lg 1 sätestab kahju hüvitamise nõude eeldusena avaliku võimu õigusvastase tegevuse. Loomatauditõrje käigus tekitatud kahju ei ole põhjustatud õigusvastase tegevusega. Määruse nr 179 § 19 alusel teeb VTA kohaliku asutuse juht kohe pärast sigade katku ametliku diagnoosi kinnitamist maavanemale ettepaneku kehtestada taudipunktis karantiin. VTA Tartu Veterinaarkeskuse juhataja tegi 25.08.2015 Tartu maavanemale ettepaneku kehtestada haiguskoldes karantiin (nr 15.2-1.12/2195). Karantiin kehtestati Tartu maavanema 25.08.2015 korraldusega nr 1-1/532. Määruse nr 179 § 20 p 1 kohaselt võib VTA sigade katku likvideerimiseks valida sigade veretu hukkamise kohapeal, järgides veterinaarjärelevalveametniku korraldusi. Katku likvideerimise viis valiti 25.08.2015 otsuses nr 47 (I kd, tl 19p). Loomad tuli otsuse kohaselt hukata esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta. Katku tõrje eeskirja § 21 lg 1 p 1 esimese lause kohaselt hukatakse pärast karantiini kehtestamist taudipunktis olevad sead viivitamata veterinaarjärelevalveametniku kontrolli all vastavalt valitud sigade katku likvideerimise viisile nii, et viiruse levik sigade veol või hukkamisel on välistatud. „Viivitamata“ on mõiste, mille sisu sõltub konkreetsest olukorrast. Gaasikambri ehitamiseks kulunud aeg ei ole VTA Tartumaa Veterinaarkeskusele etteheidetav, kuna väidetavalt oli tegemist esimese gaasikambriga, mis ehitati siseruumidesse sigade lähedusse. See eeldas gaasikambri lekkekindluse tagamist, et hukkamist ootavad sead enneaegselt kahjustada ei saaks. Seda enam, et talus viibisid ka inimesed, kellele gaas samuti kahjulikult mõjub. Kuna VTA võimekus sõltus kolmandast isikust, kelle tegevuse planeerimine ei olnud VTA kontrolli all, ei saa AS Vireen graafikust tekkinud viivitust pidada VTA-poolseks õigusvastaseks viivituseks. Loomade korjuste äraviimiseks polnud häid alternatiive. AS Vireen graafikust tekkinud probleeme poleks saanud täielikult vältida ka varasemate kokkulepetega. SAK ei ole ette nähtav, mistõttu ei saa tagada korjuste äravedamise võimalust just selleks ajaks, kui loomataud diagnoositakse. Kuna VTA Tartumaa Veterinaarkeskus tegutses endast sõltuvas osas viivitamatult ehk ei jätnud RVastS § 7 lg 2 tähenduses toimingut õigeaegselt tegemata, ei saa 26.08.2015 ja 28.08.2015 ostetud jõusööta pidada hüvitatavaks varaliseks kahjuks. Arvestades, et VTA Tartumaa Veterinaarkeskus ei viivitanud sigade hukkamisega õigusvastaselt, ei kuulu ka hukkamise ajal töötajatele makstud töötasud RVastS alusel hüvitamisele. Kaebajat ei ole teiste ettevõtjatega võrreldes ebasoodsamalt koheldud. Kui teistes ettevõtetes oli võimalik sigu enne hukkamist kaaluda, siis on mõistetav, et sigade eluskaalu tuletamine
8(12)
3-15-2644 polnud vajalik. Kaebaja juhtumi puhul oli eluskaalu tuletamine ainuke mõeldav lahendus, sest vastasel juhul poleks VTA saanud sigade eest hüvitist määrata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
11.Tiku talu palub 10.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.10.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. VTA 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akt on oma õiguslikult tähenduselt ja sisult samastatav kaalulehega määruse nr 6 § 3 lg 2 mõttes ning see oli VTA-le siduv otsuse nr 36 tegemisel. Kaaluleht on oma tähenduse poolest käsitatav eelhaldusaktina, kuna sellega tehakse kindlaks looma kaalul põhinev muutuja kahju hüvitamise valemis ning see on aluseks edasistele arvestustele kahju suuruse kindlaksmääramisel. Isegi kui lähtuda eeldusest, et 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akt oli üksnes üks tõenditest, millest tuli arvestusliku kaalu leidmisel lähtuda, tekitab see vastuolu määruse nr 6 § 3 lg-ga 3. Seega on halduskohus eksinud LTTS § 56 lg 1 p-s 1 ja määruse nr 6 § 3 lg-s 3 sisalduva materiaalõiguse kohaldamisel. VTA on kaebajat 25.08.2015 akti väljaandmisel eksitanud, mis muutis võimatuks kaebaja õiguste kaitsmise hiljem. Kui VTA poleks loonud kaebajas ekslikku arusaama, et elusloomade kaal määratakse 25.08.2015 aktiga kindlaks, siis oleks kaebaja saanud koheselt vastava tegevuse vaidlustada ja nõuda määruse nr 6 kohast elusloomade kaalumist. Kohus on eksinud tõendite, mille alusel VTA tuvastas hukatud sigade arvestusliku kaalu, hindamisel ning jõudnud valele järeldusele, et VTA otsus nr 36 on sigade arvestusliku kaalu osas õige. Isegi kui käsitada 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akti ühe tõendina haldusmenetluses, ei saa pidada seda ebausaldusväärsemaks tõendiks, võrreldes AS-s Vireen toimunud kaalumisel vormistatud saatelehtedega. Ka AS-s Vireen toimunud kaalumine ei vastanud määruse nr 6 nõuetele, sest seda ei tehtud veterinaarjärelevalveametniku või volitatud veterinaararsti kontrolli all ning loomad ei olnud kaalumise ajal elus. Halduskohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta ei pea usaldusväärseks JJ ja KL arvamust ja eelistab MO arvamust. Otsus on selles osas põhjendamata. Samuti ei nähtu, et VTA oleks taganud kaebajale haldusmenetluses ärakuulamise kaalulanguse kujunemise osas ja võimaluse esitada omapoolseid hinnanguid. Halduskohus kohaldas LTTS § 56 lg 1 p-i 3 ebaõigesti, leides, et mõistet „tegelik väärtus“ tuleb tõlgendada, arvestades vara väärtust hävitamise ajahetkel (sh amortisatsioon), kuid mitte vara kui sellist. Kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et LTTS § 56 lg 2 p 3 kohaldamisel ei saa lähtuda vara taassoetamisväärtusest ja amortisatsioon tuleb hüvitisest maha arvestada, sest see on vastuolus sätte eesmärgi ja kahju hüvitamise põhimõtetega. „Tegelik väärtus“ on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada lähtuvalt seda sisaldava sätte eesmärgist. Mõistet „tegelik väärtus“ tuleks tõlgendada selliselt, et see hõlmab samaväärse asja soetamise kulusid, milliste kulude kandmisel oleks kaebajal võimalik asetada ennast olukorda, kus kahju poleks tekkinud. See oleks kooskõlas ka EL määruse nr 652/2014 eesmärgiga. Kohus oleks pidanud VTA otsuse nr 36 tühistama osas, milles VTA ei hüvitanud kaebajale hävitatud inventari maksumust VTA otsuses toodud summat ületavas osas kuni suuruseni, mis vastab hävitatud samaväärse inventari soetamismaksumusele (kokku 33 535 eurot). LTTS § 56 lg 2 p 3 ja § 55 lg 1 p 2 on vastuolus PS §-ga 25 või §-ga 32. Halduskohus oleks pidanud tõlgendama nimetatud sätteid põhiseaduskonformselt, millise tõlgenduse alusel tulnuks kaebajale hüvitada ka muu kui üksnes nimetatud sättes toodud kahjud. Halduskohus on ebaõigesti jätnud vee- ja elektrikahjud välja mõistmata. VTA poolt kaebaja vee ja 9(12)
3-15-2644 elektrienergia kasutamiseks LTTS-st tulenevate ülesannete täitmiseks puudub õigusaktidest tulenev alus, vaatamata sellele, et LTTS kohaselt on VTA-l kohustus loomade hukkamine läbi viia. Halduskohus on ekslikult leidnud, et VTA ei ole viivitanud sigade hukkamistoimingute läbiviimisel ega sellega põhjustanud kaebajale kahju sigadele viivituse ajal söödetud jõusööda ja viivituse ajal töötajatele kantud tööjõukulude näol. Kaebaja ei nõustu sellega, et VTA täitis oma kohustused ilma asjatu viivituseta, sest karantiini kehtestamine ja viimase sea hukkamine toimus ajaperioodil 24.08.2015‒03.09.2015, s.o 11 päeva jooksul. Hukkamistoimingute venimise põhjustas AS Vireen väike jõudlus seakorjuste põletamisel. VTA on rikkunud oma kohustust tagada, et karantiini kehtestamisel oleks korraldatud seakorjuste võimalikult kiire utiliseerimine AS-s Vireen põletamise teel või muul viisil.
12.Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kuna 25.08.2015 koostatud hindamise aktis kajastuvad loomade kaalu andmed ei tuginenud kaalumise tulemustele, vaid üksnes kaebaja ütlustele, siis ei saa akti andmeid loomade hukkamiseelse elus- ja lihakaalu leidmiseks kasutada. Asjaolu, et akti kantud kaaluandmed olid ebausaldusväärsed, kinnitab fakt, et hukkamise järgselt toimunud loomade korjuste kaalumise andmed näitasid väga suurt erinevust 25.08.2015 akti märgitud näitajatest. Ükski õigusnorm ei näe ette, et 25.08.2015 akt oli HMS tähenduses eelhaldusakt ning et loomade väärtuse määramisel ei olnud vastustaja õigustatud tuginema muudele tõenditele. Vaidlust ei ole, et loomade kaalumist ei toimunud. Sellest tulenevalt ei ole määruses nr 6 kaalumise ja kaalulehe kohta sätestatu kohaldatav. Ükski õigusakt ei anna alust antud olukorras lugeda 25.08.2015 akti tähendust samaväärseks kaalulehega. Kaaluleht ega 25.08.2015 akt ei ole käsitatavad eelhaldusaktina, sest nendes dokumentides fikseeritud andmetel ei ole õiguslikult siduvat tähendust. Vastustaja ei ole kaebajat eksitanud ega muutnud võimatuks tema õiguste kaitsmist. Vastustaja ei ole kunagi kaebajale väitnud, et toetuse määramise aluseks olev loomade kaal määratakse üksnes 25.08.2015 akti alusel ja mistahes muid andmeid arvesse ei võeta. Väide, et vastustaja ei taganud haldusmenetluses kaebaja ärakuulamist, on asjakohatu. Kaebaja ei tuginenud kohtumenetluses väitele ärakuulamisõiguse rikkumisest ja seetõttu halduskohus seda ei käsitlenud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et haldusmenetluses kogutud muud andmed loomade eluskaalu kohta (AS Vireen korjuste kaalumise andmed ja MO arvamus sigade kaalukaotuse kohta) ei ole usaldusväärsed ja kasutatavad. Kohus on põhjalikult käsitlenud loomade eluskaalu arvestusliku määramisega seonduvaid asjaolusid ega ole rikkunud tõendite hindamise reegleid. Vastustaja ei ole hüvitamisele kuuluvate esemete väärtuse tuvastamisel eksinud. Kahju hüvitamise eesmärk ei saa olla kahju kannataja rikastumine, mistõttu on iseenesest mõistetav, et kasutatud ja seetõttu amortiseerunud vara väärtuse hüvitamisel rahas tuleb amortisatsioon arvesse võtta. Kaebaja viide RVastS-le ei ole asjakohane, sest antud juhul toimus kahju hüvitamine LTTS alusel. Kaebaja väide LTTS sätete vastuolust PS-ga on alusetu ja ainetu. Vaidluse sisuks ei ole õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue, mis allub RVastS-le. LTTS asjassepuutuvad sätted reguleerivad taudikahjutoetuse maksmist ja vastav regulatsioon ei kuulu PS § 25 ega § 32 kaitsealasse. Asjaolu, et kaebajal on tekkinud ka selline kahju, mis LTTS alusel makstava toetusega ei ole hõlmatud, ei anna alust väita, et LTTS regulatsioon on PS-ga vastuolus.
10(12)
3-15-2644 Vastustaja ei viivitanud õigusvastaselt sigade hukkamisega ning nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Halduskohus on leidnud õigesti, et 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akt (I kd tl 21p) ei ole eelhaldusakt, mis määras siduvalt kindlaks hukatavate loomade arvestusliku kaalu. Tegemist oli ühe tõendiga hukatavate loomade eluskaalu kohta, mida VTA-l tuli hinnata koosmõjus teiste asjas kogutud tõenditega. Olukorras, kus esialgses aktis fikseeritud loomade eluskaal erineb kardinaalselt pärast loomade hukkamist fikseeritud korjuste kaalust, ei saa VTA tugineda üksnes esialgselt kirjapandule, vaid peab uurimisprintsiipi rakendades leidma tegeliku hukatavate loomade eluskaalu. Määruse nr 6 § 3 lg-te 1, 2 ja 3 kohaselt korrutatakse looma arvestusliku väärtuse arvutamiseks looma lihakaal liha keskmise kokkuostuhinnaga. Looma lihakaal saadakse, korrutades tema kaalulehele märgitud eluskaal järgmise koefitsiendiga: sea puhul 0,72. Looma eluskaal saadakse looma kaalumisel veterinaarjärelevalveametniku või volitatud veterinaararsti kontrolli all. Asjas ei ole esitatud tõendeid sellest, et 25.08.2015 aktis kajastatud loomade eluskaal oleks saadud loomade kaalumisel veterinaarjärelevalveametniku või volitatud veterinaararsti kontrolli all. Vastustaja väitel kanti loomade eluskaalu arvandmed akti kaebaja sõnade järgi ning loomade kaalumist ei toimunud. Vastupidist väidab üksnes kaebaja. Vastustaja väidet nõuetekohase kaalumise mittetoimumise kohta kinnitab 25.08.2015 aktis fikseeritu (sigade eluskaal 352 100 kg) ja ASs Vireen fikseeritu (hukatud korjuste kaal 268 740 kg) suur vahe ning halduskohtus tunnistajana üle kuulatud AK, kes oli vaidlusaluse akti koostamise juures ja üks aktile alla kirjutanud ametnikest (halduskohtu 08.09.2016 istungi helisalvestis kell 11:42:59 jj). Ükski õigusakt ei keela VTA-l loomade eluskaalu tuvastamast teiste tõendite alusel, kui määruse nr 6 § 3 lg-s 3 sätestatud viis on osutunud võimatuks (VTA väidetel ei võimaldanud talus olnud kaal määrata loomade eluskaalu objektiivselt ja täpselt). Seejuures nähtub LTTS regulatsioonist, et taudikahju suurust tõendavate dokumentide esitamise kohustus on loomapidajal (LTTS § 57 lg 1), mistõttu on asjakohatud kaebaja etteheited VTA-le sellest, et viimane ei taganud nõuetekohase kaalu olemasolu Tiku talus, et teha kindlaks loomade hukkamiseelne eluskaal.
15.Asjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et VTA tuvastas hukatud sigade arvestusliku kaalu valesti. Ringkonnakohus nõustub VTA ja halduskohtu hinnangutega tõenditele, sh AS Vireen saatelehtedele ja Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakonna juhataja MO arvamusele (I kd tl 88-89) ega pea vajalikuks neid seisukohti korrata (kohtuotsuse p-d 23-25). Halduskohus on põhjendatult jätnud kõrvale JJ (I kd tl 45p) ja KL (I kd tl 47p-48, 113p) arvamused, kuna kumbki neist ei ole väljendanud kindlat seisukohta. JJ on andnud vaid väga üldise teoreetilise hinnangu sigade kaalulanguse kohta sõltuvalt situatsioonist ning KL on piirdunud üldise kriitikaga VTA suunal ega ole üldse avaldanud selgelt arusaadavat seisukohta sigade kaalulanguse osas SAK kontekstis. Ehkki kaebajale ei antud võimalust oma seisukohtade esitamiseks loomade eluskaalu määramise osas, ei ole see saanud kaasa tuua õigusvastase haldusakti andmist (HMS § 58). Kaebaja ei ole esitanud ka kohtumenetluses selliseid seisukohti või tõendeid, mis lükkaksid ümber VTA hinnangu. 11(12)
3-15-2644
16.Halduskohus ega VTA ei ole vääralt tõlgendanud LTTS § 55 lg 1 p-i 2 ega § 56 lg 2 p-i 3 ega sisustanud vääralt mõistet ”tegelik väärtus”. Õige on vastustaja ja halduskohtu positsioon, mille kohaselt tähendab LTTS § 56 lg 2 p-s 3 sätestatud mõiste „tegelik väärtus“ seadme, sööda, pakkematerjali ja loomsete saaduste väärtust nende hävitamise hetkel, arvestades amortisatsiooni. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega, sh alusetu rikastumise vältimise põhimõttega. Asjakohatud on kaebaja viited RVastS-le, sest loomatauditõrje toetuse näol ei ole tegemist kahju hüvitamisega RVastS tähenduses, kuivõrd puudub avaliku võimu poolne õigusvastane tegevus (vt ka RVastS § 2 lg 2). Küll on kaebaja õigesti välja toonud kahju hüvitamise üldpõhimõtte – hüvitada hävinud asjaga samaväärse asja soetamine. Täiesti uue seadme soetamine (arvestamata amortisatsiooni) ei ole aga hävitatud asjaga samaväärse asja soetamine, nagu leiab ekslikult kaebaja, vaid amortisatsiooni võrra parema asja soetamine. Kaebaja seisukohta ei kinnita ka määrus nr 652/2014, sest see määrus ei reguleeri üldse liikmesriigi kohustusi loomapidaja ees, vaid Euroopa Liidu ja liikmesriigi omavahelisi suhteid. Kaebaja positsioonidele ei ole võimalik kinnitust leida ka määrust analoogia korras kohaldades.
17.LTTS § 56 lg 2 p 3 ja § 55 lg 1 p 2 ei ole vastuolus ei PS §-ga 25 ega §-ga 32. Riigile ei tulene ühestki õigusaktist kohustust hüvitada loomapidajale kõik loomataudi tõttu tekkinud kahjud, sest need kahjud ei ole tekkinud riigi õigusvastase tegevuse tulemusel, vaid loomataudi tõrje käigus. Loomade haigestumine on üks loomapidaja võimalikest äririskidest. Et riik on otsustanud mingi osa loomapidajale tekkinud kahjust toetuse näol hüvitada, on olnud Euroopa Liidu ja Eesti riigi vastutulek loomapidajaile. LTTS asjassepuutuvad sätted reguleerivad taudikahjutoetuse maksmist ja vastav regulatsioon ei kuulu PS § 25 ega § 32 kaitsealasse. Seepärast tuleb LTTS § 55 lg 1 p-s 2 ja 56 lg 2 p-s 3 sätestatud loetelu lugeda ammendavaks ning VTA on õiguspäraselt jätnud kaebajale hüvitamata ravimid, töökaitsevahendid, puidust uksed ning kulutused veele ja elektrile.
18.Halduskohus on õigesti leidnud, et VTA ei olnud õigusvastases viivituses sigade hukkamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 32-38 toodud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. VTA ei olnud SAK kriisisituatsioonis õigusvastaselt tegevusetu, vaid viivitus loomade hukkamisel oli tekkinud mitme objektiivse asjaolu koosmõjust (hukatavate sigade suur arv, vajadus ehitada kohalik hermeetiline gaasikamber, AS Vireen võimetus käidelda vajalikul määral korjuseid). Loomad hukati nii kiiresti kui võimalik, arvestades kohapeal kasutatud hukkamismeetodi võimalusi ja seda, et hukatud loomade korjused tuli koheselt laadida autodele ja toimetada AS Vireen tehasesse.
19.Eelnevat kokku võttes ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tiku talu apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda ning vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.