Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve

Tiku talu taotlus jäeti rahuldamata sööda hüvitamise osas. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohaselt kuulub hüvitamisele ettekirjutuse alusel hävitatud sööt. Antud juhul sööta ei hävitatud, vaid see söödeti sigadele. Hüvitamata jäid ka SAK-i tõrje käigus hävitatud materjalide, tööriiete ning ravimite maksumus, samuti farmi pesuks kasutatud vee maksumus, kuna LTTS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud loetelus pole nende hüvitamist ette nähtud. Nimetatud loetelu on ammendav.

II KAEBUSE PÕHJENDUSED

ja sigade aafrika katku tõrje eeskiri“ § 21 lg 1 p 1 kohaselt tuleb pärast karantiini kehtestamist taudipunktis olevad sead hukata viivitamata veterinaarjärelevalveametniku kontrolli all vastavalt valitud sigade katku likvideerimise viisile nii, et viiruse levik sigade veol või hukkamisel on välistatud. Tiku talus määrati VTA 25.08.2015 otsuse nr 47 kohaselt hukkamise viisiks sigade veretu hukkamine kohapeal, järgides veterinaarjärelevalveametniku korraldusi. Regulatsiooni eesmärk on viivitamatu loomade hukkamisega kohapeal välistada äärmiselt nakkava viiruse levik ja kuna antud olukorras oli tegemist SAK-i haigestunud loomadega, kelle haiguspildis on verevalumid, mistõttu loom valude tõttu ei liigu ega söö, siis ainult kohene ja viivitamatu hukkamine on kooskõlas ka loomakaitseseadusega. Loomakaitseseaduse § 15 lg 3 kohaselt tuleb haiged, nõrgad või vigastatud põllumajandusloomad tappa kohe. Kuna Tiku talus rakendati kitsendusi veokite ja sööda sissetoomisele alates 24.08.2015, siis ei olnud võimalik loomi sarnaselt tavatingimustele toita ja sööda sissetoomise piirang koostoimes faktiga, et loomad olid määratud hukkamisele 25.08.2015 tekitas olukorra, kus loomad olid minimaalsöödal ehk sisuliselt kolm korda päevas sööta saavad nuumikud said sööta korra päevas. Loomad nälgisid ja kaotasid kiiresti kaalu. Piirkondlik veterinaarteenistus on kursis, kui palju on taludes sigu, kuna VTA kontrollib regulaarselt loomapidamisnõuete järgimist. Riigil oli mõistlikult võimalik organiseerida kriisiplaani loomade hukkamiseks, kuna haiguse tõenäolist levikut Eestisse teati hiljemalt 2015. aasta jaanuaris. Põhjendamatu on hukatud loomade eest kahju hüvitamine VTA õigusvastasest viivitamisest tingitud sigade kaalukaotuse alusel. Tekib olukord, kus riik viivitades ja loomade kaalukadu arvestades hoiab kokku kulusid. Põhjendamata on VTA 24.09.2015 otsuses nr 36 märgitud hinnang, et haige või minimaalsöödal siga kaotab ainult 0,5 kg ööpäevas. Eesti Maaülikooli lektori Julia Jeremejeva 04.10.2015 e-kirjas on kinnitatud, et sõltuvalt olukorrast võib mitu päeva kestva haiguse, nälja või stressi korral olla kaalukaotus kuni 3,4% kehamassist päevas. Viimased, 03.09.2015 hukkamisele läinud nuumikud, ei saanud reeglipäraselt toituda 8 päeva, mistõttu ei ole tuvastatud ega põhjendatud, et minimaalsöödal olev nuumik kaotab kaalu ainult 0,5 kg ööpäevas. VTA on ka kinnitanud 11.09.2015 ettepanekus nr 15.2-1.12/2389, et nuumikutel tekkis seoses haigusest tingitud isutusega silmaga nähtav kaalulangus. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist kaalu alusel, mida on selgitatud VTA-le esitatud taudikahju taotluse p-s 1 või alternatiivselt VTA enda poolt 25.08.2015 koostatud hukkamiseelse põllumajandusloomade arvestusliku väärtuse hindamise akti alusel. Kaebaja ei vaidlusta VTA 24.09.2015 otsuse nr 36 p-s 1 määratud hüvitist summas 32 039,66 eurot. Küsimus on seda ületavas summas, kuna hüvitise määramisel arvestati loomade vähenenud kaalu. Kaebaja palub kohtul hinnata, kas VTA tõlgendus LTTS § 55 lg 1 p 1 sõnast „väärtus“ on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 art-te 8 ja 11 sõnastusega. Kaebaja palub kahju hüvitamisel arvestada viidatud määruse art-s 8 ja 11 kasutatud sõnastust, et rahastamiskõlblikud on „kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei oleks haigestunud“. Tiku talul oli kehtiv tootmisleping nr 18, mille täitmisel oleks Tiku talu saanud VTA poolt hukatud sigade eest kokku arvestuslikku turuväärtust 415 759,68 eurot. Kaebaja palub hüvitada tekkinud kahju LTTS § 55 lg 1 p 1 alusel kooskõlas EL määruse nr 652/2014 art-ga 8 ja 11 sõnastusega „turuväärtuse piires“, mis kaebaja oleks saanud juhul, kui sead ei oleks haigestunud. Kaebaja palub kohtul olukorda hinnata ja mõista õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Loomasööta ostis kaebaja ette nädala koguse ning sööta ette ei hoiustatud. Seetõttu ajal, mil s toimus viivitus loomade hukkamisega, pidi kaebaja loomi oma kuludega toitma ja hooldama. Taudi tõttu piirangutega territooriumil pidi kaebaja tellima hukkamisele määratud sigadele jõusööta toiduks ja viivituse ajal loomi hooldama. Kaebaja soovib loomadele alates diagnoosi kinnitamisest kuni eutaneerimiseni söödetud jõusööda hüvitamist. Kui loomad oleks tapetud

viivitamata, ei oleks kaebajal söödale kulusid tekkinud ning kaebaja ei oleks pidanud jõusööta haiguskahtlusega ja hukkamisele määratud loomadele tellima, mida tõestavad 26.08.2015 ja 28.08.2015 arved. Loomade hukkamisega viivitatud perioodil 25.08.2015-03.09.2015 pidi kaebaja maksma töötasu VTA poolt hukkamisele määratud haigeid ja terveid loomi hooldavale neljale töötajale, kuna sead vajasid igapäevaselt hooldamist, minimaalsöödal hoidmist, allapanuga tegelemist. Neljale töötajale tuli maksta töötasu keskmiselt 1905 eurot. Kui sead oleks hukatud koheselt või viivitamata, ei oleks kaebajale töötajate makstud töötasu kulu tekkinud. VTA koostatud materjalide hindamise akti kohaselt olid kõik ettekirjutuse alusel hävitatu kulud kokku 45 294,72 eurot. VTA on 24.09.2015 otsuse nr 36 p 2 kohaselt VTA hindamisaktist erinevalt hüvitanud vaid 20 121 eurot. VTA hilisema tõlgenduse kohaselt on LTTS § 55 lg 1 p 2 ammendav ja hüvitamisele kuuluvad ainult seadmed, sööt ja pakkematerjal. LTTS § 55 seletuskirjast ei selgu, et tegemist oleks eesmärgiga sätestada ammendav regulatsioon. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohta ei ole seletuskirjas ka selgitatud, mida täpsemalt koondada sõna „seaded“ alla, mistõttu on VTA jätnud hüvitamata kahju hävitatud esemete eest. Kaebaja palub hävitatud vallasvara eest maksta kahjuhüvitist vastavalt tegelikule väärtusele. LTTS § 55 lg 1 p 2 sõnastuses on „väärtus“, kuid LTTS § 56 lg 2 p 3 sõnastuses, milles tehakse viide LTTS § 55 lg 1 p-le 2, on kasutatud sõnastust „tegelik väärtus“. Seega on LTTS-s vastuolu, mida on rakendatud kaebaja kahjuks. Seletuskirja kohaselt makstakse toetust hävitatud seadmete, sööda, pakkematerjali, piima ja munade eest vastavalt nende tegelikule väärtusele. Kaebaja palub kohtul olukorda hinnata ja tasuda õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. LTTS § 56 lg 1 kohaselt võib loomapidaja § 55 lg-s 2 sätestatud loomataudi tõrjega seoses tekkinud ja § 55 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamist saada osas, mille hüvitamiseks ei ole sõlmitud kindlustuslepingut. Kaebaja sõnul ei olnud VTA ettekirjutuse alusel hukatud loomad ega VTA ettekirjutuse alusel hävitatud vallasvara kindlustatud, mistõttu kaebaja ei ole selles osas kindlustushüvitist saanud. Kui kohtu hinnangul on VTA kitsendav tõlgendus LTTS § 55 lg 1 p 2 osas korrektne, siis juhib kaebaja tähelepanu sellele, et riik on teinud eraisiku vallasvara hävitamiseks ettekirjutuse ilma teda informeerimata, et kogu riigi poolt hävitatud vara neile ei hüvitata, mis on vastuolus ka hea halduse praktikaga. LTTS § 55 lg 1 p 2 kitsendavalt tõlgendamine oleks kaebaja hinnangul vastuolus ka põhiseaduse (PS) §-ga 25. Kui kohus leiab, et VTA on LTTS § 55 lg 1 p 2 õigesti kohaldanud, taotleb kaebaja alternatiivselt konkreetse normikontrolli raames kontrollida LTTS § 55 lg 1 p 2 kooskõla PS §-ga 25 osas, milles VTA jättis kaebajale tema hävitatud vallasvara hüvitamata. Kaebaja soovib, et talle hüvitataks VTA poolt loomatauditõrjel kasutatud Tiku talu vesi ja elekter, mille arvestuse on VTA esitanud kaebajale 07.10.2015 kirjas. VTA arvestuse kohaselt kasutati perioodil 07.09.2015-28.09.2015 Tiku talus vett kokku 264 m3 ja elektrit 1902,4 kWh. LTTS eelnõu seletuskirja kohaselt oli § 55 muutmise eesmärk see, et seadusest jäetaks välja Vabariigi Valitsuse reservfondist VTA-le hüvitatavad kulud. Kuludena nimetatakse ka VTA elektri- ja veekulusid, mis tekivad loomatauditõrje olukorras. On loomulik, et loomatauditõrjel on puhastamiseks ja desinfektsiooniks VTA-l vaja kasutada elektrit ja vett, kuid kui need kulud on kandnud kaebaja, siis tuleb kaebaja hinnangul hüvitada vesi ja elekter vähemalt VTA poolt 11.10.2015 saadetud ulatuses, arvestades keskmist vee ja elektri hinda. Kaebaja esitas 2015. aasta augusti ja võrdluseks juuli elektriarved ja maksekorraldused elektri kulude tasumise kohta. Kuna juulis on 31 päeva, siis keskmiselt kulus sigalas elektrit 45,14 euro eest, mistõttu 25.08.201503.09.2015 võis kaebaja hinnangul elektri kulu olla 451,40 eurot. Kaebajal ei oleks ka nimetatud kulu tekkinud, kui sead oleks hukatud viivitamata.

III VASTUSTAJA VASTUVÄITED

hukkamise järgselt toimunud korjuste kaalumise andmed koostoimes asjatundja hinnanguga arvestusliku kaalukaotuse kohta kinnitavad, et kaebaja väidetud sigade kaal oli ülehinnatud. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja väiteid turuväärtuse küsimuses. Mõiste „väärtus“ LTTS § 55 lg 1 p 1 ja § 56 lg 2 p 1 kohaselt on samatähenduslik mõistega „turuväärtus“, mida kasutatakse asjassepuutuvates EL õigusaktides. See, et väärtuse mõistet sisustatakse hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise turuhinnaga, tuleneb TsÜS §-st 65 ja põllumajandusministri 02.02.2010.a. määruse nr 6 § 3 lg-st 1. Kuivõrd aluseks tuleb võtta kohalik keskmine kokkuostuhind, ei ole asjakohane viidata kaebaja konkreetsest lepingulisest suhtest tulenevale müügihinnale. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega jõusööda kulude hüvitamise kohta. Loomade söötmine, sh sööda hankimine ja söötmisega tegelevatele töötajatele töötasu maksmine, on loomapidaja kohustus ning riigil ei ole vastavate kulude hüvitamise kohustust. Antud juhul ei esine riigivastutuse seaduse § 7 lg 2 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ja kõnealused kulud ei ole käsitletavad hüvitamisele kuuluvate kuludena RVastS tähenduses. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega hävitatud vallasvara väärtuse hüvitamise kohta, mis on esitatud kaebuse punktis 2.5. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohaselt hüvitatakse ettekirjutuse alusel hävitatud seadme, sööda, pakkematerjali, piima ja munade väärtus. LTTS § 56 lg 2 p 3 alusel on kahju suuruse määramise aluseks seadme, sööda, pakkematerjali, piima ja munade tegelik väärtus. Asjaolu, et hüvitamisele kuuluvad vaid hävitamisele määratud seade, sööt, pakkematerjal, piim ja munad, kinnitab ka LTTS § 571 lg 2 p 8. Vaidlustatud otsuses tuvastati, et hüvitamisele kuuluva puidust sisseseade taastamisväärtus on 33 535 eurot ning selle kulum enne hävitamist oli keskmiselt 40 %. Vastavalt sellele hüvitati sisseseade tegelik väärtus kogusummas 20 121 eurot. Kaebaja ei ole sisseseade tegeliku väärtuse määramist kahtluse alla seadnud, seega on määratud hüvitis kooskõlas LTTS § 55 lg 1 p 2 ja § 56 lg 2 p 3 nõuetega. Muude esemete eest (riided, ravimid jms) LTTS asjassepuutuvad sätted hüvitise maksmist ette ei näe, seega on vastustaja vastavas osas kaebaja taotluse põhjendatult rahuldamata jätnud. Samuti on põhjendatult jäetud rahuldamata taotlus sööda hüvitamiseks, sest antud juhul ei hävitatud sööta ettekirjutuse alusel nagu näeb ette LTTS § 55 lg 1 p 2. Vee ja elektri kulude hüvitamiseks ei näe kehtiv õigus ette seaduslikku alust. Hüvitamisele kuuluvad kahjud määrab LTTS § 55 lg 1 ning on vaieldamatu, et ei vesi ega elekter ei ole nimetatud hüvitamisele kuuluvate esemete hulgas. Kaebaja viited riigivastutuse seadusele on asjakohatud, sest kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks olevat asjaolu- õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, ei esine.

IV KAEBAJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

gaasifirmalt AIROC ja VTA-lt garantiikirja selle kohta, et aukudest tingitud lõhkumised saavad hü vitatud, hakati kuulama kaebajapoolseid ettepanekuid vä hem kulukate lahenduste leidmiseks. Kaebaja jä ä b selle juurde, et katku levik Eestisse oli ka riigile ettenä htav ja teada, mitte ainult eraisikute jaoks bioohutusnõuete kohustuse kontekstis. Seega VTA oleks saanud kriisikava ettevalmistamise korral hukata haigestunud ja nakkusohuga loomad Eestis viivitamata (nä iteks, kasutades mobiilset gaasikambrit), tehes eeltö ö d sigalates ja teades kuhu ja kuidas hoonesse gaasikamber paigutada. Kaebaja kordab, et andmeid, kui palju on taludes sigu ja millised on hooned, omab piirkondlik veterinaarteenistus igapä evaselt, kuna vastavalt loomakaitseseadusele kontrollib VTA regulaarselt loomapidamisnõuete jä rgmist. Seega asjakohatu on riigi vastuvä ide, et gaasikambrit tuli riigil ehitada ja sigade suur hulk tuli ü llatusena, mistõttu suurest hulgast tingitult ei suudetud loomade hukkamist lä bi viia Tiku talus viivitamata. Alates 28.09.2015 kell 18 oli tegemist riigi viivitusest tekkinud põhjusliku ahelaga, mis vä ltas kuni viimaste sigade hukkamiseni 03.09.2015 kl 8.00 (630 siga) ja 12.00 (627 siga). Ekseko süsteemi kuuluvad nn kontraktorfarmid, kuhu kuulus ka Tiku talu sigala, olid oma bioohutuse meetmed karmistanud juba 2011. aastal, kui Valgevenes diagnoositi SAK ja talunike hinnangul võis eeldada, et see võib söötadega Eestisse levida. 2011. aastast rakendati karmimaid bioohutuse meetmeid Tiku talus, s.h rakendati meetmeid, mille täitmist nõudis Maaeluministeerium 2015. aasta sügisest. Ekseko süsteemi kuuluvaid kontraktorfarme ei kaasatud aga näiteks ennetavatele aruteludele ministeeriumi poolt ega VTA-ga, ei räägitud nendega preventiivselt, millised on riigi tegevused, kui katk levib Eestisse. VTA ametnikud ei pööranud nõustamisele tähelepanu ka pärast seda, kui taud oli puhkenud 28.07.15 kõrvalasuvas OÜ-le Heko Põld kuuluvas sigalas, mis asub Tiku talu sigalast 500 m kaugusel. VTA ei pidanud vajalikuks Tiku talu naaberfarmis puhkenud taudist informeerida, et teha ettevalmistavaid tegevusi loomade viivitamatuks hukkamiseks, kui selleks vajadus oli. Kaebaja kuulis taudipuhangust OÜ-le Heko Põld kuuluvas sigalas avalikust meediast. Nimetatud asjaolud kinnitavad kogumis, et riik ei olnud ette valmistunud, et õiguspäraselt läbi viia haldusmenetlus SAK-i puhkemisel Eestis, mistõttu koheldi ka isikuid haldusmenetluses ebavõrdselt. Kõik loomad oleks saanud hukata Tiku talus viivitamata (nt 2 pä evaga taudikahtlusest), kui selleks oleks olnud eelnev eeltö ö ja poliitiline kokkulepe. VTA ametnikud ise selgitasid, et AS-s Vireen oleks saanud põletada taudikoldest toodud loomad ja ü lejä ä nud loomsed jä ä tmed oli võimalik viia Leetu ja seal need põletada. Selleks puudus aga poliitiline eeltö ö . Samuti ei soovinud AS Vireen ü mber teha oma tö ö - ja veograafikuid ning tö ö tada kahes vahetuses, kuna selleks kokkulepe puudus. VTA ei toonud koostö ö s AS-ga Vireen kohale mobiilset seapõletit, et seda kasutada. Kaebajale teadaolevalt seda ei tehtud, kuna see ei tö ö tanud ning kuu jooksul ei oldud seda tö ö le saadud. Kui võrrelda teisi farme, kus puhkes katk, siis erinevalt Tiku talust oli farme, kus hukati loomad kaebajale teadaolevalt viivituseta (reeglina 2-3 pä eva jooksul hukkamine, 1000-3000 looma). Kaebajale teadaolevalt Tiku talu puhul seda enam ei tehtud, kuna riigil puudus eeltö ö hukatud loomade matmiseks. Viru Agro OÜ ja Kaubi Farmid OÜ loomade matmine (ligikaudu 6000 looma) Tormasse põhjustas kohalike elanike vastuseisu ja teisalt kerkis esile AS-i Vireen suutmatus põletada sellises koguses hukatud sigu, mis kaebajale teadaolevalt oli samuti viivituse põhjuseks loomade hukkamisel Tiku talus. Viivitamata hukkamine ja seega ka viivitamata kaalumine oleks hoidnud ä ra ka vaidluse loomade kaalu ü le hü vitise maksmisel Tiku talus. Loomad oleks VTA poolt adekvaatselt koheselt ja viivitamata ü le kaalutud 24.08.-25.08.2015 ja hü vitis oleks võimalik olnud maksta vastavalt fikseeritud kaalule või vastavalt kontrollkaalumisele. Kaebaja leiab, et põhjendamatu on hukatud loomade eest kahju hü vitamine VTA õigusvastasest viivitamisest tingitud sigade kaalukaotuse alusel. Tekib olukord, kus riik viivitades ja loomade kaalukadu arvestades hoiab kokku kulusid, kui makstakse hukatud sigade eest hü vitist hinnangulise kaalu jä rgi. Kaebaja taotleb kahju hü vitamist kaalu alusel, mida on selgitatud VTA-le esitatud taudikahju taotluse p-s 1 või

alternatiivselt VTA enda poolt 25.08.2015 koostatud lisa põllumajandusloomade arvestusliku vä ä rtuse hindamise akti” alusel.

“Hukkamiseelse

VTA ei tegelenud sö ö da tagamisega pä rast loomade vastuvõtmist 25.08.2015. Jõusö ö t Tiku talus sai otsa 23.08.15 õhtul ning uus sö ö t oli juba tellitud. Tiku talu oli loomadele tellinud jõusö ö ta sö ö tmisvajaduse jä rgi ja tellitud sö ö t pidi farmi jõudma 24.08.2015 hommikul. Kuna farmis oli katku kahtlus 23.08.2015, siis Tiku talu teavitas sellest koheselt kohalikku vastutavat veterinaararsti, AS-i Ekseko ning jõusö ö daveofirmat. Probleem tekkis sellest, et katku kolde territooriumile ei saanud tuua sö ö ta enam sõiduk, mis oli seotud sö ö daveoga teistesse farmidesse, kus katkukahtlust ei olnud. Sö ö da saamiseks pidi sekkuma ka kolmas juriidiline isik, kellele kaebaja pidi vormistama tä iendava garantiikirja. Tä nu kaebaja korduvatele lä birä ä kimistele ASga Scandagra, AS-ga Ekseko ja AS-ga Tallegg sai leitud lahendus, et sö ö da toob AS-le Tallegg sö ö ta vedav masin viimase koormaga ja seda desinfitseeritakse tä iendavalt. Esimene võimalus sö ö da saamiseks tekkis seetõttu alles 26.08.2015 õhtul. Sö ö t, mis loomadele saadeti, oli hä dapä rane ning rohkemat ei olnud keegi nõus saatma, sest loomad pidi hukatama „koheselt“ ja „viivitamata“. Vastustaja on esitanud VTA haldusaktid, mis on tehtud Kaubi Farmid OÜ, Nukike OÜ ja Viru Agro OÜ kohta, kuid nende põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas kahjuhü vitise arvutamisel lä htus riik loomade algsest kogukaalust (VTA kontrollkaalmisest) või mitte. Riik on teadlik asjaolust, et loomade hukkamiseelne kaal ei ole mä rgitud mitte esitatud haldusaktides, vaid tehti eraldi „Hukkamiseelse põllumajandusloomade arvestusliku vä ä rtuse hindamise akt”. Kü simus on selles, kas haldusakti tegemisel võeti aluseks nimetatud „Hukkamiseelse põllumajandusloomade arvestusliku vä ä rtuse hindamise akt” või hilisema eksperthinnanguga vä hendatud kaal. Kaebajale teadaolevalt kasutas VTA haldusmenetluses korrektset kontrollkaalumist ja ei vä hendanud hiljem hinnanguga kaalu. OÜ Kaubi Farmid juhatuse liikme väitel hukati loomad OÜ-s Kaubi Farmid 3 pä eva jooksul ja VTA tegi kontrollkaalumise, mille alusel loomadega seotud kahju hü vitati. OÜ-s Kaubi Farmid ja OÜ-s Viru Agro kokku ligikaudu 6000 looma hukati 3 pä eva jooksul, mille eest maksis VTA OÜ-le Kaubi Farmid hüvitist 366 056,82 eurot.

V VASTUSTAJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

kõrvaldamiseks. Sellest tulenevalt ei saa teistes ettevõtetes taudikollete likvideerimise kiirusele viidates asuda seisukohale, et käesoleval juhul esines loomade hukkamisel õigusvastane viivitus. Lisaks eeltoodule on kaebaja viide RVastS-ile eksitav ka sellel põhjusel, et RVastS § 2 lg 2 näeb ette põhimõtte, mille kohaselt seadusega võib isiku õiguste taastamiseks, kaitseks või kahju hüvitamiseks ette näha täiendavaid nõudeid või käesolevas seaduses sätestatud nõudeid piirata. Vastustaja leiab, et LTTS 5. peatükk näeb ette erikorra loomatauditõrjega seotud kahju hüvitamiseks ning selle kohaselt toimub hüvitise maksmine taudikahjutoetuse vormis ja vastavatel tingimustel. Poolte vaidlus käesolevas haldusasjas on samuti tekkinud nimelt LTTS tingimuste kohaselt toetuse saamiseks esitatud taotluse menetluse käigus. Vastavas menetluses rakenduvad LTTS sätted ning RVastS sätted ei ole üldse kohaldatavad.

VI KOHTU PÕHJENDUSED

jäätmete käitlemise tehases ning korjuste kaalu õigsuse osas poolte vahel vaidlust ei ole. Vaidluse all on sigade eeldatav kaalukaotus, mille põhjal VTA nende eluskaalu tuletas.

aluseks looma arvestuslik väärtus. Looma arvestusliku väärtuse arvutamise korda on kohus käesoleva otsuse p-s 23 juba käsitlenud. Seega ei oma sigade arvestusliku väärtuse arvutamisel tähtsust, milliseid lepinguid loomapidaja sõlminud on ja mida nende alusel saada võiks. Sellist tõlgendust ei toeta kohtu hinnangul ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 artd 8 ja 11. Nimetatud artiklid reguleerivad liikmesriikides loomataudide esinemisel võetavate erakorraliste meetmete ning loomataudide likvideerimisele suunatud programmidega seotud rahastamiskõlblikke kulusid. Artikkel 8 lg 1 a ja art 11 c kohaselt on rahastamiskõlblikud kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei oleks haigestunud. Seega on määruses sätestatud tapetud või hukatud loomade omanikele makstavate hüvitiste ülempiir, mida Euroopa Liit rahastab, mitte juhis liikmesriikide makstavate hüvitiste kindlaksmääramiseks. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et turuväärtus ehk turuhind on eseme kohalik keskmine müügihind (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65). Eseme väärtuse saab kindlaks määrata ka tehingu alusel, kuid sellisel juhul ei kasutataks sõna „turuväärtus“. Hävitatud vallasvara

kahju hüvitamist. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Loomatauditõrje käigus tekitatud kahju ei saa pidada õigusvastaseks, kuna loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi (LTTS § 1 lg 2). Kuivõrd ravimid, töökaitsevahendid ja puidust uksed hävitati õiguspärase tegevuse käigus, siis ei ole vastuolu PS §-ga 25 võimalik. LTTS § 55 lg 1 p 2 eesmärk on sätestada kahju liigid, mille hüvitamine on ette nähtud ehk mille eest võib loomapidaja talle tekkinud kahju hüvitamiseks taotleda taudikahjutoetust (LTTS eelnõu 600 SE seletuskiri, lk 13). Järelikult ei ole taudikahjutoetuse maksmine ette nähtud kõikvõimaliku tekkida võiva kahju eest, vaid teatud kahju liikide eest, mille seadusandja on välja valinud. Kohtu hinnangul tagab LTTS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud loetelu kõige olulisemate, loomapidamisega vahetult seotud ja suure väärtusega esemete hüvitamise. Loetelust välja jäänud esemete puhul pole õiguste riivet sama intensiivseks peetud. Tauditõrjel kasutatud vesi ja elekter

kohapeal, järgides veterinaarjärelevalveametniku korraldusi. Nimetatud katku likvideerimise viis valiti 25.08.2015 otsuses nr 47 (tl 19 p). Loomad tuli otsuse kohaselt hukata esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta. Katku tõrje eeskirja § 21 lg 1 p 1 esimese lause kohaselt hukatakse pärast karantiini kehtestamist taudipunktis olevad sead viivitamata veterinaarjärelevalveametniku kontrolli all vastavalt valitud sigade katku likvideerimise viisile nii, et viiruse levik sigade veol või hukkamisel on välistatud. „Viivitamata“ on mõiste, mille sisu sõltub konkreetsest olukorrast. Ühes olukorras võib viivitamatu tegutsemine tähendada pikema ajavahemiku jooksul tegutsemist kui teises.

tuletamine polnud vajalik. Kaebaja juhtumi puhul oli eluskaalu tuletamine ainuke mõeldav lahendus, sest vastasel juhul poleks VTA saanud sigade eest hüvitist määrata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.