Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.08.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1752
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 09.06.2015 vastusele nr 4-4/1490-32 ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kohustamiseks tema taotlust uuesti läbi vaatama
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – XX (ik XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja v.adv Aleksei Ratnikov Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Silver Sarapuu Kolmas isik – YY (ik YYYYYYYYYYY), volitatud esindaja v.adv Indrek Veso
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsuse resolutsiooni punktid 1–3 ja 5.
Teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.
4.Mõista XX-lt Tallinna linna kasuks apellatsiooniastme menetluskulude katteks 15 (viisteist) eurot.
5.Mõista XX-lt YY kasuks kahe astme menetluskulude katteks 3400 (kolm tuhat nelisada) eurot.
Asja menetlust lõpetava lahendi jõustumisel tagastada YY-le haldusasja toimiku kaane vahel sisalduv originaaldokument „Piirirajatised“.
3-15-1752
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX-le kuulub Tallinnas kinnistu aadressiga Künnapuu 7, mis piirneb ühest küljest Kase 8a kinnistuga. Kase 8a kinnistu omanik YY ehitas aastatel 2002–2003 Künnapuu 7 ja Kase 8a kinnistute piirile vundamendiga piirdeaia.
2.XX pöördus 20.01.2012 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) poole taotlusega kontrollida Kase 8a kinnistu omaniku poolt ehitatud piirdeaia õiguslikku alust.
3.TLPA kohustas 25.06.2014 ettekirjutusega nr 72621 YY viima piirdeaed vastavusse kinnistu piiridega. Ettekirjutuses märgiti, et TLPA arhiivi andmetel ei ole piirdeaia püstitamiseks väljastatud kirjalikku nõusolekut. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 02.03.2015.
TLPA 30.10.2014 käskkirjaga nr 1-1/32 tühistati 25.06.2014 ettekirjutus nr 72621.
5.XX esitas 23.01.2015 TLPA-le uue taotluse järelevalvemenetluse algatamiseks piirdeaia suhtes.
6.TLPA selgitas 23.02.2015 kirjas nr 4-3/14/1490, et Kase tn 8a garaaži ehitusprojekt (kinnitatud 24.09.2013) nägi ette Kase tn 8a ja Künnapuu 7 kinnistute vahele betoonvundamendiga piirdeaia. Piirinaabrite omavaheliste vaidluste lahendamine piiride paiknemise osas ei kuulu TLPA ehitusjärelevalve pädevusse.
7.XX esitas 09.04.2015 TLPA-le täiendava selgituse, milles esitas korduva taotluse piirdeaia suhtes ehitusjärelevalve teostamiseks.
8.TLPA asus 09.06.2015 vastuses nr 4-4/1490-32 seisukohale, et puudub alus piirdeaia suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks. Vastuses märgitakse, et kuni 01.05.2009 kehtinud ehitusseaduse (EhS) järgi ei olnud piirdeaia rajamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba. Piirdeaed ei ole väikeehitis selle rajamise ajal (2003. aastal) kehtinud ehitusseaduse mõttes ning seetõttu polnud YY-l kohustust esitada TLPA-le teatist aia ehitamise kohta. Tsiviilküsimustesse sekkumiseks puudub ametil pädevus.
9.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 09.06.2015 vastuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi.
2(9)
3-15-1752 1) Leides, et piirdeaia näol pole tegemist väikeehitisega, on vastustaja jätnud selgitamata, millise ehitisega tegemist on. Kui tegemist on rajatisega, siis oleks piirdeaed tulnud ehitada vastavalt ehitusseaduse nõuetele, s.o YY oleks pidanud koostama ehitusprojekti, esitama selle kooskõlastamiseks ning taotlema ehitusluba. Vastustaja pole viidanud normile, millest tuleneks, et piirdeaia ehitamine ei olnud aastatel 2002–2003 loakohustuslik. Kui kaebaja soovis 2006. aastal enda ja Künnapuu 9 kinnistute vahele ehitada piirdeaia, tuli esitada TLPA-le vastav ehitusprojekt ning saada Künnapuu 9 kinnistu omanike nõusolekud. 2) Kaebaja ei andnud 2002. aastal nõusolekut piirdeaia ehitamiseks sellisel viisil, nagu see ehitati. YY esitas TLPA-le kooskõlastamiseks võltsitud dokumendi (koopia), millel kajastatud kokkuleppe tekst ei vasta tegelikule kokkuleppele. Vastustaja arhiivis puudub originaalkujul dokument kaebaja nõusolekuga. 3) Kaebaja ei ole YY ehitatud aeda kunagi piirirajatiseks pidanud ega seda sellisena kasutanud, vaid tema andis nõusoleku aia rajamiseks üksnes YY kinnistule. YY likvideeris seoses piirdeaia ehitamisega Kase 8a elamu projektis ette nähtud võrkaia ja piirimärgid. Maaameti 18.10.2013 kirjast nr 12.1-5/9301 nähtub, et piirdeaia vundament asub ca 30 cm ulatuses kaebaja kinnistul. 4) Piirdeaed toetub lintvundamendile, millest 30 cm asub maa sees ja 60 cm maa peal. Kase 8a kinnistu poolt on aia vundament täielikult pinnasega kaetud. Seega asub Kase 8a kinnistul maapind kõrgemal kui kaebaja kinnistul. Drenaaži puudumise tõttu koguneb sademe- ja sulamisvesi kaebaja kinnistule (sh abihoone keldrisse), tekitades kahju kaebaja varale.
10.Tallinna linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Alates 2012. aastast on kaebaja taotluste alusel korduvalt kontrollitud Kase 8a ja Künnapuu 7 kinnistute piiril asuva piirdeaia seaduslikkust. Vastustaja tunnistas 25.06.2014 ettekirjutuse 30.10.2014 käskkirjaga tagasiulatuvalt kehtetuks, asudes seisukohale, et piirdeaed on siiski rajatud õiguspäraselt. 30.10.2014 käskkiri edastati kaebajale, kuid ta ei vaidlustanud seda. Kõnealune käskkiri on kehtiv ja vastustaja ei ole selles väljendatud seisukohta muutnud. Piirdeaia ehitamise ajal (aastatel 2002–2003) kehtinud ehitusseaduse järgi ei olnud piirdeaia ehitamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba või kirjalik nõusolek. EhS § 16 lg 6 kohustas ehitise omanikku detailplaneeringu kohustusega alal teavitama kohalikku omavalitsust väikeehitisest, millele ei taotleta kasutusluba. Piirdeaed ei ole väikeehitis ehitusseaduse tähenduses. 2) TLPA 09.06.2015 vastuskiri pole haldusakt, vaid menetlustoiming, kuna see pole suunatud kaebaja õiguste või kohustust muutmisele, lõpetamisele või tekitamisele. 3) Kaebaja pole tõendanud oma väidet, et linnale esitatud dokument piirdeaia rajamise kokkuleppe kohta on võltsitud. Arvestades, et ligi 10 aasta jooksul pärast piirdeaia rajamist ei esitanud kaebaja selle suhtes mingeid pretensioone, pole kaebaja väide eluliselt usutav. 4) Asjaõigusseaduse (AÕS) § 151 ei sätesta, kellele kuulub piirirajatis. Seega tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg-st 1, mille kohaselt on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, sh ehitised. Kuna piirdeaed asub nii kaebaja kui ka kolmanda isiku kinnisasjal, on mõlemad ühiselt selle omanikud.
11.YY palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda ehitusjärelevalvet. TLPA on andnud kaebaja taotlusele ammendava vastuse, selgitades, et piirinaabrite vahelisse tsiviilvaidlusse sekkumiseks pole ametil pädevust. TLPA 09.06.2015 kiri ei ole haldusakt, mistõttu pole selle tühistamine õiguslikult võimalik. 3(9)
3-15-1752 2) Kaebaja väide piirdeaia ehitamise kokkuleppe dokumendi võltsituse kohta on paljasõnaline. Vastavalt naabrite kokkuleppele ei ole tegemist mitte AÕS § 148 kohase ehitisega, mis ulatub üle naaberkinnisasja piiri, vaid piirirajatisega AÕS § 151 tähenduses. Sellele viitab ka kaebaja abikaasa CC märkus piirdeaia ehitamise kokkuleppel: „Vaarikapõõsad tagastatakse Künnapuu 7 omanikule“. Pärast aia ehitamist on naabrid seda ka faktiliselt kasutanud piirirajatisena. XX ja CC olid nõus piirdeaia ehitamisega, kui see toimub YY kulul. Kuna piirdeaed asub nii YY kui ka kaebaja kinnistul, kuulub see neile ühiselt. Seega on ka kaebaja vastutav selle eest, et vaidlusalune ehitis vastaks õigusaktide nõuetele. 3) Kaebaja pole TLPA 30.10.2014 käskkirja, millega tunnistati piirdeaia õiguspärasust, vaidlustanud ning see haldusakt on kehtiv. Puuduvad alused haldusmenetluse uuendamiseks. Seetõttu pole võimalik selles asjas enam uut ehitusjärelevalve menetlust algatada. 4) Ebaõige on kaebaja väide, et liigniiskus tema kinnistul on tingitud piirdeaiast. Künnapuu 7 elamu seadustamiseks koostati 1996. aastal ehitusprojekt, mille seletuskirjast nähtub, et keldri põrandat tõsteti põhjavee ja niiskuse sisseimbumise vältimiseks 0,5 m võrra. Seega oli liigniiskus kaebaja kinnistul juba enne piirdeaia rajamist.
12.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.12.2016 otsusega kaebuse, tunnistas TLPA 09.06.2015 vastuse nr 4-4/1490-32 õigusvastaseks ning kohustas TLPA-d uuesti läbi vaatama XX 23.01.2015 esitatud taotluse järelevalvemenetluse alustamiseks seoses Kase tn 8a, Tallinn omaniku YY poolt ebaseadusliku piirdeaia ehitamisega XX-le kuuluvale kinnistule Künnapu tn 7, Tallinn ja sellele 08.04.2015 esitatud täiendava selgituse. Lisaks jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 2058 eurot ning jättis kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. 1) TLPA 09.06.2015 vastus kaebajale ei ole haldusakt, vaid haldustoiming. TLPA on vastuses asunud ebaõigele seisukohale, et kuni 01.05.2009 kehtinud ehitusseaduse järgi ei olnud piirdeaia püstitamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba. Ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega muudeti muu hulgas EhS §-i 16 (jõustus 01.05.2009), seletuskirjas on märgitud, et kuna piirdeaial on avalikkusele suunatud funktsioon, tuleks seni kehtinud sõnastuse järgi piirdeaia püstitamiseks taotleda ehitusluba. Seega on õige kaebaja seisukoht, et piirdeaia ehitamiseks oli 2003. aastal nõutav ehitusluba. Lisaks ei ole vastustaja ümber lükanud kaebaja väidet, et kui kaebaja ehitas 2006. aastal piirdeaia enda ja Künnapuu 9 kinnistute vahele, tuli koostada ehitusprojekt ja võtta kooskõlastused. Seega on vastustaja 09.06.2015 kirjas esitatud väide vastuolus nii seaduse kui ka halduspraktikaga. 2) 09.06.2015 kirjas märgitu, et tegemist on tsiviilvaidlusega, mille lahendamiseks pole ametil pädevust, on liialt napisõnaline, et mõista, mida vastustaja sellega silmas pidas. Kaebaja ei ole oma taotluses palunud kindlaks teha piirdeaia omandiõiguslikku kuuluvust, vaid kontrollida aia püstitamise seaduslikkust ehitusõiguslikust küljest. Seetõttu on vastustaja jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja taotluses esitatud argumendid. 3) Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda ehitusjärelevalve algatamist, kuid tal on õigus nõuda, et tema taotluse menetlemisel ja sellele vastamisel järgitaks hea halduse tava. Vastustaja on kaebaja taotlust lahendades teinud olulise kaalutlusvea, mis tingib vastustaja toimingu õigusvastasuse.
13.Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 22.12.2016 otsuse tühistada (v.a ekspertiisi määramata jätmist puudutavas osas) ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on jõudnud väärale seisukohale, et piirdeaia ehitamiseks oli vaja ehitusluba. Piirdeaed ehitati aastatel 2002–2003, mistõttu tuleb kohaldada sel ajal kehtinud seadust. 2002. aasta ehitusseaduse seletuskirjast nähtub, et igaüks võib ehitada endale väikeehitist (pindalaga kuni 60 m2 ja kõrgusega kuni 5 m), ühepereelamut, suvilat, aiamaja ja taluhoonet. Lisaks on õiguskantsleri 24.03.2008 märgukirjas asutud seisukohale, et sel ajal kehtinud ehitusseadus ei sisaldanud kuni 20 m2 suurustele väikeehitistele ehitusloa nõuet.
14.XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vastustaja apellatsioonkaebuse väited on üllatuslikud ja vastuolus tema 09.06.2015 vastuses esitatud seisukohaga, et piirdeaed ei ole väikeehitis. 2003. aastal kehtinud EhS § 15 kohaselt oli väikeehitis kuni 60 m2 ehitusaluse pindalaga maapinnast kuni 5 m kõrgusega ühel kinnistul asuv ehitis, millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. Piirdeaial on avalikkusele suunatud funktsioon – näidata kolmandatele isikutele, millises kohas nad omaniku loata viibida ei tohi ning kus kulgevad avalikkusele nähtavaks tehtud kinnistute piirid. Seega ei saa piirdeaed olla väikeehitis ning väikeehitisi puudutav arutluskäik apellatsioonkaebuses on asjakohatu. Aia ehitamise ajal (2002–2003) väljastas kohalik omavalitsus ehituslube elamu projektidele, mis sisaldasid elamu piirete ehitamist. Seega oli piirdeaia ehitamiseks vajalik ehitusluba ning seda nõuti ka praktikas, mida kinnitab asjaolu, et kaebaja pidi 2006. aastal Künnapuu 7 ja Künnapuu 9 kinnistute vahele piirdeaia rajamiseks taotlema ehitusloa ning piirdeaed on kantud ehitisregistrisse. 2) Piirdeaed rikub kaebaja õigusi, selle ehitamiseks puudusid kaebaja nõusolek ja ehitusluba. Piirdeaia rajamise aluseks ei ole Kase 8a elamu ehitusprojekt, kuna see nägi ette 1,5 m kõrguse võrkpiirde ehitamise Kase 8a kinnistule, piirdeaed ulatub aga kaebaja kinnistule. 3) TLPA võttis vastu YY koostatud võltsingu nimega „Piiriehitused“. Vastustaja ei ole ehitusjärelevalvet sisuliselt teinud.
15.YY nõustub Tallinna linna apellatsioonkaebusega ja palub see rahuldada. 1) Halduskohtu viidatud seletuskirjas on seadusandja esitanud normi tõlgenduse tagantjärele. Enne 01.05.2009 muudatusi ei olnud selge, kas piirdeaed on loakohustuslik või mitte. Erineva tõlgendamise võimalust kinnitab ka õiguskantsleri 24.03.2008 märgukiri. Asjaolust, et elamu ehitusprojekt nägi ette ka piirete ehitamise, ei järeldu, et piirdeaia rajamiseks oli nõutav ehitusluba. TLPA arhiivist ega ehitisregistrist ei nähtu, et kaebaja oleks Künnapuu 7 ja Künnapuu 9 kinnistute vahele piirdeaia ehitamiseks esitanud ehitusloa taotluse või et TLPA oleks vastava loa väljastanud. 2) TLPA 09.06.2015 vastus pole mitte kaebajat koormav, vaid soodustav, kuna sellega vabastatakse kaebaja Kase 8a ja Künnapuu 7 kinnistute vahelise piirdeaia omanikule seadusest tulenevatest kohustustest. Kaebaja andis piirdeaia ehitamiseks nõusoleku, mida kinnitab kohtule esitatud dokument „Piiriehitused“. Kaebaja väited selle võltsituse kohta on alusetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.TLPA 09.06.2015 kirjas (I kd, tl 28-29p) on viidatud EhS § 16 lg 1 p-le 3 (kirjas ekslikult märgitud p 6) ning jõutud järeldusele, et enne kõnealuse sätte jõustumist (s.o kuni 01.05.2009) 5(9)
3-15-1752 ei olnud piirdeaia rajamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek. Lisaks on kirjas viidatud ehitusseaduse varasema redaktsiooni § 16 lg-le 6 ning märgitud, et piirdeaed ei ole väikeehitis. Apellatsioonkaebuses on TLPA põhjendanud ehitusloa nõude puudumist ja halduskohtu seisukoha ekslikkust, viidates ehitusseaduse eelnõu (805 SE I) seletuskirja väikeehitisi käsitlevale osale ning sama teemat käsitlevale õiguskantsleri märgukirjale.
17.Ringkonnakohtule nähtub, et menetlusosalistel ei ole vaidlust selles, et piirdeaed Kase 8a ja Künnapuu 7 kinnistute vahele ehitati vahemikus 2002–2003. Kolmas isik on kohtule esitanud dokumendi nimega „Piiriehitused“ (koopia II kd, tl 7), millel on tempel „Kooskõlastatud. Pirita Linnaosa Valitsus“ kuupäevaga 13.05.2002. Sellest võib järeldada, et piirdeaia ehitamist alustati millalgi pärast nimetatud kuupäeva. Seega võis piirdeaia ehitamine toimuda osaliselt planeerimis- ja ehitusseaduse (jõustus 22.07.1995) kehtivuse ja osaliselt ehitusseaduse (vastu võetud 15.05.2002, põhiosas jõustus 01.01.2003) kehtivuse ajal, mistõttu käsitleb ringkonnakohus mõlemat regulatsiooni.
18.Planeerimis- ja ehitusseaduses (PES) ei kasutatud piirdeaia ega väikeehitise mõistet, vaid defineeriti üksnes väikehoone – kuni 12-ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga ühekordne keldrita hoone, mida ei kasutata elamiseks ja millel ei ole tehnilisi või avalikke funktsioone (PES § 40 lg 1). Väikehoonet võis ehitada kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul ilma ehitusprojekti, ehitusloa, kasutusloa ja ehitusjärelevalveta (PES § 40 lg 2). Seejuures nähtub planeerimis- ja ehitusseaduse eelnõu (5 SE I) materjalidest (seletuskirjad ja algtekst), et algselt oli „väikehoone“ asemel plaanis kasutada mõistet „väikeehitis“, kuid nende mõistete definitsioon oli kattuv. Muudele ehitistele sellist erandit seadus ette ei näinud (PES § 42). PES-i rangelt tõlgendades võiks järeldada, et planeerimis- ja ehitusseaduse kehtimise ajal oli ehitusluba (PES § 53) nõutav muu hulgas ka piirdeaia ehitamiseks, kuna seadus sellisele ehitisele ehitusloast vabastamise erandit ette ei näinud. Samas poleks ringkonnakohtu hinnangul mõistlik tõlgendada PES-i selliselt, et väikeste rajatiste ehitamiseks oli alati vaja ehitusprojekti ja ehitusluba, samas kui väikehoone puhul neid ei nõutud. Tara puhul on ohtlikkuse risk üldjuhul madalam kui hoonel.
19.2002. aasta ehitusseadus laiendas ehitusloa ja ehitusprojektita ehitamise võimalusi. EhS § 12 lg 2 sätestas, et ehitamiseks peab olema ehitusluba, välja arvatud väikeehitise ehitamise korral. EhS § 15 lg 1 p 1 järgi loeti väikeehitiseks kuni 60 m2 ehitusaluse pindalaga maapinnast kuni viiemeetrise kõrgusega ühel kinnistul asuv ehitis, millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. EhS § 16 lg 1 p-st 1 tulenes, et väikeehitise ehitamiseks ehitusaluse pindalaga 20– 60 m2 oli vajalik kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek. Seega alla 20 m2 suuruse pindalaga väikeehitise ehitamiseks polnud kirjalik nõusolek seaduse järgi nõutav. Väikeehitist puudutava paragrahvi osas (eelnõus § 14) on ehitusseaduse eelnõu (805 SE I) seletuskirjas märgitud järgmist: „Arvestades täna Eestis toimuvat, on vajalik üheselt mõistetavalt sätestada ehitamise võimalikkus ilma ehitusloa ja -projektita. Seetõttu on eelnõu kohaselt madala ohtlikkuse riskiga ehitised, mida tavapäraselt ehitatakse hetkel ilma ehitusprojektita, loetud väikeehitisteks, mille ehitamise korral ei pea omama ei ehitusluba ega reeglina ka ehitusprojekti“. Seletuskirjas märgitu toetab seisukohta, et väiksemate ehitiste puhul ei olnud ehitusluba nõutav.
20.01.05.2009 jõustunud muudatustega muudeti ehitusseaduse §-e 15 ja 16. Ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu (389 SE I) seletuskirja järgi ei ole piirdeaed käsitatav väikeehitisena, kuna tõlgendades EhS § 15 lg 1 p-i 1 koostoimes AÕS § 142 lg-ga 1, tuleb asuda seisukohale, et vähemalt tiheasustusaladel on piirdeaial avalikkusele suunatud funktsioon (näitab kolmandatele isikutele, millises kohas nad omaniku loata viibida ei tohi). Sellest tulenevalt järeldati seletuskirjas, et ehitusseaduse seni kehtiva sõnastuse järgi on piirdeaia ehitamiseks nõutav ehitusluba. Eelnõuga leevendati seda nõuet ning EhS § 16 lg 1 p-s 3 sätestati, et kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek on nõutav, kui püstitatakse detailplaneeringu koostamise 6(9)
3-15-1752 kohustusega aladel maa-ala piiramiseks piirdeaedasid, mille ehitamiseks on vajalikud kaevetööd. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seletuskirjas märgitu põhjal teha ühest järeldust, et enne 01.05.2009 oli piirdeaia ehitamiseks vaja ehitusluba. Esiteks nähtub eelnõust, et tegemist oli ühe võimaliku tõlgendusvariandiga. Ringkonnakohtu hinnangul on avaliku funktsiooniga eelkõige ehitised, mis on avalikus kasutuses või teenivad avalikkust (nt avalik laste mänguväljak, müügikiosk). Kahte eraomandis olevat kinnistut eraldaval piirdeaial selline funktsioon puudub. Teiseks oleks selline tõlgendus vastuolus PES ja ehitusseaduse mõtte ning ühtlasi tavapraktikaga, et väikese ohtlikkuse riskiga ehitiste püstitamiseks pole vaja ehitusprojekti ega -luba. Seda seisukohta toetab ka õiguskantsleri 24.03.2008 märgukiri, milles vaagiti Tallinna linna ehitusmäärusesse Tallinna Linnavolikogu 02.06.2006 määrusega sisse viidud muudatust (§ 351), mille kohaselt tuli kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone, väikevormi või krundipiirde ehitamiseks esitada TLPA-le taotlus kooskõlastuse saamiseks. Õiguskantsler leidis, et ehitusmääruse § 351 on vastuolus ehitusseaduse sätete ja mõttega, kuna kehtestas võrreldes seadusega rangemad nõuded ja seeläbi piiras ilma õigusliku aluseta omandiõigust. Seega väikehoone ja krundipiirde ehitamiseks puudus kohalikul omavalitsusel õigus nõuda isegi kooskõlastuse taotlemist, rääkimata ehitusloast. Ka kehtiv seadus ei nõua piirdeaia püstitamisel ehitusluba, vaid ehitusseadustiku lisa 1 järgi tuleb esitada ehitusteatis ja ehitusprojekt, kui ehitamisega kaasnevad kaevetööd. Asjaolu, et kaebajalt nõuti 2006. aastal piirdeaia ehitamise kooskõlastamist linnaga, oli ilmselt tingitud sel ajal kehtinud Tallinna linna ehitusmääruses sisaldunud nõudest, mille õiguskantsler leidis 24.03.2008 märgukirjas olevat vastuolus põhiseadusega.
21.Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusaluse piirdeaia ehitamise ajal oli selle rajamiseks vaja ehitusluba või vähemalt kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, ei pea ringkonnakohus järgnevalt toodud põhjustel mõistlikuks vastustaja kohustamist otsustama järelevalvemenetluse algatamise küsimus uuesti.
22.TLPA 23.02.2015 kirjas (I kd, tl 23) on märgitud, et 07.12.1983 kinnitatud Kase 8a individuaalelamu projekt nägi ette krundi piiramise võrkpiirdega ning 24.09.2013 kinnitatud Kase 8a garaaži (ehitatud 2003. aastal) ehitusprojektis oli kajastatud Kase 8a ja Künnapuu 7 kinnistute vaheline betoonvundamendiga piirdeaed. Toimiku materjalidest nähtub, et 1983. aasta projekti kohane võrkpiire likvideeriti enne vaidlusaluse piirdeaia rajamist. Seega oli kaebaja ja kolmanda isiku kinnistute vahel juba varasemalt – eeldatavasti õiguspäraselt rajatud – piirdeaed. Garaaži ehitusprojekt on kinnitatud ligikaudu 10 aastat pärast vaidlusaluse piirdeaia ehitamist ning Tallinna Halduskohus on 22.09.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13-2247 tuvastanud samade menetlusosaliste vahel vaidluse puudumise selles, et Kase 8a kinnistule garaaži püstitamiseks antud TLPA kirjalik nõusolek ei hõlmanud piirdeaia püstitamist. Sellest hoolimata oleks olukorras, kus piirdeaed on kantud ehitusprojektile, millega linn on tutvunud, üleliigne nõuda piirdeaiale eraldi projekti koostamist.
23.TLPA on nii 23.02.2015 kui ka 09.06.2015 vastuses märkinud, et piirinaabrite vaheliste tsiviilküsimuste lahendamine ei kuulu TLPA pädevusse. Ringkonnakohtu hinnangul on viitamine vaidluse lahendamise võimalusele tsiviilkorras praegusel juhul asjakohane, kuna kaebajal on võimalik oma õigusi tõhusalt maakohtus kaitsta. Tsiviilkorras saaks kaebaja vastavate eelduste täidetuse korral nõuda kas tema kinnisasja piiresse ulatuva ehitise kõrvaldamist (AÕS § 148 lg 3) või tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist (AÕS § 148 lg 2). Samuti on kaebajal võimalik nõuda seoses drenaaži puudumisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Ehitusjärelevalve võimalused on sellega võrreldes piiratumad – vastustaja saaks eelkõige teha lammutamisettekirjutuse (mis praktikat arvestades oleks üsna vähetõenäoline), kuid see ei lahendaks liigniiskuse probleemi kaebaja kinnistul. Seega ka järelevalvemenetluse algatamise korral ei oleks võimalik haldusmenetluses lahendada piirdeaiaga seonduvat vaidlust 7(9)
3-15-1752 ammendavalt, vaid täiendavalt tuleks kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Sellises olukorras oleks ebamõistlik ja eesmärgipäratu kohustada haldusorganit järelevalvemenetluse algatamise küsimust uuesti otsustama.
24.Kaebaja on järelevalvemenetluse algatamise taotluses väitnud, et kolmandal isikul puudus kaebaja nõusolek piirdeaia ehitamiseks tema kinnistule, ning palunud vastustajal kontrollida, kas ehitamiseks olid vajalikud nõusolekud. Kolmas isik esitas TLPA-le ja kohtule dokumendi „Piirirajatised“, millelt nähtub XX kirjalik nõusolek piirdeaia ehitamiseks ja tema allkiri, ning Pirita Linnaosa Valitsuse tempel. Ringkonnakohtul puudub mõistlik põhjus kahelda selle dokumendi ehtsuses. Kaebaja ei ole eitanud, et oli 2002. aastal nõus piirdeaia ehitamisega, ega vaielnud sellele ligi 10 aasta jooksul vastu. Samuti pole kaebaja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid sellise kokkuleppe kohta, et piirdeaed rajatakse täies ulatuses YY kinnistule, mitte kinnistute piirile. Piirirajatise ehitamist puudutava kokkuleppe olemasolu saab hinnata maakohus.
25.Ringkonnakohus märgib, et põhjendamatu on kolmanda isiku seisukoht, justkui lasuks ka kaebajal ehitise (ehitise aluse maa) omanikuna vastutus piirdeaia õiguspärasuse eest. Seaduse mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus kinnisasja omanikule tekiks vastutus ehitise õiguspärasuse eest selliselt, et naaberkinnisasja omanik ehitab kinnistute piirile piirdeaia, mis ulatub üle tema kinnistu piiri – iseäranis juhul, kui üle piiri ehitamiseks puudus teise kinnisasja omaniku nõusolek. Riigikohus on leidnud, et ehitajal (kinnisasja omanikul) tuleb järgida käibes vajalikku hoolsust ja kontrollida, kuhu ta ehitab. Heauskselt ei tegutse isik, kes ei kontrolli piirialale ehitades, kas ehitusealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis ei ulatuks naaberkinnisasjale (01.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-15, p 16). Kui vaidlusalune piirdeaed lugeda piirirajatiseks AÕS § 151 lg 1 mõttes, ei selgu sellest sättest siiski, kellele rajatis kuuluma peaks. AÕS § 151 reguleerib olemasoleva piirirajatise kasutamist, mitte nõudeõigust selle kõrvaldamiseks või selle rajatise talumise kohustust (Riigikohtu 17.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11, p 15). AÕS § 148 lg 1 sätestab, et ehitis, mis ulatub üle kinnisasja piiri, on selle kinnisasja osa, mille piirest ta väljub, kui kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja piiriülest ehitamist lubav asjaõigus või kui naaberkinnisasja omanik peab piiriülest ehitamist vastavalt sama paragrahvi 2. lõikele lubama. AÕS § 148 lg 1 näeb ette erandi TsÜS §-s 54 tulenevast põhimõttest, et ehitis on selle kinnisasja osa, millega ta on püsivalt ühendatud. Vaid juhul, kui AÕS § 148 lg 1 ei kohaldu ning talumiskohustus puudub, läheb üle piiri asetsev ehitise osa sihtkinnistu omaniku omandisse. AÕS §-s 148 toodud tsiviilõiguslikke asjaolusid tuvastamata pole alust väita, et kaebaja on tema kinnisasjale ulatuva piirdeaia kaasomanik.
26.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Tallinna linna apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse, v.a ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb HKMS § 200 p 3 alusel uue otsuse, millega jätab XX kaebuse rahuldamata. Lisaks märgib ringkonnakohus otsuse resolutsiooni, et YY-le tuleb pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist tagastada toimikus sisalduv originaaldokument „Piirirajatised“.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kuna kaebus ei kuulu rahuldamisele, jäävad XX esimese ja teise astme menetluskulud tema enda kanda. XX-lt tuleb välja mõista Tallinna linna menetluskulud – riigilõiv apellatsioonkaebuselt 15 eurot. Samuti jäävad XX kanda YY esimese ja teise astme menetluskulud. 8(9)
3-15-1752 YY taotles halduskohtus 4224 euro (sh käibemaks) suuruse õigusabikulu hüvitamist. Ringkonnakohus vähendab HKMS § 109 lg 6 alusel kolmanda isiku menetluskulusid, arvestades, et tegemist ei ole eriliselt keeruka ja mahuka kohtuasjaga. Samuti tuleb märkida, et kolmas isik on oma seisukohtades palju korranud samu väiteid ning tsiteerinud kaebaja seisukohti, mistõttu on esindamisele kulutatud aeg (32 tundi) ülepaisutatud. Ringkonnakohus loeb kolmanda isiku esimese astme põhjendatud ja vajalikeks kuludeks 3000 eurot (sh käibemaks). Apellatsiooniastmes taotleb YY 957 euro (arve ja maksekorralduse järgi oli kulu 957 eurot, mistõttu menetluskulude nimekirjas märgitud 975 eurot on ilmselt ekslik) suuruse õigusabikulu hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et kuna kolmas isik ei ole apellatsioonimenetluses peale kaebaja poolt 2006. aastal ehitatud piirdeaeda – mis ei ole praeguse vaidluse esemeks – puudutavate väidete sisuliselt uusi väiteid esitanud, ei ole selline kulu täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus loeb kolmanda isiku apellatsioonistme põhjendatud ja vajalikeks kuludeks 400 eurot (sh käibemaks). Kokkuvõttes tuleb XX-lt YY kasuks menetluskulude katteks välja mõista 3400 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.