Sotsiaalõigus › Pensionid

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 24.08.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-16-1204/18
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Sotsiaalõigus › Pensionid
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 24.08.2017
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 5111

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.08.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1204

Haldusasi

P.P kaebus Sotsiaalkindlustusameti 02.03.2016 otsuse nr 02638 ja 16.05.2016 vaideotsuse nr 1.1-10/33 tühistamiseks, väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži tuvastamiseks ja pensioni määramiseks kohustamiseks Kaebaja – P.P , esindaja S.U Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja B.J

Menetlusosalised

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.11.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.P apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta P.P apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-1204 muutmata.

Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Sarnased lahendid

Sotsiaalõigus

2.Sotsiaalkindlustusamet jättis 02.03.2016 otsusega nr 02638 S. P.P-le väljateenitud aastate pensioni määramata. Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 207 „Väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade loetelu ning selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamise kord“ kinnitatud „Pedagoogidele väljateenitud aastate pensionile õigust andvate asutuste ja ametikohtade loetelu“ (Loetelu) alusel on väljateenitud aastate pensionile õigus õpetajal, kes töötab täistööajaga Loetelu I osa p 2 ap-des 3-7 ja 9-10 nimetatud erivajadustega laste koolis. P.P väljateenitud aastate pensionile õigust andva 15-aastase staaži hulka ei saa arvata töötamise perioode surdopedagoogina kurtide laste kodus õpetamisel, surdopedagoogina kurtide laste klassis ja aineõpetajana vaimupuudega laste klassis ajavahemikus 01.09.1992-31.08.2015. Narva Paju Kool (varasem Narva 10. Keskkool) ei ole Loetelu I osa p-s 2 nimetatud erivajadustega laste kool. Narva Paju Kool (edaspidi NPK) on munitsipaalkool üldkeskhariduse omandamiseks. NPK-d ei saa võrdsustada Loetelus nimetatud abikoolide, -klasside (vaimupuuetega lastele) ega erikoolidega kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele, kus töötamine õpetajana ja surdopedagoogina arvatakse väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka. Puuduvad dokumentaalsed tõendid, et NPK-s olid moodustatud klassid vaimupuuetega lastele. Samuti ei ole NPK eriinternaatkool kuulmis- ja kõnepuuetega lastele. NPK-s olid moodustatud kurtide klassid, kuid kuulmis- ja kõnepuudega laste klassides pedagoogina töötamine ei anna õigust väljateenitud aastate pensionile. Õiguse väljateenitud aastate pensionile annab töötamine õpetajana ja surdopedagoogina eriinternaatkoolis kuulmis- ja kõnepuudega lastele. SKA-l ei ole õigust täiendada Vabariigi Valitsuse määrust ega võrdsustada mõnda Loetelus nimetamata ametikohta või asutust Loetelus nimetatud ametikoha või asutusega.

3-16-1204 kuni taotluse esitamiseni töötanud täiskoormusega surdopedagoogina ja vaimupuudega laste õpetajana. 2) Lisaks asus SKA põhjendamatult seisukohale, et Loetelu alusel on õigus väljateenitud aastate pensionile ainult sellisel täistööajaga koolis töötaval surdopedagoogil, kes töötab Loetelu I osa p 2 alapunktides nimetatud koolides või klassides. Riigikohtu 03.03.2010 otsusest nr 3-3-1-96-09 tulenevalt ei ole põhjendatud ega seaduslik kohelda erinevalt isikuid, kes on töötanud samasugustes tingimustes sama pika perioodi jooksul, kuid isikust mitteolenevatel põhjustel on dokumendid puudulikult vormistatud või jäetud vormistamata (nt asutuse põhikirjas ei kajastu otsesõnu asutuse tegelik eesmärk ja töö sisu). Soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise seisukohast on olulise tähendusega töö sisu. Sama põhimõte kehtib ka väljateenitud aastate pensioni puhul. 3) VAPS ei sisusta mõisteid „erivajadustega inimeste õppeasutus“ ja „haigete laste asutus“. Seega tuleb eeldada, et tegemist on haigeid või erivajadusega lapsi õpetava asutusega. Tõendid kinnitavad, et NPK-s õpetatakse ja on kogu kaebaja töötamise perioodil õpetatud haigeid/vaimupuudega lapsi. Vastustaja on tõlgendanud VAPS § 1, § 14 p 4 ja Loetelu kitsendavalt. Arvestada tuleb asjaoluga, et Loetelu ei ole pedagoogide osas kordagi muudetud, küll aga on korduvalt muudetud haridussüsteemi reguleerivaid õigusakte, sh on muutunud riigi arusaam erivajadustega ja haigete laste õpetamisest ja selleks sobivatest vormidest. Täna õpetatakse erivajadustega ja haigeid lapsi valdavalt tavakoolides või luuakse tavakoolide juurde vastavad klassid. Vastustaja ei ole tõendanud, mil moel muudab NPK põhikirjas haigete laste õpetamise märkimata jätmine sisuliselt asjaolu, et kaebaja on kogu oma pedagoogikarjääri jooksul töötanud just VAPS § 14 p-s 4 nimetatud lastega. Pelgalt puudulik dokument ei saa välistada kaebaja õigust pensionile, mis määratakse samasugust tööd teinud isikutele, kelle tööandja põhikirjas on vastav asjaolu märgitud. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt ja selleks ei leidu mõistlikku põhjendust. Kurtide Liidu andmetel on Eestis hetkel kurtidel noortel võimalik omandada põhiharidust ja keskharidust Tallinna Heleni Koolis, Tartu Hiie Koolis, Porkuni Koolis ja NPK-s. NPK on ainus venekeelse õppega kurtide õppeasutus ja võrdväärne teiste sarnase puudega lapsi õpetavate asutustega, kuigi seda kooli ei nimetata tema põhikirjas erikooliks ega internaatkooliks. Kui vastustaja tõlgendus VAPS § 14 p-le 4 ja Loetelule on õige, tuleks need tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

1) Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on olemas VAPS § 14 p-s 4 sätestatud väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajalik 25-aastane pedagoogilise töö staaž. Vaidlus on selle üle, kas kaebajal on olemas samas sättes täiendavalt nõutav vähemalt 15-aastane staaž, mis on omandatud töötamisel asenduskodus, erivajadustega inimeste õppeasutuses, haigete laste asutuses või kinnipidamiskoha koolis. Vabariigi Valitsus on kehtestanud VAPS §-de 2 ja 15 alusel Loetelu asutustest ja ametikohtadest, kus töötamine annab pedagoogile õiguse väljateenitud aastate pensionile. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et väljateenitud aastate pensionile annab õiguse töötamine Loetelu II osas nimetatud ametikohal Loetelu I osas nimetatud asutuses. 2) Narva Linnavalitsuse 01.10.2003 korraldusega nr 729 kinnitatud NPK põhimääruse pst 1.1 ja Narva Linnavalitsuse 01.12.2004 määruse nr 1209 „Narva Paju Kooli põhimäärus“ pst 1.1 nähtuvalt oli NPK Narva linna munitsipaalõppeasutus üldkeskhariduse omandamiseks. Narva Linnavalitsuse 21.12.2012 määruse nr 1332 „Narva Paju Kooli põhimäärus“ §-dest 3 ja 4 ning Narva Linnavalitsuse 22.01.2014 määruse nr 3 „Narva Paju Kooli põhimäärus“ §-dest 3 ja 4 nähtuvalt oli/on NPK linna haridusasutus põhihariduse omandamiseks. Seega ei ole tegemist Loetelu I osa p-s 1 (lastekodud) ega p-s 3 (haigete laste (ravi)asutused) nimetatud asutusega, samuti Loetelu I osa p 2 ap-des 1 (erilasteaiad), 2 (lasteaia, lastepäevakodu erirühmad kuulmis-, nägemis-, kõne-, keha- ja vaimupuudega lastele), 7 (invaliidide kutsekool), 8 (kutseklassid eriinternaat- ja abikoolide juures), 10 (kinnipidamiskohtade koolid) või 11 (logopeedipunktid (ja –kabinetid)) nimetatud asutusega. Tõenditest ei nähtu ja kaebaja ei väida, et NPK näol oleks tegemist erikooli või erikutsekooliga kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele või kaugõppe-erikeskkooliga. Seega ei vasta NPK ka Loetelu I osa p 2 ap-des 6 ja 9 nimetatud asutustele. Lisaks ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et NPK näol oleks või oleks olnud tegemist eriinternaatkooliga vaimu-, nägemis-, kuulmis-, kõne-, kehapuuetega ja vaimse arengu peetusega lastele (Loetelu I osa p 2 ap 5). Küll aga tugineb kaebaja väitele, et koolis õpetati mh vaimu- ja kuulmispuudega lapsi. 3) NPK 2003. a ja 2004. a põhimäärustest ei nähtu tõepoolest, et kool oleks mõeldud spetsiaalselt vaimu-, nägemis-, kuulmis-, kõne-, kehapuuetega ja vaimse arengu peetusega lastele või koolis oleksid olnud neile lastele mõeldud eriklassid. Selliste eriklasside olemasolu on näha alles NPK 2012. a ja 2014. a põhimäärustest. Erivajadustega laste olemasolu või neile mõeldud eriklasside olemasolu koolis on aga näha muudest asjas esitatud tõenditest. 4) Riigi Kooliameti 29.07.1993 kirjast Narva linna haridusosakonnale, Narva linna rahvaharidusosakonna 31.08.1993 käskkirjast, NPK veebilehe väljavõttest, Narva 10. Keskkooli 02.09.1992 käskkirjast, kaebaja ja kooli nr 10 vahel 01.09.1992 sõlmitud töölepingust, kaebaja tööraamatust, Narva Linnaarhiivi 18.01.2016 arhiiviteatisest, NPK 23.09.2015 tõendist, NPK 05.11.2015 vastusest ja NPK 05.02.2016 kirjast nähtub, et kaebaja töötas NPK-s vaimu- ja kuulmispuuetega laste õpetajana. Nende tõenditega on vastuolus NPK ja kaebaja vahel 02.01.2014 sõlmitud töölepingu uus redaktsioon, mille järgi asus kaebaja tööle põhikooli õpetaja ametikohale ja milles on kirjeldatud tavakooli õpetaja ülesandeid, kohustusi ja õpetajatele esitatavaid nõudeid. Samas võib töölepinguga lähemal tutvumisel näha, et tegemist on tüüplepinguga, mida ei pruugi olla kohandatud vastavalt kaebaja tegeliku töö eripärale. Kuna nimetatud tööleping puudutab kaebaja töötamist alates 2014. a algusest ja kaebaja töötas sel ajal õpetaja ametikohal osalise tööajaga, saab selle tõendi ja perioodi jätta asja lahendamisel kõrvale ning lähtuda muudest asjas esitatud tõenditest muude perioodide 4(11)

3-16-1204 kohta. Eeltoodud tõenditele tuginedes ei vasta kaebaja ametikoht Loetelu II osa p-des 1, 3, 4, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14 ja 15 nimetatud ametikohtadele. 5) NPK 05.11.2015 vastusest nähtuvalt töötas kaebaja järgmistel ametikohtadel: 01.09.199231.08.2007 (15 aastat) täiskoormusega surdopedagoog; 01.09.2009-31.12.2009 (4 kuud) täiskoormusega surdopedagoog; 01.09.2011-31.12.2011 (4 kuud) osalise ajaga surdopedagoog ja osalise ajaga aineõpetaja vaimupuuetega klassis; 01.09.2012-31.08.2013 (aasta) osalise ajaga surdopedagoog ja osalise ajaga aineõpetaja vaimupuuetega klassis; 01.09.201431.08.2015 (aasta) täiskoormusega aineõpetaja vaimupuuetega klassis. Neil perioodidel töötas kaebaja täistööajaga. Osalise tööajaga töötamise aega ei saa VAPS § 1 järgi väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka lugeda. 6) Seega on kaebaja töötanud suurema osa ajast surdopedagoogina ja väiksema osa vaimupuuetega õpilaste klassis aineõpetajana. Ainuüksi vaimupuuetega õpilaste klassis aineõpetajana töötamise staažist ei piisa väljateenitud aastate pensioni määramiseks, sest nõutav on 15-aastane staaž. Kuulmispuudega laste õpetajale ehk surdopedagoogile saab Loetelu I osa p 2 ap-st 5 nähtuvalt määrata väljateenitud aastate pensioni, kui tegemist on eriinternaatkooliga mh kuulmispuudega lastele. Kuulmispuudega lastele mõeldud eriklasse Loetelu I osa p 2 välja ei too, erinevalt vaimupuudega lastele ja vaimse arengu peetusega lastele mõeldud eri(abi- või arendus)klassidest. Puudub vaidlus, et kaebaja on töötanud üle 15 aasta kuulmispuuetega lastega. Surdopedagoogina töötamine ei anna alust väljateenitud aastate pensioni määramiseks, kui selline töö ei toimunud Loetelu I osas nimetatud asutuses. NPK-d ei saa lugeda Loetelu I osa p 2 ap 5 alla kuuluvaks, sest tõenditest nähtuvalt ei olnud ega ole tegemist eriinternaatkooliga, vaid tavalise munitsipaalkooliga, milles on mh kuulmispuudega lastele ettenähtud eriklassid. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on internaatkool õppeasutus, mille õpilased elavad kooli juures asuvas internaadis ning õpivad õpetajate ja kasvatajate järelevalve all. NPK põhikirjast, kaebaja selgitustest ega muudest tõenditest ei nähtu, et tegemist oleks olnud internaatkooliga. 7) Seda, et Loetelu ei võimalda määrata väljateenitud aastate pensioni kuulmispuudega laste eriklassis töötanud surdopedagoogile, ei saa pidada põhiseadusevastaseks ebavõrdseks kohtlemiseks, sest erinevaks kohtlemiseks on olemas mõistlik põhjus. Töötamist surdopedagoogina tavakoolis kuulmispuudega lastele mõeldud eriklassides ei saa võrdsustada töötamisega kuulmispuudega lastele mõeldud eriinternaatkoolis. Erinevus tavakooli ja internaatkooli vahel seisneb selles, et tavakoolis tegeleb õpetaja lastega vaid koolipäeva kestel. Pärast õppetöö lõppu läheb laps koju vanemate hoole ja järelevalve alla. Internaatkoolis õpetavad, kasvatavad ja valvavad õpetajad laste järele ööpäevaringselt. Õpetajal on selliste lastega tegelemisel suurem (vaimne) koormus ja vastutus, mis erineb tavakooli õpetaja omast. Erinevalt vaimse puudega või vaimse arengu peetusega laste õpetamisest, ei ole kuulmispuudega laste õpetamine vaimselt või emotsionaalselt oluliselt kurnavam tavaliste laste õpetamisest. Seetõttu ongi vaimse puudega ja vaimse arengu peetusega laste õpetajatele ette nähtud väljateenitud aastate pensioni saamise õigus nii juhul, kui selliseid lapsi õpetatakse erikoolides, kui ka juhul, kui selliseid lapsi õpetatakse eriklassides. Kuulmispuude olemasolu ei tähenda, et lapsel oleks ka muu puue. Kuulmispuudega laste õpetamine eriklassides on tingitud nende õpetamisel kasutatava metoodika eripärast (nt viipekeele kasutamine). See ei vähenda aga eelduslikult õpetaja töövõimet (mis on VAPS § 1 järgi väljateenitud aastate pensioni määramise eelduseks), mistõttu tema eristamine teistest õpetajatest ei ole põhjendatud. 8) VAPS § 2 p 7 ega § 14 p 4 ei defineeri tõepoolest erivajadustega inimeste õppeasutusi ega haigete laste asutusi, kuid VAPS § 2 p 7 delegeerib selliste asutuste kindlaksmääramise 5(11)

7.P.P palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. 1) Halduskohus tõlgendas ebaõigesti materiaalõiguse norme (VAPS § 2 p 7 ja § 14 p 4, Vabariigi Valitsuse 16.07.21992 määruse nr 207 p 1.7 ja Loetelu I osa p 2 ap 5), hindas ebaõigesti tõendeid ja tegi lõpptulemusena väära otsuse. 2) SKA ja halduskohus asusid põhjendamatult seisukohale, et NPK-d ei saa võrdsustada Loetelus nimetatud abikooli või –klassiga vaimupuudega lastele, arenduskooli või –klassiga vaimse arengu peetusega lastele ega erikooliga kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Toimikus olevad dokumendid tõendavad, et NPK-s õpetatakse kurte ja vaimupuudega lapsi ning kaebaja on alates 01.09.1992 kuni taotluse esitamiseni töötanud surdopedagoogina ja vaimupuudega laste õpetajana. Halduskohus viitas Riigi Kooliameti 29.07.1993 kirjale, milles riik ja Narva linn pidasid vajalikuks Narvas haigetele lastele (kurdid, pimedad, nürmikud, nörbikud) vene õppekeelega erikooli avamist. Asjaolu, et Narva linn on selle kohustuse täitmisel vormistanud dokumente puudulikult või jätnud vormistamata, ei saa võtta kaebajalt õigust väljateenitud aastate pensionile, sest tema töö vastab VAPS-s pensioniõigusliku staaži kohta sätestatule. Ebavõrdseks kohtlemiseks PS § 12 mõttes saab lugeda seda, kui samasisulist tööd teinud (haigeid lapsi õpetanud) isikuid koheldakse erinevalt, viidates formaalselt õigusnormi grammatilisele tõlgendusele ning tuues põhjendusena asjaolu, et ühe asutuse põhikirjas on vastav märge, teise omas aga mitte. NPK on ainus venekeelse õppega kurtide ja vaimupuuetega laste õppeasutus ning võrdväärne teiste sarnase puudega lapsi õpetavate asutustega hoolimata sellest, et kooli ei nimetata põhikirjas erikooliks ega eriinternaatkooliks. 3) Haridusvaldkonna õigusaktides on haridusasutuste nimetusi ja määratlusi korduvalt ajakohastatud, kuid VAPS-s ja selle rakendusaktis on haridusasutuste loetelu jäetud ilmselt ministeeriumide puuduliku koostöö tõttu ajakohastamata. Sellele vaatamata on neis õigusaktides sisalduvate normide koos tõlgendamisel tuvastatav seadusandja tahe – VAPS § 14 p 4 kohaselt annab väljateenitud aastate pensionile õiguse töötamine asenduskodudes ja/või erivajadustega inimeste ja haigete laste õpetamisel. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et alates 2010. a-st kehtivas põhikooli ja gümnaasiumi seaduses (PGS) ei olegi sellist kooli nagu eriinternaatkool. Haigete laste õpetamise meetodid ja asutused sätestab seadus sõltuvalt laste terviseseisundist – neid õpetatakse tavakoolis, tavakooli eriklassis, koduõppel või haiglaõppel. Kooli nimetus põhikirjas ei saa olla seaduslik põhjendus väljateenitud aastate pensioni määramata jätmiseks, sest VAPS § 1 kohaselt määratakse pension nende kutsealade töötajatele ja spetsialistidele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioni ikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal töötamise jätkamist. Narva 10. Keskkooli 02.09.1992 käskkirjast on näha, et 6(11)

3-16-1204 kaebaja võeti tööle surdopedagoogina kurtide laste kodus õpetamiseks. Neid lapsi ei olnud võimalik nende seisundi tõttu koolis õpetada. PGS § 53 sätestab erivajadustega laste koduõppe tervise erivajadusest lähtuvalt. Sama põhimõte kehtis ka varasema PGS kehtivuse ajal, st kogu vaidlusalust staaži puudutava aja vältel. Koduõpet tervislikel põhjustel rakendatakse õpilasele, kellel on raske funktsioonihäire, haigus või puue või kelle tervislik seisund võib selle põhjustada ning kelle õppetöö läbiviimiseks erivajadustest tulenevalt puuduvad koolis võimalused ja tingimused. 4) Halduskohus asus seisukohale, et väljateenitud aastate pensioni saaks määrata surdopedagoogina töötanud isikule siis, kui tegemist oleks eriinternaatkooliga kuulmispuudega lastele. Kohus kasutas õigusnormi tõlgendamisel eesti keele seletava sõnaraamatu selgitust mõistele internaatkool, jättes tähelepanuta, et Eesti Vabariigi hariduse reformimisel on juba aastaid tagasi kaotatud selline õppeasutuse liik nagu internaatkool või eriinternaatkool. Enamikes koolides, kus õpetatakse erivajadusega või haigeid lapsi (sõltumata sellest, kas tegemist on munitsipaal- või riigikooliga), on õpilaskodud. NPK-l on õpilaskodu (vana nimetusega internaat) ning lapsed elavad ja õpivad nii nagu varasemalt internaat- ja eriinternaatkoolides. Apellatsioonkaebusele lisatud NPK õpilaskodu kodukorrast nähtuvalt on laps õpilaskodus õppeperioodil ning vanemal on võimalus võtta laps koju nädalavahetuseks ja koolivaheajaks. Seega on kohtuotsus sisuliselt ebaõige, sest tuginedes otsuses põhiliselt sõnale internaat, on kohus jätnud tähelepanuta kaebaja argumendid selle kohta, et tema töö vastas sisuliselt VAPS ja selle alusel antud määruse tingimustele. 5) Halduskohtu väite, et NPK kui tavakooli lapsed lähevad pärast õppetöö lõppu koju vanemate hoole ja järelevalve alla, kuid eriinternaatkoolis jäävad lapsed õpetajate ja kasvatajate järelevalve alla ööpäevaringselt, on ümber lükatud uue tõendi – NPK õpilaskodu kodukorraga. Lisaks ei ole surdo- ega muud eripedagoogid ning üldse pedagoogid õpetanud ja kasvatanud lapsi 24/7, vaid õpetajate töö- ja puhkeaega on alati reguleerinud vastavasisulised õigusaktid, ning eriinternaatkoolide internaatides ja tänaste tavakoolide õpilaskodudes töötavad inimesed (väljaspool õppetööd mh kasvatajad, hooldajad, tegelusjuhid) vastavalt tööja puhkeaja reeglitele. Samuti on põhjendamatu ja meelevaldne kohtu seisukoht, et vaimse puudega või vaimse arengu peetusega laste õpetamise vaimne koormus ja emotsionaalne kurnatus erineb/on suurem surdopedagoogi vaimsest koormusest. Kaebaja juhib taas tähelepanu tervislikel põhjustel koduõppe rakendamist puudutavatele selgitustele ning leiab, et halduskohtu seisukoht kuulmispuudega laste õpetamise sisu kohta (asi piirdub lihtsalt mingi metoodika, nt viipekeele kasutamisega), ei ole kooskõlas kogutud tõenditega, mille kohaselt on kaebaja suure osa oma tööstaažist õpetanud lapsi kodus ehk tegemist oli sedavõrd haigete lastega, et nende koolis, ka internaatkoolis õpetamine oli võimatu. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks oma seisukoha kujundamisel (metoodikate selgitamisel või haigete laste koduõppest tingitud pedagoogi vaimse koormuse tuvastamisel ja õpilaskodus/internaadis elavate laste õpetamisega võrdlemisel) kaasanud erialaasjatundjaid või eksperte. 6) Kogutud tõenditega on leidnud kinnitust, et NPK näol on tegemist haigete laste õppeasutusega, millel on muu hulgas ka õpilaskodu (internaat) ning kaebaja on kogu vaidlusaluse staaži kestel õpetanud haigeid lapsi. VAPS § 14 p 4 eeldused on täidetud ja haigete laste asutuses töötamine on tõendatud.

14.VAPS ei avanud hälvikute asutuste ega ava erivajadustega inimeste õppeasutuste, nii nagu ka haigete laste asutuste mõisteid, kuid selleks, et aru saada, mida on pedagoogi eripensioni reguleerivates normides nende all silmas peetud, tuleb pöörduda pedagoogina töötamist reguleerivate seaduste - haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) poole. 30.03.1992 jõustunud haridusseaduse algredaktsioonis sisaldus § 10 „Hälvikute õpetamine“, mille lg 1 nägi ette, et keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega ning eriabi vajavatele isikutele tagab kohalik omavalitsus võimaluse õppida elukohajärgses koolis; vastavate tingimuste puudumisel tagavad riik ja kohalik omavalitsus õigusaktides ettenähtud korras ja tingimustel neile õppimisvõimalused selleks loodud õppeasutustes. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele tagavad riik ja kohalik omavalitsus võimaluse õppida selleks loodud õppeasutustes, kindlustades nende täieliku ülalpidamise õigusaktides ettenähtud korras ja tingimustel. 10.10.1993 – 31.08.2010 kehtis PGS (PGS 1993). PGS1993 nägi algredaktsioonis ette järgmist. Sõltuvalt õpilaste vajadusest saada eriõpet, eriabi, kasvatuse eritingimusi ja ravi, võib põhikool ja gümnaasium olla hälvikute erikool või sanatoorne kool (§ 4 lg 1). Hälvikute erikool on keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega, samuti kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele (§ 4 lg 2). Sanatoorne kool on tervisehäiretega õpilastele, kus nad õpivad ja saavad vajalikku ravi (§ 4 lg 3). Põhikool ja gümnaasium on munitsipaalkool; hälvikute erikool ja sanatoorne kool võivad olla riigikoolid (§ 5). Kohaliku omavalitsuse täitevorgan moodustab koolis vastavalt vajadusele eraldi klasse hälvikutele (§ 15 lg 1). Kultuuri- ja Haridusministeerium või kohaliku omavalitsuse täitevorgan asutab vastavalt vajadusele koole tervisehäiretega lastele ja hälvikutele (§ 15 lg 2). Hälvikute erikooli või sanatoorse kooli internaadis võivad õpilased elada kogu õppe- ja raviperioodi vältel, hälvikute erikooli internaadis ka aastaringselt (§ 16 lg 2). Keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega ning eriabi vajavatele lastele tagab kohalik omavalitsus võimaluse õppida elukohajärgses koolis; vastavate tingimuste puudumisel tagab Kultuuri- ja Haridusministeerium või kohaliku omavalitsuse täitevorgan neile õppimisvõimalused selleks moodustatud klassis või koolis (§ 21 lg 1). Kasvatuse eritingimusi vajav laps õpib ja täidab koolikohustust selleks moodustatud koolis (§ 21 lg 2). Alates 01.05.2004 ei sisaldanud PGS 1993 mõistet hälvikud, vaid selle asemel kasutati mõistet erivajadustega õpilased. 01.09.2010 jõustunud PGS (PGS2010) § 2 lg 4 nägi algredaktsioonis ette, et hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis-, kuulmis- ja kõnepuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, liitpuudega õpilastele, intellektipuudega õpilastele, tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele (§ 2 lg 4). Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võis koolis moodustada muu hulgas klasse kõne-, nägemis-, kuulmis- või liikumispuudega õpilastele, et luua vajalikud tugiteenused õpilastele, kellele neid ei ole võimalik tagada tavaklassis (§ 51 lg 1 p 4). PGS2010 § § 93 lg 3 nägi ette, et selle seaduse jõustumise hetkel tegutsenud meelepuuetega laste klassid loetakse nägemis- või kuulmispuudega õpilaste klassideks sama seaduse § 51 lg 1 tähenduses.

17.Halduskohus leidis õigesti, et NPK ei ole eriinternaatkool vaimu-, nägemis-, kuulmis-, kõne-, kehapuuetega ja vaimse arengu peetusega lastele (Loetelu I osa p 2 ap 5), vaid tegemist on tavakooliga, mille juures on muu hulgas kurtide klass. Selle järelduse ümberhindamiseks ei anna alust kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uus tõend ning sellele tuginev väide, et NPK juures on õpilaskodu. Apellatsioonkaebusele lisatud NPK õpilaskodu kodukord (tl 85) on kinnitatud NPK direktori 29.05.2015 käskkirjaga ja jõustus 01.09.2015. Seega ei puuduta tõend praeguses asjas vaidluse all olevat perioodi. Samas on asjas juba olemas tõendid selle kohta, et 2003. aastal avati NPK juures õpilaskodu. See nähtub NPK veebilehe väljavõttest (tl 35p), NPK 2003. a põhimääruse p-st 4.3 (tl 37p), NPK 2004. a põhimääruse p-st 4.3 (tl 50p), NPK 2012. a põhimääruse § 7 lg-st 2 (tl 52p) ja NPK 2014. a põhimääruse § 7 lg-st 2 (tl 53p). Alates 29.07.2002 kaotas PGS1993 § 16 lg 2, milles reguleeriti hälvikute erikooli või sanatoorse kooli internaadis elamise aega, kehtivuse ning seadusesse lisati § 16 1, mis nägi ette, et vajaduse korral moodustab kooli omanik õpilaskodu. Seega osutab kaebaja õigesti, et eriinternaatkool ei ole koolide nimetusena enam käibel, kuid pelgalt asjaolu, et tavakooli juurde, milles on muu hulgas kurtide klass, on moodustatud ka õpilaskodu, ei muuda kooli VAPS ja Loetelu mõttes eriinternaatkooliks. NPK ei ole kuulmispuudega laste õpetamiseks loodud erikool. Nõustuda võib kaebaja poolt Riigi Kooliameti 29.07.1993 kirjast (tl 43) tehtud järeldusega, et riik ja Narva linn pidasid toona vajalikuks Narvas vene õppekeelega erikooli avamist. Nimelt nõustus Riigi Kooliamet viidatud kirjas Narvas füüsiliste puuetega (sh kurdid) vene õppekeelega õpilaste jaoks erikooli avamisega tingimusel, et selles koolis luuakse võimalused õpilaste vastuvõtuks väljaspool Narvat, internaadi avamiseks õpilaste nädalaringseks kohalolekuks ning lasteaiarühma avamiseks vastava kontingendi kooliks ettevalmistamisel. Kooli põhikiri pidi seejuures kajastama eespool toodud tingimusi ning kooli omandivormiks pidi saama riigiomand. Kirjas paluti Narva linna haridusosakonnal teha kooli ülalpidamiseks vajalike vahendite arvestus (eelarve). Selline erikool jäi aga loomata, mistõttu ei vasta kaebaja töö sisu VAPS-s pensioniõigusliku staaži kohta sätestatule. Iseenesest ei saa välistada, et NPK õpilaskodus elas kaebaja surdopedagoogina töötamise ajal ka mõni kuulmispuudega laps, kuid asjas puuduvad andmed ja kaebaja väidetest ka ei nähtu, et tema töö oleks kuidagi olnud seotud õpilaskoduga.