3-16-453 VS kaebus Maksu- ja Tolliameti 01.02.2016 otsuse nr 3.3-4/013-1-1 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks hüvitise maksmiseks või kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks Kaebaja – VS, volitatud esindaja adv Tiia Kruusmaa Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Irmeli Kuusemäe
Haldusasi
Menetlusosalised
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus VS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
20.06.2017
Vaidlustatud kohtulahend
RESOLUTSIOON
1.Jätta VS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-453 muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.08.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-16-453 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.VS oli Maksu- ja Tolliameti (MTA) tollikorralduse osakonna Põhja tollipunkti vaneminspektor-koerajuht, kellel oli 11.11.2013–15.12.2013 ajakavajärgne puhkus. MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga (tl 34) määrati VS teenistuskoerte atesteerimiseks moodustatud 4-liikmelise komisjoni koosseisu ning tal tuli 12.12.2013 osaleda kell 11.00 algaval teenistuskoerte atesteerimisel Lõuna tollipunktis. VS töötas summeeritud tööaja arvestusega, ühe töövahetuse kestus oli kuni 12 tundi ning vahetuse algus ja lõpp oli määratud vahetuste ajakavaga. Komisjoni töös osalemiseks katkestas VS 12.12.2013 oma puhkuse. Ajakava järgi algas VS töövahetus 12.12.2013 kell 06.00 ja töövahetuse lõpp oli planeeritud kell 18.00. VS pidi 12.12.2013 minema esmalt OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse parklasse, kus oli garažeeritud ametiauto ning parklast pidi ta sõitma Lasnamäele, kus teda ootas teine Tallinnas elav komisjoni liige, kellega koos pidid nad sõitma Luhamaale.
2.12.12.2013 kell 06.40 leiti Tallinnas Sikupilli tänaval VS otsasõidutunnustega surnukeha. Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas 12.12.2013 teatisega (tl 10) sündmuse asjaoludel kriminaalmenetlust, teatisest nähtuvalt puudusid VS-le mootorsõidukiga otsa sõitnud juhi andmed. MTA viis sündmuse osas läbi esmase uurimise, mille käigus pöördus ka Tööinspektsiooni poole, saamaks hinnangut, kas tegemist oli tööõnnetusega. Tööinspektsiooni 09.01.2014 vastuse nr 1.4-1/9-1 (tl 9p) kohaselt ei olnud tegemist tööõnnetusega.
3.VS lesk VS esitas 04.03.2014 Tööinspektsiooni Põhja inspektsioonile taotluse VS surmaga lõppenud õnnetuse osas täiendava uurimise läbiviimiseks. Tööinspektsioon jättis 04.04.2014 otsusega nr 1.4-1/386-1 (tl 66-66p) VS taotluse rahuldamata, leides, et tegemist ei ole tööõnnetusega töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 mõistes. Tööinspektsiooni otsuse kohaselt ei seosta TTOS § 22 lg 1 õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga, vaid rõhk on õnnetuse ajal toimunud tegevusel – kas õnnetuse toimumise ajal täideti tööülesandeid ning tegutseti tööandja huvides. Seejuures ei oma tähtsust, kas tööandja huvides tegutsemine toimus tavapärasel tööajal või mitte. Tööõnnetuse määratlemise aspektist tuleb ametniku töötamise koha mõistet tõlgendada kitsendavalt ja töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid.
4.VS vaidlustas Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse nr 1.4-1/386-1 Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-14-398), kuid halduskohus jättis 16.01.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.08.2015 otsusega rahuldamata halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse ning Riigikohus jättis 20.11.2015 ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
5.VS esitas 30.12.2015 MTA-le taotluse avaliku teenistuse seaduse (ATS, kuni 30.06.2016 kehtinud redaktsioonis) § 49 lg 1 alusel hüvitise saamiseks, leides, et tema abikaasa hukkus seoses teenistusülesannete täitmisega (tl 11-12p). Taotluse kohaselt oli VS hukkumine liiklusõnnetuses otseses seoses talle MTA poolt antud teenistuskohustuse täitmisega. Kuivõrd VS alustas oma töö iseloomu tõttu reeglina töökohustuste täitmist kodust, toimus ka kõnealune liiklusõnnetus ajal, mil VS täitis tööülesannet, suundudes OÜ Reller SV Sikupilli tänaval asuvasse parklasse ametiauto järele. Välistatud ei ole ka tahtlik otsasõit seoses VS tööülesannete eduka täitmisega.
6.MTA jättis 01.02.2016 otsusega nr 3.3-4/013-1-1 (tl 13-14) VS taotluse rahuldamata. 2(11)
3-16-453 MTA-l on ATS § 49 lg 1 alusel õigus maksta hüvitist vaid juhul, kui ametnik hukkub seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toime pandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel. Hüvitise maksmiseks pole alust, kuna tuvastatud ei ole põhjuslikku seost VS hukkumise ja teenistusülesannete täitmise vahel. VS sattus õnnetusse enne parklasse jõudmist ning isiku liikumist tasulisse parklasse ehk suundumist teenistusülesandeid täitma ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-14-398). MTA-l puuduvad andmed, et tegemist olnuks rünnakuga VS vastu seoses tema teenistusülesannete täitmisega.
7.VS esitas 02.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-6p; täiendatud 02.05.2016, tl 4041p) MTA 01.02.2016 otsuse tühistamiseks ning MTA kohustamiseks lahendada kaebaja 30.12.2015 taotlus uuesti või maksta talle hüvitist. 1) VS hukkumine oli seotud teenistusülesannete täitmisega. Seos teenistusülesannete täitmisega võib esineda ka siis, kui ametnik hukkus muus kohas peale teenistuskoha või väljaspool tööaega. Laiendavat tõlgendust on kasutatud ka kohtupraktikas (Riigikohtu 29.05.2006 lahend nr 3-3-1-30-06, 13.11.2008 lahend nr 3-3-1-26-08). VS puhkus katkestati MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga selleks, et lähetada ta 12.12.2013 Luhamaale, et viia läbi teenistuskoerte atesteerimine. Lähetuse kestuseks määrati 12.12.2013 kell 06.00−18.00, mis lähtus VS-le antud esmasest teenistusülesandest – minna oma kodust OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse parklasse, kuhu oli garažeeritud talle Luhamaale sõiduks kasutada antud ametisõiduk, võtta Lasnamäelt peale üks komisjoni liige ning sõita Luhamaale, kus kell 11.00 algas teenistuskoerte atesteerimine. Lähetus (ATS § 44 lg 1) ei toimu üldjuhul ametniku, vaid ametiasutuse huvides. Lähetusse suundutakse reeglina kodust ning mõisted „tavapärane töötamiskoht” ja „töötee” ei ole asjakohased. VS tegevus oli alates kodust lahkumisest suunatud talle antud teenistusülesande täitmisele ning õnnetus leidis aset otseses seoses korraldusega täita teenistusülesannet väljaspool alalise ametikoha asukohta. MTA otsuses ei ole tuvastatud ega analüüsitud, et VS-ga juhtus õnnetus lähetuses olles. Kuigi VS viibis siselähetuses, on oluline välislähetust reguleeriva Vabariigi Valitsuse 19.12.2012 määruse nr 115 §-st 5 tulenev põhimõte, mille kohaselt loetakse välislähetuse sõidupäeva välislähetuse päevaks. 2) Otsusest ei nähtu, millistel faktilistel asjaoludel põhineb arusaam, et VS suundus tasulisse parklasse eraelulistel põhjustel ja isiklikes huvides. Töötee mõiste puhul ei ole oluline VS töökoha juriidiline mõiste, vaid tema faktiline tavapärane töötamiskoht, kuhu talle edastati teenistusülesandeid ja kust ta neid täitma suundus. Tööinspektsioon kinnitas, et ta ei ole õnnetuse uurimisel ja hüvitise määramisel asjakohane isik, vaid selleks on MTA. Samas ei ole ka MTA käsitlenud oma otsuses VS tegeliku töötamiskohaga seonduvat. VS-l puudus töö iseloomu tõttu tavapärane töötamise koht MTA töökabinetis ning talle anti igapäevaseid tööülesandeid reeglina sidevahendite vahendusel. Taoline töökorraldus tingis olukorra, kus ta alustas töökohustuste täitmist oma kodust. Kaebaja seisukohta kinnitab Euroopa Kohtu pressiteade nr 99/15 (tl 15-15p), mis käsitleb analoogse töö (liikuv töö ilma tavapärase töökohata) tegijate tööaja mõistet. Eelnevat arvestades tuleb VS „tavapäraseks töötamiskohaks” lugeda tema kodu. Seega isegi juhul, kui lähtuda „töötamiskoha” ja „töötee” mõistest, jättes kõrvale Riigikohtu arusaama tööandja huvides tegutsemisest, on VS-ga toimunud õnnetus otseses seoses tema tööga ehk käsitatav tööõnnetusena ka Tööinspektsiooni arusaamast lähtudes. 3) MTA otsuse põhjendus on puudulik, üldsõnaline ja vastuolus esmase uurimise käigus tuvastatud asjaolude ning kogutud tõenditega. MTA ei ole uurinud ja analüüsinud õnnetuse ja ATS § 49 lg-s 1 sätestatud olulisi asjaolusid, vaid on lähenenud formaalselt. Taotluse rahuldamata jätmisel on üldsõnaliselt osutatud varasemale vaidlusele, milles MTA ei osalenud ja mille sisuks oli see, et õnnetuse olulised asjaolud on välja selgitamata. Kuivõrd 3(11)
3-16-453 Tööinspektsioon ei olnud pädev juhtumi olulisi asjaolusid tuvastama, ei ole ka haldusasjas nr 3-14-398 esitatud seisukohad asjakohased. 4) Kuigi VS täitis tavapäraselt teenistusülesandeid kindlates piiripunktides, on oluline, et tal puudus tavapärane töötamiskoht MTA kabinetis. VS-l tuli igapäevaste teenistusülesannete täitmiseks transportida piiripunkti ka teenistuskoer. VS-l oli 12.12.2013 kohustus suunduda kodust tasulisse parklasse, et transportida teenistuskoerte atesteerimisele oma töökaaslased, kuid tegutsedes tööandja huvides, võttis ta atesteerimisele kaasa ka endise teenistuskoera. Tööandja huvides toimimise tuvastamisel ei saa ametnikke, kellel tehtava töö eripära tõttu ei olegi kunagi võimalik suunduda kabinetist oma teenistuskohustusi täitma, kohelda õiguslikult erinevalt ametnikest, kellel on olemas tavapärane töötamiskoht MTA kabinetis.
8.Maksu- ja Tolliamet palus 31.03.2016 vastuses (tl 25-26p; täiendatud 09.05.2016, tl 45-45p) jätta kaebus rahuldamata. 1) VS hukkumise ja tema teenistusülesannete täitmise vahel ei ole tuvastatud põhjuslikku seost. Lähtudes TTOS § 1 lg-s 1 sätestatud seaduse reguleerimisalast, tuleb ATS § 49 lg 1 rakendamisel mõistete „tööõnnetus“ ja „töökoht“ sisustamisel võtta aluseks TTOS sätted. VS sattus õnnetusse enne, kui jõudis parklasse, kust pidi võtma ametiauto ja sõitma Luhamaale. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-14-398 leidnud, et isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides. Ka Tööinspektsioon leidis, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. MTA ei olnud VS-le määranud tasulisse parklasse liikumiseks konkreetset marsruuti või kellaaega. Selle, millist teed mööda ja millisel ajavahemikul VS parklasse liikus, valis ta ise, lähtudes kohustusest viia teine komisjoniliige Luhamaale ja olla õigel ajal teenistusülesannete täitmiseks Lõuna tollipunktis. 3) Vastustaja ei pidanud eraldi tuvastama ja analüüsima, kas VS õnnetus toimus lähetuses olles. Asjaolu, et VS-l tuli teenistusülesannet täita väljaspool alalise ametikoha asukohta, ei anna alust järelduseks, et tema tegevust alates kodust lahkumisest tuli lugeda teenistusülesannete täitmiseks. Kehtivast õigusest ei tulene, et lähetuse puhul saab teenistusülesannete täitmiseks lugeda ka seda, kui isik alles suundub teenistusülesandeid täitma. 4) Asjaolu, et VS-l puudus tavapärane töötamiskoht MTA töökabinetis, ei anna põhjust väiteks, et VS kodu tuleb lugeda tema „tavapäraseks töötamiskohaks“. VS-le rakendunud summeeritud tööaja arvestuse puhul planeeriti VS töö ühekuulise perioodina graafikus ette ning sarnaselt teistele ametnikele oli ka temal olemas tavapärane töötamiskoht (Muuga, Paldiski, Reisiterminali ja Lennujaama piiripunkt), kus ta täitis oma ametijuhendist tulenevaid teenistusülesandeid. Järelduseks, et VS alustas reeglina teenistuskohustuste täitmist kodust, mitte kabinetist, ei anna alust ka asjaolu, et koerajuhil on õigus tööst vabal ajal hoida teenistuskoera oma isiklikus elukohas. 5) Otsus on selge ja üheselt mõistetav ning selles on tuginetud asjakohastele õigusnormidele ja analüüsitud põhjusliku seose esinemist. Samuti on õigesti tuginetud Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-14-398, milles leiti, et isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides. 6) Alates 01.07.2003 on kehtivas õiguses selgesõnaliselt loobutud tööteel toimunud õnnetuse käsitamisest tööõnnetusena. Samuti ei saa parklasse minemist pidada ühekordse teenistusülesande täitmiseks. Kuna teel parklasse ei saanud VS veel täita oma teenistusülesandeid, ei oma määravat tähtsust ka see, et õnnetus leidis aset Sikupilli tänaval tasulise parkla värava ees ning vastavalt töögraafikule oli VS-l tööaeg. Määravat tähtsust ei oma, et teenistuskoer elas VS kodus ning teda tuli toita ja hooldada ka tööst vabal ajal.
4(11)
3-16-453 Teenistuskoerad on MTA-s töövahendina arvel, kuid VS-l oli kaasas maha kantud endine teenistuskoer, keda ei olnud võimalik igapäevatöös kasutada.
9.Tallinna Halduskohus jättis 07.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei väida, et VS hukkus kuriteo tõkestamise tagajärjel. Puuduvad tõendid selle kohta, et VS oleks tema ametialase tegevuse tõttu rünnatud. Kui kriminaalmenetluses ei ole õnnestunud välja selgitada VS-le otsa sõitnud juhi andmeid, ei saa tööandjale ette heita, et ta ei asunud täiendavalt tuvastama õnnetuse põhjustanud juhi isikut, sest MTA võimalused selleks on oluliselt piiratumad kui kriminaalasja menetlejal. Juhi isikut teadmata ei saa teada ka seda, millised olid juhi võimalikud motiivid. 2) Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuses nr 1.4-1/386-1 on leitud, et VS-ga ei juhtunud tööõnnetust TTOS § 22 lg 1 mõttes. Kohtud on jätnud selle otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata ning ringkonnakohus selgitas 25.08.2015 otsuses (p-d 16-18), et tegemist oli õnnetusega teel tööle. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-08 valguses on Tööinspektsiooni otsus ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisel siduv (p 11-12). Kuna puuduvad tõendid, et VS rünnati tema ametialase tegevuse tõttu ja MTA pidi hüvitise maksmise otsustamisel lähtuma Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsusest, mille õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli, ei saanudki MTA teha kaebaja taotluse suhtes teistsugust otsust kui keelduda hüvitise maksmisest. 3) MTA ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Kuigi MTA ei korranud kõiki ringkonnakohtu poolt asjas nr 3-14-398 esitatud põhjendusi, on selge, et MTA on ringkonnakohtu otsusest lähtunud. Kaebajale on asjas nr 3-14-398 esitatud kohtu põhjendused teada. Seega ei toonud nende põhjenduste kordamata jätmine kaasa ebaõige otsuse tegemist. Vaidlustatud otsuse tühistamise korral tuleks MTA-l vastu võtta uus samasisuline otsus. 4) ATS § 44 lg-st 1 ei saa järeldada, et lähetuse korral hakkab tööandja huvides tegutsemine alati peale ajast, mis on määratud lähetuse algusajaks, või kohe kodust väljudes, vaatamata asjaolule, et lähetusse suundutakse enamasti kodust. Ka lähetuse korral on ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise eeltingimuseks piisav põhjuslik seos õnnetuse tagajärjel hukkumise ja tööandja huvides tegutsemise vahel. Seejuures ei pea tööandja hüvitise maksmisest keeldumiseks tingimata tõendama, et töötaja tegutses hukkumise ajal isiklikes huvides, vaid hüvitise saamiseks tuleb tuvastada tööandja huvides tegutsemine. Praegusel juhul puudub VS hukkumise ja teenistusülesannete täitmise vahel piisav põhjuslik seos, sest hukkumise ajal VS alles suundus tööülesandeid täitma. Seega ei saanud teenistuslähetuse mõiste analüüsimata jätmine vaidlustatud otsuses viia asja ebaõige otsustamiseni. Kuivõrd ringkonnakohus on asjas nr 3-14-398 tuvastanud, et VS ei tegutsenud tasulisse parklasse suundudes tööandja huvides, ei oma määravat tähtsust, kas VS tavapäraseks töökohaks tuleks lugeda ka tema kodu või tuleks töökoht piiritleda üksnes VS ametijuhendi järgi. Samal põhjusel ei oma tähtsust ka kaebaja viidatud Euroopa Kohtu pressiteade nr 99/55 (tl 15). 5) Kuna kohus ei tühista MTA 01.02.2016 otsust, ei ole alust kohustada vastustajat ka kaebaja 30.12.2015 taotluse uueks läbivaatamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.VS palub apellatsioonkaebuses (tl 52-55) Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada. 1) Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsus nr 1.4-1/386-1 ei ole pooltele siduv. Praeguse asja menetluses ei ole seda tõendit esitatud ning halduskohus ei ole teatanud pooltele omalt poolt täiendavate tõendite kogumisest. Kohtuotsuse rajamine sellele tõendile on vastuolus 5(11)
3-16-453 HKMS § 157 lg-s 2 sätestatuga. Samuti ei olnud MTA haldusasjas nr 3-14-398 menetlusosaline ning ta ei ole tuginenud Tööinspektsiooni otsusele haldusmenetluses. Asjakohane ei ole halduskohtu tuginemine Riigikohtu 13.11.2008 otsusele nr 3-3-1-26-08, kuivõrd erinevalt haldusasjast nr 3-14-398 oli selles haldusasjas olemas dokument (õnnetuse uurimise akt, mis sisaldas tööandja otsustust õnnetusjuhtumi kohta ning oli dokumendina siduv haigekassale hüvitise maksmisel), mida oli võimalik lugeda eelhaldusaktiks. Haldusasja nr 3-14-398 menetlemise ajal ei olnud olemas õnnetuse kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportit või muud dokumenti ehk puudus eelhaldusakt, mida kaebaja oleks saanud vaidlustada. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Tööinspektsioon on haldusasjas nr 3-14-398 selgitanud, et tema ei pidanud vajalikuks viia läbi õnnetuse asjaolude uurimist. MTA viis küll läbi õnnetuse esialgse uurimise, kuid ei edastanud enne 01.02.2016 otsuse tegemist kaebajale ühtki dokumenti, millest oleks nähtunud tema lõplik ja põhjendatud otsus sellest, kas õnnetust käsitletakse tööõnnetusena või mitte. 2) Halduskohtu otsus on põhjendamata. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Praeguses asjas on haldusasjaga nr 3-14-398 võrreldes erinevad menetlusosalised ning kohus ei saanud anda varasemas vaidluses hinnangut uues asjas vaidlustatud haldusaktile, kuivõrd siis seda haldusakti veel ei olnud. Kohus on rikkunud HKMS § 165 lg 1 p-i 4, § 165 lg-t 2 ja § 157 lg-t 4. Tõendid, mida kohus ei võta kogumis arvesse nende ebausaldusväärsuse tõttu, peaksid olema kohtuotsuse põhjendustes märgitud (Riigikohtu 02.06.2014 lahend nr 3-3-1-27-14). 3) Halduskohus on jätnud sisustama määratlemata mõiste „tegutsemine tööandja huvides“. Tegemist on mõistega, mis hõlmab endas tegutsemist tööandja huvides nii tööteel kui mujal. Tavapärasel „töötee“ mõistel ei ole praeguse vaidlusega puutumust, kuivõrd 12.12.2013 aset leidnud õnnetuse ajal oli VS suunatud lähetusse ehk väljapoole piirkonnast, kus ta tavaliselt oma ametikohustusi täitis. Riigikohtu seisukohtade järgi saab teenistusülesande täitmisena vaadelda tegevust, mida ametnik pidi sooritama tulenevalt tema kui ametniku tegevust reguleerivatest õigusaktidest või ülema käsust (Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-30-06). Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesande täitmise faktist, vaid selleks saab kvalifitseerida ka muul ajal tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumi (Riigikohtu 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 20). Praeguse vaidluse asjaolud ei jäta kahtlust, et hukkunud ametnik tegutses õnnetuse ajal vaid tööandja huvides – tema puhkus katkestati tööandja huvides, talle anti ülemuse poolt korraldus minna lähetusse (ehk tegutseda tööandja huvides), ametniku tegutsemine sel varahommikul toimus vaid tööandja korraldust silmas pidades ning õnnetus leidis aset tööajal. On ilmne, et VS suundus 12.12.2013 parklasse üksnes talle antud teenistusülesandega seoses ehk ta tegutses tööandja huvides. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja viidatud asjaolusid ja tõendeid ning kohtuotsusest ei nähtu, millised asjaolud ning tõendid kinnitavad halduskohtu seisukohta, et VS ei tegutsenud tasulisse parklasse suundudes tööandja huvides. Lisaks ei ole kohtu pädevuses analüüsida tööandja poolt ametnikule antud lähetuskorralduse sisu. Vastuvõetav ei ole halduskohtu deklaratiivne seisukoht, et ametnik, kes suundub täitma asutuse juhi poolt antud teenistuslikku korraldust, toimib erahuvides. Halduskohtu lähenemise korral oleks VS tegelikuks tööajaks olnud üksnes atesteerimise aeg (ca 2-3 tundi). Tuvastamaks ametniku tegutsemist tööandja huvides, on põhjendatud käsitleda ametnikule antud töökorraldust tervikuna, mitte lahutades seda tegevuste ahelaks. Hüvitise maksmisest keeldumiseks pidi MTA tõendama, et töötaja tegutses isiklikes huvides. Halduskohus on jätnud sisuliselt analüüsimata õnnetuse asjaolud.
11.MTA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
6(11)
3-16-453 1) Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud kohtuotsuse motiveerimiskohustust ega ka teisi menetlusnorme. Kohus on õiguspäraselt tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-14-398 esitatud põhjendustele. VS hukkumise ja tema teenistusülesannete täitmise vahel ei ole tuvastatud põhjuslikku seost. VS sattus õnnetusse enne, kui jõudis tasulisse parklasse, kuhu oli pargitud MTA ametiauto, millega ta pidi sõitma Luhamaale teenistuskoerte atesteerimise läbiviimiseks. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid haldusasjas nr 3-14-398, et isiku liikumist tasulisse parklasse kui suundumist teenistusülesandeid täitma ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides. Ka Tööinspektsioon on 09.01.2014 vastuses nr 1.4-1/9-1 ja 04.04.2014 otsuses nr 1.4-1/386-1 leidnud, et kõnealusel juhtumil ei olnud tegemist tööõnnetusega. VS ei täitnud parklasse liikumisel veel oma teenistusülesandeid ning valis ise, millist teed mööda ja millisel ajavahemikul ta parklasse liikus. 2) Kuna VS hukkumise ja tema teenistusülesannete täitmise vahel põhjuslikku seost ei tuvastatud, polnud MTA-l alust ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmiseks. MTA ei pidanud hüvitise maksmisest keeldumisel eraldi tuvastama ja analüüsima, kas VS-ga toimunud liiklusõnnetus toimus lähetuses olles. MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga nr 353-P oli konkreetselt paika pandud teenistusülesanne, mida VS-l tuli 12.12.2013 Lõuna tollipunktis täita. Asjaolu, et VS-l tuli täita MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjas nr 353-P antud teenistusülesannet väljaspool alalise ametikoha asukohta, ei anna alust järelduseks, et VS tegevust alates kodust lahkumisest tuli lugeda teenistusülesannete täitmiseks. Ka lähetuse korral on ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise eeltingimuseks piisav põhjuslik seos õnnetuse tagajärjel hukkumise ja tööandja huvides tegutsemise vahel. Seejuures ei pea tööandja hüvitise maksmisest keeldumiseks tingimata tõendama, et töötaja tegutses hukkumise ajal isiklikes huvides, vaid hüvitise saamiseks tuleb tuvastada tööandja huvides tegutsemine. Kodust parklasse minemist ei saa pidada ametikohustuse täitmiseks ka lähetuse puhul. Samuti ei saa parklasse minemist pidada ühekordse teenistusülesande täitmiseks. 3) TTOS § 22 lg 1 sisaldab kahte alust – tööülesannete täitmine ja tegutsemine tööandja huvides. Muust tööandja huvides tegutsemisest on alust rääkida siis, kui see ei ole seostatav töötaja tavapärase tööga või muu tööandja loal tehtava tööga. Alates 01.07.2003 on kehtivas õiguses selgesõnaliselt loobutud tööteel toimunud õnnetuse käsitamisest tööõnnetusena. Selle valiku teadlikkust kinnitab muudatuse teinud seaduseelnõu 1154 SE I seletuskiri, mille kohaselt ei loeta tööteel juhtunud õnnetust tööõnnetuseks, kuna tegemist ei ole tööandja vastutusega. Kaebaja tõlgendus, et suundumist parklasse saab käsitada tööandja huvides tegutsemisena, muudaks TTOS § 22 lg 1 muudatuse sisutühjaks. 4) Kuna on tuvastatud, et teel tasulisse parklasse ei täitnud VS veel oma teenistusülesandeid ning isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma, ei pidanud MTA ega kohus hakkama eraldi analüüsima ja hindama, millal algas 12.12.2013 VS poolt ametiülesannete täitmine ning milline oli VS tavapärane töötamiskoht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud.
13.MTA on jätnud 01.02.2016 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks. ATS § 49 lg 1 kuni 30.06.2016 kehtinud redaktsioonis sätestas, et kui ametnik hukkub seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule 7(11)
3-16-453 ühekordset hüvitist kokku hukkunud ametniku kümne aasta põhipalga ulatuses. Puudub vaidlus, et kaebaja kuulub ATS § 49 lg-s 1 nimetatud hüvitise saamiseks õigustatud subjektide ringi. Halduskohus on õigesti osutanud, et kaebaja ei väida, et VS oleks hukkunud kuriteo tõkestamise tagajärjel. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et VS oleks rünnatud tema ametialase tegevuse tõttu. Seega saaks praegusel juhul anda kaebajale hüvitise maksmiseks alust üksnes õnnetusjuhtum, mille puhul on tuvastatav seos VS poolt teenistusülesannete täitmisega.
14.TTOS § 1 lg-st 1 tulenevalt kohaldub TTOS ka ametnike osas. TTOS § 22 lg 1 kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Sama sätte teise lause järgi ei käsitata tööõnnetusena tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Kuigi kuni 30.06.2016 kehtinud ATS § 49 ei sisaldanud volitusnormi ametniku hukkumise korral hüvitise arvutamise ja väljamaksmise korra kehtestamiseks ning vastav hüvitise maksmist täpsustav kord puudus, oli sätet tõlgendades selge, et selles nimetatud õnnetusjuhtumi all oli silmas peetud tööõnnetust TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Sellise tõlgenduse õigsusest annab tunnistust näiteks see, et mitmed sel ajal avaliku teenistuse eriliikide osas kehtinud rakendusaktid, mis reguleerisid hüvitise maksmist ametniku hukkumise korral seoses teenistusülesannete täitmisega, viitasid õnnetuse asjaolude väljaselgitamisega seonduvalt TTOS § 24 lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määrusele nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (nt päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 15 alusel kehtestatud siseministri 10.09.2010 määruse nr 49 § 1 lg 3 ning politsei ja piirivalve seaduse § 75 lg 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.12.2009 määruse nr 221 § 1 lg 3). Samuti on Riigikohus kinnitanud, et kuni 30.06.2016 kehtinud PäästeTS §-s 14 sätestatud tööõnnetuse mõiste ei erinenud tööõnnetuse mõistest TTOS § 22 lg 1 mõttes (Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 22). Alates 01.07.2016 on ATS § 49 regulatsiooni täpsustatud ning selle lg 13 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 01.04.2016 määruse nr 41 § 1 lg 2 sätestab selgelt, et ATS § 49 lg-tes 1, 2, 6, 7 või 10 nimetatud juhtumi asjaolude registreerimine ja uurimine toimub TTOS § 24 lg 6 alusel kehtestatud korra ehk Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75 kohaselt. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustajaga, et ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmise saab kaasa tuua üksnes tuvastamine, et ametnikuga juhtunud õnnetusjuhtumi näol oli tegemist tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 tähenduses.
15.Praeguses asjas vaidluse all oleva õnnetusjuhtumi osas puudub tõepoolest Tööinspektsiooni või MTA koostatud akt, mille resolutiivosas oleks tuvastatud VS-ga tööõnnetuse mittetoimumine. Siiski nähtub Tööinspektsiooni seisukoht tööõnnetuse mittetoimumisest Tööinspektsiooni 09.01.2014 vastusest (tl 9p) MTA päringule ning kaebaja 04.03.2014 taotluse kohta tehtud 04.04.2014 otsusest (tl 66-66p). Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsus on läbinud haldusasja nr 3-14-398 raames kohtuliku kontrolli ning on jäänud pärast kõigi kolme kohtuastme läbimist kehtima. Ühestki MTA 01.02.2016 otsuse tegemise ajal kehtinud õigusaktist ei tulenenud, et ATS § 49 lg 1 alusel esitatud taotluse rahuldamata jätmiseks pidi olema eelnevalt väljastatud Tööinspektsiooni või tööandja akt tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise kohta. Kuigi praegusel juhul sellist MTA-le siduvat akti ega tööõnnetuse raportit (TTOS § 24 lg 2) ei eksisteerinud, oli MTA 01.02.2016 otsusest nähtuvalt teadlik nii Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsusest kui haldusasjas nr 3-14-398 toimunud vaidlusest. Seega sai MTA lähtuda ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmise otsustamisel ka Tööinspektsiooni otsustes esitatud seisukohtadest ja haldusasjas nr 3-14-398 esitatud kohtute põhjendustest. Eeltoodu ei vabastanud siiski vastustajat taotluse rahuldamata jätmise otsuses vastavate põhjenduste esitamisest (HMS § 56 lg 1) ning ATS § 49 lg 1 kohaldamise eelduste hindamisest.
8(11)
3-16-453 Asjaoludest ei nähtu siiski, et MTA-l oleks kaebaja taotluse lahendamisel olnud põhjust kalduda kõrvale Tööinspektsiooni ja kohtute varasematest seisukohtadest.
16.MTA on 01.02.2016 otsuses õiguspäraselt leidnud, et VS-ga toimunud õnnetusjuhtumi ja tema teenistusülesannete täitmise vahel ei ole võimalik tuvastada seost, mis annaks aluse kaebajale ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmiseks. Sellise seose tuvastamiseks oleks pidanud olema täidetud kõik TTOS § 22 lg 1 kohaldamise eeldused. Praegusel juhul on aga nii Tööinspektsioon kui kohus haldusasjas nr 3-14-398 olnud seisukohal, et neid eeldusi ei saa lugeda täidetuks. MTA on vastavatele kohtu seisukohtadele taotluse rahuldamata jätmisel ka viidanud. MTA on taotluse rahuldamata jätmist piisavalt põhjendanud ning kõigi kaebaja 30.12.2015 taotluses esitatud väidete käsitlemata jätmine ei mõjutanud antud juhul asja otsustamist (HMS § 58 lg 1).
17.Ringkonnakohus leiab ka praeguses asjas, et üksnes VS liikumist 12.12.2013 tema kodust tasulisse parklasse, kust ta pidi võtma ametisõiduki, sõitma sellega järele teisele atesteerimiskomisjoni liikmele ning suunduma seejärel Luhamaale teenistuskoerte atesteerimisele, ei saa pidada teenistusülesannete täitmiseks või muul viisil tööandja huvides tegutsemiseks TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Nii TTOS § 22 lg 1 kui ATS § 49 lg 1 kannavad endas eesmärki piiritleda ametiasutuse vastutus üksnes ametnikuga juhtunud selliste õnnetustega, mis olid põhjuslikus seoses tema teenistusülesannete täitmise või töökeskkonnaga ning mille puhul saab eeldada, et ametnik oli allutatud ametiasutuse juhistele ja kontrollile. Kui kuni 30.06.2003 kehtinud TTOS § 22 lg-s 1 sätestatud tööõnnetuse mõiste hõlmas ka tervisekahjustust, mis leidis aset tööteel ehk tööülesannete täitmisele suundumisel, siis alates 01.07.2003 kehtima hakanud TTOS § 22 lg-ga 1 on tööteel juhtunud õnnetused tööõnnetuse mõistest selgelt välistatud. Muudatuse kaasa toonud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning toote ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu 9. koosseisu 1154 SE) seletuskirjas on selgitatud järgmist: „Paragrahvi 22 muutmise eesmärk on jätta tööõnnetuse mõistest välja õnnetused tööteel. Eurostati tööõnnetuste registreerimise ja uurimise metoodika (ESAW) ja ILO käsitluse kohaselt tööteel juhtunud õnnetust ei loeta tööõnnetuseks, kuna tegemist ei ole tööandja vastutusega. See muudatus vabastab tööandja ja tööinspektori tööteel juhtunud õnnetuste uurimisest.“ Eeltoodust nähtub seadusandja selge tahe välistada tööõnnetuse mõistest õnnetused, mis leiavad aset tööülesannete täitmisele suundumisel.
18.Asja materjalidega on tuvastatud, et VS suundus 12.12.2013 hommikul Sikupilli tänava parklasse eesmärgiga võtta sealt ametisõiduk ja sõita Lõuna tollipunkti täitma talle MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjast nr 353-P (tl 34) tulenevat konkreetset teenistusülesannet osaleda 12.12.2013 toimuval MTA tollikorralduse osakonna Lõuna tollipunkti teenistuskoerte atesteerimisel ning atesteerimise läbiviimiseks moodustatud komisjoni töös. Arvestades käskkirja sisu ning seda, et selle p 4 kohaselt tuli juhtidel korraldada käskkirja tutvustamine asjasse puutuvatele ametnikele, saab pidada käskkirjast tulenevat korraldust tollipunkti juhataja poolt VS-le antud ühekordseks ülesandeks, mille täitmine kuulus tema ametijuhendi p 3.15 järgi tema teenistusülesannete hulka. Kuivõrd tegemist oli teenistusülesande täitmisega väljaspool VS alalise ametikoha asukohta, oli tegemist teenistuslähetusega ATS § 44 lg 1 tähenduses. Arvestades, et VS pidi sõitma Luhamaale ametisõidukiga ning alustama sõitu pärast sõiduki võtmist Sikupilli parklast, puudub alus pidada lähetust alanuks enne VS ametisõiduki juurde jõudmist. Kaebaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et VS 12.12.2013 parklasse sõiduki järele suundumine ei erinenud olemuslikult tema tavapärasest tööle suundumisest. Seega saab VS tegevust ka sel päeval parklasse minemisel pidada üksnes suundumiseks teenistusülesannete täitmisele ja vaidlusalust õnnetust toimunuks tööteel.
19.Alusetud on kaebaja väited, et VS-ga juhtunud õnnetust tuleks lugeda tööõnnetuseks, kuna ta alustas tema töö iseloomu tõttu tööülesannete täitmist reeglina kodust. Kuigi VS ametijuhendi 9(11)
3-16-453 p 1.3 kohaselt olid tema töökoha asukohtadeks Tallinn, Maardu ja Paldiski, oli tema teenistusülesannete täitmise kohta täpsustatud MTA tolliosakonna põhimääruse p-s 14, mille kohaselt täidab Põhja tollipunkt ülesandeid Lennujaama, Lennujaama reisiterminali, Muuga, Paldiski, Posti, Reisisadama ja Sillamäe piiripunktides. Seega olid ka VS-l tavapärased töötamiskohad, milles teenistusülesannete täitmine oli vastustaja poolt ühekuulise perioodina vastavalt teenistuslikule vajadusele Tallinnas, Maardus ja Paldiskis ette planeeritud (tl 26) ning tema kodu ei saanud pidada tema töökohaks, hoolimata sellest, et ta hoidis ja hooldas kodus teenistuskoera. VS töökorraldus ei ole võrreldav kaebuses viidatud Euroopa Kohtu asjas nr C-266/14 esinenud olukorraga, kus töötajad liikusid tööülesannete täitmiseks erinevate klientide juurde, kuhu minemiseks said nad igakordsed korraldused oma tööandjalt. Ka 12.12.2013 oleks VS teenistuslähetus alanud alles Sikupilli parklast ametisõidukiga Luhamaa poole sõitma hakkamisel. VS teekonda kodust parklasse ei saa aga pidada teenistusülesannete täitmiseks ega tööandja huvides tegutsemiseks, hoolimata sellest, et VS ei lähtunud sel ajal ühestki konkreetsest isiklikust huvist peale teenistusülesannete täitmisele suundumise.
20.VS tegevust 12.12.2013 varahommikul Sikupilli tänava parklasse suundumisel ei saa pidada tööandja huvides tegutsemiseks ainuüksi põhjusel, et teenistuskoerte atesteerimisele lähetamise tõttu katkestati tema puhkus ning õnnetus leidis aset tema tööajagraafiku järgsel tööajal. TTOS § 22 lg 1 alusel tööõnnetuse määratlemisel ei saa omada määravat tähtsust see, millisel eesmärgil on ametnik enne õnnetusse sattumist kodust lahkunud ja kas õnnetus toimus tööajal või mitte. Nagu kohus eespool viitas, on TTOS § 22 lg 1 kohaldamisel oluline määratleda, kas töötaja tegevus oli seotud tööülesannete täitmise või tööandja huvides tegutsemisega. VS-ga juhtus 12.12.2013 õnnetus hommikul kodust lahkumise ja tasulisse parklasse jõudmise vahelisel ajal ning tuvastatud ei ole, et VS oleks peale pelgalt teenistusülesannete täitmisele suundumise lähtunud sel ajal mõnest tööandja huvist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2015 otsus nr 3-14-398, p 17). Olukorra olemust ei muuda praegusel juhul see, et VS-le oli antud korraldus minna ametisõidukiga järele teisele atesteerimiskomisjoni liikmele ja viia ka tema Luhamaale. Puudub vaidlus, et VS selle korralduse täitmiseni ei jõudnud.
21.Halduskohus ei ole rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Arvestades, et kohtud olid haldusasjas nr 3-14-398 analüüsinud asjaolusid, mis olid määravad ka praeguses asjas, puudus halduskohtul vältimatu vajadus esitada otsuses sama sisuga põhjendusi ilma viideteta Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2015 otsusele, milles need seisukohad sisaldusid. Viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses käsitletud kaebaja argumendid kattusid suures osas praeguses asjas kaebaja esitatud väidetega. Samal põhjusel pole alust heita halduskohtule ette kõigi kaebaja esitatud tõendite ja väidete iseseisvalt analüüsimata jätmist. Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis saaks kaasa tuua halduskohtu otsuse tühistamise, ei saa pidada ka seda, et halduskohus ei olnud võtnud asja materjalide juurde Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsust. Sellele tõendile on viidanud MTA kaebaja taotluse rahuldamata jätmise otsuses ning tõendit on igakülgselt hinnatud haldusasjas nr 3-14-398, millele halduskohus vaidlustatud otsuses ka viitas. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et selle tõendi asja juurde võtmata jätmine oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus kõrvaldas kõnealuse puuduse apellatsioonimenetluses ning võttis Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse 20.06.2017 toimunud kohtuistungil ise asja materjalide juurde (tl 70).
22.Eelnevalt esitatud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude
10(11)
3-16-453 väljamõistmist taotlenud, jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
(allkirjastatud digitaalselt) Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.