3-15-2711/35 - Planeerimine ja ehitus - Planeeringud - Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

21.Tartu Halduskohus jättis 31.08.2016. a otsusega kaebused rahuldamata. Halduskohus märkis, et vaidlustatud otsuse nr 27 kohaselt on R. kinnistu sihtotstarbeks maatulundusmaa ning väikesadama planeeringuala asub metsaga kaetud alal, osaliselt Peipsi järve Loode-Peipsi hoiualal, mis kuulub Natura 2000 võrgustikku. R. maaüksusele on Peipsi järve ehituskeeluvööndisse püstitatud ebaseaduslik ehitis, mille likvideerimiseks ja ehituseelse olukorra taastamiseks on Keskkonnainspektsioon teinud 14.12.2012 kaebajale ettekirjutuse. Kasepää Vallavolikogu 20.08.2013. a otsusega kehtestatud valla üldplaneeringu kohaselt asub R. kinnistu maa-alal, mille juhtotstarve on puhke- ja virgestusala. Tegemist on detailplaneeringu koostamise kohustusega alaga. Üldplaneeringu koostamise käigus ei tehtud ettepanekuid väikesadamate rajamiseks. Üldplaneeringu menetlemise ajal oli R. kinnistule juba püstitatud ebaseaduslik ehitis, mida omanik nimetas sel ajal saunaks, valla hinnangul on tegemist saun-suvilaga. Kaebaja poolt 20.05.2015 vallale esitatud planeeringulahenduse kohaselt on kaebaja soov rajada kinnistu ühele osale (50%) väikesadam ja teine osa (50%) jätta looduslikuks alaks. 07.09.2015 vallale esitatud detailplaneeringu eskiisikohaselt kavandatakse väikesadamat vähemalt kaheksale paadile. Rajada soovitakse kahte paadisilda, slipp ja kaks muuli, mis soovitakse rajada väljapoole R. kinnistut Peipsi järve, muutes maismaapiiri. Halduskohus leidis, et vastustaja 18.09.2015. a otsuses nr 27 märgitud kaalutlused ei ole vastuolus PlanS § 74 lg-ga 1, § 124 lg-ga 2 ja § 142 lg 1 p-ga 3. Vastustaja põhikaalutluseks on asjaolu, et R. katastriüksuse detailplaneeringu taotlus on ilmselges vastuolus Kasepää valla üldplaneeringuga ja käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles kaebaja erahuvi. Vaidlustatud otsuse kohaselt puudub isiklikuks otstarbeks rajatava sadama ja püstitatavate ehitiste suhtes avalik huvi, vaatamata vetelpäästeteenistuse osutamise lubadusele, kuna tegemist on eraldatud asukoha ja rannaala puudumisega. Halduskohus jõudis järeldusele, et Kasepää valla

üldplaneeringu kohaselt ei ole kaebaja kinnistule väikesadama asukohta planeeritud. Seega on tegemist kehtiva üldplaneeringu muutmiseks esitatud detailplaneeringuga. Riigikohtu praktikast tulenevalt peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandlikuks võimalikuks. Halduskohus leidis, et vastustaja kaalutlus detailplaneeringu algatamata jätmiseks ilmselge vastuolu tõttu üldplaneeringuga on kontrollitav ja õiguspärane. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses õigesti tuginenud ka PlanS § 128 lg 2 p-le 3, sest kaebaja on enne üldplaneeringu kehtestamist püstitanud oma kinnistule Peipsi järve ehituskeeluvööndisse ehitise, mille likvideerimiseks ja endise olukorra ennistamiseks on ta kohustatud Keskkonnainspektsiooni 14.12.2012. a ettekirjutuse alusel. Kaebaja väitel on Keskkonnainspektsioon määranud ettekirjutuse uueks tähtpäevaks 31.08.2016. Halduskohus märkis, et tal ei ole kohtuotsuse tegemise ajal enam võimalik kindlaks teha, kas kaebaja on ettekirjutuse täitnud. Halduskohus asus seisukohale, et haldusmenetluse mõistliku tähtaja ületamine on olnud tingitud kaebaja pahatahtlikkusest haldusmenetluses, mitte aga vastustaja tegevusetusest. Vaidlustatud otsuse nr 27 kohaselt on planeeringulahendus vastuolus enamike ranna ja kaldakaitse eesmärkidega ja võib tekitada olulise keskkonnakahju. Keskkonnamõjude strateegilise hindamata jätmise faasis oli planeeringulahenduseks väikesadam ühele paadile, mitte aga kaebaja poolt 07.09.2015 esitatud mahus. Kontrollides seejärel kaebaja alternatiivset nõuet, asus halduskohus seisukohale, et Kasepää Vallavolikogu 18.09.2015. a otsus nr 26 ei riku kaebaja õigusi. Detailplaneeringu menetlus on otsustatud lõpetada, kuna detailplaneeringu koostamise käigus on planeeringu eesmärk oluliselt muutunud. Algselt oli detailplaneeringu eesmärgiks maaüksuse sihtotstarbe muutmine elamumaaks. Hiljemalt 2015. a maiks oli kaebaja sooviks muuta sihtotstarve sadamamaaks. Halduskohus nõustus kaebajaga, et vastustaja ei saanud otsuse nr 26 andmisel tugineda PlanS § 129 lg 1 p-le 3, kuid see asjaolu ei muutnud halduskohtu hinnangul otsust nr 26 kaebaja õigusi rikkuvaks. Halduskohus leidis, asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole 2007. aastal algatatud detailplaneeringut põhjendatult kehtestatud, kuna selleks puudus ka varem kehtinud planeerimisseaduses alus. Kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 10 lg 61 p 4 kohaselt ei tohtinud detailplaneeringu koostamist või selle tellimist detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule üle anda juhul, kui planeering koostatakse ranna või kalda piiranguvööndis looduskaitseseaduse tähenduses. Halduskohus leidis, et sama keeld laieneb ka olukorrale, kus planeeringuga soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut. Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja R. kinnistu detailplaneeringu menetluse lõpetamisega täitnud PlanS § 4 lg 2 p-st 3 tulenevat kohaliku omavalitsuse ülesannet tagada kehtestatud planeeringute, milleks käesoleval juhul on valla üldplaneering, järgimine.

26.Asja materjalidest nähtuvalt esitas A. Tooming Kasepää Vallavolikogule 21.03.2007 avalduse R. katastriüksuse detailplaneeringu algatamiseks. Detailplaneeringu eesmärgiks oli maaüksuse sihtotstarbe muutmine elamumaaks ning sellele elamu ja kõrvalhoone püstitamine. Kasepää Vallavolikogu algatas 30.03.2007. a otsusega nr 35 R. kinnistu detailplaneeringu. Kasepää Vallavolikogu võttis 25.01.2008. a otsusega nr 4 detailplaneeringu vastu ja esitas keskkonnaministrile taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Keskkonnaminister ei andnud 16.10.2008. a otsusega nr 16-3/15133-5 nõusolekut R. kinnistul ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks 30 meetrini Peipsi järve tavalisest veepiirist, kuna leidis, et planeering on vastuolus enamike ranna ja kalda kaitse eesmärkidega. Nimetatud keskkonnaministri otsust ei ole vaidlustatud. Keskkonnaminister leidis viidatud otsuses, et planeeringulahenduse rakendamisel ei ole tagatud planeeringuala põhjaosas oleva metsa säilimine. Arvestades R. kinnistu piire, on võimalik ehitada planeerituga samas mahus kinnistut läbivast kruusateega teest lõuna poole. Kuigi ala läbib elektriliini kaitsetsoon ning kinnistu lõunapiiril ja ida pool asuvad kuivendusdreenid, on antud maa-alale võimalik planeerida hoonestust. Kaebaja väide, et 21.05.2012 esitatud korrigeeritud detailplaneeringu lahenduses oli juba arvesse võetud keskkonnaministri ettepanekuid, ei ole asja materjalidest nähtuvalt tõene, sest hooned planeeriti ikka planeeringuala põhjapoolsesse ossa ja tehti ettepanek vähendada ehituskeeluvööndit 60 meetrini. Nimetatud ettepaneku kohta leidis Keskkonnaamet, et ka see ei ole põhjendatud. Keskkonnaminister ja Keskkonnaamet on seega oma otsustes viidanud detailplaneeringu puudustele ja teinud ettepanekuid, mida järgides oleks võimalik anda detailplaneeringule kooskõlastus. Edasine planeeringumenetlus sõltus sellest, kas katastriüksuse omanik soovis planeeringulahendust ettepanekutega kooskõlla viia või mitte. Kuna üheski esitatud planeeringulahenduses viidatud ettepanekuid arvesse võetud ei ole, siis pidas halduskohus põhjendatult arusaamatuteks kaebaja etteheiteid, et vastustaja ei ole planeeringumenetlust 8 aasta jooksul läbi viinud. 2014. a esitatud planeeringulahendusel on käsitletud ainult sadama rajamist ja seega ei vastanud see enam algatatud detailplaneeringu eesmärgile - elamu ja kõrvalhoone rajamine.

PlanS kohaselt on üldplaneeringu osaks muuhulgas ka väikesadamate asukoha määramine. R. kinnistule üldplaneeringuga väikesadamat ette nähtud ei ole. Vastustaja selgituste kohaselt asub R. kinnistu väärtuslikul Omedu puhke- ja virgestusalal, kus rannikuala äärestab männimets, mis kaebaja pakutud detailplaneeringulahendusega hävitataks peaaegu täielikult. Valla üldplaneering näeb aga ette antud alal säilitada maksimaalselt väärtuslik puistu. Kaebaja poolt viidatud eelhinnang keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmisele koostati varasemale planeeringulahendusele, millega oli R. kinnistule planeeritud väike paadisild ühele paadile. 07.09.2015 esitatud planeeringujoonise järgi on aga tegemist juba ulatusliku maismaapiiri muutmisega ja sooviga ehitada sadam kaheksale paadile. Samuti väljub planeeringulahendus R. kinnistu piiridest, sest muulid rajada ja süvendustööd teha tuleks sellise planeeringulahenduse järgi riigi maale. Eeltooduga seonduvalt on halduskohus ja vastustaja põhjendatult viidanud ka Omedu sadama keskkonnamõjude hindamise dokumendile, milles käsitletakse Peipsi järve vee- ja tuulerežiimi ning millest lähtuvalt saab teha järelduse, et Peipsi kaldavööndisse ei ole otstarbekas rajada sadamaid. Kaebaja poolt esitatud detailplaneeringu algatamise taotlust ei olnud otsuse nr 27 põhjendustest ja asja materjalidest nähtuvalt seega võimalik rahuldada, kuna kaebaja poolt esitatud detailplaneeringu lahendus on vastuolus üldplaneeringuga ja nõuaks üldplaneeringu muutmist. Sadamate kavandamine on aga eelkõige üldplaneeringu ülesanne ja kui puuduvad erandlikud asjaolud, siis ei ole võimalik üksnes kinnistupõhiselt anda nõusolekut sadama rajamiseks ja vastava detailplaneeringu algatamiseks. Lisaks kinnistu omanikule puudutas detailplaneering ka riigile kuuluvat maa-ala ning ei ole võimalik algatada detailplaneeringut, kui planeeringu kohaselt tahetakse väljuda kinnistu piiridest. Peale selle on tegemist piiriveekoguga (Peipsi järv) ja kuna veepiir kuulub riigile, on vajalik ka riigi nõusolek. Riik aga sellise väikesadama ehitamiseks nõusolekut ei ole andnud. Ka Riigikohus on oma lahendis asjas nr 3-3-1-31-16 märkinud, et üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Üldplaneeringu järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v. r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Kuigi detailplaneeringu algatamise ettepaneku menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus, ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu menetlemise algatamine kohaliku omavalitsuse poolt. Kohalik omavalitsus võib planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Detailplaneeringu algatamisest keeldumist on käsitlenud Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-3-1-79-09, mille p-s 13 asuti seisukohale, et üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Nagu juba märgitud, asub Kasepää valla üldplaneeringu kohaselt R. kinnistu maa-alal, mille juhtotstarve on puhke- ja virgestusala. Ala on ette nähtud hooajaliste elamute ning puhke- ja virgestusrajatistega parkmetsaks. Pargialale on üldplaneeringuga ette nähtud matka- ja terviserajad, puhkekohad ja väiksemad mänguväljakud. Seejuures tuleb maksimaalselt säilitada

29.Kasepää Vallavolikogu 18.09.2015. a otsusega nr 27 seotud tühistamise taotlust analüüsis halduskohus vaidlustatud lahendi p-des 54 – 71 ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Halduskohtule on esitatud kogu dokumentatsioon A. Toominga poolt vaidlustatud haldusaktile eelnenud haldusmenetluse kohta ning halduskohus selgitas välja asja lahendamiseks olulised asjaolud, kontrollis neid esitatud tõendite alusel ja andis siis hinnangu haldusakti õiguspärasuse kohta. Kuna halduskohtumenetlus on uuriv menetlus, siis HKMS § 2 lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Seetõttu ei ole alust nõustuda kaebaja väitega, et halduskohus asus ise vaidlustatud haldusakti põhjendama. Vaidlustatud kohtuotsuse sisust nähtuvalt kontrollis kohus õigesti üksnes vaidlustatud haldusakti põhjendatust, mitte ei asunud seda ise põhjendama. Halduskohus on haldusasjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis hinnates asunud seisukohale, et Kasepää Vallavolikogu 18.09.2015 . a otsus nr 27 on õiguspärane ja ei riku kaebaja õigusi. Halduskohus on põhjendatult toonud välja ka selle, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist. Samuti on halduskohus uurinud kõiki esitatud dokumente kogumis ja leidnud, et haldusakti andmine, selle eesmärk ja põhjendused on esitatud dokumentide alusel kontrollitavad. See, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses kõiki uuritud dokumente eraldi üles lugenud, ei tee kohtuotsust veel ebaseaduslikuks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsuses toodud järeldused igati kooskõlas kogutud ja kontrollitud materjalidega.