Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel ja Einar Vene 13. juuni 2017, Tartu 3-16-117
Haldusasi
Remo Ainsare kaebus kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 11. mai 2016. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Remo Ainsar Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 11. mai 2016. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tartu Vanglalt Remo Ainsare kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 40 eurot ja mõistis Tartu Vanglalt riigituludesse riigilõivu 15 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus.
3.Mõista Tartu Vanglalt Remo Ainsare kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 20 eurot.
4.Mõista menetluskuludena Tartu Vanglalt välja riigituludesse 6 eurot.
5.Tartu Vanglal kanda mittevaralise kahju hüvitis summas 20 eurot R.A. arvelduskontole nr XXXX.
6.Tagastada Tartu Vangla apellatsioonkaebuse lisana esitatud videosalvestis.
Tagastada Remo Ainsare apellatsioonkaebuse vastusele lisatud selgitustaotlus, kokku 1-l lehel.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. juuli 2017).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Remo Ainsar esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 70 eurot. Taotluse kohaselt tekkis kaebajale kahju seoses probleemidega kirjade avamisel ja kätte toimetamisel. Tartu Vangla jättis otsusega nr 1-13/308-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2.R. Ainsar esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 50 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest. Kaebaja sõnul on mittevaraline kahju põhjustatud vastustaja poolt kuuel erineval korral (12. mail 2015, 7. juunil 2015, 11. juunil 2015, 16. juunil 2015, 21. augustil 2015 ja 28. augustil 2015) kirjavahetuse nõuete süülise rikkumisega.
3.Tartu Halduskohtu 11. mai 2016. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Kohtu põhjendused olid alljärgnevad.
3.1.Kuna vastustaja on tunnistanud viie kaebaja poolt märgitud toimingu õigusvastasust, puudub vaidlus seoses 12. mail 2015 kaebaja poolt kaaskinnipeetavale adresseeritud kirja tagastamise,
7.juunil 2015 vanglale üle antud kirja viivitusega väljasaatmise, 11. juunil 2015 avatud kirja vastuvõtmise, 16. juunil 2015 valvuri poolt kaebaja kahe avatud kinnipeetava juuresolekul kirja kinni kleepimata jätmise ja 28. augustil 2015 vanemvalvuri poolt kaebajale Pärnu Maakohtust saadetud kirja avamise õigusvastasuses.
3.2.Tartu Vangla, tagastades 21. augustil 2015 kaebajale tema poolt Viru Vanglasse teisele kinnipeetavale saadetud kirja, pole käitunud õigusvastaselt ning puudub ka kahju, mis oleks kaebajale 21. augustil 2015 kirja tagastamisega põhjustatud. Et tagastataval ümbrikul oleval margil oli Eesti Posti templijäljend ning kuna vangla templijäljendeid markidele ei pane, on kiri Tartu Vanglast välja läinud. Kirja tagastamise otsustaja ei ole olnud Tartu Vangla, vangla oli üksnes kirja faktiline tagastaja.
3.3.Vastustaja väitel tagastati 12. mail 2015 kaaskinnipeetavale edastatud kiri põhjusel, et ümbrikule oli kirjutatud kohatuid sõnu ja väljendeid, seega oli kirja tagastamine põhjustatud kaebaja enda tegevuse tulemusel. Samas vastustaja ise tunnistab, et ka vaatamata sellele oli kirja tagastamine õigusvastane. Vangla 25. mai 2015 otsusega on kaebajale hüvitatud kirja tagastamisega tekitatud varaline kahju, s.o antud uus ümbrik ja mark. Vastustaja väitel saatis kaebaja juba järgmisel päeval ja ka hiljem samale kinnipeetavale kirju, ning takistusi selleks pole tehtud. Seega ei saa ühe kirja tagastamise alusel kuidagi teha järeldust, et Tartu Vangla on piiranud kaebaja kirjavahetust.
3.4.Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 48 kohaselt kontrollib vanglateenistuja väljasaadetava kirja puhul ümbriku sisu, kleepides ümbriku kinni kinnipeetava juuresolekul. Et Tartu Vangla on kahel korral vastava nõude osas eksinud ja ametnik on 11. juunil 2015 ja 16. juunil 2015 lahkunud kaebaja kolme kirjaga, jättes need kaebaja juuresolekul kinni kleepimata, on tegemist vangla sisekorraeeskirja nõuete rikkumisega. Kuna kirju kaebaja juuresolekul kinni ei kleebitud, oli vanglaametnikul võimalus kirjade sisuga tutvuda. Ümbriku kinni kleepimise nõue kinnipeetava juuresolekul on sätestatud just Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 43 sätestatud põhiõiguse (sõnumi saladus) tagamiseks. Neil juhtudel ei olnud välistatud sõnumisaladuse riive, samuti eraelu riive võimalikkus.
3.5.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, mille kohaselt on antud juhul kaebaja ebameeldivused ning kannatused hüvitatavad õigusvastasuse tuvastamise ja vabandamistega. Vastustaja on eksinud kokku kirjavahetuse nõuete täitmisel kaebaja suhtes nelja kuu jooksul viiel korral. Seejuures on sõnumi saladuse ja eraelu puutumatuse riive toimunud kolmel korral. Arvestades rikkumiste sagedust, samuti seda, et kaebaja sõnumisaladuse ja eraelu puutumatuse riive on toimunud rohkem kui ühel korral, peab kohus põhjendatuks välja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks taotletud summa, see on 40 eurot.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Tartu Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.
4.1.Kuivõrd kohus tuvastas, et kirja väljasaatmisega hilinemise ja teisele isikule saadetud kirja tagastamise puhul ei saa olla tegemist sõnumisaladuse riive või eraelu puutumatuse riivega, ei
saanud nimetatud episoodid olla ka aluseks hüvitise väljamõistmisel. Selliste episoodide arvestamine, milles kahjuliku tagajärje saabumist kohus ei tuvastanud, on haldusorganit karistava iseloomuga, mis ei ole aga kooskõlas kohtupraktikas väljendatud seisukohaga kahju hüvitamise eesmärgi kohta.
4.2.Halduskohus on otsuse punktis 20 ekslikult järeldanud, et kirja kinni kleepimise kohustus on ametnikul. Kiri tuleb kinnipeetaval endal kinni kleepida ametniku juuresolekul, mistõttu ei saa pidada põhjendatuks etteheiteid vanglale kirja kohese kinni kleepimata jätmise osas. Avatud kirjade vastuvõtmisel saab pidada õigusvastaseks seda, et ametnik ei järginud VSkE § 48 lg-s 1 sätestatut ega nõudnud kinnipeetavalt kirja sulgemist.
4.3.Valvuritel, kes tegelevad ka kirjade vastuvõtmisega, ei ole osakonnas liikudes kaasas liimi, mistõttu R. Ainsare isevalmistatud liimiribata kirjade sulgemine saabki võimalik olla alles siis, kui jõutakse ruumi, kus on vajalikud kontoritarbed. Seega isevalmistatud liimiribata ümbrike kasutamisel asetab kaebaja end ise olukorda, kus ümbrikku kambriluugi juures sulgeda ei ole võimalik ning peab arvestama, et kuni vajalike vahenditeni jõudmiseni on tema kiri avatud kujul. Hüvitise väljamõistmisel ei ole aga halduskohus arvestanud kaebaja enda osa kahju tekkimisel.
4.4.Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 1 kohaselt avatakse kinnipeetavale saadetud kirjad vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Ka 28. augustil 2015 avati kaebajale saadetud kirjad tema juuresolekul. Kirjade sisuga ametnik ei tutvunud. Käesoleval juhul ei ole sõnumisaladuse faktiline rikkumine aset leidnud.
4.5.Vangla tunnistab, et rikkumised on aset leidnud, kuid tegemist on olnud juhuslike ühekordsete eksimustega, mitte vangla tahtliku ning süstemaatilise tegevusega. Olukorras, kus kirjade kohene sulgemine kambri juures ei olnud võimalik ning Pärnu Maakohtu kiri avati kaebaja juuresolekul, ei ole tegemist sedavõrd intensiivse riivega, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmise. Tartu Vangla on eksimusi tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud, mis on vangla hinnangul piisavaks hüvitiseks ka eksimusi kogumis arvestades.
5.R. Ainsar selgitab vastuses apellatsioonkaebusele, et Tartu Vangla ametnik ei andnud talle võimalust kirja kinni kleepida. Üldjuhul on vangla lubanud kaebajal ümbrikud ise kinni liimida, kuid kaebuses märgitud juhul lahkus ametnik kirjaga ilma selgitusi andmata. On olemas võimalus, et ametnik luges kirju. Ka pärast kaebuse esitamist on vanglaametnik kaebaja kirja avanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Halduskohus on tuvastanud, et Tartu Vangla 11. juuni 2015. a (lahkuti avatud kirjaga, millest olid erinevad esemed hiljem kadunud), 16. juuni 2015. a (lahkuti 2 avatud kirjaga) ja 28. augusti 2015. a (ametnik avas Pärnu Maakohtust saabunud kirja) õigusvastased toimingud tõid kaasa kaebaja eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumise. Ka Tartu Vangla tunnistab apellatsioonkaebuses, et eelmainitud rikkumised on aset leidnud. Seega ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et Tartu Vangla on 11. juuni 2015. a, 16. juuni 2015. a ja 28. augusti 2015. a toimingutega rikkunud kaebaja eraelu puutumatust ja sõnumi saladust.
8.Samas leidis Tartu Vangla, et kuivõrd halduskohus tuvastas, et 12. mai 2015. a (teisele isikule saadetud kirja tagastamine) ja 7. juuni 2015. a (kirja väljasaatmisega hilinemine) toimingute puhul ei saa olla tegemist sõnumi saladuse riive või eraelu puutumatuse riivega, ei saa nimetatud episoodid olla ka aluseks hüvitise väljamõistmisel. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei saa RVastS
§ 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitist välja mõista nende vastustaja õigusvastaste toimingute eest, mis ei rikkunud kaebaja sõnumi saladust või eraelu puutumatust. Seega on halduskohus Tartu Vanglalt hüvitist välja mõistes valesti arvesse võtnud 7. mai 2015. a ja 12. mai 2015. a toiminguid.
9.Tartu Vangla on apellatsioonkaebuses välja toonud, et halduskohus on ekslikult järeldanud, et kirja kinni kleepimise kohustus on ametnikul, ning selgitanud, et kiri tuleb kinnipeetaval endal kinni kleepida ametniku juuresolekul, mistõttu avatud kirjade vastuvõtmisel saab pidada õigusvastaseks seda, et ametnik ei järginud VSkE § 48 lg-s 1 sätestatut ega nõudnud kinnipeetavalt kirja sulgemist. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vanglaga, kuid leiab, et vaatamata sellele, et halduskohus olukorda ebaõigesti kirjeldas, toimus kaebaja eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumine ikkagi ametniku poolse õigusvastase käitumise tulemusel.
10.RVastS § 13 lg 1 p-i 4 mõttes ei piira Tartu Vangla vastutust see, et kaebaja kasutab isevalmistatud liimiribata ümbrikke. Tartu Vangla on apellatsioonkaebuses selgitanud, et kaebaja ei kasuta kirjavahetuse pidamisel tavalisi ümbrike, vaid kasutab omatehtud ümbrikke, millel puudub liimiriba. Ka kaebaja vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et kaebaja saadab omatehtud ümbrikes kirju sageli. Tartu Vangla ametniku jaoks ei saanud seega ootamatu olla, et kaebaja kirja liimiribata ümbrikus üle annab. Samuti on ametnikud kaebusest nähtuvalt vaid kahel korral kaebaja poolt sulgemata ümbrikega lahkunud. Järelikult üldjuhul ei ole liimiribata ümbrike kambriluugi juures sulgemine ametnikele probleeme tekitanud. Seega on alusetu Tartu Vangla seisukoht, et kaebaja pidi liimiribata ümbrike kasutamisel arvestama, et kuni selle ajani, mil ametnik jõuab vajalike kontoritarvetega ruumi, on kaebaja kiri avatud kujul. Kuna tavapäraselt on kaebaja liimiribata ümbrike kasutamisel saanud ümbriku sulgeda ja eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumist ei ole toimunud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul seetõttu liimiribata ümbrike kasutamist kirjade saatmisel pidada ka kaebaja osalemiseks kahju tekitamises.
11.Tartu Vangla on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. juuni 2009. a otsusele nr 3-4-1-3-09 tuginedes leidnud, et kuna ametnik avas kaebajale saadetud kirjad tema juuresolekul ja nende sisuga ei tutvunud, faktiliselt kaebaja sõnumi saladust ei rikutud. Ringkonnakohtu hinnangul soovib Tartu Vangla tugineda sellele, et RVastS § 9 lg 2 mõttes ei ole Tartu Vangla poolt 28. augustil 2015 toime pandud õigusrikkumine eriti raske ja seetõttu ei ole põhjendatud selle rikkumise eest rahalist mittevaralise kahju hüvitist välja mõista. VangS § 29 lg 4 kohaselt on keelatud kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. VSkE § 50 lg 2 sätestab, et „Vangistusseaduse” § 29 lõikes 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Ringkonnakohus märgib, et eelnimetatud Riigikohtu lahendist tuleneb ka see, et PS § 43 kaitseala ei ole riivatud vaid siis, kui kirja avamisel kinnipeetava juuresolekul täidetakse ka VangS § 29 lg-t 4 (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. juuni 2009. a otsus nr 3-4-1-3-09, p 16). Kuna 28. augustil 2015 üks ametniku poolt avatud kirjadest oli Pärnu Maakohtult, leiab ringkonnakohus, et sõnumi saladuse rikkumine toimus ning kuigi Tartu Vangla ei rikkunud kaebaja sõnumi saladust kõige rängemal viisil, ei saa rikkumist pidada ka tühiseks.
12.Eelnevast tulenevalt ei ole Tartu Vangla poolne eksimuse tunnistamine ja kaebaja ees vabandamine piisavaks hüvitiseks sõnumi saladuse ja eraelu puutumatuse rikkumise eest. Samas ei pea ringkonnakohus halduskohtu poolt kaebajale väljamõistetud hüvitise suurust eeltoodut arvestades ka põhjendatuks. Võttes arvesse seda, et kaebaja poolt kaebuses välja toodud kuuest episoodist on RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatavad ainult 3 ja arvestades Tartu Vangla rikkumiste raskust, peab ringkonnakohus põhjendatuks Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis summas 20 eurot.
13.Kaebaja halduskohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebaja soovib, et tema kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis kantaks tema isa Rein Ainsare arvelduskontole. Seega tuleb Tartu Vanglal kanda mittevaraline kahju hüvitis summas 20 eurot peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist kaebaja isa R.A. arvelduskontole nr XXX.
14.HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg-s 3 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja on vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja oli kaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu summas 15 eurot tasumisest. Ringkonnakohus mõistis kaebajale mittevaralise kahju hüvitisena taotletud 50 eurost välja 20 eurot. Seega tuleb HKMS § 118 lg 2 alusel mõista Tartu Vanglalt välja riigi tuludesse 6 eurot.
15.Vastustaja on esitanud apellatsioonkaebuse lisana videosalvestise 28. augustil 2015 toimunud kirjade kätteandmisest. Kaebaja on apellatsioonkaebuse vastuse lisana esitanud 1. juuli 2016. a selgitustaotluse nr 2-3/2530-1 koopia. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
16.Ringkonnakohus tagastab vastustajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud videosalvestise. Tartu Vangla soovib videosalvestisega tõendada seda, et ametnik ei tutvunud 28. augustil 2015 Pärnu Maakohtu kirja sisuga. Kaebaja on kaebuses märkinud, et ametnik avas kirja enne selle kaebajale andmist. Kaebaja ei ole väitnud, et ametnik selle kirja sisuga tutvus. Seega ei ole Tartu Vangla poolt apellatsioonkaebuse lisana esitatud videosalvestisel HKMS § 62 lg 2 mõttes tõendina asjas tähtsust, kuna asjaolu, et ametnik ei tutvunud 28. augustil 2015 kaebajale Pärnu Maakohtust saadetud kirja sisuga, ei ole vaja tõendada, sest asjas puudub selle üle vaidlus.
17.Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse vastusele lisatud selgitustaotluse. Kaebaja poolt Tartu Vanglale esitatud selgitustaotlus registreerimiskuupäevaga 1. juuli 2016 ei ole käesolevas asjas asjakohaseks tõendiks, sest on hilisem, kui vaidluse esemeks olevad toimingud (viimane episood toimus 28. augustil 2015). Samuti ei seondu nimetatud dokument asjaoludega, mida on käesoleva vaidluse esemest tulenevalt vajalik tõendada, sest kaebaja poolt Tartu Vanglale esitatud selgitustaotlus registreerimiskuupäevaga 1. juuli 2016 käsitleb 29. juunil 2016 kaebajale saadetud kirja ning ei seondu seega käesoleva vaidluse esemega.
18.Eeltoodust tulenevalt ei võta ringkonnakohus vastustaja poolt apellatsioon kaebuse lisana esitatud videosalvestist ja kaebaja poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud lisa tulenevalt HKMS § 62 lg-st 2 asja juurde ning tagastab need.
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.