Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar 6. juuni 2017, Tartu 3-16-1555
Haldusasi
Enn Tuuma kaebus Tartu Vangla 16. mai 2016. a käskkirja nr 6-2/798 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. novembri 2016. a otsus Enn Tuuma apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja/apellant – Enn Tuum Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Enn Tuuma taotlus Tartu Vanglalt videosalvestise väljanõudmiseks ja tõendina asja juurde võtmiseks.
2.Jätta Enn Tuuma apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
30.novembri 2016. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 6. juuli 2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 16. mai 2016. a käskkirjaga nr 6-2/798 tunnistati Enn Tuum süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ (TVK) p 1.6.3 rikkumises ning karistati teda noomitusega. Rikkumine seisnes selles, et E. Tuum kasutas vanglaametnikuga suhtlemisel ebaviisakat väljendit.
2.Tartu Vangla 5. juuli 2016. a vaideotsusega nr 1-11/251-2 jäeti rahuldamata E. Tuuma vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.
3.2. augustil 2016 esitas E. Tuum Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 16. mai 2016. a käskkirja nr 6-2/798 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rikkunud TVK p 1.6.3. I.V. poolt 15. aprillil 2016 koostatud sellekohane ettekanne ei vasta tõele. Kaebaja ei käitunud vanglaametniku suhtes ebaviisakalt ega kasutanud ebatsensuurset väljendit. Distsiplinaarmenetluse ajal ei antud kaebajale võimalust esitada seletuskirja ega võimaldatud enda
kaitseks midagi kirjutada, samuti ei võetud selgitusi kaaskinnipeetav J.L. ega vaadatud videosalvestisi. E. Tuuma hinnangul on distsiplinaarmenetluse protokoll võltsitud.
4.Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu leides, et kaebaja rikkumine on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega kinnitust leidnud. Valvur I. V on nii 15. aprilli 2016. a ettekandes kui ka 12. mai 2016. a e-kirjas kinnitanud, et kaebaja ettekandes nimetatud väljendit kasutas ja puuduvad sellised usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid vastupidist. Samuti puuduvad asjaolud, mis tekitaksid kahtlusi ametniku suhtumises kaebajasse. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse seisukohalt ei ole oluline, kas pärast ettekande koostamist kaebajalt kohe seletust küsiti või mitte. Isegi juhul, kui seletus jäi kaebajalt võtmata, ei saa pidada seda menetlusnormide rikkumiseks. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest ning teatises selgitati tema õigust anda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi. Menetlusmaterjalide hulka lisati kaebaja kaebusena pealkirjastatud pöördumine inspektor-kontaktisiku poole, mida käsitleti menetluses kui kaebaja selgitusi. 13. mail 2016 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollile esitas kaebaja samal päeval kirjalikud vastuväited. Seega on kaebaja saanud menetluse käigus avaldada oma seisukohti.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.30. novembri 2016. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
6.Tunnistaja J.L., kes jagas toitu koos kaebajaga, kinnitas kohtuistungil, et ta ei kuulnud, et kaebaja oleks kasutanud vanglaametnik I.V. suhtes vaidlustatavas käskkirjas nimetatud väljendit. Vanglaametnik I.V. kohtuistungil antud ütluste kohaselt on ta täiesti kindel, et kaebaja ütles talle vaidlustatavas käskkirjas nimetatud lause. Kohtul puudub alus kahelda vanglaametnik I.V. ütluste, samuti ettekandes nr 2250 esitatud andmete õigsuses. Samas ei pea kohus veenvaks kaebaja ja tunnistaja J.L. poolt antud ütlusi. Kaebaja pidi alluma vanglaametnik I.V. korraldusele ning jagama toitu kaaludega ning tõstma edasi-tagasi nii makarone kui ka salatit. Kaebuses kaebaja kirjutas, et „V. mõnitas mind“. Nähtuvalt haldusasja materjalidest pidas kaebaja sellist korraldust äärmiselt põhjendamatuks ja mõnitavaks. See kõik ärritas tõsiselt kaebajat. Kaebaja käitumine nii haldus- kui ka halduskohtumenetluses viitab sellele, et ta tõepoolest ütles vanglaametnikule vaidlustatavas käskkirjas nimetatud lause.
7.Kaaskinnipeetava ütlusi tuleb pidada tõendiks ning vajaduse korral vastustajal oli kaalutlusõigus, mitte kohustus, korraldada selle kinnipeetava ülekuulamine. Antud juhul J.L. ärakuulamata jätmist ei saa pidada uurimisprintsiibi rikkumiseks, kuna esines suur tõenäosus, et kinnipeetav J.L. , kaebajaga igapäevase kokkupuute tõttu, ei kajasta tegelikku informatsiooni juhtunu kohta ning tema poolt antud ütlustel kui tõendil oleks väike kaal. Seega ei esinenud HMS §-s 6 nimetatud vajadust täiendava tõendi kogumiseks. Videosalvestise vaatluse taotluse esitas kaebaja esmakordselt vanglale esitatud vaides. Videosalvestisel puudub heli, mistõttu on võimatu tuvastada, kas videosalvestisel olev isik kasutab keelatud väljendeid ning kelle suhtes ta seda teeb. Seega ei aitaks videosalvestise läbivaatamine kaasa menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamisele. Tulenevalt distsiplinaarmenetluse protokollist kui ka vaidlustatavast käskkirjast vastustaja siiski vaatas videosalvestist 15. aprillil 2016 toimunud toidujagamise kohta. Videosalvestis kinnitab aga vanglaametnik I.V. ettekandes kirjeldatud toidujagamise korda.
8.15. aprilli 2016. a ettekande väide, et distsiplinaarmenetluse alguses oli kaebajalt võetud seletus intsidendi kohta, ei vasta tõele. Samas on tuvastatud, et 12. mail 2016 teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse algatamisest ning teatises selgitati tema õigust anda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi. 13. mail 2016 esitas kaebaja selgitused inspektor-kontaktisikule adresseeritud pöördumises. Distsiplinaarmenetluse protokollile esitas kaebaja samal päeval kirjalikud
vastuväited. Sellest tulenevalt ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta, et distsiplinaarmenetluses ei võimaldatud talle enda kaitseks midagi kirjutada.
9.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et distsiplinaarmenetluse protokoll on võltsitud. Protokolli lisade loetelus on tõesti märgitud kinnipeetav R. Koka selgitused. Tegemist on siiski ilmse eksitusega kinnipeetava nime märkimisel. Protokollist ei nähtu asjaolude kirjelduse ega põhjenduste osas, et sellist tõendit oleks kogutud või et sellisele tõendile oleks tuginetud. Tegemist on formaalse veaga, mille esinemine vastavalt HMS §-le 58 ei saanud mõjutada asja sisulist otsustamist
10.Kaebajale määrati kõige leebem karistus - noomitus. Karistuse määramisel on arvestatud olulisi asjaolusid ja kaalutud põhjendatud huvi. Kohtu hinnangul vaidlustatavas käskkirjas puuduvad kaalutlusvead.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.E. Tuum esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 30. novembri 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. Tunnistaja I.V. ütlused on vastuolus 15. aprilli 2016. a ettekandes esitatud sündmuste kirjeldusega. Seetõttu pole kumbki neist usaldusväärne. Tunnistaja on muutnud seisukohta küsimuses, kui kaugel oli J.L. intsidendi toimumise ajal, millega ta tegeles ning kas ta võis kaebaja öeldut kuulda. Tunnistaja ei teadnud, millal sektoris toidujagamist alustati. Halduskohus ei ole vastustajalt välja nõudnud turvakaamera videosalvist, millelt oleks situatsiooni toimumine selgelt näha.
13.Kohtuistungil ei võimaldatud kaebajal esitada tunnistajale osa küsimustest. Näiteks ei saanud kaebaja uurida tunnistaja ametialase pädevuse probleemi ega etteheiteid kaebaja toidujagamisele. Kaebajal tegelikult ei ole probleemi toiduportsjonite jagamisel. Need on ühesugused, kuna kaebajal on pottsepa silm ja tema ei eksi. Toiduportsjonite kaalumise vajadust ei olnud ka
15.aprillil 2016. I.V. valmistab oma käitumisega kaebajale vaimseid kannatusi ja on kaebaja niikaugele viinud, et 5. detsembril 2016 pöördus ta arsti poole ja talle määrati ravi. Tunnistaja J.L. kinnitas, et viibis intsidendi toimumise ajal kaebaja lähedal, kuulis kogu aeg, mida kaebaja räägib, kuid distsiplinaarmenetluses etteheidetud lauset kaebaja ei öelnud.
14.E. Tuum taotleb Tartu Vanglalt vaidlusaluse intsidendi toimumise kohta videosalvestise väljanõudmist.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tartu Vangla E. Tuuma apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
16.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja selgitused toidujagamise korralduse kohta ei ole asjassepuutuvad. Puudub alus kahelda I.V. ütlustes. Distsiplinaarrikkumise toimepanemise osas on tema selgitused olnud ühetaolised. See, kui kaugel J.L. täpselt seisis, ei ole asja lahendamisel määrav ega muuda I.V. ütlusi ebaõigeks. Kaebaja sellekohastest väidetest ei saa järeldada, et ta ei olegi ebaviisakana määratletud lauset öelnud. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks ta peab I.V. ütlusi usaldusväärseks ja J.L. ütlusi mitteusaldusväärseks. Videosalvestis intsidendi kohta on ilma helita, mistõttu ei anna see infot distsiplinaarrikkumise koosseisuliste asjaolude kohta. Videosalvestis ei olnud juba halduskohtumenetluse ajaks säilinud, kuna see ei olnud menetlusmaterjal, mille säilimine oleks tagatud ning videosalvestis kirjutati üle salvestusseadme mahu piiratuse tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohtu hinnangul on E. Tuuma kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.
18.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
19.E. Tuumi hinnangul on halduskohus ebaõigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid, tuvastades, et kaebaja on distsiplinaarrikkumise toime pannud. Kaebaja rikkumine, ebaviisakas suhtlemine vanglaametnikuga, on tuvastatud I.V. 15. aprilli 2016. a ettekande (tl 12), 12. mai 2016 selgituse (tl 88p) ja halduskohtu istungil antud ütluste alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on I.V. kirjeldanud vaidlusalust intsidenti sarnaselt kõigil juhtudel. Tema selgituse kohaselt tekkis Tartu Vangla 10. osakonnas lõunase toidujagamise ajal konflikt kaebajaga seetõttu, et I.V. pidas õigeks toiduportsjonite kaalumist, kuid kaebaja ei pidanud toidu kaalumist põhjendatuks. Selles osas on tunnistaja ütlused kooskõlas kaebaja enda väidetega. Nii distsiplinaarmenetluses esitatud seisukohas (tl 16-20, 21-28), halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-11) kui ka apellatsioonkaebuses on E. Tuum rõhutanud, et I.V. ei täitnud oma töökohustusi asjatundlikult, toiduportsjonite kaalumine ei olnud vajalik ja piisav olnuks nn kulbiga mõõtmine. E. Tuuma rahuolematus ilmneb selgelt ka 12. mai 2016. a menetlustoimingu protokollist, mille kohaselt nähtub videosalvestiselt, et toiduportsjonite kaalumisel täpse kaalu saavutamiseks tõstis kaebaja toitu ühe makaroni kaupa edasi-tagasi. Seega oli kaebaja I.V. tegevusest ärritatud. I.V. tegevus mõjutas E. Tuuma otseselt, kuna just kaebaja pidi toitu jagama I.V. juhtnööre järgides. Selles olukorras on eluliselt usutav, et E. Tuum oli emotsionaalselt seisundis, kus oma rahulolematuse väljendamisel kasutas keelendit, mis ei olnud kohane suhtluses vanglaametnikuga ning tema käitumine on seetõttu kvalifitseeritav ebaviisakana Tartu Vangla kodukorras p 1.6.3 tähenduses.
20.Seega on käesoleval juhul tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. Kuigi vanglaametniku ütlustel ei ole ette määratult suuremat kaalu võrreldes kinnipeetava ütlustega, nõustub ringkonnakohus, et käesoleval juhul on põhjendatud lugeda I.V. ütlused usaldusväärseks ning J.L. ütlused tõendiallikana vähem usaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub, et J.L. , kes on kaebaja kaaskinnipeetav ning töötas vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal toidujagajana koos kaebajaga võib olla motiveeritud andma kaebust toetavaid ütlusi. Asja ei ole aga tuvastatud, et I.V. oleks vastupidiselt motiveeritud andma kaebajat süüstavaid ebaõigeid ütlusi. Kaebaja ei ole väitnud, et I.V. oleks sarnaselt käitunud enne või pärast vaidlusalust intsidenti või, et kaebaja suhtes üldse oleks I.V. ettekannete põhjal rohkem distsiplinaarmenetlusi läbi viidud. Olukorras, kus apellatsioonkaebuse väitel I.V. jätkas kaebaja suhtes kiuslikku käitumist vähemalt 2016. aasta lõpuni, viitab eelnev sellele, et eelkõige kaebaja ise tunneb ärritust I.V. suhtes. I.V. vaenulikkus kaebaja suhtes ei ole aga kinnitust leidnud. Seega ei ole eluliselt usutav, et I.V. 15. aprillil 2016. a ettekandes tahtlikult andis kaebaja tegevuse kohta ebaõiget informatsiooni sooviga saavutada kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine. Arvestades, et I.V. kohtuistungil kinnitas kaebaja poolt distsiplinaarrikkumise toimepanemist ja selline käitumine on kooskõlas intsidendi iseloomuga, leiab ringkonnakohus, et vastustaja ja halduskohus on põhjendatult tuvastanud etteheidetava teo toimepanemise.
21.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda apellatsioonkaebuse väited vastuoludest I.V. kohtuistungil antud ütluste ja tema varasemate intsidendi kirjelduste vahel. I.V. on toidujagamise juures olnud korduvalt. Paratamatult sarnaste sündmuste korduvad elemendid hiljem üksteisest selgelt ei eristu, mistõttu ei pea ringkonnakohus tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel määravaks tunnistaja ebakindlust J.L. asukoha ja tegevuse kirjeldamisel. Kaebaja ebaviisakas pöördumine eristub aga selgelt ülejäänud kordadel sarnase toimingu tegemisest ning seda on I.V. menetluses läbivalt ühetaoliselt kirjeldanud.
22.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kaebaja väited I.V. ebapädevuse kohta ei ole käesolevas asjas asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta. Samal põhjusel on õiguspärane, et halduskohus ei võimaldanud kaebajal kohtuistungil tunnistajat toidujagamise korra osas küsitleda.
23.Kaebaja taotlus videosalvestise väljanõudmiseks jääb rahuldamata, kuna vastustaja kinnitusel ei ole salvestis säilinud. Samas märgib ringkonnakohus, et vastustaja on salvestist vaadelnud ning selle kohta koostatud menetlustoimingu protokoll kinnitab nii kaebaja, kui tunnistaja I.V. kirjeldust intsidendi asjaoludest. Et salvestisel puudub heli, siis ei võimalda see tuvastada kaebaja ja I.V. suhtluse sisu ega saa seega üheselt tõendada ega ümber lükata distsiplinaar-rikkumise etteheidet. Salvestiselt oleks ilmselt näha J.L. paiknemise ja tegevus, kuid selle täpne tuvastamine ei ole käesolevas asjas vajalik.
24.Eeltoodud põhjustel jääb E. Tuuma apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
30.novembri 2016. a otsus muutmata.
25.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.