Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk ja Ein 6. juuni 2017, Tartu 3-17-1105 Assar Pauluse taotlus esialgs Assar Pauluse määruskaebu määruse peale Kirjalik menetlus Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja – Assar Paulus Esindaja v-adv Küllike Namm Vastustaja – Viru Vangla
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. mai 2017. a määrus muutmata.
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustik § 252 lg 7).
19. mai 2017. a käskkirjaga nr 6-3/504-1 tunnistati A. Paulus süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning karistati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt keeldus A. Paulus 3. mail 2017 täitmast tööle asumise kohta antud korraldust. 23. mail 2017 on A. Paulus esitanud selle käskkirja peale vaide.
23. mai 2017. a esialgse õiguskaitse taotluses palus A. Paulus, et kohus peataks viivitamatult 19. mai 2017. a käskkirja nr 6-3/504-1 täitmise kuni kohtulahendi jõustumiseni vaide esemeks olevas nõudes. A. Paulus on vaidlustanud 28. veebruaril 2017. a käskkirja ning kuigi 9. mail 2017 haldusasjas nr 3-17-968 tehtud kohtumäärusega peatati selle täitmine, otsustati teda järjekordselt tööst keeldumise eest karistada. Kui kohus rahuldab nimetatud haldusasjas esitatud kaebuse, pole kahjulike tagajärgede kõrvaldamine enam mõistlikul viisil võimalik, sest ta on tühistatud haldusakti mittetäitmise eest määratud karistuse juba ära kandnud. Täiendavalt viitas A. Paulus ka üksikvangistuse lubamatusele ja sellest tervisele tulenevale negatiivsele mõjule
ning asjaolule, et ta viibib juba pikemat aega kartseris ega saa seal puuduva madratsi tõttu sooritada talle vangla arsti poolt ettenähtud ravivõimlemise harjutusi. Tartu Halduskohus 24. mai 2017. a määrusega jättis A. Pauluse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruse põhjendused on järgmised.
eeldada, et taotluse põhjustanud vaidel või hilisemal võimalikul kaebusel on tingimata edulootusi. A. Paulus tugineb küll enda tööle määramise käskkirja täitmise peatamise kohta tehtud esialgse õiguskaitse määrusele, kuid on tähelepanuta jätnud, et see koostati 9. mail 2017, korraldus tööle asumiseks anti talle 3. mail 2017, siis kui vastav käskkiri oli veel täitmiseks kohustuslik nii talle kui vastustajale.
A. Paulus esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 24. mai 2017. a määruse peale. Määruskaebuse põhjendused on alljärgnevad.
mõistlikul viisil enam võimalik. Potentsiaalne kahju hüvitamise nõue ei korva seda kahju, mis on isikul tekkinud ilma õigusliku aluseta kartseris viibimisel.
9. mai 2017. a määruse, millega halduskohus peatas Viru Vangla 28. veebruari 2017. a käskkirja täitmise, ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis A. Pauluse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
HKMS § 252 lg 7 esimese lause kohaselt esitatakse määruskaebus esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale otse kõrgemalseisvale kohtule. HKMS § 204 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kätte toimetamisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitaja poolt Tartu Halduskohtu 24. mai 2017. a määruse peale esitatud määruskaebus võtta menetlusse, sest määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning määruskaebus on esitatud tähtajast kinni pidades.
Ringkonnakohus leiab, et A. Pauluse määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-te 1 ja 3 järgi tuleb kohtul esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel prognoosida, millised võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjed taotlejale ja kas ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata võib taotleja õiguste kaitse muutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui selle kohaldamata jätmisega kaasneksid isiku jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive.
paigutamisega seetõttu, et A. Paulus keeldus 3. mail 2017 täitmast vanglaametniku tööle asumise kohta antud korraldust. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetav ei või keelduda vanglaametniku korralduse täitmisest, sõltumata sellest, kas kinnipeetav peab seda korraldust õigusvastaseks või mitte. Erandina on see võimalik vaid ilmselge tühise korralduse puhul (Riigikohtu
halduskolleegiumi 1. märtsi 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Käesoleval juhul ei nähtu, et korraldus tööle asuda oleks vastanud haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tingimustele. Lisaks märgib ringkonnakohus, et 29. mai 2017. a määrusega nr 3-17-968 Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu 9. mai 2017. a määruse, millele A. Paulus käesolevas asjas tugineb, ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis A. Pauluse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus taotluse aluseks olevat vaiet ega võimalikku hilisemat kaebust perspektiivikaks. Ka A. Pauluse väide, et ta ei rikkunud VangS § 37 lg-t 1 ning VangS§ 67 p-i 1, sest kinnipeetav võib keelduda tervist ohustavast tööst, ei anna alust jõuda teistsugusele seisukohale, kuna Viru Vangla 19. mai 2017. a käskkirjast nähtuvalt on A. Pauluse terviseseisundit hinnatud 3. mail 2017, kui kaebaja keeldus tööle asumast ning ta tunnistati töövõimeliseks.
kohaldada. Ringkonnakohtu hinnangul on A. Pauluse seisukoht alusetu. Riigikohus on selgitanud VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks sama sätte p 4 kohaselt on ka kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Samuti ei kohusta vangistusseadus vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Seetõttu ei rikkunud kaebaja õigusi see, et vangla määratud distsiplinaarkaristused koheselt täitmisele pööras (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. märtsi 2013. a otsus nr 3-3-1-79-12, p 9).
negatiivne mõju inimese tervisele võib tekkida juba paari päevaga ning risk tervisele suureneb iga üksikvangistuses veedetud päevaga. Samas ei ole määruskaebuses põhjendatud, kuidas A. Pauluse kartseris viibimine konkreetselt tema tervist ohustab. Vaid põhjendamata väide, et üksikvangistus võib isiku tervisele negatiivselt mõjuda, ei tähenda, et käesoleval juhul põhjustab kartserikaristuse kandmine A. Paulusele tervisekahjustusi, mistõttu ei võiks kartserikaristust A. Pauluse suhtes kohaldada. Samuti on A. Paulusel võimalik hiljem oma õigusi kaitsta talle alusetu distsiplinaarkaristusega tekitatud kahju hüvitamist nõudes, kui kohus siiski tunnistab 19. mai 2017. a käskkirja kehtetuks või tühistab selle. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Paulusel ei esine esialgse õiguskaitse vajadust.
määruskaebuse rahuldamiseks ja kaebaja suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
24. mai 2017. a määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.