Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.05.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1432
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend
PL kaebus Keila Vallavolikogu 17.06.2016 otsusega nr 274/0616 Keila-Joa alevikus Vesiveski tee 5a maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise õigusvastasuse tuvastamiseks ning selle otsuse p 2.1 tühistamiseks osas, millega määrati Vesiveski tee 5a maa sihtotstarbeks üldkasutatav maa Kaebaja – PL, volitatud esindajad v.adv Liina Linsi ja v.adv Kaidi Reiljan-Sihvart Vastustaja – Keila vald, volitatud esindaja v.adv Janek Väli Tallinna Halduskohtu 28.10.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
PL apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta PL apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.10.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-1432 muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.06.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada selleks Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.PL on Keila-Joal Vesiveski tee 7 asuva kinnisasja (registriosa nr 4179002, katastritunnus 29501:007:4250) omanik. Selle kinnisasja oluliseks osaks on Keila-Joa mõisa endine köögihoone. Kõnealuse kinnistuga piirneb Vesiveski tee 5a maaüksus, millel asub kividest laotud müürilaadne rajatis, mis on ühendatud Vesiveski tee 7 kinnistul asuva ehitisega.
2.Keila Vallavolikogu võttis vastu 17.06.2016 otsuse nr 274/0616, millega taotletakse muu hulgas Vesiveski tee 5a maaüksust (1311 m2) munitsipaalomandisse ning määratakse maa sihtotstarbeks 100% üldkasutatav maa (otsuse p 2.1).
3.PL esitas 13.07.2016 Keila Vallavalitsusele avalduse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks. PL märgib avalduses, et Vesiveski tee 5a kinnistul asuv kontraforss (müürilaadne tugirajatis) on mõisaköögi oluline osa ning ta soovib erastada Vesiveski tee 5a maaüksust osas, milles see on vajalik Vesiveski tee 7 kinnisasjal paikneva mõisaköögi hoone kaitsmise ja hooldamise ning sellele parema ligipääsu tagamiseks.
4.PL esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Vallavolikogu 17.06.2016 otsusega Vesiveski tee 5a maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise õigusvastasuse tuvastamiseks ning selle otsuse p 2.1 tühistamiseks osas, millega määrati Vesiveski tee 5a maa sihtotstarbeks üldkasutatav maa. 1) Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ (VVm 2006/133) § 3 lg-st 3 ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 3 tulenevalt ei saa Vesiveski 5a maa kuuluda munitsipaalomandisse andmisele, sest sellel maal asub kaebaja omandis oleva Keila-Joa mõisa köögihoone oluliseks osaks olev kontraforss. Kontraforsi kui köögihoone olulise osa olemasolu tõendavad riikliku mälestiste registri andmed ning 2004. aastal koostatud arhitektuurne põhiprojekt. Ka projekteerija TP arvamuse kohaselt on mõisaköögi jõepoolses otsas paiknev kontraforss mõisaköögi konstruktsiooni osa. Vastuseks vastustaja väitele, et vaidlusalune müür on osa endise kalakasvatuse hoonetest, selgitab kaebaja, et mälestiste registri andmetel on kõnealust kontraforssi nimetatud köögihoone osana juba 19. sajandist, samas kui kalakasvatus rajati alles nõukogude okupatsiooni ajal. 2003. aasta detailplaneering ei näinud ette kontraforsi lammutamist erinevalt teistest kalakasvatuse ehitistest. 2) Kontraforsi faktilist olemust ja õiguslikku kuuluvust ei mõjuta asjaolu, et Vesiveski tee 7 maa ostueesõigusega erastamise käigus moodustati kinnistu selliselt, et mõisaköök jäi osaliselt teisele maaüksusele. Maaüksuse piirid on erastamise käigus kindlaks määratud ekslikult. Ehitisregistri andmed ei määra ehitise faktilist olemust, koosseisu ega paiknemist ning ehitisregistri andmetest ei saa järeldada, et kui kontraforssi ei ole registris kajastatud, siis seda ei olegi olemas. Maa-ameti geoportaali väljavõttelt ning Vesiveski tee 7 katastriüksuse plaanilt on üheselt näha, et mitte üksnes kontraforss, vaid ka mõisaköök ise asub osaliselt Vesiveski tee 5a maaüksusel. 3) Vaidlusalusest otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on otsustatud maad munitsipaalomandisse taotleda ning sellest ei nähtu ühtegi põhjust, miks on maa munitsipaalomandisse andmine vajalik. Kaebajat ei kaasatud vastavasse haldusmenetlusse. Maa munitsipaalomandisse andmine rikub kaebaja õigust erastada see maa maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 12 alusel. Isegi juhul, kui kaebajal puuduks õigus nõuda selle maa erastamist, ei saaks maa munitsipaalomandisse kuuluda, kuna AÕSRS § 13 lg 5 kohaselt saaks kaebaja nõuda sellele maale hoonestusõiguse seadmist või tuleks seada sundhoonestusõigus, mis eeldab aga seda, et maa on riigi omandis.
Keila vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
2(7)
3-16-1432 1) Praeguses asjas ei ole täidetud maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamise eeldused. Kaebaja taotlus maa erastamiseks MaaRS 22 lg 12 alusel ei tekita talle kaebeõigust ega muuda munitsipaliseerimise taotluse esitamist õigusvastaseks. Kaebaja viidatud hoonestusõiguse ja sundhoonestusõiguse seadmise regulatsioonist ei tulene kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, kuna kaebajale kuuluva hoone juurde maa erastamise küsimus on lahendatud. 2) Kaebaja omandis oleva ehitise paiknemine munitsipaalomandisse taotletaval maatükil ei ole tõendatud. Kaebajale kuuluval kinnistul asuva ehitise aluse maa erastas ostueesõigusega LA, kes omandas köögihoone kalatöötlusettevõttelt TÜ Majak. Vesiveski tee 7 hoone küljes oli selle ettevõtte hoone ja rajatis, mis tänaseks on lammutatud. 1998. aastal koostatud katastriüksuse plaanilt on näha, et maaüksuse piir kulges kahe hoone piiril ning seega oli maa erastamise hetkel selge, et maaüksuse piirist väljapoole ei jää mingeid hoone osi, mille juurde saaks maad ostueesõigusega erastada. 27.08.2003 kehtestatud Keila-Joa hüdroelektrijaama maaüksuse detailplaneeringu plaanilt nähtub, et rajatis, millele kaebaja viitab kui kontraforsile, on tähistatud lammutamisele kuuluva rajatisena. Vastustaja andmetel on tegemist kalakasvatuse juurde kuulunud kividest laotud aiaga, mis on küll otsapidi kaebaja hoone küljes, kuid mis ei ole selle osa. 3) Kaebajale kuuluva ehitise koordinaadid ehitisregistris ei kinnita kontraforsi olemasolu ning isegi kui see ajalooliselt on hoonel olnud, ei saa väita, et kontraforss on säilinud. Kaebaja esitatud asjatundja arvamus ei ole asjakohane, kuna sellest ei nähtu, kus täpselt väidatav kaebaja hoone juurde kuuluv kontraforss asub, pole tuvastatud selle mõõtmed ega asumine võõral kinnistul, samuti ei nähtu, miks nimetatud isik üldse kvalifitseerub asjatundjaks. 4) Kaebaja ei ole oma ehitise renoveerimisel 2004. aastal ega peale seda kordagi pöördunud valla poole küsimusega väidetavast võõral maal asuvast kontraforsist. Juhul, kui kohus tuvastab kaebaja hoone juurde kuuluva kontraforsi, mis asub munitsipaalomandisse taotletaval maal, siis ei saa tegemist olla tugimüüri, vaid tugipostiga orienteeruvate mõõtmetega 1 m × 1 m ehk munitsipaalomandisse taotletaval maal asuks umbes ühe ruutmeetri suurune kaebaja hoone osa. Siiski ei muudaks see munitsipaalomandisse taotlemist tervikuna õigusvastaseks, vaid tegemist oleks asjaoluga, mida saab taotluse läbivaatamisel tuvastada ja arvesse võtta maavanem. 5) Asjakohatu on kaebaja etteheide maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse ebapiisavate põhjenduste kohta, kuna sellise menetlustoimingu kirjalik põhjendamine ei ole vajalik. Maad otsustati munitsipaalomandisse taotleda seetõttu, et tagada ehitismälestiseks oleva Keila-Joa mõisa peahoone juurest läbipääs joa juurde ja kaitsealuses pargis jõe kallasraja avalik kasutamine, milleks hetkel võimalus puudub.
6.Tallinna Halduskohus jättis 28.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. 1) Keila Vallavolikogu otsus Vesiveski 5a maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi sõltumata sellest, kas sellel maal asuva kivimüüri näol on tegemist kaebaja omandis oleva ehitise osaga või mitte. Kuna Vesiveski tee 7 kinnisasja oluliseks osaks oleva Keila-Joa mõisa köögihoone juurde on selle alune ja ehitise teenindamiseks vajalik maa ostueesõigusega erastatud, on maareform selles osas lõpule viidud ning kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise omanikuna ei saa kaebajal olla subjektiivset õigust nõuda selle ehitise juurde täiendavalt maa ostueesõigusega erastamist. Praeguse vaidluse lahendamise seisukohast ei ole vajalik tuvastada, kas Vesiveski tee 5a maaüksusele jääv müürilaadne rajatis on Vesiveski 7 kinnistul paikneva ehitise osa, ent isegi kui leiaks tuvastamist, et see nii on, ei takistaks see Vesiveski 7 kinnistu piiridest üle ulatuva ehitise osa alla jääva maa munitsipaalomandisse andmist ning kaebaja kinnistu piirest üle ulatuva ehitise 3(7)
3-16-1432 osaga seonduv on võimalik lahendada kas maakorraldustoimingute (ümberkruntimine) või asjaõigusseaduse naabrusõiguste sätete alusel.
tegemisega
2) Riigikohtu praktika (otsused asjades nr 3-3-1-94-06 ja 3-3-1-44-05) kohaselt on maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse kui menetlustoimingu vaidlustamine lubatav juhul, kui sellega algatatud menetlus võib rikkuda kaebaja subjektiivset õigust selle maa tagastamisele või erastamisele mõistliku aja jooksul. PL-l ei saa olla subjektiivset õigust nõuda kõnealuse maa erastamist ei ostueesõigusega ega MaaRS § 22 lg 12 alusel, samuti ei ole tal õigust nõuda enda kasuks maareformi reguleerivate sätete alusel hoonestusõiguse seadmist ja sellest tulenevalt Vesiveski 5a maa riigi omandisse jätmist. Seetõttu ei saa ka maa munitsipaalomandisse andmise menetlus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. 3) Kaebaja on pärast maa munitsipaalomandisse taotlemist esitanud vastustajale avalduse Vesiveski 5a kinnistust ca 460 m2 suuruse tüki erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel ehk Vesiveski 7 kinnistuga liitmiseks sobiva maana. Vesiveski 5a maatükk tervikuna aga ei vasta Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 1 2 sätestatud maa erastamise kord“ (VVm 2007/50) § 1 lg-s 2 sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa tunnustele. Maatüki suurust ja asukohta arvestades ei saa seda pidada iseseisva kasutusvõimaluseta maaks, sõltumata seal kehtivast ehituskeelust ja majandustegevuse keeldudest. Sellise maatüki munitsipaalomandisse andmine üldkasutatava maana on võimalik. MaaRS § 22 lg-st 12 ega VVm 2007/50 sätetest ei tulene isikule õigust nõuda oma kinnisasjaga liitmiseks sobiva maariba tekitamist muude maareformi toimingute käigus. 4) Maareformi üldisest loogikast tulenevalt on maa ostueesõigusega erastamine võimalik vaid ehitise kui vallasasja juurde, mitte aga juba kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise juurde. See tuleneb otseselt ka AÕSRS § 13 lg-test 1 ja 3. Seega oleks kaebajal võimalik vaidlusaluse Vesiveski 5a maale jääva rajatise juurde ostueesõigusega maad erastada juhul, kui tegemist oleks kaebaja omandis oleva vallasasjaga. On ilmne, et see nii ei ole. Kuigi müürialune maa jääb kaebaja kinnistu piiridest välja, ei ole välistatud müüri ja selle aluse maa erinevate omanike omandis olemine. Sellest tulenevalt ei oleks Vesiveski 5a kinnistu munitsipaalomandisse andmine välistatud ka juhul, kui leiab tuvastamist, et müüri näol on tegemist Vesiveski 7 kinnistul asuva ehitise konstruktsiooniliseks elemendiks oleva kontraforsiga. Lisaks on maa ostueesõigusega erastamine välistatud ka põhjusel, et MaaRS § 40 lg-s 1 sätestatud tähtajad on möödunud. 5) Eeldusel, et vaidlusalune müür on Vesiveski tee 7 asuva ehitise ja seega Vesiveski tee 7 kinnisasja oluline osa, ei ole mõeldav ka müürialusele maale hoonestusõiguse seadmine, kuna ehitis ei saa samaaegselt olla ühe kinnisasja ning teist kinnisasja koormava hoonestusõiguse osaks. 6) Maa üldkasutatava maana munitsipaalomandisse taotlemisel ei pea kohalik omavalitsus selle maa munitsipaalomandisse jätmise vajalikkust või otstarbekust põhjendama, kui taotletava maa suhtes ei ole esitatud maa tagastamise või maa ostueesõigusega erastamise taotlusi. Kaebaja ära kuulamata jätmine ei muuda vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Vesiveski tee 5a maale üldkasutatava maa (sotsiaalmaa) sihtotstarbe määramine ei saa kuidagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. 7) Kui vald on väljaspool kohtumenetlust nõus möönma, et vaidlusalune müür (või osa sellest) on Vesiveski 7 ehitise osa, on üheks võimaluseks lahendada asi selliselt, et vald muudab maa munitsipaalomandisse saamise taotlust, jättes taotletavast maast välja müürialuse maa, misjärel tekiks kaebajal pärast ülejäänud maa munitsipaalomandisse andmist võimalus erastada see MaaRS § 22 lg 12 alusel.
7.PL palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Kohus väljus asja lahendamisel kaebuse piiridest. Ebaõige on kohtu järeldus, et valla otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus oleks kaebeõiguse osas pidanud hindama, kas AÕSRS § 13 lg 3 kaitseb kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi ning kas maa munitsipaalomandisse andmise taotlemine takistab kaebaja esitatud erastamistaotluse menetlemist. Kohtul polnud pädevust asuda ise pädeva haldusorgani asemel kaebaja erastamistaotlust sisuliselt lahendama. Kuna VVm 2006/133 § 3 lg 3 koostoimes AÕSRS § 13 lg-ga 3 kaitseb kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi ning kaebaja hoone alune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele, rikub kaebaja subjektiivseid õigusi juba ainuüksi see, et maa munitsipaalomandisse taotlemine välistab kaebaja erastamistaotluse menetlemise. 2) Kohus rajas otsuse üllatuslikule asjaolule, leides, et kaebajal puudub üldse MaaRS § 22 lg 12 alusel maa erastamise õigus. Olukorras, kus poolte vahel ei olnud vaidlust MaaRS § 22 lg-st 12 tuleneva maa erastamise õiguse olemasolu osas, oleks kohus pidanud juhtima pooltest erineva hinnangu andmise võimalusele tähelepanu ning andma neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kohus kohaldas MaaRS § 22 lg-t 12 ebaõigesti. Erastamistaotluses märgitud maa puhul on tegemist maareformi käigus tekkinud iseseisva kasutusvõimaluseta maaga. Kaebaja taotluse rahuldamist ei välista ka asjaolu, et kaebaja taotleb maaüksuse erastamist üksnes osaliselt. 3) Kohus kohaldas ebaõigesti VVm 2006/133 § 3 lg-t 3 koostoimes AÕSRS § 13 lg-ga 3. AÕSRS § 13 lg 3 grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole nõude kehtivus seatud sõltuvusse maal asuva ehitise õiguslikust staatusest, s.o asjaolust, kas tegemist on vallasasja või teise kinnistu olulise osaga. Seadus ei piira selle sätte kohaldamist kinnisasja oluliseks osaks olevale ehitisele, mis asub reformitaval maal. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ka VVm 2006/133 § 6 lg 2 p-st 2 tulenevat nõuet. Selle sätte eesmärgiks on kontrollida ja tagada, et enne maa munitsipaalomandisse andmist oleks maal asuvate hoonete saatus tulenevalt AÕSRS § 3 lg-st 3 lahendatud. 4) Kuivõrd munitsipaalomandisse taotletaval maal asub osaliselt kaebajale kuuluv mõisaköök, on ilmne, et vastav haldusmenetlus puudutab ka kaebaja õigusi ning seega tulnuks kaebaja menetlusse kaasata ja ära kuulata. 5) Halduskohtu otsus on tühistamisnõude osas täielikult põhjendamata. Halduskohus ei ole kuidagi põhjendanud oma seisukohta, et Vesiveski tee 5a maaüksusele üldkasutatava maa sihtotstarbe määramine ei saa kaebaja õigusi rikkuda.
8.Keila vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna kaebaja oli oma kaebeõigust põhjendanud erastamistaotluse esitamisega, pidigi halduskohus asja lahendamiseks kontrollima, kas kaebaja taotluse rahuldamiseks on alust. Kaebaja õiguslike väidetega mittenõustumine ei ole kaebuse piiridest väljumine. Vastustaja hinnangul puuduvad alused kõnealuse maa erastamiseks kaebajale. Halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Halduskohus ei rikkunud tühistamisnõude osas põhjendamiskohustust ning halduskohtu seisukohad ei saanud olla kaebajale üllatuslikud.
5(7)
3-16-1432
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse (maa munitsipaalomandisse andmise taotlemise kohta) vaidlustamise korral tuleb halduskohtul munitsipaliseerimise menetluse algatamise õiguspärasuse hindamiseks kontrollida, et otsuses viidatud tõendite ja andmete põhjal ei ole maa munitsipaalomandisse andmine ilmselgelt välistatud (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-44-05, p 14). Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et kõnealuse menetluse algatamise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisev vaidlustamine on lubatav vaid põhjusel, et maa munitsipaliseerimise menetluse põhjendamatu algatamine tooks kaasa õigusvastase viivituse maa tagastamise või erastamise menetluse läbiviimisel (tulenevalt maa munitsipaliseerimise prioriteetsusest maa tagastamise ja erastamise ees). Kui menetluse lõpptulemuseks saab olla maa munitsipaalomandisse andmine, siis ei ole sellise menetluse algatamine õigusvastane. Kohus saab tunnistada maa munitsipaalomandisse andmise menetluse algatamise õigusvastaseks üksnes juhul, kui menetluse tulemusena õiguspärase haldusakti andmine oleks välistatud (Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2015 otsus haldusasjas 3-14-53200, p 10).
11.Kaebaja tugines oma 13.07.2016 avalduses MaaRS § 22 lg-le 12, leides, et kontraforsi alune ja seda vahetult ümbritsev maa on kinnisasjaga liitmiseks sobiv iseseisva kasutusvõimaluseta maa. Halduskohus leidis, et MaaRS § 22 lg 12 alusel maa erastamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Vesiveski tee 5a maad tuleb vaadata tervikuna ning selliselt ei vasta kõnealune maatükk VVm 2007/50 § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele ehk tegemist ei ole iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiga. Asjaolul, et maatükil asub väidetavalt kaebaja hoone juurde kuuluv rajatis, ei ole MaaRS § 22 lg 12 alusel erastamise seisukohast tähtsust. Avalduse põhjendatust hinnates ei väljunud halduskohus kaebuse piiridest ning halduskohtu seisukohta ei saa pidada üllatuslikuks. Kuna kaebaja avaldus ei saaks ilmselgelt kuuluda rahuldamisele, ei saa munitsipaliseerimise taotlus rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Samas ka juhul, kui möönda kaebaja poolt Vesiveski tee 5a maa osalise erastamise võimalikkust, on maa munitsipaliseerimine VVm 2007/50 § 1 lg 1 alusel prioriteetne MaaRS § 22 lg 12 alusel toimuva erastamise ees. Seega ei saa MaaRS § 22 lg 12 alusel esitatud taotlus kuidagi välistada Vesiveski tee 5a munitsipaliseerimist.
12.Halduskohus ei ole VVm 2006/133 § 3 lg-t 3 ja AÕSRS § 13 lg-t 3 ebaõigesti kohaldanud. VVm 2006/133 § 3 lg 3 sätestab, et kui munitsipaalomandisse taotletakse maad, millel asub õiguslikul alusel püstitatud ehitis, arvestatakse maa munitsipaalomandisse andmisel AÕSRS § 13 lg 3 kolmandas lauses sätestatut. AÕSRS § 13 lg 3 kolmanda lause kohaselt ei kuulu ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus on AÕSRS § 13 sätteid koosmõjus tõlgendades õigesti märkinud, et maa ostueesõigusega erastamine on võimalik vaid ehitise kui vallasasja juurde. AÕSRS § 13 eesmärk oli välistada asjaõigusseaduse jõustumisel olukord, kus kõik maaga püsivalt ühendatud ehitised kuuluksid maa omanikule ehk üldjuhul riigile. Seetõttu loeti kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel püstitatud ehitised vallasasjadeks.
13.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei saaks taotleda kontraforsi aluse maa erastamist ka MaaRS § 22 lg 1 alusel. Praegusel ajal kaebajale kuuluva ehitise aluse maa (Vesiveski tee 7, endine Pargi 7a) erastamiseks esitas avalduse LA. Keila Vallavalitsuse 17.11.1998 korralduse 6(7)
3-16-1432 nr 1720 (tl 47) ja Harju maavanema 19.10.2000 korralduse nr 4237 (tl 50p-51) alusel erastati LA-le 1471 m2 suurune maaüksus (katastriüksuse plaan – tl 49p). Järelikult on mõisaköögi ja selle aluse maa suhtes erastamine lõppenud ning on moodustatud vastav kinnisasi, mille oluliseks osaks on mõisaköögi hoone. Kinnisasja juurde maa ostueesõigusega erastamine pole lubatav. Seega ka juhul, kui leiaks tuvastamist, et vaidlusalune müürilaadne rajatis on kaebajale kuuluva hoone osa, ei oleks võimalik selle juurde maad erastada. Kui aga lugeda müür eraldiseisvaks vallasasjaks, ei oleks tegemist kaebajale kuuluva ehitisega. Igal juhul ei muuda kõnealuse ehitise paiknemine Vesiveski tee 5a maaüksusel selle maa munitsipaalomandisse taotlemist õigusvastaseks.
14.Eelneva põhjal ei nähtu ringkonnakohtule asjaolusid, mis võiksid praeguses asjas ilmselgelt välistada Vesiveski tee 5a maatüki munitsipaliseerimise. Kuna kaebajal ei saa olla Vesiveski tee 5a (osalise) erastamise õigust, ei saa ka sellele maatükile sihtotstarbe määramine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.
15.Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et kui Vesiveski tee 5a maatükil tõepoolest asub kaebaja hoone osaks olev kontraforss, on probleemi võimalik lahendada ümberkruntimisega maakorraldusseaduse alusel või AÕS § 148 lg 2 järgi.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja on ringkonnakohtule esitanud taotluse menetluskulude (advokaaditasu) väljamõistmiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuasi haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmiseks reeglina väljuma haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest. Praeguse vaidluse puhul ei ole see tingimus täidetud ning vastustaja pidi olema võimeline oma otsust kohtumenetluses iseseisvalt kaitsma. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.