2.Rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus ja vabastada ta määruse resolutsiooni punktis 3 nimetatud nõudelt 75,99 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.
3.Võtta kaebus menetlusse ajavahemikul 26.11.2012–16.07.2013 mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning tunnistada nõude osas vastustajaks Tallinna Vangla.
4.Lugeda, et resolutsiooni punktis 3 menetlusse võetud nõue on esitatud kaebetähtaja rikkumisega ja jäta S.K.i taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetada haldusasja menetlus. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Määruskaebus peab vastama HKMS § 205 nõuetele ning selle esitamisel tuleb tasuda 15 euro suurune riigilõiv (RLS § 60 lg 6) või esitada kohtule nõuetekohane menetlusabi taotlus (sh määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu vanglasisese isikukonto väljavõte). Menetlusabi andmise osas on määruskaebuse esitamise õigus ka Rahandusministeeriumil, mistõttu tuleb määrus edastada lisaks menetlusosalistele ka Rahandusministeeriumile. Võttes aluseks halduskohtu 16.05.2017 määruse (toimiku lk 62–64) ning praeguse määruse, on kohus tagastanud või lõpetanud menetluse kõigis S.K.i 27.04.2017 kaebusega esitatud nõuetes.
1.S.K. esitas 10.01.2017 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude (registreeritud Tallinna Vanglas 11.01.2017), milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist Tallinna Vanglas aastatel 2011–2014 aset leidnud õiguste riive (nõuetele mittevastavad kinnipidamistingimused) eest.
2.Tallinna Vangla 27.03.2017 otsusega nr 5-37/17/23-2 tagastati kaebaja kahju hüvitamise taotlus, kuna kaebaja esitas juba 10.04.2014 Tallinna vanglale vangistustingimustega seotult kahju hüvitamise taotluse (registreeritud Tallinna Vanglas 11.04.2014), mis jäeti 16.09.2014 vastusega nr 5-18/14/10920-3 (edaspidi 16.09.2014 otsus) rahuldamata. Tallinna Vangla leidis, et 2017. aasta jaanuaris ja 2014. aasta aprillis esitatud taotlused on samasisulised ning teistkordne kahju hüvitamise taotluse esitamine ei ole lubatud.
3.27.04.2017 saabus halduskohtule S.K.i kaebus ajavahemikul 2008–2010 ja 2012–2013 Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6700 eurot. Lisaks taotleb kaebaja ajavahemikul 10.01.2017– 10.04.2017 nõuetele mittevastatavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot.
4.Asjaolude väljaselgitamiseks pöördus kohus kohtunõudega Tallinna Vangla poole, paludes edastada kohtule kaebusega ning selles toodud väidetega seotud dokumendid. Samuti andis kohus Tallinna Vanglale võimaluse esitada omapoolse seisukoha kaebuse lubatavuse kohta.
5.Tallinna Vangla esitas seisukoha kaebusele 12.05.2017. Vastusele olid lisatud ka kaebaja 10.04.2014 taotlus ja Tallinna Vangla 16.09.2014 otsus ning 10.01.2017 taotlus ja andmed kinnipeeturegistrist. Samuti esitas Tallinna Vangla seisukoha kaebusele ning juhuks kui kaebaja esitab kaebetähtaja ennistamise taotluse, siis ka võimalikule kaebetähtaja ennistamise taotlusele. Tallinna Vangla seisukohad on järgmised.
5.1.Tallinna Vangla jättis 16.09.2014 vastusega nr 5-18/14/10920-3 rahuldamata S.K.i 11.04.2014 kahjunõude ning seda ei olnud võimalik kaebajale kättetoimetada. Kahjunõude esitamise ajal oli kaebaja vanglas kinnipeetav, kuid ta vabanes 12.06.2014. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 18 lg 1 kohaselt oli taotluse lahendamise aeg 11.06.2014. Kuna kaebaja soovis vanglale esitatud taotlusest koopiat ning see saadeti kaebajale 14.04.2016, siis oli kaebaja teadlik kahjunõude registreerimise kuupäevast. Aadressi kuhu kaebajale haldusmenetluse tulemusel antav vastus tuleks saata, kaebaja vangale ei edastanud.
5.2.Kaebaja on ebamõistlikult viivitanud kohtusse pöördumisega perioodil 26.11.2013– 16.07.2013 tekitatud mittevaralise kahju nõude osas. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et haldusmenetluse algatanud isik peab ise huvi tundma menetluse käigu ja enda taotluse lahendi vastu, ega saa jääda lõputult ootama. Kuna kaebaja ei teavitanud vanglat aadressist, kuhu tulnuks tema kahjunõudele antav vastus peale tema vanglast vabanemist kätte toimetada ning vanglal sellekohane teave puudus, pidi kaebaja mõistliku aja möödumisel hakkama ise huvi tundma, kas ja kuidas vangla tema kahjunõudele vastas. Kaebaja ei ole mõistliku aja möödudes kahju hüvitamise menetluse käigu vastu huvi tundnud ega astunud samme otsuse teatavaks tegemiseks. Selle asemel esitas kaebaja 10.01.2017 vanglale uue samasisulise kahjunõude, mille vangla talle 27.03.2017 vastusega nr 537/17/23-2 läbivaatamatult tagastas, kuna 16.09.2014 vastusega nr 5-18/14/10920-2 jäeti kaebaja samasisuline kahjunõue vangla direktori poolt rahuldamata.
2(7)
Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kaebusest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebajal tähtaegselt oma kaebeõigust realiseerida. Ei nähtu ka põhjuseid, et tegemist oleks kogenematusega protsessitoimingutes või kaebaja eksitamisega.
5.3.Isegi kui väita, et Tallinna Vangla on tagastas 10.01.2017 kahjunõude valesti, siis ei ole võimalik kaebusega eesmärki saavutada kuna kahju hüvitamise nõude esitamise kolme aastane kaebetähtaeg on möödunud. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 17.12.2008 - 03.03.2010, 26.11.2012-16.07.2013 ning alates 05.01.2017 kuni k.a. Võttes aluseks kahjunõudes kirjeldatud kannatuste iseloomu, siis pidid need kaebajale hakkama mõju avaldama praktiliselt esimesest päevast, mil kaebaja Tallinna Vanglasse paigutati. Kaebajale kaasnes kahju vahetult vaidlusalustes tingimustes viibimisega ning kaebaja pidi kahjust ja selle tekitajast kohe teada saama. Antud asjas lõppes toiming, millega väidetavalt kahju tekitati, ehk kaebaja Tallinna Vanglas hoidmine 16.07.2013. Kuna RVastS § 17 lg 3 seob kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju põhjustamise õigusvastasusest teada saamisega, siis ei ole antud asjas oluline, millal kaebaja sai teada oma võimalusest nõuda kahju tekitamise eest hüvitist. Antud asjas lõppes seega kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg 16.07.2016. Kaebaja pöördus teistkordse kahjunõudega Tallinna Vangla poole alles 10.01.2017, so ajal, mil kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg oli möödunud. Mõjuvaid põhjuseid selle kaebetähtaja ennistamiseks aga ei nähtu.
6.Halduskohtu 16.05.2017 määrusega tagastas kohus kaebuse ajavahemike 2008–2010 ning 10.01.2017–10.04.2017 osas. Ajavahemiku 26.11.2012–16.07.2013 jättis kohus kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (sh nõuetekohase menetlusabi taotluse esitamiseks).
6.1.Kohus selgitas kaebajale, et kuna kaebaja on ajavahemikul 2012–2013 kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse 2014. aastal, mil ta esitas vastavasisulise taotluse Tallinna Vangale ning mis jäeti 16.09.2014 otsusega rahuldamata, siis on praegusel juhul esitatud kaebus kaebetähtaja rikkumisega. Olukorras kus isik on esitanud Tallinna Vanglale samasisulise korduva taotluse samadel asjaoludel, on taotluse läbivaatamata jätmine ja tagastamine selle esitajale õiguspärane.
6.2.Samuti märkis kohus, et kohtule esitatud dokumentide kohaselt ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetluses ajavahemikul 2012–2013 tervisekahju tekitamisega seonduvalt. Kohus andis kaebajale võimaluse esitada tõendid selle kohta, et ta on enne kohtusse pöördumist ajavahemiku 2012–2013 osas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse ka tervisekahju tekitamisega seonduvalt.
7.22.05.2017 saabus halduskohtule S.K.i lisadega avaldus puuduste kõrvaldamiseks (toimiku lk 66–75). Kaebaja toob välja, et ehkki esitas vanglast vabanedes enda kontaktandmed, siis 16.09.2014 otsust talle kätte ei toimetatud. Kaebaja väidetest võib mõista, et pärast vanglast vabanemist viibis ta haiglaravil ning tema töövõime on langenud ning see on seotud nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimusega. Ajavahemikul 26.11.2012–16.07.2013 tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju suuruseks hindab kaebaja 1700 eurot ning nõutele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju suuruseks hindab kaebaja 2533 eurot. 3(7)
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Ehkki kaebaja 22.05.2017 avaldus ei sisalda konkreetset taotlust kaebetähtaja ennistamiseks, siis kookõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 2 lg-ga 4, mis annab kohtule õiguse esitaja tegelikust tahtest lähtuvalt tõlgendada menetlusosaliste avaldusi, loeb kohus, et soovides kõrvaldada puudusi 22.05.2017 kaebuses on kaebaja esitanud ka kaebetähtaja ennistamise taotluse, kuna kaebaja on selgitanud, miks ta ei saanud varem kohtusse kahjunõudega pöörduda.
9.27.04.2017 kaebusega (s.t seni tagastamata osas) taotleb kaebaja nii ajavahemikul 26.11.2012–16.07.2013 nõutele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kui ka sellest tingitult tervisekahju hüvitamist. Kaebuse tagastamine ajavahemikul 26.11.2012–16.07.2013 tekitatud tervisekahju osas
10.Kohus selgitas 16.05.2017 määruses, et kinnipeetavate kahjunõuete menetlemisel on erikord ning selle kohaselt tuleb vanglas viibival isikul läbida enne kohtule kaebuse esitamist vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus (16.05.2017 määruse punkt 7). Need seisukohad on kohaldatavad ka praegusel juhul.
11.Riigikohus selgitas 17.06.2010 otsuse nr 3-3-1-41-10 punktis 12, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Kui nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu väidetavalt tekitatud kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, on põhjustatud sama tegevusega on vajalik kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus.
12.Kaebaja 10.04.2014 taotlus (toimiku lk 48–49) ei sisalda tervisekahju tekitamisega seonduvalt mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Seda ei sisalda ka kaebaja 10.01.2017 taotlus (toimiku lk 53, sh pöördel). Seega on kaebajal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus (vangistusseaduse § 11 lg 8) ning selline nõue tuleb HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel tagastada. Menetlusabi taotluse lahendamine, tagastamata nõuete osas kaebuse menetlusse võitmine ja kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamine
13.Kehtiv õigus ei võimalda kaebetähtaja küsimust lahendada ettevalmistavas menetluses, vaid selleks peab ta kaebuse menetlusse võtma (halduskohtumenetluse seadustik § 124 lg 2). Samas ei saa kohus asja menetlusse võtta, kui täidetud ei ole kaebuse esitamise nõuded, sh tasutud riigilõivu või antud menetlusabi (HKMS § 121 lg 1 p 2). Kohus peab esmalt hindama, kas kaebajale tuleb menetlusabi anda. Kohtu hinnangul ei välista HKMS § 111 lg 2 seisukoha võtmist ka küsimuses, kas kaebetähtaja ennistamise eduväljavaateid esinevad või mitte. Selle raames ei lahenda kohus kaebetähtaja ennistamise taotlust (vt määruse p 9).
14.HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. 4(7)
HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju tekitamise eest 2533 euro suuruse hüvitise väljamõistmist Tallinna Vanglalt. Seega tuleks kaebajal kaebuse eest tasuda riigilõivu 75,99 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg 2). Kohtule esitatud menetlusabi taotluses esitatud andmetest (toimiku lk 67–74 pöördel) ja isikukonto väljavõttest (toimiku lk 58) nähtuvalt võib kaebajat pidada maksejõuetuks kaebuselt 75,99 euro suuruse riigilõivu tasumisel. Kohus vabastab kaebaja seega riigilõivu tasumise kohustusest.
15.Kohus võtab kaebuse menetlusse ning tunnistab nõude osas vastustajaks Tallinna Vangla (HKMS § 17 lg 1). Kuna Tallinna Vangla on seisukoha kaebetähtaja osas kujundanud juba kohtule 12.05.2017 esitatud menetlusdokumendis (toimiku lk 45–46), siis kooskõlas HKMS § 2 lg-ga 2 ei pea kohus põhjendatuks vastustajalt kaebetähtaja ennistamisele täiendavat seisukohta küsida, vaid lähtub esitatust.
16.RVastS § 18 sätestab kahju hüvitamise taotluse lahendamise korra ning selle kohaselt tuleb taotlus lahendada kahe kuu jooksul nõuetekohasest esitamisest arvates (lg 1). Sama paragrahvi lõige 2 lisab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega kui isik on esitanud kahju hüvitamise taotluse haldusorganile ja seda ei ole lahendatud tähtaegselt, tuleb tal halduskohtusse pöörduda RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt 30 päeva jooksul alates haldusorganile taotluse lahendamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumisest. Sellist seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus 08.10.2008 määruse nr 3-3-1-41-08 punktis 9.
17.Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas ajavahemiku 26.11.2012– 16.07.2013 osas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 10.04.2014 ning see registreeriti Tallinna Vanglas 11.04.2014. Seega oleks Tallinna Vangla pidanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendama hiljemalt 11.06.2014 (s.t üks päev enne kaebaja vanglast vabanemist). Kuivõrd RVastS § 18 lg 2 sätestab 30 päevase tähtaja halduskohtusse pöördumiseks, seda ka siis, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, pidanuks kaebaja pöörduma kahjunõudega halduskohtusse hiljemalt 11.07.2014. Kaebaja esitas kaebuse aga alles 27.04.2017, kui oli uuesti kinnipeetavana Tallinna Vanglas viibides saanud vastuse (Tallinna Vangla 27.03.2017 vastus 5-37/17/23-2) enda 10.01.2017 taotlusele.
18.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebuse õigeaegselt esitamist takistanud mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja ennistamist taotlev menetlusosaline. Kohus ei pea tähtaja ennistamise üle otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik mõjuvate põhjustena välja toonud ei ole. Kohtupraktikas on tähtaja ennistamisel loetud mõjuvaks põhjuseks reeglina vaid objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist ning milliste tekkimist ja kulgemist isik vahetult mõjutada ei saa. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist juhul, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik.
5(7)
Kaebaja leiab, et kaebetähtaeg on ületatud mõjuval põhjusel, kuna Tallinna Vangla ei toimetanud talle kätte 16.09.2014 otsust ning samuti viibis ta vanglast vabanedes haiglaravil.
19.Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks puuduvad ning kaebaja avaldus kaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei saanud kaebusega õigeaegselt kohtu poole pöördumist takistada asjaolu, et Tallinna Vangla ei toimetanud kaebajale 16.09.2014 otsust kätte. Ehkki kaebaja väidab vastupidiselt Tallinna Vanglale, et ta jättis enda kontaktandmed, siis tuleb tähele panna, et kaebaja vabanes Viru Vanglast (toimiku lk 55). Kohus märgib, et isikul tuleb RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse läbimisel pöörduda menetluse tulemusega mittenõustumise korral halduskohtusse ka siis, kui haldusorgan ei ole taotlusele üldse vastanud ega seega täitnud ka selgitamiskohustust edasikaebe korra osas. Vaidlust ei saa olla selle üle, et menetluse Tallinna Vanglas algatas kaebaja ning nõustuda tuleb Tallinna Vanglaga, et sellisel juhul peab isik ise mõistliku aja jooksul astuma samme, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kaebaja vabanes vanglast 12.06.2014 (s.o päev pärast taotluse lahendamise kuupäeva). Tallinna Vangla vastusest nähtub, et kaebajale edastati koopia tema taotlusest, mistõttu oli kaebajal ka juba vabaduses viibides ja ilma vangistusega kaasnevate piiranguteta võimalik end kaebuse esitamise tähtaegadega kurssi viia ning vajadusel pöörduda õigusabi osutaja poole. Saades aru, et vangla ei ole kahjunõudele tähtaegselt vastanud oleks kaebaja pidanud asuma koheselt välja selgitama, millised on sellises olukorras võimalused oma õiguste kaitseks. Seda kaebaja aga ei teinud. Arvestades asjaolu, et pärast vanglast vabanemist viibis isik ajavahemikul 18.01.2016– 23.01.2016 arestimajas ning Harju Maakohtu 15.09.2015 kohtuotsust kriminaalasjas 1-156413, milles kaebaja mõisteti süüdi karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 järgi (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine), ei saanud kaebaja tervislik seisund olla selline, et see oleks välistanud võimaluse Tallinna Vanglaga ühendust võtta ning uurida 10.01.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamise kohta. Samuti oli kaebajale määratud kriminaalasjas kaitsja, kellelt oleks võinud vajadusel küsida õiguslikku nõu. Kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei saa kohtu hinnangul lugeda kaebajal väidetavalt õigusalaste teadmiste puudumist. RVastS § 18 lg 2 on kohtueelse menetluse läbimisel kaebusega kohtusse pöördumise õigust reguleerivaks normiks, mis ei näe kahjunõude tähtaegselt lahendamata jätmise korral ette teistsugust kaebetähtaega kui taotluse rahuldamata jätmise korral. Seega, kui kaebaja ei saanud temale eelnevalt vangla poolt öeldud tähtajaks (s.o 11.06.2014) sisulist otsust kahjunõude lahendamise kohta, oleks kaebaja pidanud vähemalt lähtuma üldjuhul rakenduvast kaebetähtajast ning esitama kohtule oma kaebuse 30 päeva jooksul või vähemalt võtma vanglaga ühendust taotluse lahendamise osas. Kohtupraktika kohaselt ei ole isegi õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul ning mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2002 määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-02, punktid 19 ja 20). Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. .
6(7)
20.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kaebaja ei ole ise olnud piisavalt hoolas oma õiguste kaitsel ning kaebetähtaja ennistamiseks alust ei ole. Seega jätab kohus S.K.i kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
21.Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 2 ja HKMS § 124 lg-le 2 lõpetab kohus määrusega käesoleva asja menetluse, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
22.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.