******** kaebus Viru Vangla 30.06.2016.a käskkirja nr 6-3/778 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja ******** Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord
kanda.
Jätta
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2017. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebus ja poolte seisukohad
1.Viru Vangla tunnistas 30.06.2016.a käskkirjaga nr 6-3/778 (tl 23-24, edaspidi vaidlustatud käskkiri) ******** süüdi Viru Vangla kodukorra p 1.12.1 rikkumises ja määras talle karistuseks kartserisse paigutamise 5 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta avas 03.06.2016.a jalutuskäigule minnes tuvastamata eseme abil suitsukapi ukse.
2.******** esitas 13.07.2016.a punktis 1 nimetatud käskkirjale vaide ja 27.07.2016.a vaide täienduse (tl 18-20). Viru Vangla jättis 12.08.2016.a vaideotsusega nr 6-12/179-3 (tl 21-22) vaide rahuldamata.
3.******** esitas 11.09.2016.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-11), mille kohus võttis menetlusse punktis 1 nimetatud käskkirja tühistamise nõudes. Kaebaja põhjendas oma nõuet järgmiselt. Sellest, et sigarettide hoiustamiseks ette nähtud kapi avab kinnipeetava juuresolekul vanglateenistuse ametnik, ei tulene kinnipeetavale keeldu kappi avada. Samas tuleneb sellest
ametnikule keeld avada kappi muul ajal kui kinnipeetava juuresolekul. Kaebaja on tutvunud Viru Vangla kodukorra ja selle seletuskirjaga ning nende põhjal ei kohaldu kodukorras viidatud lukustatud uste avamise keeld suitsukapi ukse avamisele. Keeld on kehtestatud inimeste liikumiseks mõeldud uste kohta. Kaebaja tunnistati süüdi teos, mis ei olnud keelatud. Kindlaks ei ole tehtud seda, kas kaebaja avas ukse omavoliliselt või kellegi loal. Käskkirjas esitatud põhjendused ei ole kaebaja jaoks piisavad ja arusaadavad ning kaalutud ei ole erinevaid võimalusi. Arvestatud ei ole sellega, et kaebaja on juba pikaajaliselt kartseris ja tema tervis ei võimalda kartserikaristust määrata. Samas on arvestatud distsiplinaarkaristustega, mille kaebaja on vaidlustanud. Kaebaja tegu ei toonud kaasa ohtu vangla julgeolekule, seetõttu tulnuks kaebajat karistada kergemalt. Distsiplinaarmenetluse viis läbi ja karistuse määras sama ametnik (inspektor-kontaktisik). Sel juhul on tegemist ametnikuga, kes on isiklikult huvitatud asja lahendist ja kes ei saa olla erapooletu. Ka vaide lahendas sisuliselt sama inspektor-kontaktisik, kuigi alla on sellele kirjutanud üksuse juht.
4.Vastustaja palus oma vastuses kaebusele (tl 75-76) jätta kaebuse rahuldamata. Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud sündmuse faktiliste asjaolude üle puudub vaidlus. Kaebaja leiab, et tema tegu ei olnud õiguslikult keelatud, vaidlustab dokumentide koostajate pädevust otsuseid teha ning karistuse liiki ja määra. Haldusakti projekti koostamine ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust, haldusakt omandab õigusjõu allkirjastamisega. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei tee takistusi selleks, et distsiplinaarasja protokolli koostaja ning distsiplinaarkaristuse määraja on ühes isikus. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on haldusmenetluses tehtav otsustus, millele ei saa kohaldada süüteomenetluse sätteid. Kaebaja tõlgendab Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.1 põhjendamatult kitsalt. Antud säte keelab lisaks inimeste liikumiseks mõeldud ustele ka muude suletud asjade omavolilise avamise (näiteks toiduluugid, riivid). Kaebajale määratud karistus oli proportsionaalne, mh võeti aluseks kaebaja eelnevat käitumist. Kaebaja poolt välja toodud tervise küsimus, mille kohaselt oleks talle olnud kartserikaristuse kandmine vastunäidustatud, ei ole asjakohane. Vangla tervishoiutöötajal on vajadusel võimalik teha ettekirjutus määratud kartserikaristuse kandmise edasilükkamiseks või tingimuste leevendamiseks. Kohtu seisukoht
5.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristus Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkti 1.12.1 rikkumise eest.
6.Kaebaja ei vaidlusta seda, et ta pani toime vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud teo ehk avas lukustatud suitsukapi. Kaebaja leiab, et see tegu ei olnud keelatud. Kodukorra punkt 1.12.1 ütleb, et kinnipeetaval on keelatud ületada piirdeid, ronida või rippuda jalutusaia või jalutusboksi võre või muu konstruktsiooni küljes, avada omavoliliselt lukustatud uksi, toiduluuke, riive, takistada uste sulgumist või fikseerumist. Kodukorra punkti
12.2 kohaselt paigutatakse kinnipeetava sigaretid lukustatavasse kappi, mille vangla on suitsude jaoks ette näinud. Igale suitsetavale kinnipeetavale eraldatakse individuaalne kapp sigarettide hoiustamiseks. Kapi võti on valvuri ruumis. Kapi avab ja lukustab kinnipeetava juuresolekul vanglateenistuse ametnik. Kohtu hinnangul on juba kodukorra punkti 1.12.1 põhjal üheselt selge, et keeld puudutab mistahes lukustatud uste või avade avamist, kuna uste kõrval on nimetatud ka toiduluuke. Sigarettide hoidmiseks mõeldud kapi avamise keeld pidi aga kaebajale olema täiendavalt arusaadav kodukorra punkti 12.2 põhjal. Kui kodukorras on öeldud, et kapi avab ja lukustab vanglateenistuse ametnik, siis puudub võimalus saada sellest aru nii, et kapi avamine on lubatud ka kaebajale. Kaebaja ei ole välja toonud, kes andis talle väidetavalt loa kapp avada. Sel juhul tuleb eeldada, et kaebaja avas kapi omavoliliselt.
7.Kaebaja vaidleb vastu talle määratud karistuse liigile ja määrale. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, mis on VangS § 6 lg 1 alusel kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valimine on vangla kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Vaidlustatud käskkirja põhjal on vastustaja karistuse määramisel arvestanud järgmisi asjaolusid ja kaalutlusi: - luku omavoliline võtmeta avamine võib rikkuda luku ja kahjustada vangla vara, - suitsukappe lukustatakse, et vältida volitamata isikute ligipääsu kapi sisule, - omavoliline lukustatud uste avamine ohustab vangla julgeolekut, kuna võib kaasa tuua varastamist ja keelatud esemete levikut vanglas, - seetõttu on lukustatud ukse avamine raske rikkumine, - kaebajal on 41 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab kaebaja negatiivset suhtumist vanglateenistusse ja vanglas kehtivatesse normidesse, - asjaolu, et kaebajal ei ole varasemaid karistusi lukustatud ukse avamise eest, kaalub üles rikkumise raskus, - kaebaja pidi vangistust reguleerivate õigusaktide põhjal olema teadlik, et tema tegu on keelatud. Kohus leiab, et vastustaja on karistamise otsustamisel ning karistuse liigi ja määra valikul teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ning ei nõustu kaebaja väitega, et kaalutlused on arusaamatud või ebapiisavad. Kohus toob eriti välja selle, et suitsukappide lukustamise nõue ja avamise protseduur on kehtestatud muuhulgas selle kinnipeetava vara ja õiguste kaitseks, kelle sigarette vastavas kapis hoitakse, vähese mõjuga või vähe märgatav reageering teole, mis seisneb lukustatud ukse omavolilises avamises, võib endaga kaasa tuua julgeolekuohu ning kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristuste arv seab kahtluse alla võimaluse mõjutada kaebajat kergema karistusega. Vastustaja järeldused, et kaebajat tuli karistada ning kohane ja proportsionaalne karistus on kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks, on kooskõlas arvesse võetud asjaoludega.
8.Vastustajal oli õigus võtta arvesse kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi ka siis, kui kaebaja oli need vaidlustanud. Vaide esitamine haldusorganile või kaebuse esitamine kohtule ei kõrvalda haldusakti kehtivust. Haldusakt kaotab kehtivuse alles siis, kui kohus on selle tühistanud ja vastav otsus on jõustunud. Sellise karistuse arvesse võtmist kaebaja esile toonud ei ole.
9.Kartserisse paigutamise kui distsiplinaarkaristuse määramine iseenesest ei saa kahjustada kaebaja tervist. Distsiplinaarmenetluses (haldusmenetluses) ei ole ette nähtud arsti hinnangu või kooskõlastuse andmine karistuse määramisel. On küll võimalik, et kinnipeetavale on tema tervisliku seisundi tõttu vastunäidustatud kartseris kehtivad nõuded või olmetingimused. VangS § 52 ja § 53 näevad ette arstiabi, sh vältimatu abi osutamise kinnipeetavatele, tegemata mingit erisust kartseris viibiva kinnipeetava suhtes. See tähendab, et arstiabi peab kinnipeetavale olema tagatud ka kartseris viibides. Kui selleks on meditsiiniline näidustus, siis saab arst teha ettekirjutuse kartseri tingimuste leevendamiseks. Kohus selgitas juba 15.09.2016.a määruses kaebajale, et kui tal on etteheiteid vangla poolt talle osutatud tervishoiuteenusele (kaebaja läbivaatamine, diagnoosi määramine, ravimine, nõustamine või muul viisil tervishoiuteenuse osutamine arsti poolt), siis on kaebajal õigus esitada hagi maakohtule.
10.Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et distsiplinaarmenetluse viis läbi ja karistuse määras sama ametnik (inspektor-kontaktisik) ning see isik koostas ka vaideotsuse. VangS § 64 lg 1 ja 4 alusel viib distsiplinaarmenetluse läbi, selgitab välja distsipliinirikkumise asjaolud ja määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus. VangS § 11 lg 41 kohaselt vaatab vanglas töötava isiku (välja arvatud vangla direktori) haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid läbi vanglateenistus. VangS § 105 1 lg 2 p 2 sätestab, et vanglateenistusse kuuluvad muuhulgas vanglad. Eeltoodu tähendab, et distsiplinaarmenetluse viis läbi, karistuse määras ja vaide lahendas Viru Vangla kui haldusorgan. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 2 näeb ette, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel. Kohtul puudub alus vanglaametnike volituste olemasolus kahelda.
11.HMS § 10 lg 1 alusel ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui: 1) ta on asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja; 2) ta on asjas menetlusosalise või menetlusosalise esindaja sugulane (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps), abikaasa, hõimlane (abikaasa vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonnaliige; 3) ta on menetlusosalisest või selle esindajast tööalases, teenistuslikus või muus sõltuvuses; 4) ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Eeltoodu põhjal on ametniku taandamise aluseks see, kui isikul on tema kui ametniku teenistuskohustuste piiridest väljapoole jääv isiklik seotus asjaga või isiklik huvi asja vastu. Õiguskirjanduses on leitud, et selline isiklik huvi peab lisaks olema küllaldase kaaluga. Taandamiseks ei piisa sellest, et ametnikul on tema poolt lahendatava asjaga teatud psühholoogiline side. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid (A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004. Lk 56-57).
Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, distsiplinaarkaristuse määramisel ja vaide lahendamisel vangla nimel tegutsenud ametnike puhul HMS § 10 lg 1 sätestatud taandamise aluseid ei esine.
12.Õigusaktid ei keela seda, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel tegutseb vangla nimel sama ametnik. Kuna distsiplinaarmenetluse eesmärk on selgitada välja distsipliinirikkumise asjaolud, samad asjaolud on aluseks karistuse määramisel ning ametnik, kes vangla nimel määrab karistuse, peab igal juhul olema põhjalikult tuttav kogutud asjaoludega, siis ei saa menetluse läbiviimine ja karistuse määramine sama ametniku poolt mõjutada menetluse tulemust või kahjustada kinnipeetava õigusi.
13.Vaideotsust ja vaidlustatud käskkirja ei ole vangla nimel andnud sama ametnik: vaidlustatud käskkirjale on alla kirjutanud Mikk Altermann, vaideotsusele aga Triin Kuusk. Otsustuse tegemine on selle ametniku ülesanne, kes haldusaktile alla kirjutab. Kohus märgib, et vaidemenetluse üheks olulisemaks funktsiooniks on haldusorgani enesekontroll. Haldusorganil on vaide lahendamisel võimalik veelkord hinnata, kas tehtud otsustus oli õiguspärane ja otstarbekas (HMS § 83 lg 1). Vanglaametniku (välja arvatud direktori) tegevuse peale esitatud vaide vaatab paratamatult läbi ikka seesama vangla. Õiguskirjanduses märgitakse, et olukorras, kus lähteorgan toimib ka vaideorganina, on raske saavutada vaideorgani erapooletust. Selle tagamiseks on soovitatud, et võimaluse korral vaataks sellisel juhul vaiet läbi mitte haldusakti andnud või toimingu sooritanud ametnik ise, vaid mõni teine selle haldusorgani ametnik (eespool viidatud haldusmenetluse käsiraamat, lk 402-403). Nii on praegusel juhul ka tehtud. Selle soovituse järgimata jätmine ei oleks siiski olnud õigusvastane. Sõltumatu ja erapooletu vaidlusi lahendav organ on kohus ning kui isik vaideotsusega ei nõustu, siis on tal alati võimalik pöörduda kohtu poole.
14.Kokkuvõttes ei ole kaebaja väited aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisel. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle põhjal jäävad menetluskulud kaebaja kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei esitanud kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, seetõttu jätab kohus menetluskulud välja mõistmata.
16.Kohus vabastas kaebaja 15.09.2016.a määrusega riigilõivu tasumisest. Sellega tegi kohus kaebaja suhtes lõpliku otsustuse, et kaebajal riigilõivu tasuda ei tule ning puudub vajadus riigilõivu tasumise täiendavaks reguleerimiseks otsuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.