2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 9. juunil 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Politsei- ja Piirivalveameti 13. jaanuari 2017 otsusega nr 4.2-1/36893-1 peatati relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 43 lg 1 punkti 1 alusel U.T. relvaloa nr RL7890299 kehtivus seitsmeks kuuks, kuna 12. detsembril 2016 oli U.T. karistatud väärteokorras alkoholi piirmäära ületades mootorsõiduki juhtimise eest. Relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel on otsuse kohaselt arvesse võetud seda, et U.T. relvaloa kehtivus peatati ka 2007. aastal, ent isik ei ole sellest kohaseid järeldusi teinud.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.U.T. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti 13. jaanuari 2017 otsuse tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tegemisel on
lubamatult arvesse võetud 2007. aastal toime pandud väärtegu, mis oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks aegunud. Teiseks heidab kaebaja ette, et enne otsuse tegemist ei antud talle võimalust anda kirjalikult omapoolseid selgitusi või vastuväiteid, küll aga selgitas ta telefoni teel, et tema hinnangul relvaloa kehtivuse peatamise aluseid ei esine, kuna pärast kiirmenetluse otsuse koostamist kontrollis politsei veelkord alkoholisisaldust kaebaja organismis ning kuna näitajad olid vastavad siis lasti ta veoauto rooli tagasi. Kaebaja leiab, et otsus on ebaproportsionaalne ega ole kooskõlas relvaseaduse eesmärgiga, kuivõrd viimase eesmärk on piirata relvalubade kehtivust isikutel, kes on toime pannud väärteo alkoholijoobes, ent kaebaja suhtes tehtud kiirmenetluse otsuses kohaselt ei tuvastatud temal alkoholijoovet liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 2 tähenduses. Kaebaja rõhutab, et kiirmenetluse otsuse nr. 10220152201611 kohaselt oli tema väljahingatavas õhus alkoholi 0,15mg/l +0,05mg/l ehk tegu oli n-ö alkoholi tarbimise jääknähtudega ning arvestades, et ta lubati pärast väikest ooteaega rooli tagasi, ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis õigustaks relvaloa kehtivuse peatamist. Viimaks toob kaebaja välja, et vaidlustatud otsusega kohustati teda politseile üle andma vintraudne püss Tikka-T-3, kaliiber 30-06, nr. 099132, millist relva kaebaja nimele aga registreeritud ei ole, vaid kaebaja samalaadse relva number on D99132.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
3.Politsei- ja Piirivalveamet taotleb U.T. kaebuse rahuldamata jätmist, tuues välja, et RelvS § 43 lg 1 punktist 1 tuleneb kohustus peatada relvaloa kehtivus, kui relvaloa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et relvaloa kehtivuse peatamine eeldab alkoholijoovet LS § 69 lõikes 2 sätestatud määral. Vastustaja leiab, et relvaloa kehtivuse peatamise aluseks oli väärteoasjas tehtud jõustunud otsus ning relvaloa kehtivuse peatamise õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust see, kui suur alkoholisisaldus kaebaja organismis täpselt tuvastati ega ka see, kui kauaks ta sõiduki juhtimiselt kõrvaldati. Vastustaja hinnangul oli vaidlustatud otsuses asjakohane tugineda ka relvaloa kehtivuse peatamisele 2007. aastal, kuna isikuid, kelle suhtes on varasemalt kohaldatud relvaloa kehtivuse peatamist, ja isikuid, kelle jaoks on relvaloa kehtivuse peatamise haldusmenetlus esmakordne, tuleb kohelda erinevalt. Vastustaja selgitab ka, et tagas kaebajale ärakuulamisõiguse, sest 13. jaanuaril 2017 helistas ametnik kaebajale, millise vestluse käik ja tulemus on dokumenteeritud. Vastustaja toob ka välja, et lähtus relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel nii kaebaja isikust kui tema suhtumisest ning leiab, et kuna tähtaeg jääb seaduses sätestatud miinimummäära lähedastesse piiridesse, siis ei ole tegemist ebaproportsionaalse meetmega. Viimaks toob kaebaja välja, et otsuses ühe relva numbri ebaõige märkimine ei toonud kaebajale kaasa mingisuguseid kahjulikke tagajärgi ega õigusta otsuse tühistamist, liiati kinnitab 31. jaanuaril 2017 koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt, et kaebaja mõistis, mida temalt oodatakse ja andis üle temale kuuluvad relvad.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Vaadanud läbi toimiku materjalid, leian et U.T. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. RelvS § 43 lg 1 punktis 1 on sätestatud, et Politsei- ja Piirivalveamet peatab [...] relvaloa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki [...] juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades [...]. LS § 33 lg 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis juhtida sõidukit. Mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades ehk isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus vähemalt 0,20 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on
alkoholisisaldus vähemalt 0,10 milligramm, on LS § 224 kohaselt väärtegu. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et Politsei- ja Piirivalveameti 12. detsembri 2016 kiirmenetluse otsusega (tl. 7) karistati U.T. LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest. RelvS § 43 lg 1 p 1 alusel tuleb relvaloa kehtivus peatada, kui loa omajat on karistatud LS § 224 nimetatud väärteo eest. Kaebaja seisukoht, et seaduse eesmärk on peatada relvaloa kehtivus üksnes juhul, kui isikut on karistatud sõiduki juhtimise eest joobeseisundis, ei ole õige. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, st LS § 69 lõikes 2 kirjeldatud seisundis, on karistusseadustiku § 424 järgi kvalifitseeritav kuritegu, mille eest karistatakse kriminaal-, mitte aga väärteokorras. RelvS § 43 lg 1 punktis 1 peetakse seega silmas relvaloa omaja karistamist just LS § 224 lg 1 või lg 2 alusel.
5.RelvS § 43 lg 11 kohaselt peatatakse relvaloa kehtivus sellisel juhul kuuest kuust kuni ühe aastani. Eeltoodust tuleneb, et olukorras, kus relvaloa omajat on LS § 224 alusel karistatud, peab Politsei- ja Piirivalveamet relvaloa kehtivuse peatama vähemalt kuueks kuuks. RelvS ei anna Politsei- ja Piirivalveametile niisiis kaalutlusõigust otsustamaks, kas relvaloa kehtivus peatada või mitte, kaalutlusruum on ette nähtud üksnes kehtivuse peatamise tähtaja määramise osas.
6.Relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel peab Politsei- ja Piirivalveamet võtma arvesse väärteo toime panemise täpsemaid asjaolusid ning ka relvaloa omaja varasema käitumise ja tausta kohta teada olevaid asjaolusid. Antud juhul peatati relvaloa kehtivus seitsmeks kuuks. Arvestades, et LS § 224 lõikes 1 nimetatud väärteo eest karistatud isiku relvaloa kehtivust ei saanud peatada vähemaks kui kuueks kuuks ning maksimaalselt oleks see olnud võimalik peatada aastaks, ei saa käesoleval juhul asuda seisukohale, et relvaloa kehtivuse peatamine seitsmeks kuuks oleks olnud ebaproportsionaalne. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole lubamatult tuginenud asjaolule, et kaebaja relvaloa kehtivust on ka varem peatatud. Selles ei ole iseenesest poolte vahel ka vaidlust. Kaebaja on ekslikult seisukohal, nagu oleks vastustaja läinud vastuollu süüteo aegumist reguleerivate sätetega. Kaebuses viidatud KarS §-s 81 sisalduv süüteo aegumise regulatsioon piirab isiku süüdi mõistmist ja karistamist. Relvaloa kehtivuse peatamise näol ei ole tegemist karistamisega ning see ei kuulu KarS § 81 kohaldamisalasse. Teiseks tuleb tähele panna, et antud juhul ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel aluseks võetud ka kaebaja varasemat karistatust, vaid pelgalt fakt, et kaebaja suhtes on ka varem relvaloa kehtivus peatatud. Kuigi vaidlustatud otsusest ei nähtu üheselt, millisel alusel relvaloa kehtivus 2007. aastal peatati, võib kaebusest ja vastustaja vastusest aru saada, et see oli samuti seotud väärteo toime panemisega. Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 keelab küll karistusregistrist kustutatud karistusandmete arvesse võtmise süüteo korduvuse arvestamisel või isiku karistatuse kindlaks määramisel, ent sellest ei saa järeldada, et relvaloa kehtivuse peatamisel ei võiks relvaloa omaja varasema käitumise ja üldise usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta tema relvaloa varasema kehtivuse peatamise fakti või sellega seotud asjaolusid isegi siis, kui varasema relvaloa kehtivuse peatamise tinginud väärteokaristuse andmed on karistusregistrist kustutatud. Relvaloa kehtivuse peatamine ei ole käsitatav karistusena ega lisakaristusena toime pandud süütegude eest, vaid tegemist on relvaloa omaja ehk relva kui potentsiaalse ohuallika eest vastutava isiku distsiplineerimise meetmega, millega rõhutatakse relvaloa omaja vastutuse suurust ja sellega kaasnevat kohustust käituda mitte üksnes õiguspäraselt, vaid keskmisest õiguskuulekamalt. Iseäranis tulirelva omamine eeldab isiku usaldusväärsust ja õiguskuulekust. Sõltumata sellest, et kaebaja varasem väärteokaristus (mis määrati arusaadavalt 2007. aastal) oli käesolevas asjas vaidluse all oleva otsuse tegemise ajaks karistusregistrist kustutatud, on vastustaja põhjendatult kaebaja usaldusväärsuse hindamisel ning distsiplineerival eesmärgil
relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel arvesse võtnud seda, et tegemist polnud esimese korraga, mil kaebaja käitumine annab aluse relvaloa kehtivuse peatamiseks. Kuigi vaidlustatud otsuses ei ole seda sõnaselgelt välja toodud, nähtub asjaolust, et relvaloa kehtivus peatati 7 kuuks, veenvalt, et politsei võttis arvesse nii seda, et 12.12.2016 toime pandud väärteo puhul ei olnud kaebaja süü (selle väärtekoosseisu piirides võimaliku süü suurust arvestades) suur ning eelmisest korrast, mil kaeabaja käitumine andis alust relvaloa kehtivuse peatamiseks, oli möödunud 9 aastat ehk võrdlemisi pikk aeg, samuti on otsuses välja toodud see, et kaebaja on jahimees ja relvaloa kehtivuse peatamine takistab jahipidamist. Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb relvaloa kehtivuse peatamist 7 kuuks pidada mõistlikuks ja mõõdukaks.
7.Nõustuda ei saa ka kaebaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb isikule anda võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited kirjalikult, suuliselt või muus sobivas vormis. Vaidlust pole selles, et kaebajat teavitati vaidlusaluse haldusakti andmise kavatsusest telefoni teel ning anti talle võimalus esitada oma seisukoht (tl.21). Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks nõudnud võimalust esitada oma seisukoht kirjalikult. Samuti ei nähtu kaebusest selliseid asjaolusid või kaalutlusi, mida kaebajal ei olnud võimalik politseile esitada, ent mille esitamise korral oleks kaalutlusotsus relvaloa kehtivuse tähtaja pikkuse osas võinud kujuneda teistsuguseks.
8.Ühe relva numbri ekslik märkimine vaidlustatud otsuses ei too kaasa selle tühistamist. Nimetatud eksimus, mida vastustaja tunnistab, seondub otsusega pandud kohustusega relvad hoiule anda. Kuna vaidlust pole selles, et kaebaja mõlemad vaidlusaluse relvaloa esemeks olevad relvad politseile hoiule andis, on ilmne, et otsuses esinenud täheviga ei takistanud haldusakti mõistmist ega täitmist. Liiati pole sellel veal mistahes seost relvaloa kehtivuse peatamise aluse esinemisega ega relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja pikkuse proportsionaalsusega.
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.