Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-1-17 19. aprill 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld Jaanus Sarve kaebus Maksu- ja Tolliameti maksu- ja vaideotsuse tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks tagastama maksusumma ja intress Kaebaja Jaanus Sarv, esindaja vandeadvokaat Margo Normann Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jane Meinson Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsus asjas nr 315-1713 Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1713. Saata asi Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Edastada Jaanus Sarve 13. märtsi 2017. a vastusele lisatud tõendid (mootorsõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt, kindlustuspoliis, müüja kinnitus mootorsõiduki üleandmise kohta) ja Maksu- ja Tolliameti 20. märtsi 2017. a kassatsioonkaebuse täiendusele lisatud tõend (Maanteeameti logiraamatu väljavõte) Tartu Ringkonnakohtule tõendite vastuvõtmise otsustamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas Jaanus Sarve (kaebaja) suhtes käibemaksu deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli maksustamisperioodi mai 2014 osas. Kontrolli tulemusel koostas MTA kontrollakti, milles tuvastas, et kaebaja soetas Läti äriühingult Rextar Logistic SIA 15. mai 2014. a arve alusel sõiduki Toyota Hilux hinnaga 21 000 eurot (koos Läti käibemaksumääraga 21%). Sõiduki esmaregistreerimise kuupäev oli 8. jaanuar 2014. Kaebaja tegi 15. mail 2014 Maanteeameti liiklusregistris avalduse sõiduki registreerimiseks. Eeltoodust järeldas MTA, et tegu on uue transpordivahendiga käibemaksuseaduse (KMS) § 2 lg 7 p 3 mõttes, mistõttu on kaebajal kohustus deklareerida ja tasuda uue transpordivahendi soetamiselt käibemaksu 3471 eurot ja 7 senti (KMS § 3 lg 6 p 3, § 38 lg 4).
2.MTA kohustas 26. veebruari 2015. a maksuotsusega kaebajat tasuma maksusumma 3471 eurot ja 7 senti. Maksuotsusest nähtub, et selle andmise õiguslikeks alusteks on maksukorralduse seaduse (MKS) § 92 lg 1 p 1, § 94 ja § 95 lg 1. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt olulised faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud kontrollaktis, mis on maksuotsuse järgi selle
lahutamatu lisa. KMS § 3 lg 6 p 3, § 2 lg 7 p 3 ja § 38 lg 4 alusel pidi kaebaja uue transpordivahendi Toyota Hilux ostult maksustamisperioodil mai 2014 deklareerima ja tasuma käibemaksu. Samuti oli kaebaja kohustatud uue transpordivahendi soetusel esitama tollideklaratsiooni ja uue transpordivahendi ostuarve (rahandusministri 30. märtsi 2004. a määruse nr 38 "Maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimata isiku poolt uue transpordivahendi ühendusesisesel soetamisel käibemaksu tasumise kord" §-d 1 ja 2). Kaebajat ei vabasta sõiduki ostult käibemaksu tasumisest asjaolu, et Läti äriühing Rextar Logistic SIA oleks pidanud Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 138 lg 2 p a alusel sõiduki müügi kaebajale vabastama käibemaksust. Kaebajal on õigus Lätis makstud käibemaks tagasi saada. Ka ei ole tähtsust asjaolul, et Maanteeamet ei teavitanud kaebajat sõiduki registreerimisel käibemaksu tasumise kohustusest.
3.MTA jättis 5. juuni 2015. a vaideotsusega kaebaja vaide rahuldamata. MTA leidis, et maksuotsuse põhjendamine kontrollaktile viitamisega on õiguspärane ega muuda maksuotsust kontrollimatuks. Soetatud sõiduki esmase registreerimise kuupäev oli 8. jaanuar 2014. Kaebaja soetas sõiduki 15. mail 2014 ja seega varem kui kuus kuud pärast esmaregistreerimist. Seega, kaebaja kui maksukohustuslasena ja ka piiratud maksukohustuslasena registreerimata isik soetas teisest liikmesriigist uue transpordivahendi. Maksuotsuse õigusvastasust ei too kaasa see, et maksuotsuses ja kontrollaktis ei ole eraldi selgitatud, mis põhjusel pidas MTA soetatud autot uueks transpordivahendiks. Sõiduki esmase registreerimise kuupäevast ja sõiduki soetamise ajast on ilmne, millistest kuupäevadest on MTA lähtunud.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA 26. veebruari 2015. a maksuotsus ja 5. juuni 2015. a vaideotsus ning kohustada MTA-d tagastama kaebajale alusetult tasutud maksusumma 3470 eurot ja 38 senti (kaebaja tasus maksuotsusega võrreldes 69 senti vähem) ja intressi 774 eurot ja 72 senti. Kaebaja asus seisukohale, et maksuotsus on nii faktiliselt kui ka õiguslikult puudulikult põhjendatud. Maksuotsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele on MTA tuginenud, lugedes sõiduki uueks transpordivahendiks. Arusaamatu on, millal on alustatud kuuekuulise tähtaja lugemist ning mida MTA käsitab sõiduki esmase kasutuselevõtuna. Esmaregistreerimine ja esmakasutus ei ole identsed mõisted. Asjaolu, et sõiduk on Läti Vabariigis kantud registrisse 8. jaanuaril 2014, ei tähenda, et sellest kuupäevast toimus sõiduki esmakasutus. Sõiduki kasutamine algas vahetult pärast ostmist, s.o hiljemalt 19. septembril 2013. Seda kinnitab ka asjaolu, et Amserv Auto AS 12. septembri 2013. a müügiarvel fikseeritud läbisõit on 10 km ning
21.veebruaril 2014 läbisõit 6021 km. KMS § 3 lg 6 p-s 3 esitatud maksusubjekti määratlus on keeruline ja mitmeti tõlgendatav ega võimalda lugeda maksukohustust tekkinuks füüsilisel isikul, kes ettevõtlusega ei tegele. Tegemist on topeltmaksustamisega, kuna käibemaksu tuli kaebajal tasuda nii Läti Vabariigis kui ka Eesti Vabariigis. Ühtlasi soovis kaebaja asja arutamist kohtuistungil ja Rextar Logistics SIA esindaja (edaspidi tunnistaja) ülekuulamist tunnistajana.
5.Tartu Halduskohus jättis 30. septembri 2015. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks. Kohus asus seisukohale, et asja saab menetleda kirjalikus vormis, kuna asja lahendamiseks olulised asjaolud on võimalik välja selgitada istungit korraldamata. Kohus ei pidanud
tunnistaja ütlusi oluliseks, kuna sõiduki soetamise ja sõiduki esmakasutusele võtmise aega saab tõendada dokumentaalsete tõenditega. Tunnistaja ei saa anda ütlusi maksustamise seisukohast oluliste asjaolude kohta.
6.Tartu Halduskohus jättis 14. aprilli 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 1) KMS § 2 lg 7 p-st 3 nähtub, et uue transpordivahendi määratlemisel lähtutakse kas esmasest kasutusele võtmisest möödunud ajast või läbisõidust. MTA võttis aluseks esimese kriteeriumi. MTA tegi kindlaks, et Toyota Hilux ́i esmaregistreerimise kuupäevaks on sõiduki registreerimistunnistuse järgi 8. jaanuar 2014. Sõiduk võõrandati müügiarve ja ostu-müügilepingu kohaselt 15. mail 2014. Ostu-müügilepingul on märgitud sõiduki väljalaskeaastaks 2014. Seega on sõiduk võõrandatud enne kuue kuu möödumist, arvates esmasest kasutusele võtmisest. Sõiduki esmakasutuse ja registreerimise aeg peavad kattuma. 2) Kaebaja ei esitanud Amserv Auto AS-i 12. septembri 2013. a müügiarvet ja 21. veebruari 2014. a hooldusarvet maksumenetluses, vaid alles halduskohtumenetluses. Kuigi 21. veebruari 2014. a hooldusarvel on märgitud sõiduki läbisõiduks 6021 km, ei mõjuta see MTA otsuse õiguspärasust. Põhimõtteliselt on võimalik läbida 6021 km ka ajavahemikul 8. jaanuar 2014 kuni 21. veebruar 2014. 3) Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 138 lg 2 p a järgi oleks Läti äriühing pidanud vabastama käibemaksust sõiduki müügi kaebajale. Asjaolu, et ta seda ei teinud, ei vabasta kaebajat KMS § 3 lg 6 p 3 alusel Eestis käibemaksu tasumisest. MTA on selgitanud kaebajale, et tal on võimalik nõuda Läti Vabariigilt tagasi juba tasutud käibemaks. 4) Maksuotsus on piisavalt põhjendatud. Kuigi selles pole viidet konkreetsele kriteeriumile, mille alusel luges MTA sõiduki uueks sõidukiks, ei anna see alust maksuotsuse tühistamiseks, kuna ainuüksi sellise analüüsi puudumine haldusaktis ei oleks saanud mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). MTA on taganud kaebajale ka ärakuulamisõiguse teostamise. Vaidemenetluses ei ole rikutud menetlusnorme. 5) Kuna maksuotsust ei tühistata, siis pole vaja võtta seisukohta kohustamisnõude suhtes.
7.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus
otsus, millega kaebus rahuldada. Alternatiivselt palus kaebaja tühistada halduskohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. MTA palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 24. novembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas maksuotsuse ja vaideotsuse ning kohustas MTA-d tagastama kaebajale maksusumma 3470 eurot ja 38 senti ja intressi 774 eurot ja 72 senti (p 2). Ühtlasi mõistis ringkonnakohus MTA-lt kaebaja kasuks välja halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1094 eurot ja 74 senti (p 3). Samuti tagastas ringkonnakohus MTA-le 11. novembri 2016. a täiendava seisukoha lisad, võttis seisukoha toimikusse, edastas selle kaebajale ning jättis otsuse tegemisel tähelepanuta (p 1). Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.
1) KMS § 3 lg 6 p 3 kohaselt peab uue transpordivahendi ühendusesiseselt soetuselt käibemaksu maksma ka transpordivahendi soetanud füüsiline isik. 2) MTA ja halduskohtu seisukoht KMS § 2 lg 7 p 3 tõlgendamisel ja tõendite hindamisel on väär. KMS § 2 lg 7 p-s 3 sätestatu on üle võetud direktiivi 2006/112 art 2 p-st b, mille järgi käsitatakse veovahendeid uutena, kui maismaa mootorsõidukite tarne toimub kuue kuu jooksul pärast esmakordset kasutamist või kui sõiduk on läbinud maksimaalselt 6000 kilomeetrit. Kuigi direktiivi art 2 p c näeb ette, et liikmesriigid kehtestavad tingimused, mille puhul võib punktis b nimetatud andmeid lugeda kindlakstehtuks, KMS esmast kasutuselevõttu täpsemalt ei sisusta. Küll aga sätestab KMS § 41 lg 2 kasutatud kauba mõiste, mille järgi on see kasutuses olnud vallasasi, mis on kasutatav olemasoleval kujul või pärast parandamist. Eeltoodust järeldub, et uueks transpordivahendiks saab KMS-i viidatud sätete grammatilisel tõlgendamisel pidada sellist mootorsõidukit, mida ei ole veel faktiliselt kasutatud. Kuna KMS § 2 lg 7 p 3 ei seo sõiduki esmast kasutuselevõttu registrisse kandmisega, ei saa sõiduki registrisse kandmist ja esmast kasutuselevõttu võrdsustada. Sõiduki esmast kasutuselevõttu tuleb tõlgendada sõiduki faktilise esmase kasutamisena, olenemata sellest, kas sõiduk oli registris registreeritud või mitte ning kas sõiduki kasutamiseks oli seaduslik alus või mitte. 3) Selles asjas tõendavad sõiduki faktilist kasutust enne registrisse kandmist koosmõjus Amserv Auto AS-i 12. septembri 2013. a sõiduki müügiarve, Rextar Logistic SIA 13. septembri 2013. a maksekorraldus, Amserv Auto AS-i 21. veebruari 2014. a hooldusarve ning tunnistaja ütlused ringkonnakohtu istungil. Tunnistaja sõnul sai ta sõiduki kätte Viljandist, sõidukil olid Eesti müüginumbrid "Proov", millega tal lubati sõita Lätti. Eestist saadud numbritega sõideti kahe nädala vältel mööda Lätit ning seejärel üksnes asutuse ca 2–3 hektari suurusel territooriumil, mis ei eeldanud registrisse kandmist. Registrikanne tehti alles jaanuaris 2014. Ringkonnakohtul polnud alust kahelda nimetatud tõendite ja tunnistaja ütluste ehtsuses ja õigsuses. Ringkonnakohus lisas, et helistas 21. novembril 2016 müügiarve ehtsuse kontrollimise eesmärgil arvel märgitud Amserv Auto AS-i teenindaja telefoninumbrile, millel vastaski arvel märgitud isik, kes kontrollis ning kinnitas sõiduki müüki Rextar Logistic SIA-le 12. septembril 2013. 4) Ringkonnakohtu istung toimus 9. novembril 2016 ning kohus teavitas istungil pooli, et kohtulahend tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 24. novembril 2016. MTA esitas pärast istungit 11. novembril 2016 kohtule täiendava seisukoha ja tõendid. Tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 51 lg-tele 1 ja 4, § 129 lg-le 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku TsMS) § 401 lg-le 4, võttis kohus täiendava seisukoha küll toimikusse, kuid jättis selle asja lahendamisel arvestamata ja tagastas seisukoha lisadena esitatud tõendid. Seisukoht esitati mõjuva põhjuseta hilinenult ning selle menetlemine tooks kaasa asja arutamise uuendamise vajaduse HKMS § 130 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.MTA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu otsus või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. MTA
põhjendas oma seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täiendustes järgmiselt. 1) See, kas mootorsõiduk on uus, määratakse müügimomendil, mitte hetkel, kui see on toimetatud sihtkoha liikmesriiki. KMS § 2 lg 7 p-s 3 sätestatud esmane kasutusele võtmine tähendab eeldatavasti esmast sõiduki registreerimist. MTA saab arvesse võtta ka registreerimisest varasemat kasutamist, kuid sel juhul on tõendamise kohustus maksukohustuslasel. Selles asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et sõidukit oleks enne registreerimist kasutatud. Sõiduki ostuarve ja maksekorraldus septembrist 2013 näitavad vaid sõiduki tellimist. Tellimuse täitmine võtab tehases tavapäraselt aega ca kuus kuud, eriti kui tellitakse lisavarustust, nagu praegusel juhulgi. Sõiduki registreerimise (8 jaanuar 2014) ja hooldusarve esitamise (21. veebruar 2014) vaheline aeg (44 päeva) võimaldab sõita hooldusarvel märgitud kilometraaži, s.o keskmiselt 137 km päevas. MTA saatis ringkonnakohtule 11. novembril 2016 Maanteeametist saadud logiraamatud. Neist nähtub, et tunnistaja andis teadvalt valeütlusi (karistatav karistusseadustiku § 320 järgi), kuna Maanteeametist saadud Amserv Auto AS-i proovinumbrite logiraamatud ei kinnita tunnistaja väidetut. Ka majandusja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 "Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord" lisa 3 ei võimalda tunnistaja väidetud proovinumbrite kasutamisviisi. Ringkonnakohus ei oleks seega tohtinud tunnistaja ütlustele kui valeütlustele tugineda (TsMS § 238 lg 3 p 1, lg 5). Transiitnumbreid ei ole sõidukile samuti väljastatud. Ringkonnakohtu telefonikõne Amserv Auto AS-ile kinnitab samuti üksnes müügitehingu toimumist, mitte sõiduki kättesaamist. Ringkonnakohtu otsus muudab KMS § 2 lg 7 p 3 sätte kohaldamatuks, kuna ringkonnakohtu loogika järgi on kõik salongidest ostetud 10-kilomeetrise läbisõiduga sõidukid faktiliselt kasutatud ega ole käibemaksuga maksustatavad. 2) Kaebajal oli maksumenetluses piisavalt aega ja võimalusi esitada tõendeid ja täpsustusi selle kohta, millal algas mootorsõiduki faktiline kasutamine. Kaebaja seda ei teinud, esitades dokumentaalsed tõendid alles kohtumenetluses. Seejuures pidid need eksisteerima juba maksumenetluse ajal. Tõendite hilinenud esitamine tähendab maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Isegi kui arvestada kaebaja esitatud tõendeid, on need vastuolulised ega saa tõendada, et tunnistaja kasutas sõidukit enne esmast registreerimist. Veelgi enam, esitatud tõendite põhjal võib jõuda järeldusele, et kaebaja on tegelikkuses sõiduki soetanud eraisikuna ja Rextar Logistic SIA on kaasatud tehingute jadasse eesmärgiga soetada sõiduk käibemaksu võrra odavamalt. Teisisõnu, kaebaja maksustamise aluseks võib olla ka MKS § 83 lg 4, sest kaebaja poolt sõiduki soetamine Amserv Auto AS-ilt on varjatud tehing. Seega on maksuotsuse resolutsioon igal juhul õige ja ebaõige õigusliku aluse nimetamine haldusaktis ei peaks tooma kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). 3) Tunnistaja avaldas kohtuistungil uue asjaolu, mida MTA ei saanud maksumenetluses kontrollida, sest tal polnud sel ajal teavet sõiduki registreerimiseelse faktilise kasutuse kohta. Kohtuistungil ei saanud MTA tunnistaja ütlusi kui uut asjaolu kontrollida ja tal puudus ka teave võimalike kontrollimise võimaluste kohta. Seetõttu ei esitanud MTA kohtuistungil kohtule kohe täiendavaid taotlusi. MTA esitas Maanteeametist saadud logiraamatud kaks päeva pärast kohtuistungit ja 13 päeva
enne kohtulahendi kuulutamist. Tõendid on kaalukad, mistõttu ei oleks ringkonnakohus tohtinud jätta neid tähelepanuta. Asja arutamise uuendamata jätmine (HKMS § 130 p 2), eriti arvestades, et kohus kogus ka ise pärast kohtuistungit tõendeid, on oluline menetlusnormi rikkumine. 4) MTA lisas kassatsioonkaebuse täiendusele Maanteeameti logiraamatu lehekülje väljavõtte.
10.Kaebaja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Kaebaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui arvestas tunnistaja ütlusi. Kaebaja taotles tema ülekuulamist juba halduskohtus, kuid halduskohus seda ei teinud. 2) Asjaolu, et mootorsõiduki müüja on mingid toiminguid jätnud tegemata, ei saa kasutada kaebaja vastu ega mõjuta faktilist asjaolu, et sõiduki valdus anti üle 13. septembril 2013. Kaebajale ei ole esitatud ühtegi Maanteeameti logiraamatu väljavõtet, mistõttu ta ei saa nende suhtes seisukohta võtta. Pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa ei ole selliste uute tõendite esitamine ka lubatud. 3) MTA ei ole piisavalt selgitanud oma seisukohta, et õigusakt ei luba proovinumbrite kasutamist. Praeguseks ajaks on proovinumbri tähis selgunud – see on märgitud kindlustuspoliisil. 4) MTA on kassatsioonkaebuses muutnud oma seisukohta materiaalõiguse kohaldamisel. Kui varem menetluses (sh haldusaktis) oli MTA seisukohal, et esmane kasutusele võtmine ja esmaregistreerimine on kattuvad mõisted, siis nüüd ühtib MTA arusaam ringkonnakohtu otsuses märgituga. Seega ei ole ringkonnakohus vääralt materiaalõigust kohaldanud. 5) Tõendamaks, et mootorsõiduk anti Rextar Logistic SIA-le üle 13. septembril 2013, lisas kaebaja vastusele sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti, kindlustuspoliisi ja müüja esindaja kinnitus proovinumbritega mootorsõiduki üleandmise kohta.
11.Pärast Riigikohtu antud tähtaega dokumentide esitamiseks esitasid nii kaebaja kui ka MTA täiendavad vastuväited vastuseks üksteise seisukohtadele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
12.Ringkonnakohus pidas kohtuistungi 9. novembril 2016. Istungil kuulati mh ära tunnistaja ning kohus teavitas pooli, et kohtulahend tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
24.novembril 2016. MTA ei reageerinud istungil tunnistaja ütlusele, et ta sai Amserv Auto AS-ilt proovinumbrid ja alustas seejärel sõiduki faktilist kasutamist. Kaks päeva pärast istungit,
11.novembril 2016, esitas MTA täiendava seisukoha ja tõendid, mis kinnitavad MTA hinnangul seda, et tunnistaja andis valeütlusi. Ringkonnakohus jättis MTA tõendid asja lahendamisel arvestamata, kuna need on esitatud ringkonnakohtu hinnangul mõjuva põhjuseta hilinenult (HKMS § 51 lg-d 1 ja 4), MTA ei avaldanud kohtuistungil, et tal oleks mingeid taotlusi arutamise täiendamiseks (TsMS § 401 lg 4 (HKMS § 129 lg 3)) ning MTA esitatuga arvestamine oleks toonud kaasa asja arutamise uuendamise HKMS § 130 alusel. MTA seisukoht lisati siiski toimikusse, kuid seisukoha krüpteeritud ja teistele menetlusosalistele avamatud lisad tagastati.
13.HKMS § 130 p 2 sätestab, et kohus uuendab asja arutamise määrusega, kui pärast asja arutamise
lõpetamist ja enne lahendi tegemist peab kohus asja õigeks lahendamiseks vajalikuks koguda või uurida täiendavaid tõendeid või arutada menetlusosalistega asjaolusid. Kõnealusest normist tuleneb, et asja arutamise uuendamine on pigem erand (vt analoogselt nt tsiviilasi nr 3-2-1-113-11, p 67; kriminaalasi nr 3-1-1-67-06, p 7.1). Seejuures on asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul tegu sellise olukorraga. Arvestades järgnevalt loetletud asjaolusid koostoimes, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnormi, jättes asja arutamise uuendamata ja MTA 11. novembril 2016 esitatud tõendid hindamata.
14.Esiteks, MTA-lt kui haldusorganilt võib tõepoolest eeldada, et tema esindaja orienteeruks kohtumenetluse normides ja reageeriks istungil toimuvale kohe. Samas tunnistaja poolt ringkonnakohtu istungil öeldu puhul oli tegu uue asjaoluga, mida ei olnud varem kohtumenetluses arutatud ega hinnatud. Ka tegutses MTA tõendi hankimisel ja kohtule esitamisel kiirelt (s.o 2 päeva pärast istungit) ning piisava ajavaruga (s.o 14 päeva) enne kohtuotsuse avaliku teatavaks tegemise aega. Seetõttu ei keelanud menetlusseadustik täiendavate tõendite esitamist (vt HKMS § 51 lg 4, § 62 lg 1, § 198 lg 2 p 3).
15.Teiseks, kuigi ringkonnakohus jättis menetluse uuendamata, nähtub kohtuotsusest (otsuse p 19), et kohus kogus ka ise pärast kohtuistungit tõendeid kaebaja esitatud müügiarve ehtsuse kontrollimiseks. HKMS § 157 lg 2 esimene lause sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel ja kolmandatel isikutel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel ja kolmandatel isikutel võimalik oma arvamust avaldada. HKMS § 157 lg-st 3 tuleneb, et kui asi vaadati läbi kohtuistungil, ei või kohus oma otsust rajada tõendile, mida istungil ei uuritud. Kohtuotsuse järgi kinnitab ringkonnakohtu poolt pärast istungit kogutud tõend küll üksnes kaebaja tõendi usaldusväärsust (ehtsust). Sellele vaatamata eksis kohus kirjeldatud viisil toimides HKMS § 157 lg 2 esimese lause ja lg 3 vastu, sest ka selliselt rajaneb otsus pärast istungit kogutud tõendil.
16.Arvestades neid asjaolusid, puudus ringkonnakohtul otsustusruum asja arutamise uuendamise üle otsustamisel: kohtul oleks tulnud asja arutamine uuendada ning MTA 11. novembril 2016 esitatud tõendid vastu võtta ja neid hinnata. Jättes selle tegemata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kohtumenetluse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. II
17.KMS § 2 lg 7 p 3 järgi on uus transpordivahend KMS-i mõttes maismaa mootorsõiduk mootorimahuga üle 48 kuupsentimeetri või mootori võimsusega üle 7,2 kilovati, mis on võõrandatud enne kuue kuu möödumist esmasest kasutusele võtmisest või millega on sõidetud alla 6000 kilomeetri. Selles asjas on MTA kohaldanud esimest alternatiivi: mootorsõiduk on MTA hinnangul võõrandatud enne kuue kuu möödumist esmasest kasutusele võtmisest. Vaidlus taandub küsimusele, kas mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine viidatud normi mõttes tähendab mootorsõiduki esmast registreerimist (praegusel juhul 8. jaanuar 2014) või on võimalik arvesse võtta ka selle registreerimis-
eelset faktilist kasutamist.
18.KMS § 2 lg 7 p 3 põhineb direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 p-l b (i). Direktiivi art 2 lg 2 p b (i) järgi käsitatakse veovahendeid uutena, "kui maismaa mootorsõidukite tarne toimub kuue kuu jooksul pärast esmakordset kasutamist". Art 2 lg 2 p c sätestab, et liikmesriigid kehtestavad tingimused, mille puhul võib punktis b nimetatud andmeid lugeda kindlakstehtuks.
19.Vaidlust ei ole selle üle, et tarnena eelviidatud normi mõttes tuleb käsitada materiaalse vara omanikuna käsutamise õiguse üleminekut (direktiivi art 14 lg 1). Teisisõnu, "seda, kas ühendusesiseselt soetatud veovahend on uus, hinnatakse hetkel, mil õigus vara omanikuna käsutada läheb üle müüjalt soetajale" (Euroopa Kohtu 18. novembri 2010. a otsus nr C-84/09, p 55). Praeguses kaasuses on selleks 15. mai 2014, nagu nii MTA kui ka kohtud on õigesti märkinud.
20.KMS ei sätesta üksikasjalikult seda, kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine (nagu võiks eeldada direktiivi art 2 lg 2 p-st c). Ringkonnakohus tugines KMS-i kasutatud kauba definitsioonile (§ 41 lg 2), millest järeldas, et oluline on vaid faktiline kasutus.
21.Kolleegiumi hinnangul ei kohusta direktiiv art 2 lg 2 p-i c sisustama just ja ainult KMS-is. Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Nii sätestab liiklusseadus (LS) mh sõidukite liigid, nõuded sõidukitele ja sõidukite kasutamise lubatavuse eeldused. Mootorsõiduk on teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev mootori jõul liikuv seade (LS § 2 p-d 40 ja 73). LS § 76 lg 1 järgi tuleb liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist. Mootorsõiduki registreerimine on rahvusvaheline nõue. Näiteks Euroopa Liidu Nõukogu direktiivist nr 1999/37/EÜ sõidukite registreerimisdokumentide kohta tuleneb, et mootorsõiduki liiklusregistris registreerimine tähendab sisuliselt sõidukile maanteeliikluse loa andmist, st liikluses võib osaleda üksnes liiklusregistris registreeritud mootorsõiduk.
22.Eeltoodust tuleneb, et mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Teisisõnu, mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. (Vt ka nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduses kasutatavate sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta art 3 p-d 37, 38, 40.) Selliste juhtude esinemise ja sellest tuleneva faktilise kasutamise algusaja tõendamise kohustus on maksukohustuslasel.
23.Praegusel juhul on tegu mootorsõidukiga, mille sihipäraseks kasutuseks on ilmselgelt liikluses osalemine. Seetõttu tuli sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võis lähtuda eeldusest, et sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootorsõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Seejuures nõustub kolleegium MTA seisukohaga, et müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega (nn proovinumbritega) ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes.
III
24.Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
25.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta vastu MTA ringkonnakohtus esitatud, kuid ringkonnakohtu tagastatud tõendid. Kuna Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lg 2 ls 1, lg 3), tuleb ringkonnakohtul otsustada kaebaja ja MTA kassatsiooniastmes esitatud tõendite vastuvõtmise üle. Kui kõiki tõendeid kogumis hinnates ei ole kaebaja usaldusväärselt tõendanud, et sõiduki faktiline kasutus algas enne selle registreerimist, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
26.Õigusabi eest esitatud arve järgi on kaebaja õigusabikulu 600 eurot koos käibemaksuga. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.