Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-1276 25. aprill 2019 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2018. a otsus X ja Tartu Vangla kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus ja tühistada Tartu Ringkonnakohtu
22.novembri 2018. a otsus. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 29. septembri 2017. a otsus, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Asendada kaebaja nimi ja Tartu Vangla eluosakondade numbrid tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla ametnikud otsisid 30. septembril 2016 kaebaja kambri läbi ja leidsid keelatud esemeid. Kaebaja esitas samal päeval vanglale seletuse, milles avaldas, et läbiotsimise käigus leitud keelatud esemed kuuluvad tema kambrikaaslasele. Kaebaja märkis seletuses, et ta ei soovi, et tema nimi avaldatakse tema kambrikaaslasele viimase vastu algatatud distsiplinaarmenetluses.
2.Kaebaja esitas 21. märtsil 2017 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, milles nõuab hüvitist 600 eurot. Taotluse järgi esitas kaebaja vanglale vangistusseaduse (VangS) § 67 lg-test 1 ja 3 ning Tartu Vangla kodukorra p-st 1.6.1 tuleneva kohustuse täitmiseks märgukirja, milles teavitas vanglat kambrikaaslase valduses olevatest keelatud asjadest. Samuti esitas ta seletuskirja keelatud asjade kuuluvuse kohta. Nii märgu- kui ka seletuskirjas palus ta anonüümsust.
20.jaanuaril 2017 selgus aga, et vangla on märkinud kambrikaaslasele adresseeritud
31.oktoobri 2016. a distsiplinaarmenetluse protokollis, et „X selgituste kohaselt kuulusid kambrist leitud keelatud esemed kambrikaaslasele“. Kambrikaaslane ähvardas, et paneb distsiplinaarmenetluse protokolli üles eluosakonna A teadetetahvlile, kuid siiski ainult näitas seda eluosakonnas teistele kinnipeetavatele, selgitades, et kaebaja on „kits“, „koputaja“ ja et kaebaja „paneb maha kõik“. Kaebaja sõnul põhjustas vangla distsiplinaarmenetluse protokollis tema nime märkimisega talle ebameeldivusi: ta koges kaasvangide negatiivset tähelepanu ja vaenu ning vaimseid kannatusi (hirm,
3-17-1276 masendus, nördimus). Juhtunu annab signaali, et kinnipeetaval tuleks jätta teavitamiskohustus täitmata, sest vangla ei taga vihje andjale anonüümsust ega maanda võimalikke julgeolekuriske.
3.Tartu Vangla jättis 19. mai 2017. a otsusega nr 1-13/60-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla sõnul mõistab ta taotlust viisil, et kaebaja arvates on tema väärikust alandatud ja ta nõuab selle eest rahalist hüvitist. Vangla sõnul ei ole ta tuvastanud, et kaebaja oleks esitanud enne
30.septembri 2016. a läbiotsimist vanglale märgukirja kambrikaaslase keelatud esemete kohta. Seetõttu jääb ebaselgeks kaebaja väide teavitamiskohustuse täitmise kohta. Küll vastavad tõele kaebaja väited, et ta palus pärast läbiotsimist antud seletuses anonüümsust ja et kambrikaaslasele esitatud 31. oktoobri 2016. a distsiplinaarmenetluse protokollis on kirjas kaebaja selgitus, et keelatud asjad kuuluvad kambrikaaslasele. Kuivõrd kambris viibisid ainult kaebaja ja tema kambrikaaslane, sai kõnealuse selgituse esitada üksnes kaebaja. Seega polnud vangla tegevus õigusvastane: kaebaja nime avaldamata jätmine oleks olnud tulutu ning tegu on distsiplinaarmenetluse seisukohalt olulise asjaoluga. Lisaks puudub ka põhjuslik seos, kuna ebamugavusi (s.o kaaskinnipeetavate negatiivne tähelepanu) ei tekitanud kaebajale mitte vahetult vangla, vaid kaebaja kambrikaaslane. Vangla lisas, et 6. veebruaril 2017 paigutati kaebaja eluosakonnast A eluosakonda B.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju eest hüvitis 600 eurot. Kaebuses kordas ta kahju hüvitamise taotluses kirjeldatut, lisades, et tema kannatused jätkuvad. Kuigi ta paigutati 6. veebruaril 2017 teise eluosakonda, on vahepealse aja jooksul sinna paigutatud kinnipeetavaid ka A eluosakonnast, sh 9. juunil 2017 kaebaja kambrikaaslane. Iga päev ütlevad nad talle ebasündsaid sõnu ja tutvustavad kaebajat teistele kui „kõrgohtlikku kitse“.
5.Tartu Halduskohus andis 3. augusti 2018. a määrusega mh pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks ning määras, et kui kompromissi ei sõlmita, arutab kohus asja kohtuistungil
30.augustil 2018. Ühtlasi kohustas halduskohus vastustajat esitama vastuse kaebusele ja asjas tähtsust omavad tõendid kohtuistungil.
6.Tartu Vangla palus 30. augustil 2018. a esitatud vastuses jätta kaebus rahuldamata. Viidates haldusmenetluse seaduse (HMS) § 7 lg-le 1, § 37 lg-le 2 ja § 40 lg-le 1, asus vangla seisukohale, et tema tegevus polnud õigusvastane. Kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda, et tema nime protokollis ei avaldataks. Ka ei ole vangla sõnul tõendatud, et väidetav kahju tekitanud sündmus üldse aset leidis. Vangla vastusele lisatud kaebaja kambrikaaslase 8. augusti 2017. a selgituste kohaselt ei ole ta 20. veebruaril 2017 kaaskinnipeetavatele distsiplinaarmenetluse protokolli näidanud ega kaebajat kitseks või koputajaks nimetanud. Kambrikaaslase sõnul on tema läbisaamine kaebajaga rahuldav. Ka lisas vastustaja vastusele 26. oktoobri 2016. a menetlustoimingu protokolli. See kajastab kambrikaaslase 18. oktoobril 2016 antud ütlusi, milles viimane kinnitab, et kambrist leitud keelatud esemed kuuluvad talle.
7.Halduskohus otsustas 30. augusti 2017. a istungil võtta tõenditena asja juurde vastustaja vastusele lisatud kambrikaaslase 8. augusti 2017. a selgituse ja 26. oktoobri 2016. a menetlustoimingu protokolli.
8.Kaebaja esitas 7. septembril 2017 halduskohtule tõendi kaaskinnipeetava selgitustega. Kaaskinnipeetav kinnitas selles, et on pikemat aega viibinud eluosakonnas B, et kaebaja kambrikaaslane näitas nii talle kui ka teistele kinnipeetavatele distsiplinaarmenetluse protokolli ning et kaebajal tekkisid selle tõttu teiste kinnipeetavatega konfliktid.
2(8)
3-17-1276
9.Tartu Halduskohus jättis 29. septembri 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse motiivil. Kaebaja sõnul teotati vangla õigusvastase tegevuse tulemusel tema head nime. Sisuliselt heidab kaebaja vanglale ette vanglas julgeoleku tagamata jätmist, mis on vastuolus VangS § 66 lg-ga 1. Asjas konkureerivad kaks õigushüve: esiteks kinnipeetava julgeolek ja teiseks vangla üldine julgeolek, kusjuures üks ei välista teist ja esimene on hõlmatud teisega. 2) Kahjunõude kohaselt käitus vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt 20. jaanuarist 2017 (kaebaja sai teada, et distsiplinaarmenetluse protokollis mainiti tema nime) kuni 21. märtsini 2017 (kaebaja esitas vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude). Kaebaja ei heida vanglale ette isikliku julgeoleku tagamata jätmist ajavahemikul 30. septembrist 2016 kuni 19. jaanuarini 2017. Kaebaja ei vastustanud vangla esitatud fakti, et 6. veebruaril 2017 paigutati kaebaja eluosakonnast A eluosakonda B. Seega ei saa kahjunõue puudutada ka ajavahemikuga 6. veebruarist kuni 21. märtsini 2017, mil kaebaja ja tema endine kambrikaaslane olid erinevates eluosakondades. Eluosakonnas B koos endise kambrikaaslasega veedetud aja kohta (alates 9. juuni 2017) ei ole kaebaja vanglale kohustuslikus kohtueelses menetluses kahjunõuet esitanud ning seega ei saa halduskohus selle ajavahemiku sündmusi otsuses käsitleda. 3) Vangla ei ole kaebaja 30. septembri 2016. a seletuskirja sisu kaebaja kambrikaaslase distsiplinaarmenetluse protokollis kajastades seadnud ohtu kaebaja julgeolekut vanglas ega käitunud kaebajaga VangS § 66 lg-s 1 sätestatu vastaselt. Kaebaja paigutati 6. veebruaril 2017 eluosakonnast A ümber eluosakonda B. Isegi kui ümberpaigutamise tegelikuks ajendiks oligi 20. jaanuaril 2017 kaebaja kambrikaaslase ja kaebaja vahel väidetavalt toimunud intsident, siis on ilmselge, et olukord polnud selline, mis nõudnuks kaebaja viivitamatut ümberpaigutamist. Haldusasjas nr 3-17-469 on vangla halduskohtule kinnitanud, et kaebaja viibis kambrikaaslasega ühes kambris kuni
25.jaanuarini 2017. Seega ajavahemik, mil kambrikaaslane võis kaebaja julgeolekut ohustada, oli seega veelgi lühem 4) Nõustuda tuleb vangla käsitlusega, et haldusmenetlus on avalik. Vangla ei rikkunud kaebaja õigust jääda anonüümseks, sest kaebaja on keelatud esemete kambrikaaslasele kuulumise fakti põhjendanud esemete leidmisega kambrikaaslase kasutuses olnud riiuli osalt. Kuna kaebaja informatsioon ei olnud kambrikaaslase teo avastamise ajendiks ja kambrikaaslane võttis süü omaks, ei olnud kaebaja anonüümsus tema julgeoleku tagamiseks vajalik. 5) Vangla ei ole kaebajale kahju tekitanud ka eraelu puutumatust rikkudes ega tema kui kinnipeetava väärikust alandades ja/või head nime rikkudes. Samuti ei ole põhjuslikku seost kaebaja kirjeldatud kahjuliku tagajärje ja vangla käitumise vahel.
10.Apellatsioonkaebuses palus kaebaja tühistada Tartu Halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju eest hüvitis 600 eurot.
11.Tartu Ringkonnakohus jättis 22. novembri 2018. a otsusega läbi vaatamata kaebaja nõude tühistada Tartu Vangla 19. mai 2017. a otsus. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla poolt kaebaja taotluse lahendamata jätmise ja kaebaja nime avaldamise kaebaja kambrikaaslasele distsiplinaarmenetluses. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 1) Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud Tartu Vangla 19. mai 2017. a otsuse tühistamist. Seetõttu tuleb kaebus viidatud osas jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 3 ja § 190 alusel läbi vaatamata. 2) Kaebaja esitas 30. septembril 2016 VangS § 11 lg 4 mõttes kirjaliku taotluse. Tartu Vangla seda ei lahendanud: ei vastanud sellele 30 päeva jooksul ega jätnud seda ka läbi vaatamata, teavitades läbi vaatamata jätmisest kaebajat. 3(8)
3-17-1276 3) Kaebajal oli piisavalt põhjust tahta keelatud esemete kohta selgitusi andes oma nime varjata. Vangla argument, et kambrikaaslasel ei ole kaaskinnipeetavate seas autoriteeti, on asjakohatu. Oluline on vaid see, et kaebaja kambrikaaslasel oli kirjalik tõend kaebaja kinnipeetavate seas taunitava käitumise kohta ja tal oli võimalik seda levitada. Vangla möönis ka ise halduskohtu istungil, et tõenäoliselt ei oleks midagi juhtunud, kui kaebaja nime ei oleks tema kambrikaaslasele avaldatud. 4) Luba kaebaja nime avaldamiseks ei tulene ka HMS § 7 lg-s 1 sätestatud avalikkuse põhimõttest ega HMS § 37 lg-st 2, kuna isikuandmete kaitse seaduse (kehtetu alates 15. jaanuarist 2019, edaspidi IKS v.r (vana redaktsioon)) § 7 lg 4 järgi tuleb haldusmenetluses järgida isikuandmete kaitse seadust. Tartu Vanglal pidi olema seaduslik alus kaebaja nime avaldamiseks kambrikaaslasele viimase distsiplinaarmenetluses (IKS v.r § 10). Seaduses pole normi, mis kohustaks kambrikaaslasele kaebaja nime avaldama. Puudus ka kaebaja nõusolek IKS v.r § 12 lg 1 mõttes. Kaebaja 30. septembri 2016. a seletust ei saa käsitada tunnistajalt võetud seletusena justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 97 lg 2 p 6 mõttes, kuna vangla algatas kaebaja ja tema kambrikaaslase vastu distsiplinaarmenetluse 18. oktoobril 2016. Tegu on muu tõendiga, mille kohta tuleb distsiplinaarmenetluse protokolli märge teha (VSkE § 97 lg 2 p 8), kuid kohustust neid konkreetsete isikutega seostada ei ole. Seda enam, et 26. oktoobri 2016. a menetlustoimingu protokollist nähtub, et kaebaja kambrikaaslane tunnistas 18. oktoobril 2016 ise, et keelatud esemed kuulusid talle. Seega oli kaebajal õigus IKS v.r § 21 lg 2 p 1 alusel vanglalt nõuda, et tema nime ei avaldataks kaebaja kambrikaaslasele viimase vastu algatatud distsiplinaarmenetluses. Asjaolu, et Tartu Vangla hinnangul oleks kaebaja kambrikaaslane ka kaebaja nime varjamise korral aru saanud, et just kaebaja on asjas tähtsust omavaid seletusi andnud, ei muuda Tartu Vangla käitumist õiguspäraseks. 5) Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise tõttu. Vangla on rikkunud üksnes kaebaja eraelu puutumatust. Kaebajal on kahju tekkinud. Kaebaja hingeliste kannatuste kirjeldus on usutav, kuna seda kinnitab ka kaebaja esitatud kaaskinnipeetava selgitus. Vangla esitatud kambrikaaslase selgitus, et ta ei ole distsiplinaarmenetluse protokolli teistele kinnipeetavatele näidanud, ei ole usaldusväärne, sest tal pole põhjust end negatiivsest küljest näidata. Olemas on ka põhjuslik seos ja vangla süü. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2, § 13 lg 1 p 3 ja HKMS § 41 lg 5 alusel tuleb piirduda siiski toimingu õigusvastasuse tuvastamisega ning jätta rahaline hüvitis välja mõistmata. Kahjunõudega hõlmatud ajavahemik, mil kaebaja pidi hingelisi kannatusi taluma, oli suhteliselt lühike (20.–25. jaanuar 2017). Õiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine. Kahjuhüvitise määramisel ei saa arvesse võtta asjaolu, et kaebaja kambrikaaslane paigutati 9. juunil 2017 uuesti kaebajaga ühte eluosakonda, sest kaebaja ei ole selles osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Vangla põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 1) Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui väljus kaebuse ja apellatsioonkaebuse piiridest ja tunnistas kaebaja taotluse lahendamata jätmise õigusvastaseks. Sellist nõuet ei ole kaebaja esitanud. Kaebaja ei ole 30. septembri 2016. a seletuses sisaldunud taotluse lahendamata jätmist pidanud ka kahju tekkimise aluseks. 2) Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et tugines lubamatule tõendile. Halduskohus ei võtnud pärast istungit kaebaja esitatud tõendit kaaskinnipeetava seletusega vastu. Ka kaebaja apellatsioonkaebusele ei olnud kaaskinnipeetava seletust lisatud. Vangla ei teadnud tõendist ega ole saanud selle kohta oma selgitusi öelda. Just kaaskinnipeetava seletus oli see, mida ringkonnakohus pidas usaldusväärseks tõendiks distsiplinaarmenetluse protokolli näitamise ja kahju tekkimise kohta. Tuleb silmas pidada, et kaaskinnipeetav paigutati Tartu Vanglasse alles 17. mail 2017. Seega ei ole 4(8)
3-17-1276 tema seletus vahetu pealtnägija tunnistus ning selle alusel ei saa pidada kaebaja kirjeldust
20.jaanuaril 2017 aset leidnud sündmuste ja nende tagajärgede kohta tõeseks ega usutavaks. Ka ei saa ringkonnakohus põhjendusi esitamata pidada asjakohatuks halduskohtu istungil vangla öeldut, et kambrikaaslasel ei ole autoriteeti teiste kinnipeetavate seas. Just sellele argumendile tuginedes luges ringkonnakohus vangla esitatud tõendi ebausaldusväärseks. 3) Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et vanglal oleks pidanud olema kaebaja nõusolek tema nime märkimiseks kambrikaaslase distsiplinaarmenetluse protokolli. Vastustajal oli õiguslik alus avaldada kaebaja nime (VangS § 63 lg 1, § 64 lg 1, § 66, IKS v.r § 10 lg 2). Kui kambrist, kus viibivad kaks kinnipeetavat, leitakse keelatud ese, võivad distsiplinaarsüüteo toimepanijaks olla mõlemad kinnipeetavad või vaid üks neist. Kui kinnipeetav otsustab anda seletuse, on tegu menetlusosalise või tunnistaja seletusega. HMS § 7 lg 1 järgi on haldusmenetlus avalik. HMS § 37 lg 2 alusel on haldusorganil õigus otsustada toimikule juurdepääsuõiguse piiramise üle. Tunnistuse andnud kinnipeetava julgeoleku tagamiseks võib jätta kinnipeetava nime avalikustamata, kuid seeläbi ei või menetlusosalise õigust toimikuga tutvuda põhjendamatult piirata. Praegusel juhul polnud vaja kaebaja nime varjata.
13.Kaebaja vaidlustab kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsust osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata, ning palub mõista Tartu Vanglalt välja kahjuhüvitis 600 eurot. Kaebaja seisukohad on järgmised. 1) Hüvitise välja mõistmata jätmine riivab õiguskindlust ja vastustaja vastutus kaob. Rikkumise olulisust ja tagajärgede intensiivsust arvestades oleks hüvitis proportsionaalne. 2) Kaaskinnipeetava seletust ei olnud võimalik esitada varem kui pärast halduskohtu istungit, sest alles halduskohtu istungil selgus, milliseid tõendeid vangla esitas. Istungil ei olnud võimalik tutvuda tõenditega ega n-ö käigu pealt oma seisukoht esitada. Ka oli ta vastu kambrikaaslase selgituste asja juurde võtmisele, kuna need on valed. Kaebaja esitatud kaaskinnipeetava seletus on õige, sest viimane viibis eluosakonnas, kuhu nii kaebaja kui ka kambrikaaslane hiljem üle viidi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on asja menetluse käigus rikkunud menetlusnorme (I). Ka on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust (II). Kolleegium selgitab järgnevalt neid seisukohti, lahendab seejärel kassatsioonkaebused ja jaotab menetluskulud (III). I
15.HKMS § 41 lg-s 1 on sätestatud, et vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus ning kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Ringkonnakohus tunnistas otsuse resolutsioonis õigusvastaseks mh selle, et Tartu Vangla jättis lahendamata kaebaja 30. septembri 2016. a selgituses sisaldunud taotluse. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole sellist nõuet esitanud. Ka ei ole taotluse lahendamata jätmine kaebaja kahjunõude eraldiseisev alus. Seega ületas ringkonnakohus kaebuse piire, kui tunnistas kohtuotsuse resolutsioonis kaebaja 30. septembri 2016. a selgituses sisaldunud taotluse lahendamata jätmise õigusvastaseks.
16.HKMS §-s 122 on sätestatud eelmenetluse eesmärk, milleks on asja ette valmistamine piisava põhjalikkusega viisil, et asja saaks katkestamatult vaadata läbi ühel istungil mõistliku aja jooksul. Selleks nõuab kohus eelmenetluses vastustajalt mh kirjalikku vastust ja haldusmenetluse toimiku või haldusmenetluses kogutud dokumentide esitamist, samuti määrab vastuste ja tõendite esitamise või nende kogumise taotlemise tähtaja (HKMS § 122 lg 2 p-d 4–6). HKMS § 2 lg 6, § 51 lg-te 1–4 ja § 62 lg 1 koostoimest tuleneb, et eelmenetluses vastust ja tõendeid nõudes ning nende esitamiseks 5(8)
3-17-1276 tähtaega määrates peab kohus tagama teistele menetlusosalistele võimaluse esitatuga vajalikul määral tutvuda, et neil oleks tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti, sh vastu vaielda teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Eelmenetlus lõppeb kohtuistungi avamisega (HKMS § 125 lg 1 p 1).
17.Kõnealusel juhul nõudis halduskohus 3. augustil 2017 küll vastustaja vastust kaebusele, kuid määras vastustajale vastuse ja tõendite esitamise tähtajaks 30. augusti 2017, s.o kohtuistungi toimumise päeva. Viidatud tähtaega määrates on halduskohus mõistnud valesti eelkirjeldatud eelmenetluse eesmärki. Kui vastustaja esitab alles kohtuistungil vastuse ja tõendid, ei ole pooltele tagatud võrdset võimalust oma seisukohti põhjendada.
18.Kaebaja esitas pärast kohtuistungit 8. septembril 2017 halduskohtusse jõudnud tõendi – kaaskinnipeetava seletuse. Halduskohus ei lahendanud kaebaja taotlust tõendi vastuvõtmiseks. Ka ei viidanud kohus sellele tõendile ega tuginenud sellele oma otsuses. Olukorras, kus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist esitatakse tõend, tulnuks halduskohtul kas keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjendatud määrusega või otsuses (HKMS § 62 lg-d 1–5, § 178 lg 1 esimene lause, § 162 lg 1) või mõjuval põhjusel hilinenult esitatud asjakohane tõend vastu võtta ja asja arutamine uuendada (HKMS § 51 lg 4, § 130 p 2, vt ka haldusasi nr 3-3-1-1-17, p-d 13–16). Mõjuvaks põhjuseks võib seejuures olla ka kohtu minetus menetluse korraldamisel. Halduskohus ei teinud kumbagi otsustust, rikkudes seeläbi menetlusnorme.
19.Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu lahendit apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1), kujundades seisukoha nii materiaal- kui ka menetlusõiguse korrektse kohaldamise suhtes (vt ka HKMS § 199 lg 1). Mh tähendab see kohustust hinnata, kas asjas tähtsust omavaid asjaolusid kinnitavad tõendid on menetlusnorme järgides vastu võetud ja hinnatud. Kõnealusel juhul ei ole ringkonnakohus kontrollinud, kas halduskohus võttis kaebaja esitatud kaaskinnipeetava seletuse vastu menetlusnormidele vastavalt. Täpsemalt ei nähtu asja materjalidest ringkonnakohtu seisukoht, miks kohus loeb selle vastuvõetuks (kas halduskohtu või ringkonnakohtu poolt). Ometi just mh sellele tõendile tuginedes pidas ringkonnakohus ebausaldusväärseks vastustaja esitatud tõendit, millega vastustaja soovis ümber lükata väite, et kaebaja kambrikaaslane näitas distsiplinaarmenetluse protokolli teistele kinnipeetavatele.
20.Kolleegium lisab, et kohtud ei ole mitmeid asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid välja nõudnud (HKMS § 2 lg 4, § 59 lg 3). Nii pole toimikus vaidlusalust distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisalduva lausega tekitatud kahju hüvitamise üle pooled vaidlevad, ega ka muid kaebaja ja tema kambrikaaslase distsiplinaarmenetlusi puudutavaid materjale, mis annaksid tervikpildi toimunust. Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 56 lg 1, HKMS § 56 lg 1, § 87 lg 1, § 122 lg 2 p 5). Vastasel juhul ei saa kohus neile asjaoludele lahendis tugineda (HKMS § 157 lg 2) ning ka kõrgemal seisval kohtul on raskem lahendi õigsust kontrollida. Eelöeldu ei tähenda vajadust koormata toimikut asjas tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. II
21.Kohtuasjas on vaidluse all kaebaja kahjunõue, milles kaebaja heidab vastustajale ette õigusvastase tegevusena seda, et viimane märkis kambrikaaslase suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse protokollis kaebaja nime. Seda vaatamata asjaolule, et ta oli palunud anonüümsust. Toimikust nähtuvalt ei viidanud vangla kaebajale kui teabeallikale, kellelt saadud info tõttu kaebaja ja tema 6(8)
3-17-1276 kambrikaaslase kamber läbi otsiti. Kaebaja nimi seostati üksnes kaebaja seletusega, et leitud kinnipeetavale keelatud esemed kuuluvad kambrikaaslasele. Nagu öeldud, kohtud ei ole distsiplinaarmenetluse protokolli vastustajalt tõendina välja nõudnud, kuid vastustaja ei ole kaebaja väiteid selles osas ka eitanud (HKMS § 60 lg 2). Vangla kirjeldatud tegevuse tagajärjel sai esiteks kambrikaaslane teada, et kaebaja oli tema vastu seletusi andnud, ning teiseks andis see kambrikaaslasele võimaluse teavitada teisi kinnipeetavaid seletusest. Seda kambrikaaslane kaebaja sõnul ka 20. jaanuaril 2017 ja hiljem tegi.
22.RVastS § 7 lg 1 ja § 9 järgi on mittevaralise kahju hüvitamise üheks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastustaja tegevus oli õigusvastane, kuna tal puudus õiguslik alus kaebaja isikuandmete avalikustamiseks (IKS v.r § 10 lg 1, § 11) ning et tema nime märkimiseks distsiplinaarmenetluse protokolli oleks pidanud olema kaebaja IKS v.r § 12 kohane nõusolek, mille andmisest kaebaja sõnaselgelt keeldus. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga.
23.IKS v.r § 10 lg-s 2 oli sätestatud, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tegu on üldise volitusnormiga, mis täpsemate erinormide puudumisel annab aluse töödelda isikuandmeid seaduses sätestatud avaliku ülesande täitmiseks. Vanglas julgeoleku tagamine ja selleks vajaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimine on vangla pädevuses ja ülesandeks (VangS § 64 lg-d 1 ja 4, § 66). Seega oli vastustajal õiguslik alus kaebaja isikuandmeid töödelda. Küsimused, kas, mil määral ja milliseid töötlemisviise kasutades on isikuandmete töötlemine, sh avalikustamine vajalik, on küsimused, mis tuleb otsustada isikuandmete töötlemise põhimõtteid (IKS v.r § 6) ja täidetava avaliku ülesande eripärasid arvestades. Haldusorgan peab ka haldusmenetluses neist põhimõtetest juhinduma (HMS § 7 lg 4 (kuni
14.märtsini 2019 kehtinud redaktsioonis)).
24.Kaebaja kambrikaaslase vastu algatatud distsiplinaarmenetluses oli kaebaja seletus kui tunnistaja ütlus HMS § 38 lg 2 mõttes üheks tõendiks teiste seas. Kaebaja seletuse käsitamist tunnistaja ütlusena ei väära see, et seletus võidi anda enne vangla poolt distsiplinaarmenetluse formaalset algatamist. Omavahel põrkuvad kaks vastandlikku õigust. Esiteks, kaebajal oli õigus nõuda, et tema nime ei avaldataks kambrikaaslasele, s.o tema tahteks oli vältida oma nime seostamist konkreetsete väidetega. Teiseks, kambrikaaslasel oli õigus teada, milliste asjaolude ja neid tõendavate tõendite alusel talle distsiplinaarmenetluse tulemusel võidakse karistus määrata. See teadmine võimaldab tal mh tõhusalt kasutada oma õigust olla ära kuulatud (HMS § 37 lg 1, § 40 lg 1). Distsiplinaarmenetluse tulemus võib intensiivselt riivata kinnipeetava õigusi (vt VangS § 63 lg 1).
25.Kolleegiumi hinnangul on vangla nimetatud vastandlike õiguste vahel leidnud kohase tasakaalu. Vangla on otsust tehes võtnud arvesse kambrikaaslase ohtlikkuse taset ning seda, et kaebaja viibis kambrikaaslasega kahekesi kambris. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja seletus ei olnud kambrikaaslase teo avastamise ajendiks ning kambrikaaslane võttis süü omaks, ei olnud kaebaja anonüümsus tema julgeoleku tagamiseks vajalik (HKMS § 231 lg 6). Eeltoodud seisukohta ei väära ka asjaolu, et vastustaja on halduskohtu istungil möönnud, et kaebaja nime distsiplinaarmenetluse protokollist välja jätmisel ei oleks tõenäoliselt midagi juhtunud. Samuti ei mõjuta eelöeldut vastustaja halduskohtu istungil antud selgitus, et kambrikaaslast distsiplinaarmenetluse tulemusel lõppastmes ei karistatud, st kambrikaaslase õiguste riive ei olnud haldusmenetluse tulemusel intensiivne.
26.Kuna vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, pole vaja analüüsida seda, kas kahjunõudega seotud sündmus toimus, millist kaebaja õigushüve võidi riivata, kas esineb põhjuslik seos, kas vastustaja on süüdi ning kas mittevaraline kahju tuleks hüvitada rahas. 7(8)
3-17-1276
III
27.Eeltoodust tulenevalt tuleb Tartu Vangla kassatsioonkaebus rahuldada ja jätta kaebaja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ning jätab jõusse halduskohtu otsuse, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 6). Tartu Vangla oli kautsjoni tasumisest vabastatud (HKMS § 107 lg 9) ega ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja oli riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastatud ning tema võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
28.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime ja Tartu Vangla eluosakondade numbrid tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.