Rain Soe kaebus Keskkonnainspektsiooni 04.04.2017. a ettekirjutuse nr 0000169 ja Keskkonnainspektsiooni 08.05.2017. a vaideotsuse tühistamiseks ja sunniraha rakendamise keelamiseks, alternatiivselt 04.04.2017. a ettekirjutuse nr 0000169 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 11.05.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Rain Soe apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant – Rain Soe, volitatud esindaja Feliks Luiksaar Vastustaja – Keskkonnainspektsioon, volitatud esindaja Väino Linde
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.05.2018. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 23.05.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Keskkonnainspektsiooni (KKI) 23.09.2016. a otsusega väärteoasjas nr 940015001450 (I kd tl 126–135) karistati Rain Soed jäätmeseaduse (JäätS) § 1201 lg 1 rikkumise eest rahatrahviga 1 000 eurot. Otsusest nähtub, et R. Soe kogus, ladustas ja töötles (demonteeris romusõidukitelt osasid) romusõidukeid ja nende osasid ajavahemikul 2012. a lõpust kuni 2016. a märtsini selleks mitte ettenähtud kohas (Võrumaal Rõuge valla Lauri küla Laurisoe ja Raini kinnistutel), omamata jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi, rikkudes sellega JäätS § 73 lg 2 punkte 2, 3 ja 4, § 19 lg 4 ja § 99 lg 1. R. Soe KKI otsust ei vaidlustanud ja see jõustus 10.10.2016.
2.KKI kontrollis 08.11.2016 Laurisoe ja Raini kinnistuid, mille kohta koostati objekti kontrollimise protokoll nr 1067326 (I kd tl 183–189). KKI teavitas 17.11.2016 R. Soed haldusmenetluse alustamisest kontrolli käigus tuvastatud romusõidukite nõuetekohaseks käitlemiseks ja ebaseaduslikult ladustatud jäätmete likvideerimiseks (I kd tl 24–25).
3.KKI 04.04.2017. a ettekirjutusega nr 0000169 (I kd tl 17–22) pandi R. Soele kohustus lõpetada koheselt Laurisoe ja Raini kinnistutel romusõidukite töötlemine (lammutamine). Samuti kohustati kaebajat andma Laurisoe ja Raini kinnistutel olemasolevad romusõidukid ja nende osad üle jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale isikule, kellel on õigus romusõidukeid vastu võtta ning määrati kohustuste täitmise tähtajaks 15.09.2017. Ettekirjutuses hoiatati R. Soed, et ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmisel võidakse korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 2 kohaselt ettekirjutus täita asundustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS) sätestatud vahenditega ja korras.
4.R. Soe esitas ettekirjutuse peale vaide. Keskkonnainspektsiooni vaideotsusega (I kd tl 8-10) jäeti vaie rahuldamata.
08.05.2017. a
5.Kaebaja taotlusel peatati Tartu Halduskohtu 20.07.2017. a määrusega (II kd tl 143) menetlus asjas kuni kaebaja poolt MB Service osaühingu juhatuse liikmena Keskkonnaametile esitatud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotluses haldusmenetluse lõppemiseni.
6.Keskkonnaameti 03.08.2017. a korraldusega nr 1-3/17/2047 (II kd tl 147–149) anti MB Service OÜ-le ohtlike jäätmete käitluslitsents nr 0466 (II kd tl 150–151).
9.Tartu Halduskohus jättis 11.05.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus ettekirjutuses ja vaideotsuses esitatud põhjendustega ning leidis, et vaidlustatud ettekirjutus ei ole tühine, see on täidetav ja kaebaja poolt õigusvastaselt täitmata. Halduskohus selgitas, et objektiivses õiguses käsitletakse romusõidukitena liiklusseaduse § 2 punktides 36 ja 40 kirjeldatud maastiku- ja mootorsõidukitest ning nende osadest moodustunud jäätmeid. Halduskohtu hinnangul on ilmne ja selge, et romusõidukid on õiguslikult võrdsustatud jäätmetega koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega. Vaidlustatud ettekirjutus puudutas romusõidukeid, mille käitlemise eest kaebajat karistati 23.09.2016 väärteokorras JäätS § 1201 järgi jäätmete käitlemise nõuete rikkumise eest ning mis on loetletud ja kajastatud 08.11.2016. a objekti kontrollimise protokollis.
Kuna kaebaja on mh mootorsõidukite hoolduse ja remondi valdkonnas tegutsev ettevõtja temaga seotud juriidilise isiku kaudu, siis ei pidanud halduskohus kaebaja väiteid vaidlustatud ettekirjutuse arusaamatusest eluliselt usutavaks. Tõendite kogum tõendab üheselt kaebaja poolt jäätmete käitlemist, mitte aga vallasvara kordategemise majanduslike kaalutluste väljaselgitamisega tegelemist. Kaebaja tegevus jäätmeloa ja jäätmete käitluslitsentsi taotlemisel tõendab ettekirjutuse põhjendatust, vaatamata kaebaja poolt menetlusdokumentides oma tegevuse teisiti põhjendamisele. Halduskohus leidis, et kaebajale pidi juba KKI 07.12.2016. a vastuse saamisel olema selge, et romusõidukite töötlemine tuleb lõpetada ja romusõidukid ning nende osad tuleb hiljemalt määratud tähtpäevaks anda üle selleks õigustatud isikule. Kuna kaebaja kasutas vastustajaga suhtlemisel õigusnõustajat, siis ei ole halduskohtu hinnangul kahtlust, et tegelikkuses olid käimasoleva haldusmenetluse alustamise tekkepõhjused kaebajale selged, kui ta ei saanud neist aru juba 08.11.2016 läbi viidud kontrollimise käigus, milles ta ise osales. Halduskohus leidis, et vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, keelamise nõue on alusetu ja sunniraha proportsionaalne arvestades kaebaja poolt pärast väärteokorras karistamist samalaadse õiguserikkumise tunnustega tegevuse jätkamist. Ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõue ei ole põhjendatud ja kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas 05.06.2018 Tartu Halduskohtu 11.05.2018. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada KKI 04.04.2017. a ettekirjutus nr 0000169. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, kuivõrd kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, valikuliselt ja ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei ole otsuse tegemisel olnud erapooletu. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei selgu kohtuotsusest, millist materiaalõiguse normi ja milliste asjaolude kohta kohus kohaldab. Kohus ei ole otsuses näidanud, milliste õigusaktide alusel on ta jõudnud järeldusele, et vastustaja ettekirjutus on seaduslik ja põhjendatud ning ka üheselt arusaadavalt täidetav. Kaebaja on seisukohal, et temal ei olnud võimalik täita KKI 04.04.2017. a ettekirjutust, kuna see ei vasta HMS § 63 lg 2 p 5 nõuetele, sest sellest ei selgu konkreetsed kohustused ja selle punktid on vastukäivad. Ettekirjutust ei ole võimalik täita, kuna kaebaja ei tea, milliste sõidukite kohta see käib. Kaebaja leiab, et KKI ettekirjutus ei ole haldusotsustusena kontrollitav ja on seetõttu ebaseaduslik. Kaebaja on kõikides eelnevates menetlustes kinnitanud, et ta ei oma romusõidukeid ega käitle jäätmeid. Kaebaja hinnangul on halduskohus asunud täielikult ebaõigele ja tõendamata seisukohale, et ettekirjutus on selge ja üheselt arusaadav ja et vaidlustatud haldusakt ei ole õigustühine. 25.03.2019 esitatud täiendavas seisukohas märgib kaebaja, et asjaolu, et ta taotles tema osalusel ettevõttele jäätmeloa ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi, ei tõenda mingil määral tema teadlikkust mingite õigusnormide rikkumisest. Kaebaja selgitab, et kuna vastustaja on teda aastaid põhjendamatult survestanud, soovis ta vähemalt jäätmeloa ja käitluslitsentsi saamise kaudu saavutada õigusrahu, st vastustaja alusetu tegevuse lõpetamise tema suhtes. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et ettekirjutus oli ebakonkreetne ja oluliste põhjendamispuudustega ning vastustaja ei ole esitanud ka uusi põhjendusi selle kohta, millest konkreetselt haldusorgan ettekirjutuse tegemisel juhindus.
11.Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab oma vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus on
põhjendamatu, üles ehitatud faktiliselt ebaõigetele väidetele ja seadusnormi väärale tõlgendamisele. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KKI ettekirjutus on õigustühine, ei ole selge ega tavamõistusega inimesele üheselt arusaadav ega täidetav. Ettekirjutuse esimene punkt keelab õigusvastase tegevuse jätkamise ja teine punkt kohustab tegevuseks õiguspärasel viisil ehk tekkinud õigusvastase olukorra õiguspäraseks lahendamiseks. Vastustaja jagab halduskohtu seisukohta, et kuivõrd kaebaja on mh mootorsõidukite hoolduse ja remondi valdkonnas tegutsev ettevõtja temaga seotud juriidilise isiku kaudu, mida tõendab ka asjas kogutud tõendite kogum Laurisoe ja Raini kinnistule kogutud remondivajadusega sõidukitest, siis ei saa pidada eluliselt usutavaks kaebaja väiteid vaidlustatud ettekirjutuse arusaamatusest temale kui kinnistute kasutamiseks õigustatud isikule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Toimikute materjalide ja halduskohtu otsuses toodud põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks halduskohus käesoleva lahendi tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud ebaõigesti tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Vaidlustatud otsusest nähtuvad selgelt kohtu põhjendused, halduskohtu järeldused ja seisukohad on jälgitavad ning põhjendatud. Vaidlustatud lahendis on halduskohus tähelepanu pööranud käesolevas asjas olulistele küsimustele. Samuti on halduskohus igati analüüsinud kaebaja seisukohti, mis vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust omasid. See, et kaebajale ei pruugi halduskohtu seisukohad meeldida, kuna esitatud kaebus jäeti rahuldamata, ei tähenda veel seda, et halduskohtu otsus oleks põhjendamata, selles oleksid tõendid jäetud hindamata ning selle tõttu jõudis halduskohus otsuses valedele lõppjäreldustele. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et kuna halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse- ja kohtumenetluse norme, ei ole ta saanud kohtult vajalikku kaitset vastustaja õigusvastase tegevuse eest. Samuti ei ole asja materjalide pinnalt võimalik asuda seisukohale, et halduskohus ei ole olnud otsuse tegemisel erapooletu.
14.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Keskkonnainspektsiooni 23.09.2016. a otsusega väärteoasjas karistati R. Soed JäätS § 1201 lg 1 rikkumise eest 250 trahviühiku ulatuses rahatrahviga 1 000 eurot. Otsuse kohaselt R. Soe kogus, ladustas ja töötles (demonteeris romusõidukitelt osasid) romusõidukeid ja nende osasid ajavahemikul 2012. a lõpust kuni 2016. a märtsini selleks mitte ettenähtud kohas (Võrumaal Rõuge valla Lauri küla Laurisoe ja Raini kinnistutel), omamata jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi, millega rikkus JäätS § 73 lg 2 punkte 2, 3 ja 4, § 19 lg-t 3 ja § 99 lg-t 1. Viidatud väärteokorras karistamise otsus on jõustunud maakohtule kaebust esitamata 10.10.2016. Keskkonnainspektsioon kontrollis 08.11.2016 uuesti Rõuge vallas Lauri külas Laurisoe ja Raini kinnistuid, mille kohta koostati objekti kontrollimise protokoll nr 1067326 ja alustati kaebaja suhtes haldusmenetlus nr 0000169 kontrolli käigus tuvastatud romusõidukite nõuetekohaseks käitlemiseks ja ebaseaduslikult ladustatud jäätmete likvideerimiseks. Keskkonnainspektsioon teavitas 17.11.2016 R. Soed haldusmenetluse alustamisest. Keskkonnainspektsiooni Võrumaa büroo 04.04.2017. a ettekirjutusega nr 0000169 tehti R. Soele järgmine ettekirjutus: lõpetada kohe Laurisoe ja Raini kinnistutel romusõidukite töötlemine (ehk lammutamine) ja anda olemasolevad romusõidukid ja nende osad hiljemalt 15.09.2017 üle jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale isikule, kellel on õigus
romusõidukeid vastu võtta. Ettekirjutuses hoiatati R. Soed, et ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmisel võidakse KorS § 28 lg 2 kohaselt ettekirjutus täita ATSS-s sätestatud vahenditega ja korras. R. Soele selgitati, et romusõidukite töötlemise jätkamisel rakendatakse KorS § 28 lg 2, JäätS § 1193 ja ATSS § 8 lg 1 alusel sunniraha summas 2 000 eurot. Romusõidukite ja nende osade tähtaegselt jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale isikule üle andmata jätmisel rakendatakse KorS § 28 lg 2, JäätS § 1193 ja ATSS § 8 lg 1 alusel sunniraha summas 5 000 eurot.
15.Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja jätkuvalt, et tema suhtes 04.04.2017 tehtud ettekirjutus on õigustühine, kuna ei ole tavamõistusega inimesele arusaadav ega täidetav. Ringkonnakohus kaebaja niisuguse seisukohaga ei nõustu ja leiab, et vaidlusalune õigusakt ei ole tühine. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi on üks haldusakti tühisuse alustest see, kui aktist ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda haldusakti ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Riigikohtu halduskolleegium selgitas samuti, et haldusakti tühisuse eelduseks on see, et haldusaktis esinevad puudused oleksid ilmselged (vt RKHK 12.12.2017. a otsus asjas nr 3-11-1355, p 19). Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (vt RKHK 15.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p 12 ja 07.03.2003. a määrus asjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutusel ei esine ringkonnakohtu hinnangul ilmselgeid puudusi seoses kaebaja õiguste ja kohustustega ega ka nende kohustuste täidetavusega. 04.04.2017. a ettekirjutuse esimene punkt keelab sisuliselt õigusvastase tegevuse jätkamise ja teine punkt kohustab tegevuseks õiguspärasel viisil ehk tekkinud õigusvastase olukorra õiguspäraseks lahendamiseks. Täpsemalt tehti kaebajale ettekirjutus lõpetada kohe Laurisoe ja Raini kinnistutel romusõidukite töötlemine (ehk lammutamine) ja anda olemasolevad romusõidukid ning nende osad hiljemalt 15.09.2017 üle jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale isikule, kellel on õigus romusõidukeid vastu võtta. Seega on kaebajale seatud kohustused sõnastatud lihtsalt ja selgelt ning ettekirjutuses ei ole kasutatud võõrsõnu ega juriidilisi termineid. Seega ei ole ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused vastukäivad ja ettekirjutus on täidetav sel moel, et romusõidukite lammutamise asemel tuleb nad õigustatud isikule üle anda. Kaebajale pandud kohustus on seega selge ja üheselt arusaadav. Ettekirjutusest on samuti arusaadav, et see puudutab romusõidukeid, mille käitlemise eest karistati kaebajat 23.09.2016. a otsusega väärteokorras JäätS § 1201 järgi jäätmete käitlemise nõuete rikkumise eest, mis on loetletud ja kajastatud 08.11.2016. a objekti kontrollimise protokollis. Ettekirjutus on selge ka selles mõttes, et sellega kohaldati kaebaja suhtes ühte riikliku järelevalve üldmeetmest, milleks on KorS § 28 lg 1 kohane ettekirjutus ja sunnivahendi kohaldamine. Pädeval korrakaitseorganil on ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Käesoleval juhul on Keskkonnainspektsiooni 17.11.2017. a teatega haldusmenetluse alustamisest tõendatud, et vastustaja luges väärteomenetluse materjalide alusel käesolevas asjas vaidluse all olevas haldusmenetluses tõendatuks, et avaliku korra eest vastutavaks isikuks Laurisoe ja Raini kinnistutel on R. Soe, kes kogus, ladustas ja töötles romusõidukeid selleks mitteettenähtud kohas ning omamata asjakohast jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi. Viidatud teate kohaselt alustati haldusmenetlust nimetatud kinnistutel väärteomenetluses ja 08.11.2016. a kontrollimisel tuvastatud romusõidukite nõuetekohaseks käitlemiseks ja ebaseaduslikult ladustatud jäätmete likvideerimiseks.
Keskkonnainspektsiooni 07.12.2016. a vastusega kaebaja esindaja taotlusele (I kd tl 27–28) on tõendatud, et vastustaja tuvastas 08.11.2016 Raini ja Laurisoe kinnistute kontrollimisel, et kinnistutel hoiustatakse jätkuvalt hulgaliselt erinevas seisukorras R. Soe nimele registreerimata sõidukeid ning Raini kinnistul asuvas hoones on lammutamistunnustega mootorsõidukid ja nende kered. Eeltoodust nähtuvalt on ettekirjutuse andmise faktiline alus seetõttu samuti selge ja selleks on R. Soe väärteoasja otsuses JäätS § 1201 lg 1 järgi tuvastamist leidnud ja tema poolt toime pandud jäätmete käitlemise nõuete rikkumine. Kuna sama objekti kontrollimisel 08.11.2016 tuvastati uus samasisuline korrarikkumine kaebaja poolt, mis on fikseeritud objekti kontrollimise protokollis nr 1067326, siis alustaski KKI KorS § 28 lg-le 1 tuginedes vaidlusalust haldusmenetlust, mille alustamise teade edastati 17.11.2016 kaebajale ja mis lõppes vaidlustatud ettekirjutuse andmise ning kaebaja vaide vaideotsusega rahuldamata jätmisega.
16.Arvates 07.09.2016 esitatud väärteoasja vastulausest rõhutab kaebaja jätkuvalt, et ta ei ole tema arvates jäätmeid käitlev isik ja ta ei käsitle ka oma vara jäätmete ja romusõidukitena. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega, mille kohaselt mõistetakse objektiivses õiguses romusõidukitena liiklusseaduse § 2 p-des 36 ja 40 kirjeldatud maastiku- ja mootorsõidukitest ning nende osadest moodustunud jäätmeid. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/53/EÜ kasutatakse mõistet „kasutuselt kõrvaldatud sõiduk“, mis on direktiivi 75/442/EMÜ art 1 p a tähenduses jäätmetena käsitletav sõiduk ehk mistahes ained või esemed, mille valdaja kõrvaldab või on kohustatud kõrvaldama kehtivate siseriiklike õigusaktide kohaselt. Neil asjaoludel on ilmne ja selge, et romusõidukid liiklusvaldkonnast ehk vrakid on õiguslikult võrdsustatud jäätmetega koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega. Vaidlust ei saa olla selles, et väärteoasjas tehtud jõustunud otsusega on tõendatud, et sõidukid, mille käitlemise eest kaebajat karistati, on õiguslikus mõttes jäätmed, mida kaebaja ei tohtinud enne ega tohi käidelda ka pärast väärteoasjas tehtud otsuse jõustumist. Asjas kogutud tõendite kogum tõendab kaebaja poolt samasisulise õiguserikkumise toimepanemist ka 08.11.2016. Ringkonnakohus nõustub neil asjaoludel KKI ja halduskohtu järeldustega sõidukite vrakkide romusõidukitena ehk jäätmetena määratlemisest. Vastustaja on samuti vaidlusaluses haldusmenetluses samade kriteeriumide alusel ettekirjutuses ja selle aluseks olnud dokumentides õigesti tuvastanud kaebaja poolt romusõidukite töötlemise, mis on ühtlasi olnud aluseks ka kaebaja kohustamiseks nende õigustatud isikule üleandmiseks. Nõustuda tuleb ka vastustaja käsitlusega selle kohta, milliste tunnuste alusel tehti järeldus, et haldusmenetlus puudutas just omanike (sh registrijärgsete omanike) poolt kasutuselt kõrvaldatud sõidukeid ehk romusõidukeid. Romusõiduki või vanasõiduki erisus on sätestatud Vabariigi Valitsuse 17.06.2010. a määrusega nr 79 „Mootorsõidukitest ja nende osadest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad“. Nimetatud määruse § 1 lg 3 kohaselt ei kohaldata määrust keskkonnasõbralikul viisil hoitavatele vanasõidukitele ja nende osadele, mille all mõeldakse ajaloolisi, kollektsionääridele huvi pakkuvaid või kultuuriväärtust omavaid sõidukeid, mis on kasutusel, kasutusvalmis või osadeks lahti võetud. Asjas kogutud tõendid ei tõenda kogumis kuidagi sellele vanasõiduki erisusele tuginemise võimalust vaidlusaluses haldusasjas. Ka ringkonnakohtu hinnangul saab määrusest nr 79 järeldada, et romusõidukid on kõik mootorsõidukid, mis on jäätmeteks muutunud ja jäätmeseaduse mõttes (§ 25 lg 3 p 3) jäätmed, ehk mis põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Ka apellatsioonkaebuse kohaselt puudub iseenesest vaidlus selle üle, et kaebajat on 23.09.2016 karistatud JäätS § 1201 järgi. Seetõttu ei saa olla ka vaidlust selle üle, et väärteoasjas tehtud
jõustunud otsusega on tõendatud, et sõidukid, mille käitlemise eest kaebajat karistati, on õiguslikus mõttes jäätmed, mida ta poleks tohtinud käidelda.
17.Seda, et R. Soe ettekirjutusest aru sai, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka tema tegevus pärast vaidlusaluse ettekirjutuse saamist. Nimelt taotles ta ja sai ettevõttele, mille juhatuse liikmena ta tegutseb, nii jäätmeloa kui ohtlike jäätmete käitluslitsentsi. Samuti on kaebaja vaieldamatult mootorsõidukite hoolduse ja remondi valdkonnas tegutsev ettevõtja, mida tõendab ka asjas kogutud tõendite kogum kaebaja poolt Laurisoe ja Raini kinnistule kogutud remondivajadustega sõidukitest. Seega ei saa pidada eluliselt usutavaks kaebaja väiteid vaidlustatud ettekirjutuse arusaamatusest temale, kui kinnistute kasutamiseks õigustatud isikule. Nagu juba märgitud, on kaebaja äriregistri andmetel MB Service OÜ juhatuse liige, mille autolammutuskojale Laurisoe autolammutus anti jäätmeluba perioodil 17.10.2017–02.08.2022 vrakkide demonteerimiseks, sh romusõidukitest tekkivate jäätmete käitlemiseks. MB Service OÜ-le on 03.08.2017 antud ka ohtlike jäätmete (sh romusõidukite) käitluslitsents.
18.Kaebaja püüab ka apellatsioonkaebuses romusõidukite kinnistutele kogumist ja ladustamist ning käitlemist kirjeldada mootorsõidukite parkimise, kui õiguspärase tegevusena ning nende lammutamist või neilt osade demonteerimist sõidukite seisundi määratlemisena selleks, et otsustada sõidukite kordategemise majanduslik põhjendatus. Kaebaja käsitluse kohaselt on nii väärteomenetluses tema süüditunnistamiseni viinud sõidukid kui ka 08.11.2016 kinnistute täiendaval kontrollimisel fikseeritud sõidukid lihtsalt kordategemise ootel. Tegemist ei olevat romusõidukitega, mida tõendab registreerimismärki 674 AYJ kandev mahtuniversaal, mille kaebaja on korda teinud. Ringkonnakohus märgib, et viimati nimetatud ühe sõiduki kõrval ei vasta asjas kogutud tõendite kogumi kohaselt kaebaja kasutuses olevatelt kinnistutelt KKI poolt avastatud sõidukite vrakid liiklusseaduse mõttes mootorsõidukite tunnustele, mida saaks mootorsõidukile omases tavapärases korras lihtsalt parkida. Parkimine liiklusseaduse mõttes ei ole võrdsustatav romusõiduki hoidmise ja ladustamisega. Tõendite kogum tõendab samuti üheselt kaebaja poolt jäätmete käitlemist, mitte aga tema kasutuses olevatel kinnistutel sõidukite kui vallasvara kordategemise majanduslike kaalutluste väljaselgitamisega tegelemist. Vastupidisel juhul poleks kaebajal vajadust ka ohtlike jäätmete käitluslitsentsi ja jäätmeloa järele. Kaebaja paljasõnalised vastuväited vastustaja poolt kogutud tõenditele ei anna alust tema seisukoha toetamiseks ja ei vasta ka elulise usutavuse kriteeriumile, vaatamata sellele, et asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja poolt 2012. a soetatud üks mahtuniversaal registreerimistunnistuse ja kindlustuspoliisi kohaselt kehtiva liikluskindlustusega tehnoülevaatuse läbinud kaebajale kuuluv mootorsõiduk. Nimetatud mahtuniversaali ega ka teiste sõidukite puhul ei ole ilmselgelt tegemist uunikumiga või erilist taastamist ja kordategemise ajakulu nõudva sõidukiga. Kui see nii oleks, siis tähendaks kogu ladustatud ja demonteeritud romusõidukite kordategemine nende seismist kaebaja kinnistutel veel aastakümneid, mis aga ei ole eluliselt usutav. Samuti tõendab olemasolev tõendite kogum siiski nende sõidukite lammutamist ja/või oluliste osade demonteerimist kaebaja poolt nende kordategemise asemel. Eeltoodut kinnitab ka see, et 2016. a eelpoolnimetatud kinnistutel ladustatud romudest osa on kinnistutelt kas detailide lattu paigutamise või mujale viimise läbi kadunud ja osa romusid on 2016. a lõpuks juurde tulnud. Õige on seega ka halduskohtu hinnang, et vastustaja on romusõiduki ehk jäätme staatuse omistanud kinnistutel paiknenud sõidukitele asjakohaste tõenditega. Kui sõidukite esmase kasutusele võtmise tõendamisel on olulised registriandmed ja registreerimise hetk, siis käesolevas asjas ei saa lähtuda ainult sellest, kas omanik on registris sõiduki lammutamise vastava tõendi võtmisega legaliseerinud või mitte (vt RKHK 19.04.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-1-17, p-d 22 ja 23). Romusõiduki sõidukina kasutamise ehk faktilise kasutuse osas
lasub tõendamiskoormus kaebajal, kui romu valdajal (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.06.2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-1713, p 27). Käesoleval juhul ei ole kaebaja vaidlusaluse ettekirjutuse järeldusi kummutavaid tõendeid ei haldus- ega ka kohtumenetluses esitanud.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.05.2018. a otsuse muutmata.
20.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.