Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-90-16 12. aprill 2017 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest Sergei Maltsevi kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Sergei Maltsev Vastustaja Tallinna Vangla Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51057 Sergei Maltsevi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Sergei Maltsevi kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 18. septembri 2015. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
15.septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51057 ning teha asjas uus otsus.
3.Mõista Tallinna Vanglalt Sergei Maltsevi kasuks välja 500 (viissada) eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012.
4.Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sergei Maltsev (kaebaja) esitas 24. märtsil 2014 Tallinna Vanglale taotluse inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Taotlus registreeriti 27. märtsil 2014. Tallinna Vangla taotlust ei lahendanud.
2.Kaebaja esitas 5. juunil 2014 halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes järgmistel ajavahemikel: 15. märts 2007 kuni 23. märts 2007, 24. oktoober 2007 kuni 30. mai 2008, 21. november 2008 kuni 2. juuli 2009, 19. jaanuar 2010 kuni 10. juuni 2010 ja 28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012. Kaebajat hoiti kuuekohalistes kambrites, kus ühe isiku kohta oli vaid 1,5 m2 vaba pinda. Kambri pindala hulka ei saa arvata WC pindala ega mööblialust pinda. Kaebajal tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli kambris rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg 1 nõuetele ning vähene valgus kurnas silmi. Kaebaja taotles alandamise ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 20 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest, s.o 1185 päeva eest kokku 23 700 eurot.
3.Tartu Halduskohus lõpetas 14. augusti 2014. a määrusega kahjunõude menetluse ajavahemike 15. märts 2007 kuni 23. märts 2007, 24. oktoober 2007 kuni 30. mai 2008, 21. november 2008 kuni
2. juuli 2009 ja 19. jaanuar 2010 kuni 10. juuni 2010 osas kaebetähtaja rikkumise tõttu. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. veebruari 2015. a määrusega halduskohtu 14. augusti 2014. a määruse ning jättis nimetatud ajavahemike osas kaebuse läbi vaatamata. Seega jäi menetlusse ajavahemikku 28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012 puudutav nõue.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 18. septembri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja 675 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri üldpindalast maha arvata. Seevastu WC pindala tuleb kambri üldpindalast maha arvata. Kaebaja viibis 19 päeva kambris, kus ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda. Sellega rikuti õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja vastustaja tegevus oli õigusvastane. Kaebaja viibis 262 päeva kambris, kus ühe isiku kohta oli 2,5-3 m2 põrandapinda. Seejuures tuleb arvestada, et kaebaja pidi järjestikku ruumikitsikuses veetma pikki ajavahemikke ning kaebaja vahistatu staatusest tulenevalt hoiti teda ööpäev läbi lukustatud kambris. Seega tuleb kinnipidamistingimusi 262 päeval pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. 258 päeval, mil kaebajale oli tagatud rohkem kui 3 m2 põrandapinda, ei saa vastustaja tegevust õigusvastaseks pidada. Eeltoodust tulenevalt saab eeldada, et 281 päeval tekkis kaebajale mittevaraline kahju, mis tuleb hüvitada rahas.
5.Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ja kaebus rahuldamata jätta. Vangla põhjendas oma seisukohti järgmiselt. Halduskohus kohaldas ebaõigesti riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-t 3. Kahju hüvitamise taotlus ei ole ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas esitatud tähtajaks. Kuna nimetatud ajavahemikul kambris kaebaja kasutada olnud põrandapind pidevalt muutus, pidi kaebajale kohe olema tuntav võimalik mittevaralise kahju tekkimine. Arvestades, et kaebaja nõue registreeriti Tallinna Vanglas 27. märtsil 2014, saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 27. märtsist 2011. Kaebajale oli tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, sest WC pindala tuleb arvata kambri üldpindala hulka. Kaebajat ei ole inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kinnipidamistingimused kogumis leevendasid oluliselt võimalikust vähesest põrandapinnast tingitud ebamugavustunnet ja välistavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise. Kaebaja ei ole püüdnud esmaste õiguskaitsevahendite abil kahju vähendada.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 15. septembri 2016. a otsusega kohtuotsuse osas, milles kohus kaebajale 675 eurot välja mõistis, ning vähendas hüvitise 190 euroni, muutes samas ka halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus ei ole ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas esitatud tähtajaks. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vastustajale 27. märtsil 2014, siis on tal õigus taotleda hüvitist ajavahemiku 26. märts 2011 kuni 18. aprill 2012 eest. Muus osas tuleb
taotlus jätta läbi vaatamata tähtaja möödumise tõttu. Asjast ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud objektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. Minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris olev WC pind ja mööblialune pind arvesse võtta (haldusasi nr 3-3-1-42-15, p 17). Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis 232 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi kohta leidnud, et kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, siis tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (Ananayev vs. Venemaa, p 145 ja Tunis vs. Eesti, p-d 43- 49). Kuna kaebaja kinnipidamine ülerahvastatud kambris kujutab endast inimväärikuse alandamist, siis tuleb talle välja mõista ka hüvitis mittevaralise kahju eest. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ülerahvastatud kambris viibimiste kestust ja seda, kui palju erines kambris isiku kohta põrandapinna suurus EIK praktikas ette nähtud miinimumsuurusest. Kaebaja on viibinud ülerahvastatud kambrites ka üsna pikka aega järjest nt korraga 23, 29, 63 ja 91 päeva ning Tallinna Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 190 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja leidis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on kahju hüvitamise nõude tähtaegsuse kohta teinud kaks vastandlikku lahendit. 26. septembri 2015. a määruses pidas kohus kaebaja kahju hüvitamise nõuet ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas tähtaegseks. Hüvitis 190 eurot on tema õiguste rikkumise kompenseerimiseks ebapiisav.
8.Tallinna Vangla ei soovinud kaebaja kassatsioonkaebusele vastata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Esmalt märgib kolleegium, et kuigi ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas mittetähtaegseks, siis otsuse resolutsioon seda ei kajasta. Otsuse resolutsioonis on kohus kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest välja mõistnud 190 eurot kahjutasu. Eelnevast tulenevalt on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas samuti menetluses. Samas ei ole nimetatud ajavahemiku arvestamine või arvestamata jätmine määrava tähtsusega kaebajale kahju hüvitise määramisel, kuna kaebaja viibis sel ajavahemikul vaid 22 päeva kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kusjuures ruumikitsikuses oli kaebaja sunnitud veetma järjestikku vaid mõne päeva.
10.Kaebaja on leidnud, et hüvitis on liiga väike. Seega keskendub kolleegium küsimusele, kas ringkonnakohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse kõiki asjakohaseid kaalutlusi. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis
(haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited).
11.EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ning seal toodud viited). Selles lahendis arendas EIK edasi mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK art 3 nõuetest. Suurkoda asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka (p 114). Arvestades eeltoodud lahendit, muutis kolleegium hiljutise lahendiga asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Samas lahendis selgitas kolleegium veel kord viitega haldusasjas nr 3-3-1-42-15 tehtud lahendile (p 25), et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium oluliseks arvesse võtta seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused viibida kambrist väljas. Kolleegium viitas lahendile haldusasjas nr 3-3-1-42-15 ja märkis, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
12.Ringkonnakohus on oma lahendis lähtunud EIÕK art-le 3 vastava kambripinna suuruse arvestamisel kolleegiumi otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 toodud juhtnöörist, et WC pindala tuleb arvestada kambripinna hulka. Lähtudes muudetud kohtupraktikast, on kaebaja veetnud vaidlusalusel ajavahemikul ca 280 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli WC pindala arvestamata alla 3 m2, sealhulgas kaks eristatavat pikemat ajavahemikku kestsid mitmeid kuid (46 ja 86 järjestikusel päeval oli kaebaja kasutuses enamjaolt 2,61 m2 ning mõnel päeval ka 2,33 m2). Kuuekohalised kambrid olid kokkuvõttes ca 3 m2 väiksemad, kui EIK üldjuhul inimväärseks peab. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kaebaja viibis sel ajal režiimil, kus tal oli võimalik kambrist väljas viibida ainult ühetunnise jalutuskäigu ajal.
13.Kolleegium leiab, et eespool kirjeldatud asjaoludel on kohane hüvitis ruumikitsikuses veedetud aja eest 500 eurot. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 18. septembri 2015. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsuse. Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 500 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012.
14.Pooled ei ole menetluskulude dokumente esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seetõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.