Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 20.02.2025, Tartu 3-22-2401 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks seoses 07.08.2022 toimunud kambri läbiotsimisega ja 26.01-03.02.2022. a isolatsiooniga Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja ‒ X.X. Vastustaja/apellant ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale vastuapellatsioonkaebuse lisad 13-l lehel ja kaebaja poolt ringkonnakohtule saadetud Tartu Ringkonnakohtu 25.03.2024. a ja 20.06.2024. a määrused.
2.Jätta X.X.-i 16.01.2025. a taotlus läbi vaatamata.
3.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega mõisteti Tartu Vanglalt X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 144 eurot ja kokku hüvitis 154.50 eurot ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 72 eurot ja kokku seega hüvitis summas 82.50 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 20.02.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 05.09.2022 Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse (tl 14-15). Justiitsministeerium edastas kaebaja taotluse vastustajale. Taotluse menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid seisukohti ja selgitusi (tl 23-28).
1.1.Kaebaja nõudis kahju hüvitamist kahel alusel - 07.08.2022. a läbiotsimise käigus kaebaja asjade äravõtmine (küünetangid, sh 26.08.2022 anti tagasi valed ja kasutamiseks kõlbmatud küünetangid, raseerimisvahendid, pastapliiatsid, kaustik koos fotoga, Eesti Vabariigi põhiseadus) ja isiklike asjade lõhkumine (ravigeel, prillid), millega tekitati kaebajale varaline kahju ning seoses küünetangidega ka mittevaraline kahju ning ajavahemikul 26.01-
03.02.2022 toimunud kaebaja kambrisse lukustamine, millega vangla põhjustas kaebajale mittevaralise kahju.
2.Tartu Vangla jättis 31.03.2023. a otsusega nr 1-13/304-4 (tl 32-35) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja esitas seoses läbiotsimisega mh järgmised põhjendused: küünetange oli kambris rohkem kui lubatud; kaebaja küünetangid tagastati 26.08.2022; tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, millisele kirjeldusele vastasid kambrist ära võetud küünetangid; ametnikud kinnitasid, et kaebajale tagastati needsamad küünetangid, mis tema kambrist ära võeti; praktikas hoitakse äravõetud esemeid koos ettekandega teistest esemetest eraldi, üldjuhul on need koos ettekandega pakendatud kilekotti; äravõetud esemeid ei panda ühtekokku või läbisegi teistelt kinnipeetavatelt ära võetud esemetega; kui samad küünetangid on kaebajal olnud alates 2014. a, siis on võimalik, et need on nürid; ühekordsed raseerijad ja pastapliiatsid võeti ära koguses, mis ületas kambris lubatut; lubatud on 7 ühekordset raseerijat ja 50 kirjutusvahendit (pastapliiats, värvipliiats, harilik pliiats); ära võeti 60 ühekordset raseerijat ja 21 pastapliiatsit; kaebaja on alates 01.01.2018 ostnud vangla kauplusest ühe pastapliiatsi ja ei ole ostnud ühekordseid raseerijaid; pastapliiatsid võis kaebaja saada kirja teel, kuid raseerijate saatmine kirjaga ei ole lubatud; kaustiku ja raamatu äravõtmine ei ole tõendatud; kambris oli hulgaliselt olmeprügi ja kaebajale anti võimalus vajalikud asjad nende seast välja võtta; kaustik võis jääda olmeprügi hulka; tõendatud ei ole, et prillid läksid katki läbiotsimise käigus; ametnikud ei pannud asju kappi või riiulile tagasi; kaebaja sai 09.11.2022 vanglalt uued prillid; tõendatud ei ole, et meditsiiniosakond andis kaebajale seljavalu tõttu geeli või et see läks läbiotsimise käigus ümber.
2.1.Seoses kambri lukustamisega põhjendas vastustaja, et kaebaja eraldamine ei olnud tingitud tema haigestumisest, vaid kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga. Vanemõde A. Ruubel selgitas seda kaebajale. Kaebaja ei olnud vaktsineeritud ja tema eraldamine oli teiste isikute nakatumise riski vähendamise eesmärgil põhjendatud.
3.Kaebaja esitas 09.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse kahju 1200 euro hüvitamise nõudes järgmistel alustel: 1) varaline kahju 263,30 eurot - kaebajalt võeti 07.08.2022 ära küünetangid, kaustik, 21 pastapliiatsit, 60 ühekordset žiletitera, põhiseadus (raamat) ning lõhuti kaebaja prillid; 2) mittevaraline kahju 937,70 eurot seoses väärikuse alandamise, vabaduse võtmise ja tervise kahjustamisega - kaebajal ei olnud 07-26.08.2022 küünetange ja pärast seda anti talle valed küünetangid; kaebaja viibis 26.01-03.02.2022 lukustatud kambris, ei saanud kasutada dušši, jalutada, raamatuid ja ajalehti lugeda, helistada ja kasutada keedetud vett.
3.1.Kaebuse kohaselt tehti 07.08.2022 kaebaja kambris nr 481 läbiotsimine, mille käigus võeti ära kaebaja kambrikaaslasele kuulunud sinised jalanõud ja C-vitamiini purk ning kaebajale kuulunud küünetangid, raseerimisvahendid, pastapliiatsid ja kaustik. Läbiotsimise käigus lõhuti kaebaja prillide sang. Ettekanne koostati nii, nagu oleks kaebaja olnud kambris üksi. Kaebaja esitas vanglale taotluse ettekande tühistamiseks ja esemete tagastamiseks, kuid seda pole tehtud.
3.2.Varaline kahju on kokku 263,30 eurot: küünetangid 4,30 eurot, kaustik 1 euro, pastapliiatsid 21 tk kokku 75 eurot, žiletiterad 60 tk kokku 81 eurot, prillid 67 eurot, põhiseadus (raamat) 35 eurot. Mittevaraline kahju tekkis sellest, et kaebajal ei olnud 0726.08.2022 küünetange ja pärast seda anti talle valed küünetangid.
3.3.26.01.2022 lukustati kaebaja kambrisse nr 481 ja ukse kõrvale kleebiti silt COVID-19. Järgmisel päeval tehti kaebajale koroonatest, see oli negatiivne. Testi tulemus öeldi kaebajale alles 03.02.2022. Testi tulemus pidi selguma kohe ning kaebaja oleks tulnud kohe vabastada. Kaebaja viibis lukustatud kambris seadusevastaselt, teda ei lastud duši alla pesema, jalutama, ei antud keedetud kuuma vett, raamatuid ega ajalehti. Kaebaja psüühikale ja tervisele mõjus lukustamine halvasti.
3.4.Kaebaja vaidles vastu sellele, et ta oli lukustamisega nõus. Valvur tuli kambri uksele ja ütles, et kaebaja on olnud kontaktis koroonahaigega ja keeldus ütlemast, kes see on. Kaebaja ei nõustunud sellega, et ta oli kokku puutunud koroonapositiivse kinnipeetavaga, kuna ta koridoris ei liigu. Kui see haige liikus koridoris, siis oleks tulnud lukustada terve osakond. Kaebaja ei olnud küll vaktsineeritud, aga ta põdes koroonat 25.10-21.11.2021. Kuna ta põdes koroonat pikalt, siis tekkis tal immuunsus.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 26.01.2024. a otsusega kaebuse osaliselt, mõistis Tartu Vanglalt X.X.-i kasuks välja hüvitise kokku summas 154,50 eurot (varalise kahju hüvitis ära võetud pastapliiatsite eest 10,50 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis seoses 26.01-03.02.2022. a isolatsiooniga 144 eurot). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
4.1.Kohtu hinnangul on põhjendatud ja tuleb rahuldada kaebaja taotlus isolatsiooniga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja liikumisvabadus oli piiratud. Kaebaja kambri uks oli kogu perioodi jooksul pidevalt lukustatud. Kaebaja ei saanud teostada VangS § 8 lg 1 sätestatud õigust liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja kasutada ka võimalusi, mille eelduseks on liikumine osakonna piires. Vastustaja selgitas, et kaebaja õiguste piiramise õiguslikuks aluseks oli VangS § 8 lg 2. See säte ütleb, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral muuhulgas kambreid lukustada VangS § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult.
4.2.Kohtu hinnangul piiras vastustaja kaebaja õigusi õigusvastaselt. VangS § 8 lg-s 2 nimetatud kirjalik otsus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele, kuna vastustaja tegi otsuse, mis olulisel määral piiras kaebaja õigusi. Haldusakti või kirjalikku otsust kaebaja õiguste piiramise kohta antud ei ole. Kohus ei nõustu vastustajaga, et asjas kohaldub HMS § 55 lg-s 2 sätestatud erand, mille järgi haldusakti võib anda muus kui kirjalikus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Praegusel juhul on erinormiks VangS § 8 lg 2, mis nõuab kirjalikku otsust ja HMS § 55 lg-s 2 ette nähtud võimalust ei saa kasutada, kui erinorm nõuab selge sõnaga kirjalikku otsust. Samuti ei saa HMS § 55 lg-s 2 nimetatud edasilükkamatut korraldust tõlgendada nii, et see hõlmab ka isiku õiguste olulist piiramist pikema perioodi jooksul. Õiguskirjanduses leitakse, et edasilükkamatu korraldusena, kui on lubatud kõrvale kalduda kirjaliku vormistamise nõudest, on käsitletavad kõik haldusaktid, mis tuleb anda viivituseta, et vältida ohtu inimese elule, tervisele, varale või muule olulisele õigushüvele. Eelkõige kuuluvad siia alla järelevalveametnike suulised ettekirjutused, kui kirjaliku vormistamisega kaasnev viivitus võib põhjustada korvamatu kahju tekkimise. Näiteks ettekirjutused, millega keelatakse ohtlik tegevus või kohustatakse sooritama teatud toiminguid ohu kõrvaldamiseks (A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004. Lk 295). Edasilükkamatu korraldusena ei saa käsitleda vastustaja otsustust selle kohta, et kaebajal tuleb viibida nädal aega lukustatud kambris. Otsus kaebaja õiguste piiramise kohta oli seega õigusvastane vorminõude järgimata jätmise tõttu.
4.3.Vastustaja väitel oleks ta ka haldusakti andmise korral teinud samasuguse otsuse. Kohus ei nõustu sellega, et kirjaliku haldusakti koostamise korral oleks otsustus tõenäoliselt olnud samasugune ja et see otsustus oleks olnud õiguspärane. Olulise tähtsusega on otsuse tegemisel aluseks võetud faktilised asjaolud. Kaebaja õiguste piiramisel aluseks võetud faktilised asjaolud on ebamäärased sellises ulatuses, et võib öelda, et need ei ole üldse teada. Meditsiiniõde märkis 26.01.2022 vangiregistrisse, et kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga (tl 79). See asjaolu ei ole mingil viisil kontrollitav - ei ole teada, kes oli see kinnipeetav ning millal, kus ja mil viisil toimus kokkupuude. Kaebajale ei olnud võimalik lähikontakt äratuntav. Põhjendatud on kaebaja väide, et kui kokkupuutena oleks mõistetud liikumist osakonna koridoris, siis oleks tulnud isoleerida ka teised osakonna
kinnipeetavad, kuid seda ei tehtud. Muid olukordi, mida võiks käsitleda kokkupuutena (rääkimata lähikontaktist) kaebaja välja tuua ei osanud.
4.4.Kaebajat ei kuulatud piirangute kehtestamise otsustamise menetluses ära. See tõi endaga kaasa olukorra, kus puuduvad ka kaebaja seletused ja vastuväited seoses väidetava kokkupuutega. On võimalik, et kaebajal ei olnudki kokkupuudet koroonapositiivse kinnipeetavaga, või kui kokkupuude oli, siis ei saa seda käsitleda lähikontaktina. Faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja vaidluse korral tõendamine on HMS § 6 alusel vastustaja kohustus ning asjaolu tõendamise koormis lasus vastustajal. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 4 alusel tuleb asjaolu hinnata vastustaja kahjuks ning lähtuda asja lahendamisel sellest, et kaebajal ei olnud kokkupuudet, ammugi lähikontakti koroonapositiivse kinnipeetavaga.
4.5.Isegi kui vastustaja oleks tõendanud kaebaja lähikontakti koroonapositiivse kinnipeetavaga, ei oleks vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendusi kaebaja õiguste piiramiseks saanud pidada kohaseks ja piisavaks. Vastustaja väitel lähtus ta Terviseameti telefoni teel antud soovitusest viiruse levikuperioodil suunata kinnipeetavad isolatsiooni ka siis, kui neil on olnud kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga ja nad on ise sellist haigust läbi põdenud enne 180 päeva möödumist kokkupuutest arvestades. Selline soovitus anti vanglale olukorras, kus haigestumist oli palju, elulised asjaolud näitasid, et haiguse läbipõdemine siiski kaitset 180 päevaks ei anna ja selliselt võib ikkagi toimuda viiruse levik eluosakonnas. Ka vastustaja väide Terviseameti suuliselt antud soovituse kohta ei ole kontrollitav, sh ei ole teada, millal ja millistel asjaoludel esitati küsimus Terviseametile ja saadi viidatud soovitus. Koroonaviirusega võitlemise perioodi jooksul esinesid erinevad viiruse tüved, mis mh põhjustasid erineva raskusega haigestumist. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et koroonaviiruse puhul lähtuti arusaamast, et nii vaktsineerimise kui ka läbipõdemisega saadud kaitse viiruse vastu aja jooksul väheneb. Kuid ka siin tuleks vahet teha, kas läbipõdemine toimus näiteks 175 päeva enne kokkupuudet või oli isik just äsja koroonast tervenenud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja põdes koroonat 27.10-21.11.2021. Kaebaja puhul oli diagnoosi 27.10.2021 ja väidetava kokkupuute vahel ligikaudu kolm kuud ning tervenemise ja väidetava kokkupuute vahel kaks kuud.
4.6.Vabariigi Valitsuse korralduse „Karantiini kehtestamine COVID 19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ 24-31.01.2022 kehtinud redaktsiooni (korraldus) p 5 alapunkti 1 alusel ei olnud kaebajal ka lähikontakti esinemise korral kohustust jääda eneseisolatsiooni, kuna seda nõuet ei kohaldatud lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Vastustaja on läbivalt toonud kaebaja õiguste piiramise alusena välja selle, et kaebaja ei olnud vaktsineeritud. See on õige, kuid see asjaolu ei muuda kaebaja õiguste piiramise põhjendusi arusaadavamaks. Korralduse p 5 alapunktide 1 ja 2 põhjal ei olnud korralduse p-s 3 sätestatud eneseisolatsiooni kohustust samaväärselt vaktsineeritutel (s.o isikul, kes on läbinud vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta) ja läbipõdenutel (s.o isikutel, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Kohus mõistab vastustaja seisukohti nii, et kui kaebaja oleks olnud vaktsineeritud, siis ei oleks tema suhtes piiranguid kohaldatud. Kui vastustaja usaldas korralduse seletuskirjas viidatud andmetel ja teadlaste arvamustel põhinevat valitsuse otsustust osas, mis käsitles lähikontaktis olnud vaktsineeritu võimalikku ohtlikkust, kuid ei usaldanud seda osas, milles see käsitles läbipõdenud lähikontaktse võimalikku ohtlikkust, siis nõudis see täiendavat põhjendamist. Täielikku kaitset nakatumise vastu ei andnud neist kumbki. Viide teadmata ajal ja asjaoludel suuliselt antud Terviseameti soovitusele ei ole piisav.
4.7.Vaidluse all olev juhtum leidis aset viirushaiguste hooajal 2021/2022. Koroonaviirus jõudis Eestisse 2020. a alguses, seega oli tegemist kolmanda viirushaiguste hooajaga, mil Eestis tuli tegelda koroonaviiruse leviku tõkestamisega (esimene oli 2019/2020 viirushaiguste hooaja teine pool, teine 2020/2021 ja kolmas 2021/2022). Kohtupraktikas on üldteada, et vastustaja on alates 2020. a algusest andnud haldusakte, sh üldkorraldusi, koroonaviiruse leviku tõkestamise abinõude kehtestamise kohta Tartu Vanglas. Vastustajal oli piisav võimalus reguleerida seda, mida pidada kokkupuuteks või lähikontaktiks vangla keskkonnas, kuidas see dokumenteerida, kuidas korraldada kinnipeetava ärakuulamine ja vormistada otsus piirangute kohaldamise kohta. Lähtudes vastustaja selgitustest seda tehtud ei ole.
4.8.Kaebaja õiguste piiramist ei muuda õiguspäraseks see, et vastustaja väitel oli kaebaja nõus jääma eneseisolatsiooni. Kohus ei nõustu sellega, et kaebaja nõusolekut saab pidada tõendatuks. Kaebaja väitel ei ole meditsiiniõde temaga sel teemal vestelnud ning valvur ei küsinud tema nõusolekut, vaid teatas talle, et tal liikumisvabadus järgmise nädala jooksul puudub. Ka see asjaolu tuleb hinnata vastustaja kahjuks, kuna kindluse selles, kes ja mida kaebajale selgitas ja milline oli kaebaja vastus, oleks andnud haldusmenetluse korrektne läbiviimine ja dokumenteerimine, sh kaebaja ärakuulamine. Ka kaebaja tervisekaardis ei ole isolatsiooni kohta mingeid kandeid. Isegi kui kaebaja oli nõus eneseisolatsiooni jääma, ei võrdu vabatahtlik eneseisolatsioonis viibimine sellega, et vastustaja lukustab kaebaja kambri.
4.9.Vastustaja viitas sellele, et kaebaja haigestus uuesti koroonasse 01.03.2022 (tl 97p), kuigi eelmisest koroona põdemise lõpust ei olnud möödas rohkem kui 180 päeva. Vastustaja väitel näitab see, et kaebaja isoleerimine oli põhjendatud. Kohus sellega ei nõustu. Tegemist ei ole asjaoluga, millest vastustaja oleks saanud lähtuda kaebaja isoleerimise ajal.
4.10.Eeltoodu kokkuvõttena piiras vastustaja kaebaja liikumisvabadust õigusvastaselt ja see rikkus kaebaja õigusi. Põhjusliku seose üle vaidlust ei ole, samuti ei väida vastustaja süü puudumist. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks saanud isolatsiooniga tekitatud kahju tekkimise muude õiguskaitsevahendite kasutamisega ära hoida. Olukorras, kus piiratud on kinnipeetava VangS § 8 lg-s 1 sätestatud õigust (näiteks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel), eeldatakse kohtupraktikas mittevaralise kahju tekkimist. Kohus nõustub sellega. RVastS § 9 lg 1 tähenduses on kahju tekkinud vabaduse võtmise tõttu.
5.Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju sellega, et kaebajat ei viidud isolatsiooni ajal jalutama ja duši alla (VangS § 55 lg 2, § 50 lg 2). Samuti väidab kaebaja, et lisaks vabaduse võtmisele tekitas vastustaja kahju tema tervisele. Kaebaja väide tervise kahjustamise kohta ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole pöördunud arsti poole tervisemuredega, mida saaks seostada vaidluse all oleva isolatsiooniga (tl 95-101).
5.1.Kaebaja väiteid selle kohta, et isolatsiooni ajal ei saanud ta jalutada ja teda ei viidud duši alla, on keeruline kontrollida. Ühelt poolt viitab vastustaja põhjendatult sellele, et kaebaja ei ole esitanud kirjalikult küsimusi või teinud etteheiteid seoses sellega, et teda jalutama ei viidud. Teiselt poolt võis kaebaja isolatsioonist ja kambri lukustamisest aru saada nii, et see ühtlasi tähendab jalutamise võimaluse puudumist. Kohtul on keeruline aru saada sellisest kahetisest olukorrast, kus ühelt poolt vastustaja keelas kaebajal kambrist väljuda, kuid teiselt poolt väidab, et jalutamiseks takistust ei olnud. Eeltoodu ei oma asja lahendamisel ka määravat tähtsust, kuna kaebaja põhinõudeks on isolatsiooniga tekitatud kahju hüvitamine ning jalutuskäikude jms puudumisele tugineb kaebaja kui isolatsiooni tagajärgedele.
6.Vaidlust ei ole selles, et isolatsioon algas 26.01.2022. Vastustaja lähtub sellest, et isolatsioon pidi kestma 7 päeva ja seega pidi lõppema 02.02.2022. Isolatsiooni lõpetamist kui konkreetset toimingut (näiteks kaebaja kambri ukse avamist) dokumenteeritud ei ole. Kaebaja väitel lõpetati isolatsioon (tema liikumisvabadus taastus) 03.02.2022. Kaebaja esitas kaaskinnipeetavate D. Malkini ja J. Kolesnikovi kinnitused, et ta viibis lukustatud kambris kuni 03.02.2022 (tl 8). Kohus lähtub sellest, et kaebajalt isolatsiooni tõttu ära võetud liikumisvabadus taastus 03.02.2022.
7.RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust, hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
7.1.Kohus peab õigeks lähtuda lisaks ka sellest, kuidas on süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses (SKHS) reguleeritud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikule, kes hiljem õigeks mõisteti. Seda põhjusel, et vabaduse võtmise eest määratud hüvitised peaksid olema omavahel võrreldavad ja määratud sarnaste põhimõtete järgi. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Keskmine brutokuupalk 2022. aasta II kvartalis oli 1666 eurot ning päevamäär 55,53 eurot.
7.2.Kaebajat ei saa samastada SKHS § 5 lg 1 ja 2 ning § 11 lg 4 nimetatud isikutega. Kaebajalt oli vabadus suures osas juba võetud, kuna kaebaja on kinnipeetav. Samavõrd väiksem on ka kaebaja vabaduse täiendava piiramisega tekitatud mittevaraline kahju. Isolatsioon mõjutas siiski olulisel määral kaebaja õigusi ja võimalusi. Kaebajal ei olnud võimalust liikuda osakonna piires selleks ette nähtud ajal, kasutada kööki ja muid võimalusi oma aja sisustamiseks. On võimalik, et isolatsiooni tõttu ei saanud kaebaja käia ka igapäevastel jalutuskäikudel. Kohus hindab rikkumist pigem raskeks, kuna vastustaja suhtus kaebaja liikumisvabaduse piiramisse kergekäeliselt, sh jättis selle täielikult dokumenteerimata. Kaebajal ei olnud mingit osa kahju tekkimises. Kohus peab eeltoodut kogumis arvestades õigeks määrata hüvitise suuruseks ligikaudu 1/3 keskmise brutokuupalga alusel arvutatud päevamäärast. Kohus määrab kaebajale liikumisvabaduse piiramise ja selle mõjude eest hüvitise 18 eurot päevas ehk 8 päeva eest kokku 144 eurot.
8.Kohtu hinnangul on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada varaline kahju seoses pastapliiatsite äravõtmisega. Vaidlusaluse läbiotsimise ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.18 redaktsiooni järgi oli kinnipeetavale lubatud vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabudes kaasas olnud töötav ja lahtikäiv või läbipaistvast materjalist sinine pastapliiats, värvipliiatsid ja harilik pliiats, loetletud kirjutusvahendite hulk kokku võib olla 50 tk. Ettekande (tl 3) järgi võeti 07.08.2022. a läbiotsimisel kaebaja kambrist erinevatest kohtadest ära 21 pastapliiatsit, sündmusega seotud isikuna on märgitud kaebaja. Ettekandest ei nähtu, kui palju oli pastapliiatseid kambris kokku ja kuidas arvestati lubatud kogust ületav pastapliiatsite arv. See ei selgu ka läbiotsimisega seotud vanglaametnike seletustest. 17.03.2023 selgitas vanglaametnik A. Mägi, et pastapliiatsid ei vastanud nõuetele ja neid oli kambris liiga palju (tl 71). 15.03.2023 selgitas läbiotsimise asjaolusid vanglaametnik K. Heering, pastapliiatseid käsitletud ei ole (tl 72).
8.1.Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli 07.08.2022. a läbiotsimise ajal kambrikaaslane. Põhjendatud on kaebaja etteheide, et ettekanne asjade äravõtmise kohta on koostatud nii, nagu oleks kaebaja olnud kambris üksi. See võis mõjutada asja lahendamist, kuna kahe kinnipeetavaga kambri puhul oleks vastustajal tulnud kindlaks teha, millised esemed kellelegi kuuluvad (kaebaja väitel jäeti kambrisse alles pastapliiatsid, mis kuulusid tema kambrikaaslasele), samuti sõltub lubatud pastapliiatsite arv isikute arvust. Ühele kinnipeetavale lubatud kirjutusvahendite arv on suur, 50 kirjutusvahendit. Kui kirjutusvahendite arvu oleks arvestatud kahe kinnipeetava järgi, siis oleks kaebaja pastapliiatsid võinud alles jääda. Ei saa kindel olla, et ettekande korrektse koostamise korral oleks pastapliiatsid olnud keelatud esemeteks. Praegu ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas mõnede pastapliiatsite puhul oli nende keelatuse aluseks eseme omadused (s.t tegemist ei olnud töötava või lahtikäiva või läbipaistvast materjalist või sinise pastapliiatsiga). Selle
põhjuseks on, et vastustaja ei ole järginud eseme leidmise dokumenteerimise korda - vangla sisekorraeeskirja § 71 lg 1 p 3 nõuab ka leitud eseme kirjeldust. Ülemäärane oleks iga pastapliiatsit ükshaaval kirjeldada. Kuid akt peaks siiski võimaldama eristada esemeid äravõtmise aluse järgi, pastapliiatsite puhul mitu neist ei vastanud nõuetele ja mitu ületasid kambrisse lubatud kirjutusvahendite kogust. Vastustaja ei tugine sellele, et pastapliiatsid ei kuulunud kaebajale. Vastustaja möönis, et kaebaja võis saada need kirja teel.
8.2.Kokkuvõttes oli pastapliiatsite äravõtmine õigusvastane, kuna see ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud. Puudused dokumenteerimisel tõid kaasa selle, et praegu ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas pastapliiatsid oleks ära võetud ka korrektse dokumenteerimise korral. Pastapliiatsite äravõtmine tõi endaga kaasa selle, et kaebaja on omandi neile lõplikult kaotanud. Kaebajale tuleb määrata hüvitis varalise kahju eest. Kaebaja väide, et 21 pastapliiatsi väärtus oli kokku 75 eurot, ei ole usutav. Kohtu hinnangul on enam kui piisav, kui ühe pastapliiatsi hinnaks arvestada 0,50 eurot. Hüvitise suurus on seega 21 x 0,50 = 10,50 eurot.
9.Kaebaja muid nõudeid kahju hüvitamiseks ei saa rahuldada, kuna nende puhul on täitmata vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus.
10.Halduskohtu 26.01.2024. a otsuses on edasikaebamise korra ja muude selgituste all välja toodud, et kõnealuse otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26.02.2024.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Vastustaja esitas 26.02.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsuse osas, milles rahuldati X.X.-i kaebus ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis. Tartu Vangla palus ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega jätta esitatud kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised.
11.1.Halduskohus on käesoleval juhul kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. Kaebaja viibis isolatsioonis, kuid eraldi haigusjuhtu selle kohta ei avatud, sest kaebaja ei olnud koroonapositiivne. Kaebaja paiknes lukustatud kambris põhjusel, et ta ei olnud vaktsineeritud COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu ning tal oli kokkupuude COVID19 positiivse kinnipeetavaga. Seetõttu pidas vangla tervishoiutöötaja viiruse leviku tõkestamise eesmärgil vajalikuks eraldada kaebaja teistest eneseisolatsiooniks. Ei ole alust järeldada, et kaebaja enda eraldamisest ja selle põhjustest teadlik ei olnud. Vanemõde A. Ruubel tegi vangiregistrisse sissekande, milles märkis kaebaja eraldamisvajaduse kohta, et kokkupuude COVID-positiivse kinnipeetavaga. Vestluse tulemusena oli kaebaja nõus jääma isolatsiooni. Vangiregistri väljavõttest nähtub, et kaebaja oli teadlik eraldamise põhjustest.
11.2.Vaidlusalusel perioodil kehtinud Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korralduse nr 212 redaktsiooni p 3 kohaselt tuli COVID-19 haigega kontaktis viibinud isikul jääda 7-päevaks eneseisolatsiooni. Sama korralduse p 5 lg 2 kohaselt ei pidanud isolatsiooni jääma isik, kes oli läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri ning saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse. Kuivõrd kaebaja ei olnud vaktsineerimiskuuri läbinud, siis tuli tal koroonapositiivse isikuga kokkupuute järel jääda eneseisolatsiooni. Nakkushaiguste ennetamise ja tõkestamise seaduse (NETS) § 17 sätestab riigi ülesanded nakkushaiguste seirel ja tõrjel. Riigil lasub kohustus tagada võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning arestialuste, vahistatute ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused vahistatutele ja kinnipeetavatele. Vaktsineerimata isikul on kokkupuutel koroonaviirusesse nakatunud inimesega suurem oht ja võimalus ise nakatuda ja nakkust edasi kanda ning sellise
ohu vältimiseks oli vajalik eraldada kaebaja eneseisolatsiooni perioodiks teistest isikutest. Sellisel eesmärgil eraldamist ei saa pidada õigusvastaseks.
11.3.HMS § 55 lg 2 annab õiguse edasilükkamatu korralduse tegemiseks anda haldusakt muus kui kirjalikus vormis. Tuvastades kokkupuute koroonapositiivse kinnipeetavaga oligi edasilükkamatult vajalik kaebaja teistest kinnipeetavatest eraldada. Kuigi VangS § 8 lg 2 annab õiguse lukustada julgeolekukaalutlustel kambreid, siis HMS § 55 lg 2 annab õiguse edasilükkamatul juhul teha ka suulise haldusaktiga. HMS § 55 lg 2 kolmas lause sätestab, et isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Viidatust sättest järeldub, et kui kaebaja pidas enda isoleerimist arusaamatuks, siis saanuks ta vanglalt taotleda vastava haldusakti andmist ja vangla pidanuks viivitusega ka sellise haldusakti andma. Kuivõrd vanemõde A. Ruubel vestles kaebajaga enne isolatsiooni kohaldamist, siis pidi kaebaja aru saama, miks ja milliste asjaolude tõttu on isolatsiooni kohaldamine vajalik. Vanglal ei ole ühtegi põhjust arvata, et vanemõde isolatsiooni kohaldamise põhjuseid ei selgitanud. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks põhjust teadmata nõustunud isolatsiooni jääma.
11.4.Tartu Vangla tuvastas, et kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga. Sellekohase märke tegi vanemõde A. Ruubel vangiregistrisse. Üldjuhul tuvastati vangla praktikas COVID-19 haigusesse haigestumise korral isikuga kokku puutunud isik valvekaamera vahendusel, seega ca 7 kuud pärast kaebaja isolatsiooni ei olnud tõesti võimalik selliseid asjaolusid uuesti üle kontrollida. Valvekaamera salvestisi säilitatakse eraldiseisvalt konkreetse menetluse raames ja kui kaebaja ei ole varasemalt vanglale selgitustaotlusi toimunud kontakti kohta esitanud ja seda ei ole varasemas haldusmenetluses kontrollitud ning kui hüvitamisnõue esitatakse pärast salvestise süsteemist kustumist, siis ei ole vanglal tagantjärele võimalik asjaolusid täpsemalt kindlaks teha.
11.5.HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia isiku arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Käesoleval juhul ongi tegemist just sellise olukorraga, kuna vangla ei saa viivitada isiku eraldamisega olukorras, kus koroonapositiivse kinnipeetava kokkupuute tõttu võib isik olla viirusesse nakatunud ja teistega kokkupuutel seda ka edasi anda. Sellises olukorras on vanglal vajalik viivitamatult tegutseda ja isiku ärakuulamine seda ei võimalda.
11.6.Tartu Vangla ei nõustu ka kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitise suurusega. SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab käesolev seadus menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Kinnipidamisasutuses viibiv isik, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning kelle vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust on vangistuse täideviimise ajal piiratud, ei saa nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist lähtuvalt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest. Vangla ei kohalda piiranguid kinnipeetava suhtes süüteomenetluse raames. Tegemist on haldusmenetlusega. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab käesolev seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). Kui kinnipeetav leiab, et temale on vangla õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud kahju, saab ta selle hüvitamist nõuda riigivastutuse seaduse sätete alusel ning SKHS sellisel juhul ei kohaldu. Vangla hinnangul ei ole 18 eurot ühe ööpäeva eest põhjendatud ka riigivastutuse sätetest tulenevalt. Seni on kohtupraktikas aktsepteeritud näiteks alusetult kartseris viibitud aja hüvitamist 6,39 eurot ööpäeva eest. Õigusvastaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eest on peetud kohaseks hüvitist nii 5 eurot ööpäevas kui ka 6,39 eurot ööpäeva eest. Tegemist on oluliselt väiksemate hüvitistega, kui halduskohus on käesoleval juhul kaebaja kasuks välja mõistnud. Kuigi mittevaraline kahju tuleb hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega arvestades süü vormi ja raskust, ei saa kahju hüvitamise eesmärgiks olla kohustust rikkunud poole karistamine (RKHK 04.04.2006. a lahend nr 3-3-1-13-06).
Seega on halduskohus hüvitise väljamõistmisel lähtunud ebaõigesti SKHS põhimõtetest ning väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur, võrreldes kehtiva kohtupraktikaga.
11.7.VangS § 15 lg 2 sätestab, millistele tunnustele vastavad esemed ja ained on kinnipeetavale keelatud. VangS § 15 lg 4 annab vanglateenistusele õiguse keelata täiendavalt esemeid ja aineid, mis ei ole keelatud asjade loetelus (VSkE § 641), kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. VSkE § 71 lg 1 kohaselt koostatakse vanglas leitud või äravõetud esemete kohta ettekanne. Ettekandes tuleb mh märkida leitud või äravõetud esemete nimetus, kirjeldus ja kogus (VSkE § 71 lg 1 p 3). Tartu Vangla kodukorra p 7.1.18 kohaselt on kunsti- ja kontoritarbed, kirjutus- ja joonistusvahendid keelatud, välja arvatud nimetatud punkti täpploendites toodud erandid. Ühe erandina olid kinnipeetavale lubatud vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabudes kaasas olnud töötav ja lahtikäiv või läbipaistvast materjalist sinine pastapliiats, värvipliiatsid ja harilik pliiats. Loetletud kirjutusvahendite hulk kokku võib olla 50 tk. Kaebajalt äravõetud esemete, sh pastapliiatsite, äravõtmise kohta on koostatud ettekanne. Sealt nähtub nii äravõetud eseme nimetus kui ka kogus. Kuigi ettekandes ei ole täpsemalt välja toodud pastapliiatsite täpsemat kirjeldust, siis on ettekande koostanud A. Mägi 17.03.2023. a seletuses selgitanud, miks pastapliiatsid kambrist ära võeti. Nii on A. Mägi selgitanud, et pastapliiatsid ei vastanud nõuetele ja neid oli kambris liiga palju. Ka K. Heering kinnitas, et kambrist võeti ära lubatud kogust ületavad pastapliiatsid. Kuivõrd läbiotsimist teostanud ametnikud on hilisemates selgitustes välja toonud, miks esemed ära võeti, siis ei saa pastakate äravõtmist pidada õigusvastaseks. Arvestades, et läbiotsimist teostasid kogenud ametnikud, siis ei ole vanglal mingit põhjust arvata, et esemete lubatud kogemuse arvestamisel ei arvestatud kaebaja kambrikaaslase ja temale kuuluvate esemetega.
12.24.04.2024 esitas kaebaja ringkonnakohtule apellatsioonkaebusena pealkirjastatud dokumendi, mida oli osaliselt võimalik käsitada vastusena Tartu Vangla apellatsioonkaebusele, kuid milles kaebaja vaidlustas põhiliselt Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsust tema kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas ja nõudis, et ringkonnakohus mõistaks vastustajalt kaebaja kasuks välja suurema hüvitisesumma.
12.1.Ringkonnakohus käsitles esitatud dokumenti viimati mainitud osas tähtaega ületades esitatud vastuapellatsioonkaebusena ja andis kaebajale tähtaja vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kaebaja sellist taotlust ei esitanud vaid leidis, et vastuapellatsioonkaebus on tähtaegne. Tartu Ringkonnakohus tagastas X.X.-i vastuapellatsioonkaebuse, kuna see oli esitatud tähtaega ületades, 27.08.2024. a määrusega ja nimetatud määrus jõustus 01.10.2024.
13.24.04.2024. a kaebaja poolt esitatud dokumendi osast, mida on võimalik käsitada vastusena vastustaja apellatsioonkaebusele, võib välja lugeda, et kaebaja arvates tuleb Tartu Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuigi ta ei oska öelda, kas vastustaja apellatsioonkaebus on võetud õigesti ringkonnakohtu menetlusse, kuna tal ei ole juriidilist haridust. Samuti ei ole kaebaja olnud vastu asja lahendamisele kirjalikus menetluses ja leiab, et asja saaks lahendada ka kokkuleppega siis, kui vangla kannaks tema arveldusarvele hüvitisena 1500 eurot.
14.21.01.2025 jõudis ringkonnakohtusse kaebaja poolt 16.01.2025 allkirjastatud taotlus, milles kaebaja nõuab Tartu Vanglalt tema kasuks suurema hüvitisesumma väljamõistmist ja kordab suures osas samu väiteid, mis olid esitatud juba kohtueelses menetluses ja Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses ning täiendavates avaldustes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Kuna X.X.-i vastuapellatsioonkaebus on jõustunud kohtumäärusega tagastatud, siis tagastab ringkonnakohus ka vastuapellatsioonkaebuse lisad 13-l lehel ja kaebaja poolt
ringkonnakohtule saadetud ringkonnakohtu 25.03.2024. a ja 20.06.2024. a määrused. Vastuapellatsioonkaebuse tagastamise tõttu ei ole selle lisad enam käsitatavad tõenditena, millel oleks asja lahendamisel tähtsust HKMS § 62 lg 2 mõttes ja Tartu Ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas tehtud määrused on asja materjalide hulgas nagunii olemas.
16.X.X.-i 16.01.2025. a taotlus tuleb HKMS § 55 alusel jätta läbi vaatamata, kuna sellise sisuga avalduse esitamiseks puudub kaebajal õiguslik alus olukorras, kus ta ei ole esitanud apellatsioonkaebust Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsuse peale ning tema vastuapellatsioonkaebus on jõustunud määrusega tagastatud.
17.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
18.Vastustaja vaidlustab halduskohtu 26.01.2024. a otsust osas, millega rahuldati X.X.-i kaebus ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis kokku summas 154.50 eurot, kuna halduskohus pidas õigusvastaseks nii kaebaja liikumisvabaduse piiramist perioodil 26.01. – 03.02.2022 kui ka kaebajalt 07.08.2022. a läbiotsimise käigus 21 pastapliiatsi äravõtmist. Tartu Vangla palub ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega jätta esitatud hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata.
19.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajalt läbiotsimise käigus pastapliiatsite äravõtmine oli õigusvastane, kuna vastustaja ei teinud õiguspäraselt kindlaks, et tegemist oli keelatud esemetega, sest pastapliiatsite äravõtmine ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud. Kuna pastapliiatsite äravõtmine tõi endaga kaasa selle, et need hävitati, siis määras halduskohus kaebajale hüvitise varalise kahju eest summas 10.50 eurot (21 pastapliiatsit, 50 eurosenti iga pastapliiatsi eest). Arvestades seda, et ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega nimetatud osas, siis tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda ringkonnakohus neid ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele üksnes järgmist.
19.1.Tartu Vangla kodukorra p 7.1.18 järgi oli kinnipeetavale lubatud vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabudes kaasas olnud töötav ja lahtikäiv või läbipaistvast materjalist sinine pastapliiats, värvipliiatsid ja harilik pliiats, loetletud kirjutusvahendite hulk kokku võib olla 50 tk. Leitud või ära võetud esemete kohta koostatakse ettekanne, milles tuleb ära märkida esemete nimetus, kirjeldus ja kogus (VSkE § 71 lg 1 p 3). Ettekande järgi võeti 07.08.2022. a läbiotsimisel kaebaja kambrist erinevatest kohtadest ära 21 pastapliiatsit ning sündmusega seotud isikuks on ettekandes märgitud üksnes kaebaja. Esitatud kaebuses selgitas kaebaja, et ta ei saa aru, miks temalt pastapliiatsid ära võeti, aga kambrikaaslase omad jäeti alles. Kuna kodukorra p 7.1.18 räägib kinnipeetavale kambris lubatud kirjutusvahendite hulgast ja nende omadustest, siis on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et selliselt koostatud ettekandest ei nähtu, kui palju oli kahe kambris olnud kinnipeetava peale pastapliiatseid kambris kokku, kui palju neist kuulus kaebajale ja kui palju tema kambrikaaslasele ning kuidas arvestati sellises olukorras ühele kinnipeetavale kambris lubatud kirjutusvahendite kogust ületav pastapliiatsite arv. 17.03.2023 selgitas vanglaametnik A. Mägi täiendavalt, et pastapliiatsid ei vastanud nõuetele ja neid oli kambris liiga palju. Nagu juba märgitud, ei nähtu 07.08.2022. a ettekandest midagi sellist, mille alusel saaks nõustuda ametniku väitega, et 21 pastapliiatsit võeti kambrist ära näiteks põhjusel, et need ei vastanud lubatud kirjutusvahendi omadustele (tegemist ei ole töötava või lahtikäiva või läbipaistvast materjalist või sinise pastapliiatsiga). Ära võetud esemete kohta koostatav ettekanne peaks siiski võimaldama eristada seda, kelle esemed ära võetakse ja mis põhjusel (ei vasta nõuetele või ületavad kambris kinnipeetavale lubatud kirjutusvahendite kogust). Vastustaja väide, et arvestades seda, et läbiotsimist teostasid kogenud ametnikud, pole vanglal mingit põhjust arvata, et esemete lubatud koguse arvestamisel ei arvestatud 07.08.2022 kaebaja kambrikaaslase ja temale kuuluvate esemetega, ei ole kuidagi kontrollitav ja ka ei asenda
VSkE § 71 lg 1 p-st 3 tulenevat nõuet märkida keelatud esemete kambrist äravõtmisel ettekandes nende nimetus, kirjeldus ja kogus selliselt, et see võimaldaks vajadusel ka tagantjärele kontrollida, kas kõnealused esemed võeti ära põhjendatult ja õiguspäraselt.
20.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kaebaja kasuks selle eest, et kaebaja liikumisvabadust piirati õigusvastaselt sellega, et teda hoiti ilma vastava kirjaliku haldusaktita lukustatud kambris perioodil 26.01.-03.02.2022 ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda selles osas halduskohtu põhjendusi, märkides vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
20.1.Vastustaja selgitas nii halduskohtus kui ka esitatud apellatsioonkaebuses, et kaebaja paiknes lukustatud kambris põhjusel, et ta ei olnud vaktsineeritud COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu ning tal oli kokkupuude COVID-19 positiivse kinnipeetavaga, mistõttu pidas vangla tervishoiutöötaja viiruse leviku tõkestamise eesmärgil vajalikuks eraldada kaebaja teistest eneseisolatsiooniks ette nähtud 7 päevaks, mille kohta tegi vanemõde sissekande ka vangiregistrisse. Vastustaja viitab õigusliku alusena Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p-le 3, mille kohaselt tuli COVID-19 haigega kontaktis viibinud isikul jääda seitsmeks päevaks eneseisolatsiooni ning NETS §-st 17 tulenevale kohustusele. Ringkonnakohus leiab, et üksnes asjaolust, et kaebajal võis olla karantiinis viibimise kohustus, ei tulenenud vanglale õigust piirata tema liikumisvabadust ja jätta ta ilma kohase õigusliku aluseta kaheksaks päevaks lukustatud kambrisse. 28.05.2021. a korraldusest nr 212 tulenev isiku eneseisolatsioonikohustus tavaolukorras ei ole näiteks sama korralduse p-st 4 tulenevate erisuste tõttu võrreldav sellega, kui kinnipidamisasutuses viibiv isik paigutatakse karantiinis viibimise eesmärgil nädalaks lukustatud kambrisse, mille tulemusel piiratakse sel ajal tema liikumis- ja suhtlemisvabadust. Seega ei saanud üksnes NETS § 17 ja 28.05.2021. a korralduse nr 212 p 3 olla kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise aluseks. Seda, et kaebaja õiguste piiramise aluseks oli VangS § 8 lg 2, märgib vastustaja juba oma 31.03.2023. a otsuses (tl 34p). See säte ütleb, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid lukustada VangS § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Seega on nimetatud sätte alusel kinnipeetava liikumispiirangu näol sisuliselt tegemist täiendava julgeolekuabinõuga VangS § 69 mõttes ja tegemist on vangla kaalutlusotsusega, mida HMS-i kohaselt tuleb põhjendada. Kuna kaebaja õiguste piiramise õiguslikuks aluseks oli VangS § 8 lg 2, siis juhtis halduskohus vastustaja tähelepanu igati õigustatult sellele, et sama sätte kohaselt tuleb erandi tegemise otsus teha kirjalikult. 13.12.2023. a määruses andis halduskohus vastustajale võimaluse esitada täiendav selgitus selle kohta, kas kaebaja lukustatud kambris hoidmise alusena on vormistatud haldusakt või mitte. Vastustaja vastas 03.01.2024. a kirjalikes selgitustes, et eraldi kirjalikku haldusakti kaebaja isolatsiooni ehk lukustatud kambrisse paigutamise kohta välja antud ei ole ja viitas vanemõe vangiregistrisse tehtud sissekandele kaebaja kokkupuute kohta COVID-19 positiivse kinnipeetavaga ning sellele, et vangla toimis selliselt Terviseameti suulistest soovitustest lähtuvalt. Sellest saab ringkonnakohtu hinnangul välja lugeda, et perioodi 26.01.- 03.02.2022 puudutavas osas puudus nii kirjalik haldusakt kaebaja liikumisvabaduse piiramise kohta kui ka näiteks üldkorraldus, mis reguleeriks Tartu Vanglas sel ajal isolatsioonis viibivate isikute liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Ka hilisemas menetluses ei ole vastustaja haldusakti puudumise kohta teistsuguseid selgitusi andnud. Seda, et ka elukambris isolatsioonis viibiva (te) kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud peavad olema seatud kehtiva haldusakti alusel, ütlesid haldus- ja ringkonnakohus näiteks asjas nr 3-22-537 tehtud otsustes (vt nt Tartu RKK 07.02.2024. a otsuse p 21). Kuna VSkE § 12 järgi on VangS § 8 lg 2 alusel otsuse tegemiseks pädev kas üksuse juht või kõrgeim kohalviibiv vanglateenistuse ametnik,
siis ei saa isolatsioonis viibiva kinnipeetava liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud tugineda vangla tervishoiutöötaja hinnangule, et viiruse leviku tõkestamise eesmärgil on vajalik eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest eneseisolatsiooniks üksi lukustatud kambrisse, ega ka selle kohta tehtud vangiregistri sissekandele.
20.2.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja arvamusega, et isegi juhul, kui kaebaja õigusi tuli antud juhul piirata eraldiseisva haldusaktiga, siis kirjaliku haldusakti andmata jätmine ei ole õigusvastane, kuna HMS § 55 lg 2 annab õiguse edasilükkamatul juhul teha seda ka suulise haldusaktiga ja selline haldusakt tuleb tagantjärele kirjalikult vormistada üksnes siis, kui kinnipeetav seda taotleb. Asja materjalidest ei nähtu, milline VSkE § 1 2 järgi VangS § 8 lg 2 alusel otsuse tegemiseks pädev isik ja kes täpselt siis vastustaja arvates 26.01.2022 kaebaja isolatsiooni eesmärgil kambrisse lukustamise kohta väidetava suulise haldusakti andis. Nagu juba märgitud, siis ei saa selliseks isikuks olla vangla tervishoiutöötaja (vanemõde), kuna tegemist ei ole selleks pädeva isikuga VSkE § 12 mõistes. Kaebaja selgitusest nähtub (tl 84), et 26.01.2022 tuli valvur kambri ukse juurde ja ütles, et lukustab ta kambrisse, kuna kaebaja olevat olnud kontaktis COVID-19 haigega, olenemata sellest, kas kaebaja on tema kambrisse lukustamisega nõus või ei. Kaebaja selgitusest nähtub, et ta ei olnud sellega nõus, kuna ta polnud enda arvates ühegi haigega kokku puutunud ja soovis teada, kelle tõttu ta kambrisse lukustatakse, kuid väidetava COVID-19 haige nime talle ei öeldud. Kaebaja pidas tema kambri lukustamist õigusvastaseks leides, et kui ta ka puutus mõne COVID-19 haigega kokku vangla koridoris või muus avalikus osas, siis puutusid haigega kokku ka teised kinnipeetavad, kuid peale tema kedagi teist kambrisse ei lukustatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnal võimalik kindlalt väita, kas VSkE § 12 arvestades on võimalik pidada valvuri tegevust kaebaja 26.01.2022 kambrisse lukustamisel suuliseks haldusaktiks HMS § 55 lg 2 mõttes, kuid isegi juhul, kui seda suuliseks haldusaktiks pidada, tuli see tagantjärele kirjalikult vormistada, sest kaebaja sõnul ta ei nõustunud enda kambrisse lukustamisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et HMS § 55 lg-s 2 nimetatud edasilükkamatut korraldust, mida võib anda ka muus vormis, ei saa tõlgendada nii, et see hõlmab ka isiku õiguste olulist piiramist pikema perioodi jooksul, so kehtiva ja õiguspärase suulise edasilükkamatu korraldusena ei saa käsitada olukorda, kus vastustaja lukustab üksnes nn suulise haldusakti alusel kinnipeetava nädalaks ajaks kambrisse, piirates sellega oluliselt tema liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kuna sisuliselt oli tegemist täiendava julgeolekuabinõuga VangS § 69 mõttes ja VangS § 8 lg 2 alusel tehtav otsus on kaalutlusotsus, mida tuleb põhjendada, siis ei ole õige vastustaja arusaam, et ka sellist otsustust võib HMS § 55 lg-s 2 nimetatud edasilükkamatu korraldusena teha pikema perioodi kohta suuliselt, ilma selle kohta viivituseta kirjalikku haldusakti vormistamata.
20.3.Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja piiras kaebaja õigusi õigusvastaselt, jättes selle kohta andmata vorminõuetele vastava haldusakti, mistõttu tekkis kaebajal mittevaraline kahju ja esineb alus selles eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
21.Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohutuga selles, et halduskohus võttis kaebajale mittevaralise kahju hüvitise määramisel aluseks SKHS-i. Õige on vastustaja seisukoht, et kinnipeetavale kahju väljamõistmisel ei ole alust lähtuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest ning aluseks tuleb võtta riigivastutuse seaduse sätted. Samale seisukohale asus Tartu Ringkonnakohus juba 07.02.2024 asjas nr 3-22-537 tehtud otsuses (jõustunud) ning jääb ka käesoleva asjaga seoses oma varasemate selgituste juurde ning ei pea seetõttu vajalikuks käesolevas otsuses täiendavaid seisukohti esitada.
21.1.Kuna kaebajale mittevaralise kahju hüvitise määramisel aluseks ei saanud võtta SKHS §-s 11 lg 4 toodud päevamäära ja sellest tuletatud summat, siis muudab ringkonnakohus kaebajale väljamõistetava hüvitise suurust.
21.2.Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (RKHKo 12.04.2017, 3-3-1-90-16, p 10). Ajavahemikul 26.01.-03.02.2022 paiknes kaebaja lukustatud kambris, mistõttu oli piiratud tema võimalus vanglasiseselt liikuda ja suhelda. Kaebaja tõi kahju hüvitamise nõudes esile ka selle, et ta ei saanud käia jalutamas ning teda ei viidud pesema ja tal puudus võimalus lugeda kambris raamatuid ja ajalehti. Samas ei saa kaebajal lukustatud kambris viibimisega seoses tekkinud kahju täiel määral võrdsustada kahjuga, mis tal võinuks tekkida näiteks õigusvastaselt kartseris hoidmisega. Kambris on kinnipeetaval võimalus kasutada ka isiklikke asju ning päeva ajal voodit. Kartseris seda võimalust ei ole. Kinnipeetava elukambrisse lukustamisel on ringkonnakohtu hinnangul vabadusõiguse täiendav piirang siiski sedavõrd intensiivne, et sellel on vabadus võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses, mille eest võib nõuda kahju rahalist hüvitamist (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 12). Kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul võtta lähtekohaks Riigikohtu 15.03.2010. a otsuses nr 3-3-1-93-09 märgitud kartseris alusetult viibitud aja eest väljamõistetava kahjuhüvitise päevamäär 100 krooni (p 15) ehk 6,39 eurot, mida lukustatud kambris viibimise puhul tuleb ümardada 6 eurole päevas. 6 euro ostujõud aastal 2010 võrdus Statistikaameti andmetel 9 euro ostujõuga aastal 20221. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kohaseks kahjuhüvitise päevamääraks õigusvastase lukustatud kambris viibimise eest on käesoleval juhul 9 eurot ööpäevas. Ringkonnakohus mõistab kaebajale 8 päeva eest perioodil 26.01.-03.02.2022 välja kahjuhüvitise summas (8x9) 72 eurot.
21.3.Seega on kaebaja lõplikuks kahjuhüvitiseks koos varalise kahju hüvitisega 82.50 (72+10.50) eurot.
22.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega mõisteti Tartu Vanglalt X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 144 eurot ja kokku hüvitis 154,50 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tartu Vanglalt X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 72 eurot ja kokku seega hüvitise summas 82.50 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
https://www.stat.ee/ostujou-kalkulaator;
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.