Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 07.02.2024, Tartu 3-22-537 Xi kaebus Tartu Vangla vastu 09.10.2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/228 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja Xi vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Tartu Vanglale 24.04.2023. a apellatsioonkaebuse lisad.
2.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsuse resolutsiooni p 1 ning teha uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt Xi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 116 (sada kuusteist) eurot ja 10 (kümme) senti.
3.Jätta Xi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Asendada kaebaja nimi otsuse avalikustamisel tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.03.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tartu Vangla kohaldas 09.10.2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/228 Xi suhtes alates 08.10.2021 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,
kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vangla tugines Xi ähvardusele kahjustada kaaskinnipeetava elu ja tervist. Abinõusid kohaldati kuni 28.10.2021.
2.Tartu Vangla tunnistas 06.12.2021. a vaideotsusega nr 1-11/353-2 vangla 09.10.2021. a käskkirja tagasiulatuvalt kehtetuks. Vangla leidis, et käskkirjas on vääralt tõlgendatud faktilisi asjaolusid. Konflikti tekkimine ei tähenda automaatselt ähvardust kahjustada kaaskinnipeetava elu ja tervist. Puudus alus kohaldada Xi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.
3.X esitas 03.01.2022 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus kahju hüvitamist summas 2000 eurot järgmistel alustel: ebaseaduslik kinnipidamine; ei olnud võimalust sportida; liikumispiirang; piiratud suhtlemine ja kokkusaamised; piiratud võimalus käia rehabilitatsiooni kursustel ja eesti keele kursustel. Lisaks nõudis X kahju hüvitamist summas 2000 eurot selle eest, et ebaseaduslik kinnipidamine tekitas talle psühholoogilisi probleeme.
4.Tartu Vangla rahuldas 02.03.2022. a otsusega nr 1-13/1-2 Xi kahju hüvitamise taotluse summas 63,90 eurot ning jättis rahuldamata summas 3936,10 eurot. Vangla nõustus, et 08.28.10.2021 kohaldati Xi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult. Xit teavitati 08.10.2021 kokkupuutest COVID-19 viirust põdenud isikuga, mistõttu tal tulnuks 08.18.10.2021 paikneda isolatsioonis. Seega ei saanud sel perioodil täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu tal kahju tekkida. 18.-28.10.2021 puudus Xil täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu vanglasisene liikumisvabadus ja ta jäi ilma 3-st eesti keele tunnist (osa ajast oli õpetaja haige); spordisaali külastamine 11.10.2021 jäi toimumata isolatsiooni tõttu; kokkusaamisi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ette nähtud ei olnud; toimumata jäänud programmi Eluviisitreening 2 kohtumist viidi läbi tagantjärele. X käis 10.11.2021 psühhiaatri vastuvõtus, kus kurtis ärrituvust ja tujutust ning talle määrati ravi. Ei saa välistada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võis Xi meeleolule mõjuda.
5.X esitas 03.03.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning hiljem täiendavad seisukohad. Kaebaja taotles kahju hüvitamist ebaseadusliku kinnipidamise ning suhtlemisest ja liikumisest ilmajätmise eest summas 2000 eurot ning moraalse ja psühholoogilise kahju tekitamise eest seoses vangla otsusega nr 2-21/1-2/228 summas 2000 eurot. Kohus tagastas 02.09.2022. a määrusega kaebuse kahju hüvitamise nõudes seoses vanglale vastamiseks ette nähtud tähtaja ületamisega. Kaebaja põhjendused: Põhjendatud ei ole jätta 10 päeva osas taotlus rahuldamata, põhjendades seda COVID-19 kontrollimisega, kuna kaebaja oli terve. Valvur ignoreeris julgeolekut ja kinnipeetavate tervist ning provotseeris võimalikku konflikti, kui püüdis paigutada kaebajat ja Radnikovi ühte kambrisse. See rikkus kaebaja hingerahu. Vangla eksituse tõttu isoleeriti kaebaja üksikkambrisse, kus ta oli liikumisvõimaluseta 20 päeva, mis viis psühholoogilise häireni. Ravi vajab ta pärast üksikkambris viibimist. Kaebaja ei ole nõus hüvitise suurusega. Määratud hüvitiselt tehti mahaarvamised 70%, kuigi seaduse järgi makstakse hüvitis välja täies ulatuses.
6.Tartu Vangla palus 07.10.2022. a vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Tervisekahju tekkimine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu on tõendamata. Meeleolu langust ja ärrituvust ei saa pidada tervise kahjustumiseks, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Vastustaja arvestas hüvitise suuruse määramisel võimalikke negatiivseid mõjusid kaebaja tervisele. Kui kaebaja suhtes ei oleks kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, oleks ta pidanud 08.-18.10.2021 COVID-19 haigega kokku puutumise tõttu paiknema isolatsioonis, mistõttu tema liikumis- ja suhtlemisvabadus olnuks piidatud. Seega ei saanud sel perioodil kaebajal tekkida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise
tõttu kahju. 18.-28.10.2021 osas vastustaja rahuldas kaebaja kahju hüvitamise taotluse. Kaebajale makstud hüvitisest osa peeti kinni õigusnormide alusel.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 24.03.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 336,10 eurot (resolutsiooni p 1); jättis menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused: 1) 08.-28.10.2021 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusliku aluseta, kuna käskkiri tunnistati tagasiulatuvalt kehtetuks. Toimunud on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. 2) On vaieldav, kas Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korraldus nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (karantiinikorraldus) on kohaldatav kinnipeetava suhtes tähenduses, et kinnipeetava elukoht või püsiv viibimiskoht on tema kamber. Vanglal puudus õiguslik alus teostada järelevalvet selle üle, kas kaebaja karantiinikorraldust täidab. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS, 01.06.2021-31.12.2022 kehtinud redaktsioonis) § 17 lg 3 p-d 1 ja 2 andsid Justiitsministeeriumile õiguse ja kohustuse korraldada võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja teistele kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Vastustaja ei ole viidanud abinõude kehtestamisele vaidluse all oleval perioodil. Kaebaja vabaduse piiramist 08.-18.10.2021 ei saa kahju hüvitamise nõude lahendamisel kõrvale jätta. Asjaolu, et kaebaja oli lähikontaktne, tal võis olla karantiinis viibimise kohustus ning kui ta oleks seda korrektselt järginud, siis ei oleks ta karantiini perioodil kambrist väljunud, ei muuda seda, et vastustaja lukustas kaebaja kambri ukse ja takistas tal kambrist väljuda. Seda, kuivõrd oleks kaebajal korrektse käitumise korral reaalselt olnud võimalusi kambrist lahkumiseks, saab arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel. 3) Kaebaja ei tarvitanud Tallinna Vanglas psüühikahäirete tõttu ravimeid. 10.11.2021 määras psühhiaater kaebajale ravimid meeleolu tasakaalustamise eesmärgil. Kuni 28.03.2022 suurendas arst ravimite kogust. Alates 28.03.2022 kaebaja seisund stabiliseerus. Kaebaja tervise halvenemist saab seostada täiendavate julgeolekuabinõude õigusvastase kohaldamisega. Kui varem diagnoositud sõltuvus olnuks kaebajal avaldunud tervisehäirete ainus või peamine põhjus, siis oleks see tõenäoliselt avaldunud varem kui ligikaudu aasta pärast vangistuse algust. 4) Vastustaja tegevus oli süüline ja ta oli raskelt hooletu. Kaebaja käitumise tõlgendamine nii, et ta võib kujutada ohtu teistele isikutele, oli pealiskaudne ja meelevaldne ning kujutab endast käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud 08.-28.10.2021 osas. Vastustaja tekitas kaebajale kahju vabaduse võtmise ja tervise kahjustamisega. 5) Kohane on võtta lähtepunktiks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 11 lg 4. Kaebajat ei saa täielikult samastada SKHS § 5 lg-tes 1 ja 2 ning § 11 lg-s 4 nimetatud isikutega. Arvesse tuleb võtta, et vastustaja oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel raskelt hooletu. Lisaks jättis vastustaja kaebaja pikaks ajaks teadmatusse sellest, miks on tema liikumis- ja suhtlemisvabadust piiratud. Õiglane on hüvitis kaebaja vabaduse täiendava piiramisega tekitatud kahju eest ligikaudu 1/5 SKHS § 11 lg-s 4 nimetatud hüvitisest ehk kokku 200 eurot. Tervise kahjustamisega tekitatud kahju eest määras kohus hüvitiseks 200 eurot. Maha tuleb arvata hüvitis, mille vastustaja kaebajale juba määras. Hüvitise suuruse määramisel ei saa arvesse võtta, et kaebaja saab vabalt kasutada ainult osa talle määratud hüvitisest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Tartu Vangla esitas 24.04.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vanglal oli 08.-18.10.2021 õiguspärane alus kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramiseks, sest ta oli kokku puutunud COVID-19 haigega, mistõttu pidi viibima isolatsioonis. Hüvitisena 63,90 eurot on piisav vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Ei esine selliseid kaalukaid põhjuseid ega erandlikke asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise. 2) Kui jaatada kohtu seisukohta, et kinnipeetava elukohana või püsiva viibimiskohana ei saa käsitleda tema kambrit, tekiks olukord, kus vangla piiratud keskkonnas ei oleks viiruse leviku tõkestamine võimalik. Kamber on ainus koht, kus kinnipeetavat on võimalik teistest isoleerida, et vältida võimaliku haiguse ülekandumist. Karantiinikorraldus ei pea sätestama spetsiifilisi meetmeid vanglakeskkonna jaoks. Karantiinikorralduses sätestatud üldistele isolatsioonireeglitele täiendavalt tuli vanglal lähtuda NETS § 17 lg 3 p-dest 1 ja 2. Vastutus isolatsioonireeglite täitmise või täitmata jätmise ja seetõttu haiguse võimaliku leviku osas ei langenud kinnipeetavale, vaid vanglale. Lukustades isolatsiooni määratud kinnipeetavad kambritesse, viis vangla miinimumini isolatsioonis viibivate kinnipeetavate kokkupuute kaaskinnipeetavatega ja vanglaametnikega. Kaebaja pidanuks täitma 08.-18.10.2021 karantiinikohustust (s.h viibima lukustatud kambris) ning seda olenemata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud käskkirja kehtivusest. 3) Eneseisolatsioonis viibiva kinnipeetava üle tuleb tagada järelevalve. Kuivõrd isolatsiooniosakonnas (s.h elukambris isolatsioonis) viibivate kinnipeetavate liikumisele ja suhtlemisvabadusele olid seatud piirangud kehtivate käskkirjade alusel, oli nende täitmine kohustuslik nii vanglale kui kinnipeetavale. Kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus oli lisaks karantiinikorraldusest ja NETS-ist tulenevatele nõuetele piiratud kehtivate haldusaktide alusel (apellatsioonkaebuse lisad nr 1-3). 4) Kui kinnipeetav leiab, et temale on vangla õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud kahju, saab ta selle hüvitamist nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) sätete alusel. SKHS ei kohaldu. 5) Negatiivset mõju meeleolule ei saa võrdsustada tervisekahjustuse tekkimisega. Kaebaja ei ole selgitanud, milles psühholoogiline häire väljendus. Tõendid ei kinnita, et kaebaja tervis oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel saanud kahjustada. Ravi määramine ja ravimiannuste suurendamise võis põhjustada nt selleks hetkeks piisavalt pikk vanglakeskkonnas viibimine või eraelulised probleemid. Täpsemate tõendite puudumisel ei ole põhjendatud tõlgendada asjaolusid vangla kahjuks.
9.X esitas 02.05.2023 vastuapellatsioonkaebuse, milles ta palub vastustajalt välja mõista hüvitis summas 2000 eurot tervisekahju tekitamise eest väärate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu.
10.X ei nõustunud 02.05.2023. a vastuses vastustaja apellatsioonkaebusega. Kaebaja väitel vastustaja põhjendamatult paneb kahtluse alla halduskohtu otsuse õigsuse.
11.X selgitas 08.05.2023. a vastuses kohtunõudele, et ta ei vaidlusta Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsust kahjuhüvitise osas summas 1936,10 eurot.
12.Tartu Vangla esitas 16.05.2023 vastuse, milles ta palub jätta kaebaja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja väitel ei ole kaebaja välja toonud ühtegi põhjendust, miks ei ole kohtu poolt tervise kahjustamise eest välja mõistetud hüvitis 200 eurot piisav. Vangla jäi seisukohale, et kaebaja tervise halvenemist ei saa seostada tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Asjas kogutud tõendite pinnalt saab järeldada
üksnes, et kaebaja tundis ennast ärritatuna ning tema tujutus süvenes kindlaks määramata põhjusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, Xi vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
14.Pooled vaidlevad ka apellatsiooniastmes kaebajal julgeolekumeetmete õigusvastasest kohaldamisest tekkinud kahju üle. Vangla vaidlustab halduskohtu otsust tervikuna ning palub jätta kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust vaid väljamõistetud tervisekahju (200 eurot) osas, leides, et halduskohus pidanuks kaebaja kasuks välja mõistma tervisekahju summas 2000 eurot. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebajal tekkinud mittevaralise kahju liigitamist ja kahju tekkimise ajaperioodi (I); kontrollib seejärel kaebajal tervisekahju tekkimist (II); kaebajale väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suurust (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse taotlused ning jaotab menetluskulud (IV). I
15.RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladus rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja on väitnud kohtumenetluses kahju tekkimist nii seoses vabaduse võtmisega kui ka tervise kahjustamisega. Kohtupraktikas on leitud, et reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute (julgeolekuabinõude) kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna; psüühilise ning füüsilise tervise kahjustamise kohta esitatud väited puudutavad aga eraldi kvalifitseeritavat tervisekahju (RKHKm 30.11.2023, 3-22-1679, p 16). Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on kaebaja poolt väidetud mittevaralise kahju õigesti liigitanud vabaduse võtmisega tekitatud kahjuks ja tervisekahjuks.
16.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal oli õigus nõuda Tartu Vanglalt 09.10.2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/228 (tl 13) vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Pooled on samas eri meelt selles, kas vangla tekitas kaebajale lisaks vabaduse õigusvastase võtmisega ka tervisekahju. Samuti ei ole pooled üksmeelel kahju tekkimise perioodi pikkuse osas.
17.Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja suhtes kohaldati käskkirja alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine) 08.10.2021 õhtul (vt ettekanne, tl 56) ning julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 28.10.2021 (tl 30). Ringkonnakohtu hinnangul mõjutas käskkiri kaebaja õigusi seega maksimaalselt 20 ööpäeva (08.10. õhtust kuni 28.10. õhtuni).
18.Vastustaja väitel oleks kaebaja pidanud alates 08.10.2021 kuni 18.10.2021 COVID-haigega kokku puutumise tõttu paiknema isolatsioonis, mistõttu olnuks tema liikumis- ja suhtlemisvabadus nagunii piiratud ning vastavat perioodi ei saa kahju tekkimisel arvesse võtta. Seega ei olnud kaebajal tekkinud kahju põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega.
19.Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKm 30.11.2023, 3-22-1679, p 12).
20.Tartu Vangla vanemvalvuri ettekandest nähtub, et 08.10.2021 õhtuse loenduse ajal teavitati kaebajat, et ta on lähikontaktne ning tal on ümberpaigutus kambrisse 113, kuhu ta jääb isolatsiooni. Ettekandest nähtub, et kaebaja keeldus konflikti tõttu kaaskinnipeetavaga kambrisse 113 paigutamisest, eelistades paikneda selle asemel isolatsiooni ajal lukustatud režiimiga kambris (tl 56). Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korraldusest nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ punkti 3 kohaselt isikul, kes on olnud haigega lähikontaktis, on keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes ei ela haigega koos ega viibi temaga püsivalt samas viibimiskohas, kuid on olnud muul viisil haigega lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega lähikontaktis olemisest arvates. Seega võib uskuda vangla väidet, et kaebaja pidi viibima 08.10.2021 kuni 18.10.2021 isolatsioonis ning vangla mõistes tähendas see asumist teistest kinnipeetavatest eraldi ehk siis omaette kambris.
21.Olenemata eeltoodust on õige halduskohtu tõdemus, et kaebaja vabaduse piiramist perioodil 08.-18.10.2021 julgeolekuabinõude kohaldamisega ei saa kahju hüvitamise nõude lahendamisel kõrvale jätta. Käesolevas haldusasjas puudub haldusakt, millest võiks järeldada kaebaja õiguste piiramist lisaks võimaliku õigusrikkumise ärahoidmise eesmärgile ka koroonaviiruse tõkestamise eesmärgil seoses kaebaja lähikontaktseks olekuga. Sellist haldusakti ei koostanud vangla ei enne kaebaja suhtes käskkirjaga julgeolekuabinõude kohaldamist ega ka tagantjärgi kaebaja vaide rahuldamisel ning Tartu Vangla 09.10.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/228 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisel (tl 8). Käskkirja tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisel langes seega ka ära õiguslik alus kaebaja suhtes liikumispiirangute kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuse lisadena esitatud Tartu Vangla direktori 10.11.2020. a käskkiri nr 1-1/139 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ja päevakavajärgsete tegevuste peatamise ja kokkusaamiste korralduse peatamise jätkamise kohta, samuti 31.05.2021. a käskkiri nr 1-1/71 ja 08.06.2021. a käskkiri nr 1-1/74 piirangute kohaldamise lõpetamise kohta ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, kuna need ei puuduta vangla poolt väidetud ajaperioodi (08.10.2021 kuni 18.10.2021), mil kaebaja pidi viibima isolatsioonis ega tõenda, et vangla oleks kaebaja suhtes sarnase käskkirjaga piiranguid kohaldanud. Seetõttu tuleb nimetatud tõendid vanglale tagastada.
22.Eeltoodust lähtudes on õige halduskohtu järeldus, et kaebaja liikumisvabaduse piiramine, st eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine oli Tartu Vangla 09.10.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/228 vahetu tagajärg, mistõttu saab tekkinud kahju puhul põhjusliku seose tuvastada vaid nimetatud käskkirjaga. Asjaolu, kas kaebaja pidanuks olema isolatsioonis ka seoses COVID-piirangutega, mida kaebaja suhtes faktiliselt ei kohaldatud, ei oma kahju tekkimise ajaperioodi määramisel tähtsust. Kohtul puudub võimalus asuda ise konstrueerima hüpoteetilist olukorda selle kohta, milline olnuks kaebajale tekkinud kahju siis, kui vangla oleks kohaldanud kaebaja suhtes COVID-piiranguid, mida ta faktiliselt ei kohaldanud. Seega loeb ringkonnakohus kaebajal tekkinud kahju perioodiks 08.10.2021 kuni 28.10.2021. Küll aga saab asjaolu, et kaebaja oli lähikontaktne, arvesse võtta kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel.
II
23.Kaebaja ja vastustaja on eri meelt selles, kas kaebajal tekkis 20 ööpäeva kestnud õigusvastaste liikumispiirangute tulemusena ka tervisekahju. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja viibib kinnipidamisasutuses alates 25.10.2020, paiknes Tartu Vanglas perioodil 15.03.-05.04.2021 ning alates 17.05.2021 kuni käesoleva ajani (tl 28). Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe, K. Kaili 06.10.2022. a kirjaliku selgituse kohaselt on kaebajal diagnoositud mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired. Kliinilise psühhiaatri vastuvõtul kaebaja käinud ei ole ning esimene psühhiaatri vastuvõtt Tartu Vanglas oli 10.11.2021 (tl 36). 10.11.2021. a anamnees on järgmine: „Tallinna vanglast narkorehabilitatsioonile. Sõltlasele omasel viisil fentanüül, amfetamiin, kanep jm. Praegu kõik ärritab, süvenev tujutus. Gabapentiini 300 mg x 3 HLÕ. Nõustamine“. Kaebaja põhidiagnoos 10.11.2021 on „F19.21 – MM – sõltuvus – kaine, kontrollitud keskkonnas“. Psühhiaater S. Kaili 28.02.2022. a selgituse kohaselt käis kaebaja 10.11.2021 ja 13.12.201 vastuvõtul, kus kaebas ärrituvust ja tujutust, kuid põhjust ei avaldanud. Rahustaval eesmärgil määras psühhiaater kaebajale meeleolu tasakaalustajat gabapentiini (tl 46). Haigusjuhtude väljavõttest nähtub, et 13.12.2021 ravimi annust suurendati 600 mg x 3 HLÕ. 14.03.2022 on kanne: „Kõik ärritab, hoidub omaette. Bupropiooni 300 mg x 1 H. Nõustamine“. 28.03.2022 on kanne: „Kaebusteta. Gabepentiini 600 mg x 2 HÕ, flupentiksooli 1 mg x 1 L. Nõustamine“. 05.05.2022 on kanne: „Fluanxolist ebakindel tunne lõpetan määramise. Nurub bupropiooni, ei määra. Seljavalu ei lase magada. Tisanidiini 4 mg x 1 Õ. Nõustamine“.
24.Halduskohus luges tõendatuks, et pärast vaidluse all olevat perioodi muutus kaebaja vaimne tervis halvemaks. Nimelt ei tarvitanud kaebaja Tallinna Vanglas psüühikahäirete tõttu ravimeid. 10.11.2021 määras psühhiaater kaebajale ravimid meeleolu tasakaalustamise eesmärgil. Perioodil kuni 28.03.2022 suurendas arst ravimite kogust ja asendas ravimeid. Alates 28.03.2022 kaebaja seisund stabiliseerus ning ravimi kogust sai hakata vähendama. Halduskohus leidis, et kui sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest olnuks kaebajal avaldunud tervisehäirete ainus või peamine põhjus, siis oleks see tõenäoliselt avaldunud varem kui ligikaudu üks aasta pärast vangistuse algust (otsuse p 16). Vastustaja ei vaidlusta asjaolu, et ta on kohtueelses menetluses kui ka vastuses kaebusele nentinud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võis kaebaja meeleolule ja seeläbi tervisele negatiivset mõju avaldada, kuid ta ei ole möönnud, et selle tagajärjel võis kaebaja tervis saada kahjustada. Kaebaja küll viitas kaebuses halduskohtule psühholoogilise häire tekkimisele, kuid ei selgitanud täpsemalt, milles selline häire väljendus. Psühhiaatriline diagnoos oli kaebajale pandud juba varasemalt. Ka leiab vastustaja, et kaebaja ise ei ole psühhiaatrile väitnud, et tema tervis halvenes julgeolekuabinõude tagajärjel. Täpsemate tõendite puudumisel ei ole põhjendatud tõlgendada asjaolusid vangla kahjuks.
25.HKMS § 59 lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas suutnud piisavalt tõendada, et tal tekkis julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel psühholoogiline häire. Nii ei nähtu kaebaja haigusjuhtude väljavõttest, et kaebaja oleks kaevanud psühhiaatrile ärrituvuse või tujutuse põhjusena julgeolekuabinõude kohaldamist. Vastupidi, 10.11.2021. a anamneesi kohta tehtud kanne viitab pigem sellele, et tegemist oli sõltuvusega kaasneva probleemiga. Kuigi psühholoog V. Hommuki 06.10.2022. a selgitusest ilmneb, et kaebaja kohtus 25.11.2021 ja 30.11.2021 ka psühholoogiga, selgub, et kaebaja soov psühholoogiga kohtumiseks edastati veel enne julgeolekuabinõude kohaldamist, 06.10.2021
vangiregistri kaudu ning suure töökoormuse tõttu ei olnud võimalik kinnipeetava vastuvõttu korraldada enne novembrikuu lõppu (tl 42).
26.Ringkonnakohtu jaoks ei ole ühtlasi veenev, et 20 päeva kestnud isolatsioon sai tekitada kaebajale olulise psühholoogilise tervisekahju. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja nõustus enda isoleerimisega, et vältida võimalikku konflikti kaaskinnipeetavaga. Seega võib järeldada, et kaebaja ei pidanud isolatsioonis viibimist ohuks enda vaimsele tervisele. Ühtlasi loeb ringkonnakohus oluliseks, et julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei esitanud kaebaja ühtegi kaebust oma tervise osas (vt väljavõte haigusjuhtudest, tl 33) ega sooviavaldust psühholoogi või psühhiaatriga kohtumiseks, kuigi meditsiiniosakonnast helistati kahel korral (19.10.2021 ning 22.10.2021) kambrisse ja küsiti kaebaja tervise kohta. Seega puuduvad tõendid, et 20 päeva jooksul kohaldatud julgeolekumeetmed iseenesest oleks kaebaja vaimset tervist mõjutanud. Võttes arvesse lukustatud kambris viibimise aega, ei saa lähtuda ka eeldusest, et tegemist oli pikaajalise üksikvangistusega, mis ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita tõenäoliselt kahjustab isiku vaimset tervist (RKHKo 10.10.2017, 3-15-3133, p 18). Tavapärasel kartserirežiimil viibimise osas on Riigikohus leidnud, et ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada kartseris viibimise ebaproportsionaalsust, kui katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lõike 1 punktis 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tuleneb eeldus, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist (RKHKo 04.06.2018, 3-15-2943, p 19). Käesoleval juhul ei viibinud kaebaja kartseris, vaid lukustatud kambris, ning lukustatud kambris viibimise ajaline periood oli kartserikaristuse maksimummäärast oluliselt lühem. Seega ei saa lähtuda ka kaebaja vaimse tervise kahjustamise eeldusest. Kuna kaebajale tutvustati käskkirja alles julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel (tl 13p), peab ringkonnakohus võimalikuks, et kaebaja ei pruukinud teadagi, et ta viibib lukustatud kambris seoses julgeolekuabinõude kohaldamisega, ja mitte isolatsiooniga. Küll aga võis kaebaja meeleolu pärast kambrist vabanemist mõjutada teadmine, et kambris viibimine ei olnudki seotud COVID-piirangutega, vaid hoopis julgeolekuabinõudega, mille õigusvastane kohaldamine mõjutas ka lukustatud kambris viibimise kestust. Õigusvastase käskkirja andmisest tekkinud nördimust ja ärrituvust ei saa aga pidada selliseks vaimse tervise häireks, mis vääriks õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud kahjust eraldiseisvalt rahalise hüvitise väljamõistmist.
III
27.Kaebaja taotles 03.01.2022 vanglalt ebaseadusliku kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot (tl 14). Vangla rahuldas taotluse osaliselt summas 63 eurot ja 90 senti, lähtudes kohtupraktikast, mille järgi peeti alusetult kartseris viibitud hüvitise piisavaks päevamääraks 6,39 eurot, ning arvestades hüvitist kokku 10 ööpäeva eest. Ülejäänud osas jäi kahju hüvitamise taotlus rahuldamata (tl 16). Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus lähtus kaebajale ebaseadusliku vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel õigesti 20 ööpäevast.
28.Halduskohus võttis päevamäära aluseks 1/5 SKHS § 11 lõikes 4 nimetatud hüvitisest. SKHS § 11 lõike 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult on vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Halduskohus leidis, et kui õigeks
mõistetud isik, kellelt süüteomenetluses võeti vabadus, oleks esitanud kahju hüvitamise nõude kaebajaga samal ajal ehk 03.01.2022, siis oleks hüvitise päevamäär olnud 50,50 eurot (Statistikaameti avaldatud 2021. a IV kvartali keskmine brutokuupalk oli 1515 eurot). 1/5 sellest on 10 eurot ühe ööpäeva eest. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et SKHS ei ole asjas kohaldatav, kuna vangla ei kohaldanud kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid süüteomenetluse raames. Kinnipeetav saab kahju hüvitamist nõuda riigivastutuse seaduse sätete alusel. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning hüvitist ei tohiks määrata aritmeetilise tehte kaudu. Kuigi kartseris viibimine piirab isiku õigusi märgatavalt rohkem, kui seda teeb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamis raames eraldatud lukustatud kambris viibimine, pidas vangla siiski põhjendatuks kõrgemast päevamäärast lähtumise, kuna vangla ei välistanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise mõju kinnipeetava meeleolule.
29.Õige on vastustaja seisukoht, et kinnipeetavale kahju väljamõistmisel ei ole alust lähtuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest ning aluseks tuleb võtta riigivastutuse seaduse sätted. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et vastustaja oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel raskelt hooletu.
30.Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (RKHKo 12.04.2017, 3-3-1-90-16, p 10). Ajavahemikul 08.10.2021 kuni 28.10.2021 paiknes kaebaja lukustatud kambris, mistõttu oli piiratud tema võimalus vanglasiseselt liikuda ja suhelda, samuti kohaldati kaebaja suhtes kehakultuuriga tegelemise keeldu, mistõttu tal ei olnud võimalik sportida. Kaebaja tõi kahju hüvitamise nõudes esile ka selle, et ta ei saanud käia rehabilitatsiooni- ja eesti keele kursustel ning tema kokkusaamised olid piiratud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda vangla poolt 02.03.2022. a vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele esitatud selgitusele, et vaidlusaluseks perioodiks ei olnud esitatud ühtegi kaebaja taotlust kokkusaamisteks ning spordisaali külastus toimus vaid 11.10.2021. Kuigi kaebaja puudus kahest programmi „Eluviisitreening“ kohtumisest, viidi need temaga läbi tagantjärgi individuaalselt. Seoses eesti keele kursustega olid õpingud õpetaja haigestumise tõttu 01.10.2021 – 21.10.2021 peatatud. Pärast õpetaja tööle naasmist jäi kaebaja samas eesti keele tundidest ilma 22.-24.10.2021. Seega lisaks suhtlemis- ja liikumisvabaduse piirangutest jäi kaebaja ühel korral ilma võimalusest spordisaali külastada ning kolmel korral ilma võimalusest eesti keele tunnis osaleda. Samas ei saa kaebajal lukustatud kambris viibimisega seoses tekkinud kahju täiel määral võrdsustada kahjuga, mis tal võinuks tekkida õigusvastaselt kartseris hoidmisega. Kambris on kinnipeetaval võimalus kasutada ka isiklikke asju ning päeva ajal voodit. Kartseris isiklikud asjad lubatud ei ole ning voodi asemel on päevaks ülestõstetav või põrandal asuv kõva lavats (VSE § 7). Ka kambrisse lukustamisel on aga ringkonnakohtu hinnangul vabadusõiguse täiendav piirang sedavõrd intensiivne, et sellel on vabadus võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses, mille eest võib nõuda kahju rahalist hüvitamist (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 12). Siiski tuleb kahju rahalisel hüvitamisel arvestada ka vastutust piiravate asjaoludega, sh asjaoludega, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul saab siinkohal arvestada asjaoluga, et kaebaja oli kambrisse paigutamisel lähikontaktne, mistõttu tulnuks tal vähemalt kuni 18.10.2021 ka omal algatusel vältida kontakte teiste isikutega, sh mitte külastada spordisaali. Seetõttu võib asuda seisukohale, et kaebaja lähikontaktsusest tuleneval põhjusel oli 08.-18.10.2021 kaebajale kambrisse sulgemisega tekitatud kahju vähem intensiivne kui sellele järgnevalt perioodil 18.-28.10.2021.
31.Halduskohus lähtus kahjuhüvitise suuruse määramisel SKHS sätetest eelkõige põhjusel, et vangistuses viibiva isiku vabaduse täiendava piiramise hüvitamisel aluseks olnud päevamäär 6,39 eurot pärineb aastal 2010 tehtud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-93-09, mis ei ole enam asjakohane (otsuse p 21). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 10.03.2010 arvates on toimunud tarbijahindade ja elukalliduse märkimisväärne tõus. Määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt (RKHKo 20.10.2021, 3-19-2061 p 24).
32.Kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb võtta lähtekohaks Riigikohtu 15.03.2010. a otsuses nr 3-3-1-93-09 märgitud kartseris alusetult viibitud aja eest väljamõistetava kahjuhüvitise päevamäär 100 krooni (p 15) ehk 6,39 eurot, mida lukustatud kambris viibimise puhul tuleb ümardada 6 eurole päevas. 6 euro ostujõud aastal 2010 võrdus Statistikaameti andmetel 10 euro ostujõuga aastal 20231. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kohaseks kahjuhüvitise päevamääraks õigusvastase lukustatud kambris viibimise eest on käesoleva otsuse tegemise aja seisuga 10 eurot ööpäevas. Ringkonnakohus mõistab kaebajale 10 ööpäeva eest perioodil 18. oktoobri 2021. a õhtust kuni 28. oktoobri 2021. a õhtuni välja kahjuhüvitise summas (10x10) 100 eurot. Kuna perioodil 8. oktoobri 2021. a õhtust kuni 18. oktoobri 2021 õhtuni oli kaebajale tekkinud kahju seoses kaebaja koroonapositiivsusest tuleneva isolatsioonikohustusega vähem intensiivne, mõistab ringkonnakohus sel perioodil tekkinud kahju eest kaebajale hüvitise 8 eurot ööpäevas, summas (8x10) 80 eurot. Kokku kuulus kaebajale seega väljamõistmisele 180 eurot, millest tuleb maha arvutada vangla poolt kaebajale juba makstud hüvitis summas 63,90 eurot. Seega on kaebaja lõplikuks kahjuhüvitiseks 116 eurot ja 10 senti. Ringkonnakohus on seisukohal, et 180 eurot ei ole 20 ööpäeva vabaduse intensiivsema piiramise eest Eesti üldist elustandardit arvestades (nt vanaduspensioni baasosa suurus on alates 1. aprillist 2023 317,9193 eurot ning rahvapensioni suurus 336,39 eurot) ebaproportsionaalselt väike.
IV
33.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab Tartu Halduskohtu otsust Tartu Vanglalt kaebaja kasuks väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse osas. Tartu Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 86 eurot ja 10 senti. Kaebaja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
34.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust, ringkonnakohus menetluskulusid välja ei mõista (HKMS § 109 lg 1). Halduskohtu otsus jääb menetluskulusid puudutavas osas muutmata.
35.Kuna kohtuotsus sisaldab kaebaja tervist puudutavaid andmeid, tuleb jõustunud otsuse avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 4). https://www.stat.ee/ostujou-kalkulaator; 2024. aasta arvutusi ostujõu kalkulaator teha ei võimalda, kuid võib eeldada, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga ostujõus märgatavaid muutusi ei ole toimunud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.