3-15-1436/15 - Majandushaldusõigus - Muu majandushaldusõigus - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

9.Tallinna Kommunaalamet otsustas 08.05.2015 otsusega nr 3-1/854 taotlejale veolubasid mitte väljastada. Eesti õigusaktide kohaselt on üldnõudena sõiduki ja autorongi suurim lubatud kõrgus 4,0 m (liiklusseaduse (LS) § 2 p 70, majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ (määrus nr 42) lisa 1 kood 1104). Suurima lubatud kõrguse väärtus on kehtestatud lähtuvalt Eesti taristu võimalustest ehk kuni 4,0 m kõrgused sõidukid saaksid üldjuhul ohutult sildade, viaduktide, liinide vms alt läbi sõita. Suurima lubatud kõrguse väärtus on kooskõlas Euroopa Liidu nõukogu 25.07.1996 direktiiviga 96/53/EÜ, millega kehtestatakse teatavatele ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud täismass (direktiiv 96/53). Vastavalt direktiivi 96/53 lisale 1 on kõikide sõidukite maksimaalne lubatud kõrgus üldnõudena 4,0 m. Nii direktiiv 96/53 (art 2, art 4 lg 3) kui ka määrus nr 51 (§ 4 lg-d 1 ja 2) näevad üldnõudena ette eriloa väljastamise üksnes juhul, kui tegemist on sõidukiga, mis on ette nähtud jagamatu veose vedamiseks, või jagamatu veose endaga. Amet pöördus uurimiskohustuse täitmiseks 18.03.2015 selgitustaotlusega MKM poole. MKM leidis oma 23.04.2015 vastuses, et kaebaja selgitus veo kulude kohta ei ole piisav asjaolu eriloa väljastamiseks, kuna sellega ei kaasne tarbetuid lisakulusid veose tükeldamisel, veose kahjustumise oht ega muu ebamõistlikult keerukas tehnilist laadi takistus. Taotleja kirjeldatud juhtumil eriloa väljastamiseks õiguslikud alused puuduvad. Isiku poolt ametile esitatud veoloa taotlustest nähtub, et veose sisuks on pesuesemed, mida on võimalik osadena vedada ja seetõttu ei rakendu antud juhtumil määruses nr 51 toodud erand, mille alusel võib loa väljastaja lubada ka sellise veose vedu, mille osade kaupa vedu on keerukas ja ülikulukas. Varasem väär halduspraktika ei too kaasa kohustust sellist praktikat jätkata.

3-15-1436 Viking Line OY Ab, kelle jaoks on 4,2 m kõrgused haagised ehitatud just tema kasutatavate spetsiaalsete kaubakonteinerite kõrguse tõttu. Vastasel juhul on vaja sama vedu teostada topelt kogusega haagistega. Enne tegevuse alustamist kooskõlastas kaebaja kõrgemate haagiste ehitamise Tallinna Kommunaalametiga. Kaebajale on väljastatud alates 17.05.2013 erilubasid 4 korral. Kaebaja on teostanud õiguspäraselt ja ohutult majandustegevust ega ole selle perioodi jooksul põhjustanud ühtegi avariid. 2) Määruse nr 51 § 2 p 1 järgi on tegemist eriloaga, kui antakse teeseaduse (TeeS) 35 lg 2 alusel kehtestatud nõuetele mitte vastava mootorsõiduki kasutamise luba. TeeS § 35 lg-tega 1 ja 2 reguleeritakse eriloaga veost või veoseta sõidukit, mille suurim mõõde, mass või teljekoormus ületab TeeS § 33 lg 4 alusel kehtestatud suuruse. TeeS 33 lg 4 alusel ei ole ühtegi määrust välja antud. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta on lähtunud LS alusel vastu võetud määrusega nr 42 kehtestatud mõõtudest. Kuna määruse nr 42 lisa 1 kood 1104 p 4 kohaselt on üldise nõudena lubatud Siseministeeriumi eriotstarbeliste sõidukite kõrguseks kuni 4,4 m, siis on kaebaja taotletud 4,2 m kõrguse sõiduki kasutamine ohutu. Kuna vaidlustatud otsustes ei ole sisuliselt hinnatud, miks on kõrgust 4,0 m ületav sõiduk või veos suuremahuline ja vajab haldusaktiga marsruudi jm liikumise tingimuste kindlaksmääramist ning kuidas kaebaja kasutatavad sõidukid ja teelõik toovad kaasa veoloast keeldumise, siis on otsused täielikult põhjendamata ega ole kontrollitavad. 3) Määruse nr 51 § 4 lg-st 1 tuleneb, et veoseid, mida ei ole võimalik vedada osade kaupa, võib vedada ilma eriloata, kuid veoseid, mida tehnilist on võimalik vedada osade kaupa, võib eriloal vedada osadeks jagamata, kui osade kaupa vedamine oleks keerukas ja ülikulukas. Kuigi pesulasti on võimalik jagada mitmeks osaks ja põhimõtteliselt võib iga konteinerit vedada eraldi, ei ole selline tegevus majanduslikult ökonoomne. Kaebaja peaks korraldama topelt koguse vedusid, mis suurendaks veoga seotud kulusid 45,7%. Haagiste ümberehitus tooks kaasa ühekordse kulu 187 602 eurot. Sellisel juhul ei oleks kaebaja majandustegevust võimalik Eestis pikema perioodi jooksul jätkata ning nii kaebaja kui Baltic Clean AS tegevus tuleks lõpetada. 4) Direktiivi 96/53 preambuli p 3 kohaselt on direktiivi peamisi eesmärke lahendada liikmesriikides kehtivate kommertsmaanteesõidukite massi ja mõõtmetega seotud standardite erinevusest tingitud kahjulikud mõjud konkurentsitingimustele. Just seoses rahvusvahelise kaubaveoga on direktiivi 96/53 art 3 lg 1 teise lause punktis b sätestatud, et liikmesriik peab lubama enda territooriumil liigelda ka siis, kui liikmesriik, kus sõiduk on registreeritud või kasutusse võetud, on kehtestanud I lisas kindlaksmääratud piirmääradest suuremad piirmäärad, mida ei ole mainitud art 4 lg-s 1. Direktiivi 96/53 art 4 lg-s 1 ei ole mootorsõiduki kõrgust nimetatud, seega peab Eesti Vabariik lubama direktiivi 96/53 lisa 1 p-s 1.3 nimetatud piirmäära ületava kõrgusega Soome Vabariigis registreeritud sõidukiga teha kommertskaubavedusid. Asjaolu, et määruse nr 51 § 4 lg-ga 1 on see jäetud tee omaniku kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga lahendada, võib osundada direktiivi 96/53 mittenõuetekohasele ülevõtmisele. 5) Politsei ei ole pädev teostama järelevalvet Tallinna Kommunaalameti antud haldusaktide täitmise üle. 6) Halduspraktika on haldusorgani jaoks siduv, sest see kaitseb majandustegevuse vm pikaajalise ja investeeringuid eeldatava tegevuse kavandamisel usaldust. Haldusorgani järjepidev praktika ja sellest tulenev isiku usaldus vähendavad haldusorgani kaalutlusõigust sisulist kohustuseni senist õiguspärast praktikat jätkata. Antud juhul ei ole faktilised asjaolud ega õigusnormid muutunud. Vastustaja ei ole kaalunud halduspraktika muutmise tagajärgi kaebajale. 4(12)

3-15-1436 7) Vastustaja otsused on ebamäärase sõnastusega ja neist ei selgu, kas tegemist on lõpliku otsusega või selgitava kirjaga haldusmenetluses. Vastustaja on ise käsitanud oma otsuseid toimingute, mitte haldusaktidena. Kaebaja on andnud vastustajale enne esimese taotluse esitamist adekvaatse info kavandatava veose kohta. Kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 6 oli vastustaja kohustuseks selgitada välja loa andmise eeldused ja koguda selleks tõendeid omal algatusel. 8) Kaebaja kõrvaldas taotluses vastustaja 29.12.2014 e-kirjas näidatud puudused veel samal päeval. Vastustaja ei ole osundanud muudele puudustele, seetõttu ei saanud ta jätta taotlust HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata. Vastustaja ei juhtinud kaebaja tähelepanu taotluse puudustele (allkirja ja volituse puudumine) ega andnud võimalust neid kõrvaldada, vaid on aktsepteerinud Hendrik Peieli saadetud e-kirju, on talle vastanud ja lahendanud kaebaja taotlused sisuliselt. 9) Ebaõige on vastustaja seisukoht, et eriluba saab anda suuremõõtmelisele veosele, mitte suuremõõtmelisele sõidukile. TeeS § 35 lg-st 1 nähtuvalt reguleeritakse eriloaga ka veoseta sõiduki kasutamist avalikult kasutataval teel. Seega võib eriloa anda ka sõidukile, mille mõõtmed veoseta ületavad kehtestatud nõuded. Vastupidine tõlgendus muudaks TeeS § 35 lg-d 1 ja 2 ning LS § 34 lg 9 sisutühjaks. Määruse nr 51 lisas 11 toodud tabelis 4 on eriveose tasumäärad fikseeritud konkreetselt sõiduki või autorongi kõrguse ületamise eest, mitte veose kõrguse ületamise eest. Kui vastustaja keeldus kaebaja taotluse rahuldamisest põhjusel, et eriluba ei saa anda sõidukile, on vastustaja teinud kaalumisvea, mis toob kaasa tema otsuste tühistamise või õigusvastaseks tunnistamise. Alates 12.09.2015 kehtiv majandus- ja taristuministri 04.09.2015 määrus nr 114 „Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja erilubade väljaandmise kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu ja eritasu määrad“ (määrus nr 114) ei ole kuni 11.09.2015 kehtinud määrusega nr 51 võrreldes eriveose osas suures plaanis erinev. Määrus nr 114 sätestab otsesõnu, et erivedu tuleneb nii sõidukist kui veosest (§ 3 lg 2). Kaebaja taotles põhjendatult eriluba sõidukitele, sest vähemate konteinerite sõidukile laadimine ei oleks vähendanud sõiduki kõrgust. Seega ei vajanud kaebaja eriluba otseselt veose tarbeks. Kõrgemad sõidukid ehitati kooskõlastatult vastustajaga veose eripära arvestades, kuid lõppkokkuvõttes vajas eriluba just sõiduk, mis ületas LS § 80 lg 3 alusel kehtestatud piirväärtusi. Kaebaja ehitas oma sõidukid 4,2 m kõrgusteks tulenevalt oma majandustegevuse tasuvusprognoose silmas pidada, olles eelnevalt nii vastustajaga kui ka trammi- ja trollipargiga sõidukite kõrguse kooskõlastanud. Väljaehitatud 4,2 m kõrguse sõiduki puhul ei ole võimalik sõidukit juba kasutades vältida kõrgusnõuete ületamist. Seega on täidetud ka määruse nr 114 § 3 lg-s 2 sätestatud eeldus. Sõiduki madalamaks tegemiseks tuleb sõiduk ümber ehitada. 10) Vastustaja ei seadnud haldusmenetluses kaebaja kalkulatsioone kahtluse alla ega nõudnud täiendavaid tõendeid. Vastustaja ei ole arvestanud ka muid kaebaja põhjendusi kõrgemate haagiste kasutamise vajaduse kohta. Rohkemate vedude tegemine saastab rohkem ka keskkonda ning kahjustab teid ja tänavaid. Kuna kaebaja kasutatavate kõrgemate sõidukite kõrgus ei too kaasa lubatud piirmassi ületamist, ei mõjuta haagise kõrgus teekatte püsivust. Samuti ei ohustata liiklust, õhukontaktliine ega keskkonda. Seega oleks täiendava veovahendi kasutusele võtmine tarbetu kulu. 11) Kuna kaebaja on pidanud vastustaja tõttu tegema täiendavaid kulusid vedudele, soovib kaebaja esitada tulevikus vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude. Sellele eelnevalt on tuvastamisnõude esitamine lubatav.

12.Tallinna Halduskohtu 08.01.2016 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja vajas 4,2 m kõrguse sõidukiga liiklemiseks eriluba. Ilma selle loata ei oleks tal olnud õigust sellise sõidukiga Tallinna linna teedel ja tänavatel liigelda (TeeS § 35 lg 2, määruse nr 51 § 5 lg 1). Seega on eriluba andev teeomaniku otsus haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest sellega reguleeritakse isiku õigusi. Vastustaja juhtis esimeses 29.12.2014 e-kirjas kaebaja tähelepanu taotluse puudustele. Lisaks veose nimetusele tuli märkida ka sõiduki ja haagiste margid ja mudelid ning esitada iga veduki kohta eraldi taotlus. Võib järeldada, et kaebaja kõrvaldas kõik vastustaja esimeses 29.12.2014 e-kirjas viidatud puudused. Muid puudusi, sh täiendavate põhjenduste puudumist veetava koorma kohta ei ole kaebajale otsesõnu ette heidetud. Vastustaja keeldumine 23.12.2014 taotluse rahuldamisest 09.01.2015 otsusega on haldusakt. See otsus on vormivigadega, kuna selles puudub selge otsustus kaebaja taotluse kohta („Lähtuvalt eeltoodust on Tallinna Kommunaalametil õigus tunnistada juba väljastatud veoluba ennetähtaegselt kehtetuks, kuna loa taotleja on esitanud valeandmeid eriveo kohta, ning keelduda edaspidiselt sellistele vedudele veolubade väljastamisest“) (HMS § 55 lg 1) ning selles puudub vaidlustamisviide (HMS § 57). 2) Kaebaja kasutatavad vedukid peavad vastama määruse nr 42 lisas 1 toodud nõuetele (määruse nr 42 § 2 lg 1 p 1). Ka Soomes registreeritud haagis peab vastama samadele nõuetele. Kõigi sõidukite ja autorongide (v.a määruses nimetatud erandid) lubatud suurim ette nähtud kõrgus on 4,00 m. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheited selle kohta, et vastustaja on tuginenud õigusvastaselt määrusele nr 42. Määrus nr 51 reguleerib § 1 lg-st 1 nähtuvalt teedel suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise veose ning pukseeritava seadme vedu. Määruse nr 51 § 2 p-st 1 nähtuvalt on eriluba TeeS § 35 lg 2 alusel kehtestatud korras tee omaniku väljastatud kirjalik luba eriveose vedamiseks. Kuigi määruse nr 51 sõnastusest võib jääda mulje, et see reguleerib vaid suuremõõtmelist veost, mitte suuremõõtmelist sõidukit, tuleb selle regulatsiooni alla paigutada ka suuremõõtmelised sõidukid (vt TeeS § 35 lg-d 1 ja 2, määruse nr 50 p 2). Määruse nr 51 § 5 lg 1 järgi tohib eriveost vedada ainult loa olemasolul. Loa annab tee omanik. Seega vajab suurveos või erakorraline vedu igal juhul tee omaniku luba. Õigusnormidele ei tugine kaebaja järeldus, et eriluba pole vaja jagamatu eriveose veoks. Asjassepuutuvad õigusaktid ei ole vastuolus direktiiviga 96/53. Asjaolu, et sõidukid vastavad Soome Vabariigis kehtivatele erinõuetele, ei anna õigust kasutada neid sõidukeid tingimusteta ka Eestis, kui sõidukid ei vasta direktiivis 96/53 ettenähtud nõuetele. Direktiiviga kehtestatud ühtsed nõuded on mõeldud tagama probleemideta rahvusvahelist kaubavedu. Liikmesriikide kehtestatud erinõuded sellele eesmärgile kaasa ei aita (vt direktiivi preambuli p 3), seetõttu ei saa need prevaleerida direktiivis toodud nõuete üle (vt direktiivi preambuli p-d 4 ja 12).

3-15-1436 3) Määruse nr 51 § 4 lg 1 järgi võib suuri ja/või raskeid veoseid vedada mootorsõidukiga ainult siis, kui veost pole võimalik vedada osade kaupa või teise transpordiliigiga. Erandina võib loa väljastaja lubada ka sellise veose vedu, mille osade kaupa vedu on keerukas ja ülikulukas. Praegusel juhul ei ole vaidluse all asjaolu, et kaebaja veost on võimalik vedada osade kaupa. 4) Kaebaja ei tuginenud oma 23.12.2014 taotluses määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandile ega selgitanud, miks on tema veetavate pesuesemete osade kaupa vedamine keerukas ja ülikulukas. Sellekohased põhjendused on esitatud alles 06.03.2015. Kuigi vastustajal olnuks ka endal võimalus HMS §-st 6 tulenevale uurimispõhimõttele tuginedes küsida kaebajalt täiendavaid andmeid, ei ole kaebaja esitanud vastustajale vajalikke selgitusi ka pärast vastustaja teise 29.12.2014 e-kirja saamist, milles juhiti kaebaja tähelepanu asjaolule, et ainuüksi veoki lubatavast suurem kõrgus ei tingi loa andmist. Õige on vastustaja järeldus, et lubatavast kõrgema sõiduki kasutamine peab olema tingitud suuremõõtmelisest veetavast kaubast. Ainuüksi see, et kaebaja on lasknud kunagi ehitada lubatavast kõrgema sõiduki ja loodab seda edaspidi kasutada oma majandustegevuses igasuguse kauba veoks, ei ole piisav põhjus eriloa saamiseks. Määruse nr 51 §-st 4 nähtuvalt saab suuremõõtmelise veose vedu olla põhjendatud vaid vältimatus olukorras ja erandjuhtudel, mitte reeglina igasuguse veo korraldamiseks ja ainuüksi ettevõtja kulude kokkuhoidmise eesmärgil. Ebaõige on kaebaja väide, et ta on andnud vastustajale varem piisava teabe suuremõõtmelise veo korraldamise kohta. Kaebaja ja vastustaja vahelisest e-kirjavahetusest aastatel 2012–2013 nähtub vaid see, et kaebaja hakkab korraldama vedusid sadama ja pesula vahet. Mida täpselt veetakse, öeldud ei ole. Ka vastustaja ametnik on olnud põhjendamatult pealiskaudne ega ole pidanud vajalikuks enne eriloa väljastamist asjaolusid täiendavalt uurida. Õige on vastustaja seisukoht, et haldusorgani õigusvastane halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust, et see jääb ka edaspidi kehtima. Haldusorgan peab oma praktika õiguspärasust pidevalt kontrollima ja vajadusel muutma. Praktika, mille käigus väljastatakse eriluba suuremõõtmelise veose vedamiseks, uurimata enne loa väljastamist, milliste esemete veoks seda kasutatakse ja kas selliseid esemeid saaks vedada ka lubatavaid mõõtmeid ületamata, ei ole kindlasti õiguspärane. Kaebaja usaldust vähendasid ka väljastatud erilubade tähtajalisus. 5) Kuna kaebaja 23.12.2014 taotlusest ei nähtunud, mis põhjusel vajas kaebaja eriluba suuremõõtmelise veose korraldamiseks, siis jättis vastustaja 09.01.2015 otsusega õiguspäraselt kaebajale eriloa väljastamata. Vastustajal olnuks küll võimalik küsida kaebajalt täiendavalt andmeid, kuid need ei oleks muutnud antud juhul asja lahendust. 6) Kaebaja esitas 06.03.2015 vastustajale uued veoloa taotlused, märkides veetavaks koormaks konteinerid tekstiilidega ning selgitades e-kirjas täiendavalt ülegabariidiliste haagiste kasutamise põhjusi. Vastustaja otsustas 08.05.2015 otsusega jätta taotletud eriload väljastamata. Erinevalt 09.01.2015 otsusest on 08.05.2015 otsus selgema resolutsiooniga („Lähtuvalt eeltoodust ei rahulda Tallinna Kommunaalamet Baltic Translog Osaühing taotlust veoloa väljastamiseks“), samuti on olemas vaidlustamisviide. Kaebajale ei selgitatud 20.03.2015 e-kirjas, et tema taotlustes oleks puudusi, mida oleks vaja kõrvaldada ja mida kõrvaldamata ei ole võimalik taotlusi menetleda. Samuti ei juhitud tähelepanu taotluste allkirjastamise või volikirja esitamise vajadusele. Vastustaja 08.05.2015 otsusest ei nähtu, et kaebaja taotlus oleks selles esinevate puuduste tõttu jäetud läbi vaatamata. Nimetatud otsusest nähtub vastupidi, et taotlused lahendati sisuliselt. Ekslik on kaebaja väide, et 06.03.2015 taotlusi tuleb lugeda vaideks. 7) Erinevalt oma 23.12.2014 taotlusest on kaebaja esitanud 06.03.2015 ka põhjendused, miks ta peab pesukonteinerite vedu 20 cm madalamate sõidukitega majanduslikult ebamõistlikuks. 7(12)

3-15-1436 Kaebaja lisas taotlustele ka vastava kalkulatsiooni. Vastustaja sõnul ei ole kaebaja esitanud kalkulatsioonide kinnituseks ühtegi tõendit. Samas ei ole vastustaja neid kaebajalt ka küsinud, seega on kaebajale tehtud etteheide tõendamatuse kohta põhjendamatu. 8) Määruse nr 51 § 4 lg 1 teine lause annab tee omanikule diskretsiooniõiguse erandina eriloa väljastamiseks tingimusel, et veose osade kaupa vedu on keerukas ja ülikulukas. Keerukus ja ülikulukus on kumulatiivsed tingimused, mis peavad olema üheaegselt täidetud. Kaebaja on küll näidanud, kuidas madalamate sõidukite kasutamine toob kaasa nii ühekordse kui ka igaaastase täiendava kulu, kuid ei ole põhjendanud, kuidas on tema veetavate pesuesemete osade kaupa vedu keerukas. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, et pesuesemeid on võimalik ilma probleemideta vedada ka lubatavate mõõtmetega sõidukiga ja pesuesemeid ise ei tingi lubatavast kõrgema sõiduki kasutamise vajadust. Pesuesemete transportimiseks kasutatavate konteinerite mõõtmed on eeldatavasti ettevõtja (Viking Line OY Ab) enda valik, mitte ei ole tegemist vältimatu ja hädavajaliku suurusega, seega on võimalik vajadusel ka konteinerite mõõtu vähendada. Kaebaja selgitustest nähtub, et pesukonteinerid mahuvad iseenesest ka madalamasse sõidukisse, kuid neid ei mahu sinna sama palju kui 4,2 m kõrgusesse sõidukisse, millesse saaks konteinereid paigutada kahele tasandile. Täiendava sõiduki kasutuselevõtt ei muuda vedu sedavõrd keerukaks, et vajaks eriloa väljastamist. Pesuesemeid on seejuures võimalik vajadusel ümber paigutada ka teiste mõõtudega konteineritesse. 9) Kaebaja esitatud kalkulatsioonide kohaselt on tema hetke kulu aastas 1 150 000 eurot. Kahe transpordivahendi ja täiendava tööjõukuluga suureneksid kulud 45,7%, s.o 525 519 eurot aastas. Kohtu hinnangul ei saa kulude suurenemist vähem kui poole võrra pidada ülikulukaks. Tegemist on küll kulude tuntava kasvuga, kuid mitte ülikulukaks muutumisega. Ülikulukas oleks vedu juhul, kui kulud suureneksid mitmekordselt. Seega ei ole kaebaja puhul täidetud ka see tingimus. Ettevõtja soov teostada vedu majanduslikult võimalikult otstarbekalt ei tingi veel eriloa väljastamist. Ettevõtja peab oma majandustegevuse planeerimisel arvestama õigusaktidest tulenevate piirangutega ega saa loota erandkorras väljastatavatele lubadele. Kaebajale eelnimetatud veose jaoks eriloa väljastamine seaks kaebaja teiste transporditeenust osutavate ettevõtjatega võrreldes põhjendamatult eelistatud konkurentsiolukorda. 10) LS § 193 lg-s 1 nähtuvalt teostavad liiklusjärelevalvet mh politseiametnikud. TeeS § 39 lg 1 p 3 järgi on nii riigimaanteel kui kohalikul teel riikliku järelevalve teostaja politseiametnik. Seega oli PPA-l pädevus kontrollida teedel LS ja TeeS nõuete täitmist ja kaebaja vastupidised seisukohad ei vasta õigusnormidele. Samas ei ole PPA-l pädevuse olemasolu või puudumine asja lahendamise seisukohalt määrav, sest vastustaja keeldus kaebajale erilubasid andmast põhjusel, et kaebaja vedu ei vastanud määruse nr 51 §-s 4 toodud nõuetele, mitte seetõttu, et PPA oleks keelanud vastustajal luba anda. PPA-l oli õigus juhtida vastustaja tähelepanu õigusaktides toodud nõuetele.

3-15-1436 põhineb politsei läbiviidud eeskirjades sätestatud nõuete järgimise kontrolli tulemustel. PPA seisukohale viidati ka 20.03.2015 e-kirjas. 2) Halduskohus on asunud vastustaja asemel ise haldusakte põhjendama. See on vastuolus Riigikohtu 05.11.2008 otsusest nr 3-3-1-49-08 tulenevaga. Haldusakti põhjendamata jätmine ei muuda seda tagantjärgi kontrollitavaks ning kohtumenetluses esitatud põhjendused ei saa asendada haldusakti põhjendusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2012 otsus asjas nr 3-31-29-12). Halduskohus ei saa asuda ise haldusorgani asemel asjaolusid välja selgitama ja tõendeid hindama, vaid pidi üksnes hindama loa andmisest keeldumise õiguspärasust lähtuvalt neist asjaoludest, mille haldusorgan välja selgitas. Tühistamis- ja kohustamisnõude rahuldamise korral tuleks vastustajal asjaolud ise välja selgitada ja teha loataotluse kohta uus otsus. 3) Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktides põhjendanud loa andmisest keeldumist sellega, et kaebaja saaks loa saamisel teiste ettevõtjatega võrreldes konkurentsieelise. Halduskohtu sellekohane põhjendus ei ole seetõttu lubatav. Samasuguste asjaolude ilmnemisel peaks eriloa saama kõik ettevõtjad, mistõttu kaebaja eelisseisundit ei saaks. 4) Vastustaja ei põhjendanud taotluste rahuldamata jätmist sellega, et lubatust kõrgemale veokile ei saa eriluba anda ning eriloa andmine on võimalik vaid veosele. Halduskohtu põhjendus ei saa asendada haldusakti põhjendust. Halduskohtu sellekohane seisukoht on aga ka sisuliselt vale. Enne tegevuse alustamist kooskõlastas kaebaja standardmõõtmetest kõrgemate haagiste ehitamise Tallinna Kommunaalametiga, kes andis kaebaja taotlusele positiivse vastuse ja selgitas, et vajalik on Trammi- ja Trollibussikoondise kooskõlastus. See kooskõlastus on kaebajal olemas. Ekslik on seetõttu halduskohtu seisukoht, et kaebaja õiguspärane ootus põhineb vaid ebamäärasel soovil kasutada juba olemasolevaid haagiseid. Vastustaja on varem kaebajale erilube andnud. 5) Kaebajal ei olnud võimalik taotlusi põhjendada eriloa taotluse vormil, vaid ta sai seda teha üksnes e-kirjas. Vastustaja ei ole täiendavate põhjenduste esitamist nõudnud, vaid pidas esitatud andmeid piisavaks. Kuna vastustaja kehtestatud vormil näidatud andmed olid esitatud, pidi vastustaja ise selgitama välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Halduskohus on vastustaja uurimiskohustust õigesti selgitanud. Haldusorgani poolt täiendavate küsimuste esitamata jätmine oli menetlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist. 6) Halduskohtu poolt kaebaja kulutuste suurenemise hindamine ja ülikulukuse määratlemine ei ole lubatav. Haldusorgan ei ole keeldunud loa andmisest seetõttu, et kaebaja välja toodud kulude kasv ei kinnita, et vedu väiksemate sõidukitega oleks ülikulukas ning veo ümberkorraldamine ei oleks keerukas. Halduskohtu seisukoht on ka sisuliselt ebaõige. Tunnuste „keerukas“ ja „ülikulukas“ eristamine on kunstlik. Määruse nr 51 § 4 lg 1 ls 2 on proportsionaalsuse klausel üldreegli suhtes. Haldusorgan peab § 4 lg 1 teise lause alusel hindama igal üksikjuhtumil, kas lõikest 1 tulenev piirang on ebamõistlikult koormav või mitte. 7) Halduskohus on ekslikult leidnud, et sadamas on pesuesemeid võimalik lihtsalt ühest konteinerist teise ümber laadida. Kohus ei ole viidanud seejuures tõenditele. Väär on halduskohtu seisukoht, et tellija saab vabalt muuta konteinerite suurust, sest konteinerite mõõtmed on tingitud laeva pesukonteinerite laadimiskohtadest ning eeldaks nende ümberehitamist. Haldusmenetluses ei ole nõutud seda küsimust puudutavate tõendite esitamist ning vastustaja sellele ei tuginenud. Kulude suurenemine 45,7% on sedavõrd suur, et pikemaajaliselt ei ole majanduslikult otstarbekas ega kasumlik teenust osutada. Pole välistatud, et teenust hakatakse osutama mõnes teises riigis. Soomes on kõrgemate haagiste kasutamine lubatud. 9(12)

14.Tallinna linn palub jätta OÜ Baltic Translog apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. 1) Halduskohus selgitas õigesti, et PPA-l on õigus teha liiklusjärelevalvet, st tuvastada, kas apellant on LS ja TeeS nõudeid järginud. PPA-l ei ole keelatud teavitada järelevalve käigus tuvastatud faktilistest asjaoludest vastustajat, seejuures avaldada arvamust õigusaktidest tulenevate nõuete kohta. PPA ei ole keelanud vastustajal eriluba anda ning vastustaja ei ole sellele ka tuginenud. 2) 23.12.2014 veoloa taotluses ei selgitanud apellant, et veab osadeks jaotatavat veost, kuigi tal oli selleks võimalus. Taotleja peab ise endale soodsad asjaolud esile tooma, kui ta soovib tugineda seaduses sätestatud erandile. Vastustaja ülesanne ei ole erandit võimaldavate asjaolude väljaselgitamine. Soodustavatele asjaoludele tuginemise kohustus ja nende tõendamiskoormus lasub kaebajal. 3) Ekslik on apellandi arvamus, et halduskohus on ise asunud vaidlustatud haldusakte põhjendama. 23.12.2014 taotluses ei tuginenud apellant määruse nr 51 § 4 lg 1 ls-s 2 toodud erandile ega selgitanud, miks on pesuesemete osade kaupa vedamine keerukas ja ülikulukas. 08.05.2015 otsuses on vastustaja välja toonud, et taotleja selgitus veo kulude kohta ei ole piisav asjaolu eriloa väljastamiseks, sest sellega ei kaasne tarbetuid kulusid veose tükeldamisel, veose kahjustumise oht ega muu ebamõistlikult keerukas tehnilist laadi takistus. Pesu on võimalik vedada ka nõuetele vastavate sõidukitega. 4) Halduskohus on õigesti selgitanud, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et apellant on vastustajat teavitanud kavatsusest teha majanduslikke otsuseid haagiste soetamiseks ja vastustaja on selle kavatsuse kooskõlastanud. Ebaõigest halduspraktikast ei tulene apellandile õiguspärast ootust, et selline praktika jääb püsima. 5) Kaebajal lasub kohustus tõendada asjaolusid, mis õigustavad teda soodustava loa erandina andmist. Seetõttu peab ta ise tõendama, et pesuesemete ümberlaadimine sadamas on tehniliselt keerukas. Kuna apellandi sellekohased väited on paljasõnalised, on halduskohus õigesti leidnud, et pesuesemeid on võimalik vedada ka lubatavate mõõtmetega sõidukiga ning eriloa väljastamisest keeldumine oli õiguspärane. 6) Halduskohus selgitas õigesti, et erilubade andmise eesmärk ei saa olla ühe ettevõtja soodustamine ning ettevõtja peab oma majandustegevuse planeerimisel arvestama õigusaktidest tulenevate piirangutega ega saa loota erandkorras väljastatavatele lubadele. 7) Kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks. Võimalik hüvitamisnõue oleks perspektiivitu. Kaebaja taotles 29.12.2014 eriluba jagamatu lasti vedamiseks, aga veost sai vedada ka osade kaupa. 8) Tühistamisnõue on kohtumenetluse ajal muutunud perspektiivituks. Määrus nr 51 tunnistati alates 12.09.2015 kehtetuks. Majandus- ja taristuministri määrus nr 114 „Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja erilubade väljaandmise kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu ja eritasu määrad“ (määrus nr 114) § 2 p 11 ja § 3 p 2 kohaselt võib veosest tingitud erivedu teostada ainult siis, kui tegemist on jagamatu veosega. 10(12)