OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus ja Kersti Pruunsilla kaebus kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel seoses Tartu Linnavalitsuse 22.06.2015. a korralduse nr 724 andmisega tekitatud kahjuga
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 16.06.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus ja Kersti Pruunsilla apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 16.06.2016. a otsuse peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebajad – OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus, Kersti Pruunsild Vastustaja – Tartu linn Kolmas isik – Kaarsilla Kinnisvara OÜ, esindaja vandeadvokaat Tanel Kalaus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus 04.11.2016. a vastusele lisatud arvamushinnang nr 892-1016M.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.06.2016. a otsus muutmata ning kaebajate poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kaebajate endi kanda.
3.Mõista OÜ-lt Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus ja Kersti Pruunsillalt kolmanda isiku Kaarsilla Kinnisvara OÜ kasuks välja viimase poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks 562,50 eurot.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 30.03.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsuse 31.07.1997. a korraldusega nr 1717 kehtestati Ülikooli, Vanemuise, W. Struve ning Kitsa tänavaga piirneval alal detailplaneering, mis hõlmab ka kinnistuid aadressiga Ülikooli 2a ning Ülikooli 4.
2.Tartu Linnavalitsuse 22.06.2015. a korraldusega nr 724 (I kd, tl-d 14-18) väljastati Ülikooli tn 2a ehitusload teenindus- ja büroohoone ning tugimüüri püstitamiseks ja muudeti katastriüksuse Ülikooli tn 2b aadressi, määrates uueks aadressiks Ülikooli tn 2a.
3.OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus, Kersti Pruunsild ja Kasumaa Invest OÜ esitasid 03.08.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 22.06.2015. a korralduse nr 724 tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebajad leiavad, et korraldus nr 724 on õigusvastane, sest see ei ole proportsionaalne, sisaldab kaalutlusvigu ja ei vasta vorminõuetele. Haldusorgan ei ole oma otsust piisavalt motiveerinud ega arvestanud otsuse langetamisel vajalikul määral Ülikooli 2a kinnistuga külgneva kinnistu - Ülikooli 4 omanike õigustatud huvidega.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 14.08.2015. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas 22.06.2015. a korralduse nr 724 kehtivuse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23.09.2015. a määrusega Kaarsilla Kinnisvara OÜ määruskaebuse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 24.03.2016. a ja 12.04.2016. a määrustega OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus ning Kersti Pruunsilla kaebuse muutmise taotlused ja luges kaebuse esitatuks kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel.
6.Tartu Halduskohus jättis 16.06.2016. a otsusega Kasumaa Invest OÜ kaebuse Tartu Linnavalitsuse 22.06.2015. a korralduse nr 724 tühistamise nõudes ja OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus ja Kersti Pruunsilla kaebuse kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Halduskohus mõistis igalt kaebajalt kolmanda isiku Kaarsilla Kinnisvara OÜ kasuks välja kantud menetluskulud summas 1527,50 eurot. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud korraldus nr 724 ning ehituslubade aluseks olev Ülikooli 2a ehitusprojekt on kooskõlas kehtiva Tartu Linnavalitsuse 31.07.1997. a korraldusega nr 1717 kehtestatud detailplaneeringuga. Halduskohus nõustus vastustajaga, et ka Ülikooli 2a planeeritava hoone kõrgus, kaugus ja paiknemine on kooskõlas kehtiva detailplaneeringuga ning kehtestatud ehitusõiguse piires ei ole olnud võimalikud teistsugused lahendused. Halduskohus leidis, et vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel kaalunud kõikide isikute õigustatud huve, teostanud diskretsiooni õiguspäraselt ning otsust piisavalt motiveerinud. Kaalutud on korralduse andmise ajaks detailplaneeringu kehtestamisest
möödunud aega, detailplaneeringu ümbervaatamise ja kaasajastamise võimalusi ning jõutud järeldusele, et detailplaneeringu muutmine ei ole vajalik ega põhjendatud. Halduskohus ei nõustunud kaebajate väitega, et vastustaja ei ole kaebajate õigustatud huve arvestanud. Vastustaja on hinnanud muuhulgas Ülikooli 4 kinnistu omanike vaate, valguse ja privaatsuse küsimusi ning jõudnud järeldusele, et ebaproportsionaalset riivet ehitusloa andmisega ei kaasne. Vastustaja on möönnud, et korraldust nr 724 motiveerides on ta lähtunud eelkõige kaebajate vastuväidetest ning kuna Ülikooli 2a akende paiknemine Ülikooli 4 poolses seinas ja nende asukoht ei olnud vastuväidete esitamise ajal selgelt küsimuse all, siis seda eraldi motiveeritud ei ole. Halduskohtu hinnangul on vastustaja siiski piisavalt motiveerinud privaatsuse ja eraelu küsimust ning leidnud lõppkokkuvõttes õigesti, et Ülikooli 2a hoone tervikuna, sh akende paiknemine Ülikooli 4 seinas ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi. Asjaolu, et hoonete vaheline kaugus on vaid 6 m, tuleneb kehtivast detailplaneeringust. Kuna vaidlusalune kinnistu asub tiheasutusega alal, tuleb isikutel taluda seda, et nende õigusi on teatud määral piiratud. Halduskohus märkis, et halduse kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud ning kontrollida saab üksnes seda, kas otsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega. Halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja jätnud vaidlusaluses korralduses ühtegi olulist aspekti tähelepanuta ega ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest. Halduskohus märkis ka, et väited Ülikooli 4 hoones paikneva korteriomandi/büroopinna väärtuse vähenemise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Ka riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel kahju hüvitamise nõudmisel kohalduvad võlaõiguslikud kahju hüvitamise sätted, sealhulgas põhimõte, mille kohaselt peab kahju kannataja tõendama kahju suurust. Halduskohtu hinnangul ei saa pidada üldtuntud asjaoluks seda, et kõrvalkinnistu kinnisvara väärtus alati kohe seoses uue ehitisega väheneb. Otsese varalise kahju tekkimist saab hinnata vaid pädeva kinnisvara hindaja hindamisakti alusel, mida kaebaja esitanud ei ole.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus ning Kersti Pruunsild esitasid Tartu Halduskohtu 16.06.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad halduskohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebajate arvates ei ole ala, millel Tartu Linnavalitsuse 31.07.1997. a korraldusega nr 1717 kehtestati detailplaneering, tiheasustusala. Halduskohus on asunud seisukohale, et see on tiheasutusala, aga ei ole oma seisukohta põhjendanud. Kaebajad on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti rajanud otsuse asjaolule, et kuna ehitusluba ei ole detailplaneeringuga vastuolus, siis ainuüksi see tagab ehitusloa õiguspärasuse. Detailplaneering ja ehitusluba on kaks iseseisvat ja teineteisest sõltumatut haldusakti, millest ühe õiguspärasus ei tähenda automaatselt teise õiguspärasust. Haldusorgan ei ole ehitusloa väljastamisel kasutanud detailplaneeringus talle võimaldatud diskretsiooniõigust, samuti ei ole arvestanud vajalikul määral Ülikooli 2a kinnistuga külgneva kinnistu Ülikooli 4 omanike õigustatud huvidega. Kaebajad rõhutavad, et ehitusloaga kinnitatud Ülikooli 2a Kitsa tänava poolsel seinal asuvad aknad riivavad kaebajate õigust privaatsusele. Seega on kaebajale tekitatud kahju. Peaaegu 20 aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringule ei saa otsuse tegemisel tugineda ilma täiendava analüüsita ning vastavas piirkonnas toimunud arenguid arvestamata. Ülikooli 2a ehitisel
Ülikooli 4 hoonega külgneval seinal akende olemasolu ja paiknemine praegusel kujul teeb võimalikuks olukorra, mil Ülikooli 2a asuva vastasbüroo akendest on ca 6 meetri kauguselt otsevaade advokaadibüroosse ja notaribüroosse, mis teeb viidatud isikutel võimatuks seadusest tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse järgimise. Samuti on halvenenud vaade ja väheneb Ülikooli 4 hoone teatud ruumidesse langev loomulik valgus. Kaebajad leiavad, et halduskohtu poolt välja mõistetud menetluskulud on ebamõistlikult suured ning paluvad nende vähendamist.
8.Vastustaja vaidleb esitatud vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja on seisukohal, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Vastustaja märgib, et ta jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Vastustajale jääb kaebajate arutluskäik tiheasutusala mõiste ümber arusaamatuks ning vastustaja arvates see vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust ei oma. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et detailplaneering ja ehitusluba on kaks iseseisvat ja teineteisest sõltumatut haldusakti. Ehitusloa saab anda vaid ehitusprojektile, mis on kooskõlas alal kehtiva detailplaneeringuga. Ülikooli 4 kinnistu omanike jaoks oli Ülikooli 2a ehitise olulised parameetrid toodud juba kehtivas detailplaneeringus. Vaidlustatud korralduses on toodud kaalutlused, miks lubati Ülikooli 2a kinnistule ehitatavale hoonele ehitada 6 korrust. Samuti on antud selgitused, miks ei arvestata kaebajate vastuväidetega. Kaebajad on mitteeluruumide omanikud ning kasutavad ruume oma majandus- ja kutsetegevuses. Seega ei saa küsimus olla eraelu puutumatuses. Ülikooli 4 hoone omanike võimalike õiguste piirangud (vaade, valgus jne) on toodud juba planeeringus ning kehtiva planeeringuga mittetutvumise riisikot enne korteriomandi soetamist kannavad kaebajad. Asjaolu, et kaebajad ei nõustu vastustaja poolt esitatud seisukohtadega, ei tähenda, et korraldus nr 724 oleks motiveerimata. Detailplaneering kehtib kuni selle täieliku realiseerimiseni või kehtetuks tunnistamiseni. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda planeeringu kehtetuks tunnistamist. Kaebajad ei ole ühegi tõendiga tõendanud otsest varalist kahju. Mittevaralist kahju ei hüvitata RVastS § 7 lg-te 1 ja 3 alusel. Otsese varalise kahju hüvitise määramine ei saa sõltuda kohtu subjektiivsest äranägemisest ilma objektiivse aluseta.
9.Kolmas isik palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see läbi vaatamata kui perspektiivitu, alternatiivselt jätta rahuldamata. Kolmas isik on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ei ole õigusvastane ning kaebajad ei ole tõendanud neile kahju tekkimist. Samuti leiab kolmas isik, et kaebajatelt välja mõistetud menetluskulud ei ole ebamõistlikult suured.
10.OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus jääb täiendavates seisukohtades oma seniste väidete juurde ning leiab, et vastustaja ei ole põhjendanud, miks tiheasutusala mõiste sisustamisel tuleb lähtuda tavatähendusest. Kaebaja on juba kaebuses selgitanud, et tema otsene varaline kahju seisneb selles, et Ülikooli 2a krundile ehitatava maja aknad asuvad ainult 6 m kaugusel kaebajale kuuluva korteriomandi akendest. See riivab kaebaja õigust privaatsusele ja mõjutab korteriomandi väärtust negatiivselt. Kaebaja arvates on RVastS § 9 lg 1 vastuolus põhiseaduse §-ga 25 osas, milles see välistab juriidilise isiku õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et juriidiline isik võib samuti nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas kodu või eraelu puutumatuse rikkumise korral. Äriühingu eraeluks on majandus- ja/või kutsetegevus.
11.Vastustaja teavitas 27.12.2016. a ringkonnakohtule esitatud avaldusega, et korralduse nr 724 punktid, mille alusel väljastati ehitusload Ülikooli 2a kinnistule hoone püstitamiseks on
Tartu Linnavalitsuse 25.10.2016. a korraldusega nr 1104 tunnistatud kehtetuks ning sama korraldusega on väljastatud uus ehitusluba Ülikooli 2a ärihoone püstitamiseks. Kuivõrd vaidluse all on korralduse nr 724 õiguspärasus ning selle korralduse alusel tekitatud väidetav kahju, siis ei mõjuta vastustaja hinnangul korralduse nr 724 alusel antud ehituslubade kehtetuks tunnistamine käesolevat kohtuasja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus tagastab esmalt OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus nende 04.11.2016. a vastusele lisatud arvamushinnangu nr 892-1016M, kuna sellel arvamushinnangul ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisega seonduvalt sisulist tähtsust.
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses ega täiendavas vastuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme selliselt, et see tingiks automaatselt otsuse tühistamise ja asja halduskohtule arutamiseks tagasi saatmise. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses halduskohtu põhjendusi korrata ja kõikidele, sisuliselt samadele kaebajate väidetele uuesti vastata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
14.Esitatud apellatsioonkaebuses leitakse, et ala, millele Tartu Linnavalitsus 31.07.1997. a korraldusega nr 1717 detailplaneeringu kehtestas, ei ole tiheasustusala ja ka halduskohus ei põhjendanud, miks see ala on tiheasustusala ning juba seetõttu tuleks halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus leiab, et sellesisuline väide ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks, sest käesoleval juhul ei ole vaidluse all 1997. a kehtestatud detailplaneering ning isegi asjaolu, et ehitusseadustikus ega ka planeerimisseaduses pole ära toodud selget "tiheasustusala" mõistet, ei muuda linnavalitsuse 22.06.2015. a korraldust nr 724 HMS-i nõuetega vastuolus olevaks või oma sisult õigusvastaseks. Ringkonnakohus nõustub „tiheasustusala“ mõiste sisustamise osas vastustaja seisukohaga, et nimetatud mõiste sisustamisel tuleb lähtuda selle tavatähendusest ja tiheasustusalaks peetakse üldiselt linna, alevit ja alevikku ning küla selgelt piiritletavat kompleksi, kus ehitised on üksteisele lähedal. Tiheasustusega alade mõiste nende seaduste tähenduses sätestavad ka näiteks maa hindamise seadus (§ 9 lg 6 - tiheasustusega aladena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse linnade, alevite ja alevike territooriume ning maavanema poolt kuni 2001. aasta 1. maini seaduse alusel kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul kinnitatud kompaktse hoonestusega alasid ja määratud tiheasustusega alasid) ja maareformi seadus (§ 7 lg 4 - tiheasustusega aladeks käesoleva seaduse tähenduses on maa-alad, mis on tiheasustusega aladeks määratud kehtestatud planeeringuga. Kui üldplaneering puudub või maakonnaplaneeringu alusel ei ole võimalik tiheasustusega ala määrata, loetakse tiheasustusega aladeks maa-alad, mille kohta on koostatud
linnade ja alevite generaalplaanid, detailplaneerimise projektid, ettevõtete gruppide generaalplaani skeemid, maa-asulate planeerimise ja hoonestamise projektid ning muud planeerimisprojektid, mida ei ole kehtetuks tunnistatud. Nimetatud planeeringute puudumise korral määrab tiheasustusega alad kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul maavanem). Eesti Statistika kodulehel toodud andmete kohaselt on tiheasustusega paikkond tihehoonestusega ala, kus hoonetevaheline kaugus ei ole suurem kui 200 m ja kus elab vähemalt 200 inimest. Seega ei saa antud juhul tekkida sisulist vaidlust selle üle, et linnavalitsuse 22.06.2015. a korralduse alusel Ülikooli tänavale ehitatud hoone paikneb Tartu kesklinnas ning et hooned Tartu linnas, eriti kesklinnas, paiknevad kõik üksteisele lähemal kui 200 m, mistõttu on nii Tartu linna kui ka kesklinna puhul selgelt tegemist tiheasustusalaga. Kaebajad on apellatsioonkaebuse p-s 3.1 korduvalt viidanud ka sellele, justkui oleks 1997. a detailplaneering ebaõigesti kehtestatud. Kaebajatel puudub aga subjektiivne õigus käesoleva asja raames varasemat detailplaneeringut või selle kehtivust vaidlustada, sest planeeringu vaidlustamise tähtaeg on möödunud ja 1997. a detailplaneering ei ole käesoleva vaidluse ese.
15.Kaebajad on endiselt seisukohal, et asjaolu, et ehitusluba ei ole vastuolus kehtiva detailplaneeringuga, ei muuda ehitusluba või selle väljastamist õiguspäraseks ning leiavad, et detailplaneering ja ehitusluba on kaks iseseisvat ja teineteisest sõltumatut haldusakti. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu, sest korralduse nr 724 ajal kehtinud ehitusseaduse § 19 lg 1 p 1 sätestas kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, et ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks on detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse väljastatud lisatingimused, mis täpsustavad ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke tingimusi, mida detailplaneering ei sisalda. Ehitusseaduse § 23 lg 2 p 2 sätestas, et ehitusloa saamiseks tuleb esitada ehitusprojekt, mis vastab ehitusloa taotlemisel ehitusprojektile esitatavatele nõuetele. Seega ei ole kuidagi võimalik väita, et ehitusluba ja detailplaneering on teineteisest täiesti sõltumatud. Ehitusloa saab teatavasti anda vaid ehitusprojektile, mis on kooskõlas ehitusalal kehtiva detailplaneeringuga. Antud juhul on Ülikooli tänava kohta kehtivas planeeringus märgitud, et: "Eelnevast lähtudes on Ülikooli tänava äärsed krundid ette nähtud hoonestada kaasaegse, kõrge arhitektuurilise ning ehitusliku tasemega tänava joonel paiknevate äriotstarbeliste 4-6 korruseliste hoonetega, mis arvestaksid naabruses välja kujunenud hoonestuse mastaape." Ühtlasi on planeeringus ära toodud ehitusala, lubatud täisehitusprotsent ning ka kaugus Ülikooli 4 hoonest. Seega, ehkki ehitise hoone väliskuju ja ruumide paigutus sai selgeks ehitusprojekti kaudu, olid Ülikooli 4 kinnistu omanike jaoks Ülikooli 2a ehitise olulised parameetrid (kõrgus, kaugus, paiknemine jne) toodud juba kehtivas planeeringus.
16.Kaebajad leiavad jätkuvalt, et vastustaja ei ole korraldust nr 724 välja andes kaalunud planeeringus toodud diskretsiooniõigust hoone korruselisuse osas. Samuti heidetakse vastustajale ette, et vastustaja ei ole kaalunud akende paiknemist Ülikooli 2a hoonel näiteks nii, et aknad on vaid esimesel kolmel korrusel. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on motiveerinud korraldust nr 724 nimetatud küsimustes ammendavalt ning korralduses on toodud kaalutlused, miks on antud juhul lubatud Ülikooli 2a kinnistule ehitatavale hoonele ehitada 6 korrust. Samuti on lähtudes kaebajate vastuväidetest antud selgitused, miks ei arvestata nende vastuväiteid akende olemasolu kohta. Täiendavad selgitused andis vastustaja asja materjalidest nähtuvalt akende olemasolu kohta ka oma vastuses kaebusele. Ka eeltooduga seoses on kohane viidata sellele, et Ülikooli 4 hoone omanike
võimalike õiguste piirangud (vaade, valgus jne) olid toodud juba 1997. a alates kehtivas planeeringus. Kuna nii Ülikooli 2a kui Ülikooli 4 kinnistute ehitusõigus on ettenähtud samas planeeringus, siis olid võimalikud õiguste piirangud kaebajate jaoks ette nähtavad juba korteriomandite omandamise ajal. Seetõttu on asjakohatu ka apellatsioonkaebuse p-s 3.2.19 toodud seisukoht, mille kohaselt apellandid leiavad, et kõige hiljem detailplaneeringus ette nähtud hoone ehitamist alustav isik peab arvestama naaberkinnisasja omaniku põhjendatud soovidega, kuna tema hoone on juba valmis, aga ehitamisele kuuluv hoone veel mitte.
17.Asjakohatud on ka apellatsioonkaebuse p-des 3.2.15.-3.2.19 toodud väited, milles kaebajad jõuavad järeldusele, et naaberkinnistu omanikel on õigus vaidlustada detailplaneeringuga kooskõlas olev ehitusluba, kuivõrd olukord piirkonnas on muutunud läbi selle, et valmis on ehitatud osad samas detailplaneeringus märgitud hooned. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustaja seisukohaga, et olukorra muutuseks ei saa pidada asjaolu, et osad hooned on juba valmis ehitatud ja seeläbi oleks naaberkinnistuomanikel justkui tekkinud õigus asuda seadma omapoolseid tingimusi ehitisele, mida ei ole sama detailplaneeringu järgi veel valmis ehitatud. Detailplaneering on teatavasti ühiskondlik avalik kokkulepe ja ka Riigikohus on oma lahendis asjas nr 3-3-1-9-14 märkinud, et kohalik omavalitsus ei saa loobuda planeeringu elluviimisest meelevaldselt, kuna see oleks vastuolus avaliku huvi või omavoli keeluga ning võib tuua kaasa ebaproportsionaalse sekkumise omandiõigusesse.
18.Apellatsioonkaebuse p-des 3.2.20-3.2.23 on ära toodud teoreetiline käsitlus haldusaktide motiveerimisest ja kaalutlusõigusest. Selle teoreetilise käsitlusega võib iseenesest nõustuda, kuid nimetatu ei muuda asjaolu, et vaidlustatud korraldus nr 724 on ka ringkonnakohtu hinnangul piisavalt motiveeritud ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt on selles toodud selgitused, miks vastustaja ei nõustunud kaebajate vastuväidetega ehitusloa väljastamisel. Asjaolu, et kaebajad ei nõustu vastustaja poolt esitatud seisukohtadega, ei tähenda, et korraldus nr 724 oleks seetõttu motiveerimata või õigusvastane.
19.Apellatsioonkaebuse p-s 3.3 kordavad kaebajad oma põhilisi vastuväiteid, mis on esitatud juba halduskohtule ning lühidalt kokkuvõttes seonduvad need detailplaneeringu vanuse, muutunud olukorra ning kaebajate privaatsusega. Kuna vastustaja on kõigile eelnimetatud väidetele menetluse käigus korduvalt vastanud ning neid on käsitlenud ka halduskohus vaidlustatud otsuses, mille põhjendustega ringkonnakohus nõustub, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks viidatud vastuväidete osas kaebajatele uuesti ka käesoleva otsuse raames vastata.
20.Apellatsioonkaebuse punktis 3.3.21 viitavad kaebajad ka Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-64-02 ning toovad sellest vaid ühe lause – ehitusluba ei tohi anda, kui see põhjustab ebaõiglaselt suure kahju naabrile. Sama lahendi p-s 17 on Riigikohus aga sedastanud, et naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse ning on ka muidu õiguspärane. Nagu juba varem märgitud, on nii Ülikooli 2a kinnistu ehitusõigus kui ka Ülikooli 4 kinnistu ehitusõigus sätestatud ühe ja sama planeeringuga ning kõik võimalikud piirangud naaberkinnistule ja naabritele on olnud ettenähtavad, sh valguse teema, hoonete lähedus, korruste arv jne.
21.Kaebajate poolt esitatud kahju hüvitamise nõue tugineb RVastS § 7 lg-le 1 ning kaebajad palusid kahju hüvitise suuruse määramist kohtu äranägemisel. Kuna linnavalitsuse korraldus nr 724 on õiguspärane, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et käesolevas asjas ei ole võimalik isegi teoreetiliselt rääkida kahju hüvitamisest RVastS § 7 lg 1 alusel.
RVastS § 7 lg-te 1 ja 3 alusel kuulub õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju puhul hüvitamisele otsene varaline kahju ning saamata jäänud tulu. Mittevaralist kahju ei hüvitata. Kaebajad ei ole kuidagi tõendanud otsest varalist kahju, mistõttu ei oleks kohtutel võimalik ka ühelgi objektiivsel alusel võimaliku varalise kahju hüvitise suurust määrata. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud seisukohaga, et Tartu Linnavalitsuse 22.06.2015. a korraldus nr 724 on kooskõlas alal kehtiva detailplaneeringuga ning HMS §-ga 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, mistõttu ei saa antud juhul ka teoreetiliselt rääkida kahju hüvitamisest riigivastutuse seaduse alusel.
22.04.11.2016 esitatud täiendavas vastuses analüüsitakse pikalt RVastS § 9 lg-t 1, mis sätestab mittevaralise kahju hüvitamise füüsilisele isikule ning jõutakse järeldusele, et RVastS § 9 lg 1 on vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus leiab, et RVastS § 9 lg 1 ei ole käesoleva vaidluse seisukohalt asjakohane säte. RVastS § 9 lg 1 sätestab nimelt, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nimetatud sättes on toodud alused, millal saab füüsiline isik üldse nõuda mittevaralist kahju. Antud juhul ei ole aga vaidluse all asjaolu, et vastustaja oleks kuidagi rikkunud RVastS § 9 lg 1 toodud mittevaralise kahju nõude aluseks olevaid asjaolusid, s. o oleks kuidagi alandanud kaebajate väärikust, rikkunud sõnumi saladust jne. Vaidlust ei saa olla ka selle üle, et ei ole võimalik kahjustada juriidilise isiku tervist või rikkuda juriidilise isiku eraelu puutumatust. Eeltoodud põhjustel ei ole ka asjakohane ega vajalik analüüsida, kas RVastS § 9 lg 1 peaks kohalduma juriidilistele isikutele või mitte ja kas see säte on põhiseadusega vastuolus juhul, kui seda ei saa ka juriidilistele isikutele laiendada.
23.Ringkonnakohus ei nõustu ka selle kaebajate seisukohaga, et neilt kolmanda isiku kasuks välja mõistetud menetluskulud on ebamõistlikult suured ning nende suurust tuleks vähendada. Kaebajad leiavad nimelt, et kuna pärast kaebuse nõude muutmist ei olnud käesolevas menetluses kolmanda isiku õigused ja huvid enam kuidagi riivatud, siis ei pidanud Kaarsilla Kinnisvara OÜ enam esindaja kaudu menetluses osalema ja omapoolseid seisukohti esitama ning kui ta soovis vaatamata kaebuse muutmisele siiski menetlusse jääda, ei peaks kaebajad tema menetluskulusid siiski kogu ulatuses hüvitama. Ringkonnakohus peab eeltooduga seoses vajalikuks viidata Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-33-09 tehtud lahendile, mille p-s 11 leiti, et: „HKMS § 93 lg 2 järgi esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. HKMS § 92 lg 7 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Neist sätetest tuleneb, et menetluskulud saab kohus välja mõista vaid isikule, kes on menetlusosaliseks menetluskulude väljamõistmise hetkel. Vastavalt on kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmise eelduseks see, et väljamõistmise hetkel on isikul kohtumenetluses kolmanda isiku staatus“. Sama lahendi p-s 16 leidis Riigikohus, et: „[k]olleegium leiab, et AS-l Edelaraudtee, AS-l GoRail ja AS-l Spacecom oli võimalus jätkata menetluses osalemist kolmandate isikutena ka pärast seda, kui AS Eesti Raudtee kaebust muutis. Halduskohtumenetluse seadustik ei välista võimalust, et pärast kaebuse muutmist jätkavad senised kolmandad isikud menetlusosalistena menetluses osalemist üksnes menetluskulude väljamõistmise eesmärgil“. Ka käesoleval juhul jätkas kolmas isik menetlusosalisena menetluses osalemist ning ka halduskohus pole pidanud vajalikuks kaebuse
nõude muutumise tõttu kolmandat isikut menetlusest kõrvaldada, mistõttu ei saa käesolevas asjas tema menetluskulude kaebajatelt välja mõistmata jätmise või väljamõistetava summa vähendamise aluseks olla väide, et kaebuse nõue on menetluse kestel muutunud. Mis puudutab halduskohtu poolt kolmelt kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistetud menetluskulude suurust (4567,50 eurot õigusabikulusid ja 15 eurot riigilõivu, kokku 4582,50 eurot, s. o 1527,50 eurot igalt kaebajalt), siis ei saa seda summat ka ringkonnakohtu arvates pidada käesoleva vaidluse sisu ning halduskohtule esitatud õigusteenuste kirjeldusi ja mahtu arvestades ülemääraseks ja põhjendamatult suureks summaks, mida tuleks tingimata summa ebamõistliku suuruse tõttu vähendada. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
24.Kuna kaebajate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka nende poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate endi kanda. Apellatsioonkaebuses on küll märgitud, et kaebajate menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta solidaarselt vastustaja ja kolmanda isiku kanda, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe ja seda eriti olukorras, kus nii kaebajate kaebus kui ka apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.
25.Apellatsioonimenetluses on kolmas isik Kaarsilla Kinnisvara OÜ esitanud ringkonnakohtule taotluse mõista kahelt apellatsioonkaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks välja kolmanda isiku poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud – õigusabikulud summas 562,50 eurot (ilma käibemaksuta). Kolmas isik on menetluskulude nimekirja, arve ja selle tasumist tõendavad dokumendid ringkonnakohtule esitanud, samuti ka selgitanud, milline oli nõutava summa ulatuses osutatud õigusteenuse sisu – apellatsioonkaebuse ja vastustaja vastuse analüüs ning apellatsioonkaebuse koostamine kokku 4,5 töötunni ulatuses. Ringkonnakohus peab eelnimetatud summat HKMS § 109 lg 6 mõttes igati vajalikuks, põhjendatud ja mõistlikuks summaks, mis tuleb apellatsioonkaebuse esitanud OÜ-lt Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus ning Kersti Pruunsillalt ka Kaarsilla Kinnisvara OÜ kasuks HKMS § 108 lg 8 alusel välja mõista.
Einar Vene
Agu Timmi
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.