Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-86-16 29. märts 2017 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest Artur Aldusevitšuse kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Artur Aldusevitšus Vastustaja Tallinna Vangla Tartu Ringkonnakohtu 22. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1271 Artur Aldusevitšuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Artur Aldusevitšuse kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 7. septembri 2015. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
22.septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1271 ning teha asjas uus otsus.
3.Mõista Tallinna Vanglalt Artur Aldusevitšuse kasuks välja 500 (viissada) eurot mittevaralise kahju hüvitiseks. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Artur Aldusevitšus viibis Tallinna Vanglas järgmistel ajavahemikel: 20. jaanuar 2009 kuni 6. veebruar 2009, 14. aprill 2009 kuni 7. august 2009, 14. august 2009 kuni 13. oktoober 2009, 12. aprill 2010 kuni 10. september 2010, 27. jaanuar 2011 kuni 25. märts 2011, 18. juuli 2011 kuni 25. november 2011, 27. veebruar 2012 kuni 14. märts 2012, 19. aprill 2012 kuni 13. detsember 2012, 29. mai 2014 kuni 5. august 2014 ning 4. oktoober 2014 kuni 23. jaanuar 2015. Ta esitas Tallinna Vanglale kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise taotluse. Tallinna Vangla jättis
23.aprilli 2015. a otsusega nr 5-37/15/33-2 20. jaanuarist 2009 kuni 25. novembrini 2011 kestnud ajavahemike osas taotluse läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.
2.A. Aldusevitšus esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista hüvitise 10 000 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli Tallinna Vanglas tagatud kinni peetavatele isikutele vähem kui 3 m2 põrandapinda.
3.Tartu Halduskohus tagastas 22. juuli 2015. a määrusega kaebuse ajavahemiku 20. jaanuar 2009 kuni 25. november 2011 osas, rahuldas 7. septembri 2015. a otsusega kaebuse ülejäänud osas osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja 491 eurot. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt. Mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri üldpindalast maha arvata. Seevastu WC pindala tuleb kambri üldpindalast maha arvata. Kolmel päeval oli kaebaja kasutuses 2,28 m2. Sellega on kaebaja õigusi
rikutud, kuna tollal kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 järgi pidi kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaheteistkümnel päeval oli kaebaja isiklikus kasutuses 2,53 m2, 228 päeval 2,68 m2 ning ühel päeval 2,74 m2. Muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele, kuid ei leevendanud kitsaid olusid. Enamiku ajast oli kaebaja vanglas vahistatuna, vaid 2. märtsist 2012 kuni 14. märtsini 2012 oli ta vanglas kinnipeetavana. Seega oli kaebajal isiklikku ruumi all 3 m2 kokku 244 päeval ning kaebaja kasuks tuleb välja mõista rahaline hüvitis.
4.Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus osas, milles tuvastati kinnipidamistingimuste õigusvastasus ja mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis. WC pindala oleks tulnud arvata kambripinna hulka. Sellisel juhul oleks kaebajale tagatud vähemalt 2,58 m2 põrandapinda. Arvesse oleks tulnud võtta ka muud kinnipidamistingimused. Kaebaja oli vaidlusalusel ajal paigutatud vanglasse neljaks erinevaks ajavahemikuks.
5.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsuse osas, milles kaebus rahuldamata jäeti, ja see rahuldada. Väljamõistetud hüvitis ei ole piisav. Riigikohus on aktsepteerinud hüvitist 7–14 eurot päevas (RKHKo 3-3-1-10-14). Kohtupraktikas on välja mõistetud ka hüvitisi 10 eurot päevas. Arvestatud pole uuemat Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat, kus on tuvastatud rikkumisi ka juhul, kui ühe kinnipeetava kohta on olnud 3,15–3,4 m2 põrandapinda.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. septembri 2016. a otsusega osaliselt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, vähendades hüvitise 50 euroni, ning jättis A. Aldusevitšuse apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Arvestades Riigikohtu praktikat, tuleb kambripindala arvestamisel arvata WC ja mööblialune pind selle hulka (nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17). Selliselt arvestatuna oli kaebaja kasutuses olnud isiklik pind vaidlusalusel ajavahemikul kolmel päeval 2,58 m2, 12 päeval 2,82 m2 ja 227 päeval 2,92 m2 (tl-d 45–48). Kuna kaebaja oli enamiku sellest ajast (välja arvatud kolmteist päeva märtsis 2012) vahistatu, oleks tal põhimõtteliselt õigus saada kahjuhüvitist. EIK praktikas mõistetud hüvitise suurus ei ole sarnaseid asju lahendavale riigisisesele kohtule siduv. Väljamõistetav hüvitis peab vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ka viited Eesti kohtupraktikale ei ole asjakohased, sest Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, mil määral eirati 3 m2 nõuet. Põhiosa ajast viibis kaebaja kambris, kus kinnipeetava kohta oli 2,92 m2. Ka ülejäänud 15 päeval oli kõrvalekaldumine sellest nõudest enamasti väike (2,82 m2 12 päeval), ning tõsiseim riive, mil kinnipeetava kohta oli 2,58 m2, vältas vaid kolm päeva. Kaebaja oli 13 päeval märtsis kinnipeetava staatuses ning sai liikuda väljaspool kambrit. Samuti sai kaebaja 19. septembrist 2012 kuni 5. oktoobrini 2012 osaleda suitsetamisest loobumise nõustamise grupis ja viibida sel ajal väljaspool kambrit (tl 40).
Tallinna Vangla esitas 12. septembril 2016 täiendava selgituse, milles osutab, et 2012. a suvekuudel oli kaebajal võimalus teha lisaks veel üks tunniajaline jalutuskäik. Ringkonnakohus möönab, et Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Siiski leiab ringkonnakohus, et kuna kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi, on üheselt selge, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem. Eelöeldu tõttu on kohaseks hüvitiseks 50 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja leiab kassatsioonkaebuses, et tema inimõigusi on rikutud, ja palub välja mõista kaebuses nimetatud summa.
8.Tallinna Vangla oma seisukohta ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kaebaja on kassatsiooniastmes vaidlustanud üksnes ülerahvastatud kambrites viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise suuruse. Seega keskendub kolleegium küsimusele, kas ringkonnakohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse kõiki asjakohaseid kaalutlusi. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (haldusasi nr 3-31-38-13, p 21 ja seal toodud viited).
10.EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ning seal toodud viited). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (Muršić vs. Horvaatia, p-d 106 ja 139). Samas lahendis arendas EIK edasi ka mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK art 3 nõuetest. Suurkoda asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka (p 114). Arvestades eeltoodud lahendit, muutis kolleegium hiljutise lahendiga asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Samas lahendis selgitas kolleegium veel kord viitega haldusasjas nr 3-3-1-42-15 tehtud lahendile (p 25), et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt,
mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium oluliseks arvesse võtta seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused viibida kambrist väljas. Kolleegium viitas lahendile haldusasjas nr 3-3-1-42-15 ja märkis, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
11.Ringkonnakohus on oma lahendis lähtunud EIÕK art-le 3 vastava kambripinna suuruse arvestamisel kolleegiumi otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 toodud juhtnöörist, et WC pindala tuleb arvestada kambripinna hulka. Lähtudes muudetud kohtupraktikast, on kaebaja veetnud vaidlusaluse ajavahemikul 244 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli WC pindala arvestamata alla 3 m2, sealhulgas kolmel päeval oli kaebaja kasutuses 2,28 m2, 12 päeval 2,53 m2, 228 päeval 2,68 m2 ning ühel päeval 2,74 m2. Ajavahemikul 19. aprillist 2012 kuni
13.detsembrini 2012 viibis kaebaja enamasti kogu aeg kuuekohalises kambris koos viie teise kinnipeetavaga ning üksnes üksikutel päevadel oli kinnipeetavaid kambris viis. Kuuekohalised kambrid olid kokkuvõttes ligi 2 m2 väiksemad kui EIK üldjuhul inimväärseks peab. Kaebaja viibis sel ajal režiimil, kus tal oli võimalik kambrist väljas viibida ainult ühetunnise jalutuskäigu ajal. Samal ajal tuleb arvesse võtta ka asjaolusid, mis ruumikitsikust leevendasid. Vastustaja on tõendanud, et kaebaja sai 19. septembrist 2012 kuni 5. oktoobrini 2012 osaleda suitsetamisest loobumise nõustamise grupis ja viibida sel ajal väljaspool kambrit. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et 2012. a suvekuudel oli kaebajal võimalus teha lisaks veel üks tunniajaline jalutuskäik. Ajavahemikul 29. juulist 2014 kuni 23. jaanuarini 2015 oli kaebaja isiklikus kasutuses kogu aeg üle 3 m2 kambripinda ning kohtud on leidnud, et kinnipidamistingimused olid sel ajal nõuetekohased. Kassatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mille alusel saaks kohtute hinnangud kahtluse alla seada. Seega jääb seda ajavahemikku puudutav nõue rahuldamata.
12.Kolleegium leiab, et eespool kirjeldatud asjaoludel on kohane hüvitis ruumikitsikuses veedetud aja eest 500 eurot. Seega tuleb kohtute otsused tühistada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 500 eurot.
13.Pooled ei ole menetluskulude dokumente esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seetõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.