3-21-2981 Xi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt lühiajalise kokkusaamise ärajäämisega
13.novembril 2018
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt.
2.Tuvastada 13. novembriks 2018 registreeritud kaebaja ja tema õe lühiajalise kokkusaamise keelamise õigusvastasus ning lugeda mittevaraline kahju hüvitatuks õigusvastasuse tuvastamisega.
3.Jätta riigilõiv 750 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas, riigi kanda.
4.Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. aprillil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 1 p 9).
3-21-2981
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 6. novembril 2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles hüvitise väljamaksmist kahju eest, mis tekkis seoses sellega, et vangla, jättis 13. novembril 2018 ära tema lühiajalise kokkusaamise õega.
2.Tartu Vangla jättis 26. novembri 2021. a otsusega nr 1-13/302-2 Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla esitas kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. Vanglal on vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-st 1 tulenevalt õigus lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest keelduda, kui kokkusaaja maine osas on tekkinud põhjendatud kahtlus. Vangla ei käitunud õigusvastaselt, kui keeldus Xile ja tema õele lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest. On arusaadav, et kohtumise ärajäämine valmistas kinnipeetavale pettumust ja teda huvitab, miks oli tema õe maines põhjendatud kahtlusi. Sellist teavet saab vangla paraku avaldada ainult õele. Õde sai vastava küsimusega vangla poole pöörduda ja ise põhjuse soovi korral Xile avaldada. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole isikul õigust hüvitisenõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. X ei ole kasutanud oma vaide esitamise õigust. Ta ei ole vaidlustanud kohtumise ärajäämist, vaid soovis üksnes teada, miks kokkusaamine ei toimunud ja kes on selles süüdi. X saab nõuda vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega üksnes talle endale tekitatud kahju hüvitamist ning kui tema õde leiab, et talle on vangla tegevusega kahju tekitatud, saab ta ise kahjunõude esitada.
3.X esitas 26. detsembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla peale, mida täpsustas 7. jaanuari 2022. a avaldusega. Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 25 000 eurot. Väidetava kahju tingis varem lubatud lühiajalise kokkusaamise ärajätmine.
4.Kohus rahuldas 11. jaanuari 2022. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning võttis kaebuse menetlusse. Tartu Vangla vastustajana esitas 8. veebruaril 2022 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta selle rahuldamata.
5.Kohus määras 8. veebruari 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Vastustaja esitas kirjalikus menetluses täiendavad seletused 15. veebruaril 2022 ning kaebaja esitas täiendavad seisukohad 27. veebruaril 2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja esitab kaebuses ja selle täpsustuses järgmised väited.
6.1.Kahju tekitati kaebajale sellega, et vangla esmalt lubas, kuid viimasel hetkel siiski keelas kaebaja ja tema õe lühiajalise kokkusaamise. Keeldumise põhjusena toodi asjaolu, et vanglal on alust kahelda kokkusaaja (kaebaja õe) maines. Vangla ei ole kaebajale põhjuseid selgitanud.
6.2.Õega kokkusaamise keelamine viis kaebaja psüühilise traumani ning ta elas seda raskelt üle. Kaebaja märgib, et moraalse kahjuna kuulub hüvitamisele alandus, mure, füüsilised kannatused, solvumine, hirm, nördimus, heaolu langus jms, mis neil õega oli.
6.3.Kaebaja selgitas oma õele kahjuhüvitise taotlemise võimalust, aga õde ei soovi seda kõike uuesti üle elada. Kui vanglalt mõistetakse välja 25 000 eurot, siis annab ta ise õele raha.
2(10)
3-21-2981
6.4.Varasema vaide eesmärk ei olnud ainult teada saada, kes kokkusaamise keelas, vaid kaebaja ei olnud rahul, et kokkusaamine ära jäi. Kaebaja nõustub, et ei väljendanud ennast võibolla õigesti ja selgesõnaliselt, kuid ta on vaimse puudega isik ning kohtupraktikas on leitud, et vangla peab täpsustama tema eesmärki.
6.5.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on tuvastatud inimõiguste konventsiooni art 8 riive külastusõiguse piiramisel kriminaalasjas kahtlustatava isikuga. Suhtlemisvõimalus tulnuks tagada läbi klaasi telefoniga.
6.6.Pärast õega kokkusaamise keelamist tekkis kaebajal stress, närvipinge ja psüühiline trauma. Järgnesid intsidendid, ettekanded ja distsiplinaarkaristused ning pikaajaliselt eraldi lukustatud kambris hoidmine. Kaebaja peab võtma lisaravimeid.
6.7.Täiendavas kirjalikus seisukohas selgitab kaebaja, et kokkusaamise keelamine mõjutas tema käitumist sedavõrd, et seejärel hakkas juhtuma erinevaid intsidente, mis on viinud talle distsiplinaar-, väärteo- ja kriminaalkaristuste määramiseni. Kaebaja väitel ei olnud tal varem õiguskuuleka käitumisega probleeme. Puudega isikuna on kaebaja eriti haavatavas seisundis.
7.Vastustaja jääb kohtumenetluses oma 26. novembri 2021. a otsuses nr 1-13/302-2 esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning lisab vastuseks kaebusele järgmist.
7.1.VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Erialakirjanduse järgi peetakse neis normides silmas kahtlust, mis annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale ning mis seetõttu takistaksid karistuse täideviimise eesmärgi saavutamist. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud nt tema karistusega, kuritegelike sidemete tõttu või ka muu negatiivse mõju tõttu kinnipeetavale; see võib olla tingitud ka kinnipeetava või kokkusaaja isiksusest.
7.2.Tartu Vangla on kirjas kaebaja õele teatanud, et vanglale teadaolevalt pani ta lühiajalise kokkusaamise eel toime süüteo, mille tõttu oli vanglal alust tema maines kahelda. Vangla selgitas, et selline käitumine ei avalda positiivset mõju kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Mitte igasuguse vanglavälise suhtlemisega ei kaasne positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuna vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavale võimaldada eelkõige positiivseid kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine annab alust eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Kaalutlusõiguse alusel on vangla pädevuses hinnata menetluse käigus kogutud informatsiooni ning ka keelduda kokkusaamisloa andmisest, kui menetluse käigus kogutud asjaolud annavad alust eeldada, et loa andmise korral ei täida toimuv kokkusaamine seadusest tulenevalt vanglavälise suhtlemise eesmärki – vältida sotsiaalsete sidemete katkemist lähedaste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Kuna tegemist on vangla igakordse kaalutlusotsusega, ei ole välistatud, et kokkusaamisi takistavate asjaolude äralangemisel lubatakse kohtumisi edaspidi.
7.3.Lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest 13. novembril 2018 keelduti, kuna vanglani jõudis teave, et 3. novembril 2018 juhtis kaebaja õde narkojoobes mootorsõidukit. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamise õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Arvestades vahetult enne lühiajalist kokkusaamist toimunud sündmust, ei saanud vanglateenistus olla kindel kaebaja õe õiguskuulekas käitumises
3(10)
3-21-2981
ja seeläbi oli kahtluse all ka tema maine. Vanglal lasub kohustus hea seista selle eest, et vangla kui õiguskorda kaitsva institutsiooni territooriumile lubatavad isikud ei väljendaks negatiivseid arusaamu üldkehtivate väärtushinnangute suhtes, vaid aitaksid endapoolse sotsiaalse suhtlemise kaudu kaasa kinnipeetava taasühiskonnastamisele.
7.4.Kuna kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 214 lg 1 kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses, ei avaldanud Tartu Vangla kaebajale enamat kui seda, et lühiajaline kokkusaamine jäi ära, kuna vanglal oli alust kahelda tema õe maines. Tegemist oli teist inimest puudutavate andmetega, mida oli kaebaja õel soovi korral võimalik endal kaebajale avaldada. Harju Maakohtu otsusega (tl 3738) tunnistati kaebaja õde kokkuleppemenetluses süüdi karistusseadustiku § 424 lg 1 järgi. Praeguseks on otsus jõustunud.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mille Tartu Vangla on talle tekitanud väidetavalt õigusvastase käitumisega, jättes ära varem kokku lepitud lühiajalise kokkusaamise õega. Kaebaja väitel põhjustas kohtumise ärajäämine talle hüvitamisele kuuluvat alandust, muret, füüsilisi kannatusi, solvumist, hirmu, nördimust ja heaolu langust. Kokkusaamise keelamisest tekkinud stressile, närvipingele ja psüühilisele traumale järgnesid kaebaja sõnul intsidendid, ettekanded, distsiplinaarkaristused ja pikaajaliselt eraldi lukustatud kambris hoidmine ning vajadus võtta lisaravimeid. Kohus on mõistnud esitatud kaebust selliselt, et väidetav kahju seisnes üleelamistes (hingelises valus), mitte aga tervisekahjus. Selliselt on kaebaja talle tekitatud kahju määratlenud ka kahju hüvitamise nõudes Tartu Vanglale (tl 36-36p) ning selles osas on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus on vastavalt kahjunõuet käsitlenud ka kaebajat menetlusabi korras riigilõivu tasumise kohustusest vabastades (11. jaanuari 2022. a kohtumäärus, tl 19-20). Kaebaja ei ole kohtu käsitlusele vastuväiteid esitanud.
9.Kaebaja on kaebust täiendades (tl 17-17p) märkinud taotletava hüvitise suuruseks 25 000 eurot, selgitades, et annab sellest osa õele. Kohus selgitab siinkohal, et halduskohtusse esitatava hüvitamiskaebusega saab isik nõuda vaid talle endale tekitatud kahju hüvitamist (HKMS § 44 lg 1) ning kaebajale hüvitisena määratav summa ei saaks hõlmata tema õele tekitatud kahju hüvitamist. Kui kaebaja õde on arvamusel, et kokkusaamise keelamisega tekitas Tartu Vangla talle kahju, on tal endal olnud võimalik pöörduda kahju hüvitamise nõudega Tartu Vangla või halduskohtu poole, järgides seejuures HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 ja § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaegu. Vastavaid selgitusi on andnud ka Tartu Vangla, lahendades kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise nõuet (tl 7-7p).
10.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõuet.
4(10)
3-21-2981
RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
11.Hüvitamisnõude põhjendatuse hindamiseks peab kohus esmalt seega kontrollima, kas vastustaja tegevus, millega kaebajale väidetav kahju tekitati, oli õigusvastane. Esitatud tõenditest ilmneb, et vastustaja oli registreerinud kaebaja õe telefoni teel esitatud taotluse alusel 13. novembril 2018 toimuvaks lühiajaliseks kokkusaamiseks kaebajaga (tl 4). Vaidlust ei ole selles, et inspektor-kontaktisik teatas 9. novembril 2018 otsustusest keelata kokkusaamine põhjusel, et vanglal oli alust kahelda õe maines. Kokkusaamise loa andmisest keeldumisest teavitati taotlejat (õde) telefoni teel. Kokkusaamisest keeldumise põhjendused on vastustaja esitanud 16. detsembri 2019. a vastuses kaebaja õe 22. novembri 2019. a pöördumisele (tl 4-5).
12.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 23 lg 2 sätestab, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Lühiajalisi kokkusaamisi reguleerib vangistusseaduse (VangS) § 24, mille lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VangS § 24 lg 11 sätestab, et kokkusaamise luba ei anta järgmistel juhtudel: kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 1); kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2); kokkusaaja maines on alust kahelda (p 3) või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu (p 4). Praegusel juhul tugines vastustaja kokkusaamise mittelubamisel VangS § 24 lg 11 p-le 3.
13.Kaebaja väitel ei ole vangla kokkusaamise keelamist põhjendanud. Vastustaja on lühiajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumist kaebaja õele kirjalikult põhjendades (tl 4-5) märkinud järgmist. Lühiajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise vorme, mis ei ole aga absoluutne ega piiramatu õigus, vaid on otseselt seotud vanglavälise suhtlemise eesmärgiga ja vangistuse täideviimise eesmärgiga. Kinnipeetavale võimaldatakse VangS § 24 lg 1 alusel ühe vanglavälise suhtlemise võimalusena lühiajalist kokkusaamist, et ta võiks vangla territooriumil kohtuda oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Vastustaja selgitas kaebaja õele, et vanglale teadaolevalt on ta vabaduses lühiajalise kokkusaamise eel pannud toime süüteo, mille tõttu oli vanglal alus tema maines kahelda. Vangla leidis, et selline käitumine ei avalda positiivset mõju Xi suunamisel õiguskuulekale käitumisele. Vangla märkis veel, et mitte igasuguse vanglavälise suhtlemisega ei kaasne positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuna vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavale võimaldada eelkõige positiivseid kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine annab alust eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Vangla leidis ka, et tema pädevuses on kaalutlusõiguse alusel hinnata menetluses kogutud informatsiooni ning ka keelduda kokkusaamisloa andmisest, kui menetluse käigus kogutud
5(10)
3-21-2981
asjaolud annavad aluse eeldada, et loa andmise korral ei täida kokkusaamine seadusest tulenevat vanglavälise suhtlemise eesmärki – vältida sotsiaalsete sidemete katkemist isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Vangla selgitas ka, et tegemist on igakordse kaalutlusotsusega, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel, ning ei ole välistatud, et kokkusaamisi takistavate asjaolude äralangemisel lubatakse kohtumisi edaspidi.
14.Kaebaja on eelnimetatud põhjendusi sisaldava tõendi esitanud kohtule kaebuse lisana, mis kinnitab, et need põhjendused on saanud teatavaks ka talle endale. Kaebaja enda esitatud pöördumistele, milles ta soovis teada kokkusaamise keelamise põhjendusi, on vangla lakooniliselt vastates selgitanud kokkusaamisest keeldumise aluseid vastavalt VangS § 24 lg-le 11 ning märkinud, et luba ei antud, kuna kokkusaaja maines oli alust kahelda. Kaebajale endale antud põhjenduste nappus ei anna siiski alust järelduseks, et kokkusaamisest keeldumist pole põhjendatud. Vastustaja on vastuseks kaebusele selgitanud, et kaebajale põhjalikema selgituste andmine ei olnud võimalik tulenevalt KrMS § 214 lg-st 1, mis sätestab, et kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kokkusaamise keelamise põhjuse põhjalikum avamine kaebajale polnuks kooskõlas KrMS § 214 lg-s 1 sätestatuga. Ka senine kohtupraktika on möönnud, et kuigi vastustajal on kokkusaamisi keelavaid otsustusi tehes ulatuslik kaalumisruum, ei saa sellise otsuse põhjendamisel nõuda, et vastustaja oleks oma kaalutlused ja nende aluseks olevad asjaolud otsuses ja vaideotsuses põhjalikult avanud, nagu seda nõuab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-16-1842, p-d 9 ja 11) . Kaebaja ei ole ka kahju hüvitamise nõuet esitanud põhjusel, et ta ei teadnud selle täpsemaid põhjusi, vaid seetõttu, et üleelamisi tekitas kokkusaamise ärajäämine. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja pole oma otsustust kokkusaaja maine kohta põhjendanud, ning vastustaja tegevust ei ole põhjust pidada õigusvastaseks üksnes väidetavate põhjendamispuuduste tõttu. Samas on vastustaja jäänud äärmiselt üldsõnaliseks selles, miks kokkusaaja käitumine konkreetsel juhul võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi ja avaldada talle negatiivset mõju. Samuti selles, miks ta pidas kokkusaamise ärajätmist vältimatuks.
15.Lühiajalise kokkusaamise eesmärk on vanglas kinni peetava isiku vanglavälise suhtluse tagamisel võimaldada talle verbaalne suhtlus sugulaste ja teiste lähedaste inimestega ning kokkusaamisele lubatud isikute ring ei ole VangS § 24 lg-s 1 rangelt piiritletud. Sisuliselt järeldub nii VangS § 24 lg-st 1 kui ka § 24 lg 11 p-st 3, et lühiajalist kokkusaamist võib piirata juhul, kui vanglal on põhjendatud kahtlus kokkusaaja maine osas.
15.1.Kui vangla on tuvastanud asjaolu, mis annab põhjuse kahelda kokkusaaja maines, ning tegemist ei ole kinnipeetava abikaasa või lähisugulasega, tuleb kujunenud kohtupraktika järgi üldjuhul lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keelduda (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-21, p 12). Kohtupraktika on aga pidanud prioriteetseks kokkusaamiste võimaldamist lähisugulastega (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-161842, p 10), kelleks tuleb pidada ka õde. Näiteks viib sellele järeldusele ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 257 lg 1 regulatsioon, mis loetleb ka (hageja või kostja) õe ja venna isikutena, kellel on õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Samas ei välista ei kehtiv õigus, kohtupraktika ega õiguskirjandus, et keelata võib ka kohtumisi lähisugulastega.
6(10)
3-21-2981
15.2.Lühiajalist kokkusaamist välistava asjaolu ilmnemisel (sh kui vanglal tekib kokkusaaja maine osas põhjendatud kahtlus) on vangla pädev langetama keelduva prognoosotsuse, mitte ära ootama ebasoovitava tagajärje realiseerumist, ning vanglal on selleks ulatuslik kaalutlusõigus. (nt Tallinna Halduskohtu otsus asjas 3-16-1326, p 14). Kohtupraktika on tunnustanud vangla pädevust ja asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja vastavate abinõude valikul (nt Riigikohtu 25. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Vanglal on tema ametnike väljaõppest ja erialasest kogemusest tulenevalt ka võimekus hinnata ja teha asjakohane järeldus kokkusaamisele tuleva isiku maine osas ning selles, kas kokkusaamine selle isikuga on vanglaväline suhtlus, mis teenib VangS § 23 eesmärki ning VangS § 6 lg-s 1 sätestatud vangistuse täideviimise eesmärki üldisemalt (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine) (nt viidatud Tallinna halduskohtu otsus, p 14) . VangS § 23 lg-st 2 ega muudest vanglavälist suhtlust reguleerivatest normidest ei saa järeldada, et vanglateenistus peaks igal juhul suhtlust toetama, kui see ei ole kooskõlas vanglavälise suhtluse ja vangistuse täideviimise olemuslike eesmärkidega. Tegemist on avarat kaalumisruumi võimaldava otsustusega, mille otstarbekust kohus ei kontrolli.
15.3.Kahtlus kokkusaaja maines on määratlemata õigusmõiste, mille sisustab oma kaalumisruumi piires vangla igakordselt väljaselgitatud asjaoludele tuginedes. Erialakirjanduse1 kohaselt, millele osundab ka vastustaja, võib kokkusaaja maine olla kahjustatud näiteks tema karistatusega, kuritegelike sidemete tõttu või ka muu negatiivse mõju tõttu kinnipeetavale, samuti võib see olla tingitud kinnipeetava või kokkusaaja isiksusest. Lühiajalise kokkusaamise ja kaitstava õigushüve võimaliku kahjustamise vahel peab olema aga ka põhjuslik seos ( Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2021. a otsus asjas nr 3-20-492, p 14). Hiljutise Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (vt nt 1. märtsi 2022. a otsus kohtuasjas Kalda vs. Eesti (35245/19)) järgi on vanglal riigisisese õiguse alusel teatud kaalutlusruum lühiajaliste kohtumiste korralduse üle, ning riigil on tõelise ja jätkuva ohu korral õigus võtta meetmeid ja seada piiranguid, kuid samas on rõhutatud vajadust leida õiglane tasakaal ohu tõrjumise eesmärgi ja kaebaja õiguste vahel.
15.4.Kaebaja õele esitatud selgitustest ilmneb, et kahtluse kokkusaaja maines ja sellest tulenevalt kokkusaamise keelamise tingis asjaolu, et kaebaja õde on kokkusaamise eel toime pannud süüteo. Vastavalt Harju Maakohtu jõustunud kohtuotsusele (tl 37-37p) mõisteti kaebaja õde poolteist aastat hiljem (17. veebruaril 2020) kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis).
15.5.Kaebaja väidab kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist ning märgib, et praktikas lubatakse kokkusaamisi ka näiteks kahele vanglas kinnipeetavana viibivale abikaasale. Kaebaja rõhutab ka, et kokkusaamine pidi toimuma läbi klaasist vaheseina telefoni teel.
15.6.Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on lähtunud üksnes asjaolust, et kaebaja õde oli kahtlustatav süüteo toimepanemises. Haldusasja tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks põhjalikumalt uurinud kokkusaaja käitumist või temaga suhtlemise võimalikku mõju kinnipeetavale. Vastutaja ei ole ka põhjalikumalt kaalunud, kas ja mil moel on ebasoodne mõju võimalik kahtlustatava süüteo iseloomu arvestades ning kuidas viibimine avaldab eelduslikult kaebajale sellist kahjulikku mõju, et takistab tema karistuse täideviimise eesmärgi saavutamist (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-20-492, p 15). Samuti seda, kuidas saab selline mõju avalduda arvestades kokkusaamise toimumist läbi klaasist vaheseina telefoni teel.
Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne, Madise, L. jt. Kirjastus Juura 2014, lk 202.
7(10)
3-21-2981
15.7.Pole vaidlust, et kokkusaaja ei olnud otsustamise ajal veel süüdi mõistetud. Nagu ilmneb hilisemast süüdimõistvast kohtuotsusest (tl 37-37p), ei olnud tal ka varasemalt kehtivaid kriminaalkaristusi, kuid oli üks väärteokaristus. Varasem kohtupraktika ei ole pidanud kokkusaamise keelamise piisavaks põhjuseks, mis annaks aluse kahelda kokkusaaja maines, näiteks pelgalt kriminaalhoolduse fakti (viidatud otsus asjas nr 3-20-492, p 15) ning kokkusaamistele on lubatavaks peetud ka kahe vanglas karistust kandva kinnipeetava (abikaasade) kokkusaamisi.
15.8.Lühiajalise kokkusaamise korraldus vanglas on reguleeritud viisil, et võimaldada küll kinnipeetava arengule soodsalt mõjuv vanglaväline suhtlus, kuid samas tagada kord ja julgeolek vanglas. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 31 lgte 1 ja 2 järgi toimub lühiajaline kokkusaamine reeglina vanglateenistuja järelevalve all ning läbi klaasist vaheseina. Kokkusaamisele ei lubata isikut, kes on ilmsete alkoholi- või narkojoobe nähtudega (VSkE § 36 lg 1). Enne ja pärast kokkusaamist otsitakse läbi nii kinnipeetav kui ka kokkusaaja ning igasuguste asjade üleandmine teineteisele on keelatud (VSKE § 37 lg-d 2 ja 5). VangS § 27 lg 3 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus lühiajaline kokkusaamine kohe katkestada, kui see võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kokkusaamine võib kahjustada karistuse eesmärki või soodustada uue kuriteo toimepanemist. Sellist korraldust silmas pidades ei ole täiendavate põhjendusteta arusaadav, miks pelgalt teave süüteokahtlusest mootorsõiduki joobes juhtimisega seoses välistab kaebaja lühiajalise kokkusaamise õega (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-20-492, p 15). Arvestades ka süütuse presumptsiooni põhimõtet ei saa igasugust süüteokahtlust pidada asjaoluks, mis põhjalikuma kaalumiseta võimaldab kokkusaamisest VangS § 24 lg 11 p 3 alusel keelduda.
16.Eelnevat kokku võttes on kohus arvamusel, et vastustaja on ebaõigesti kaalutlusõigust teostades jõudnud õigusvastasele järeldusele, et kokkusaamise keelamise eeldused olid täidetud. Vastustaja tegevus kokkusaamise keelamisel on seega õigusvastane.
17.Kohus peab usutavaks, et kaebajal võib olla tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena kaebuses ja kohtueelses menetluses kirjeldatud üleelamised. Vastustaja tegevust võib sisustada kaebaja väärikust alandava kohtlemisena, millel on põhjuslik seos tekkinud kahjuga. Samas ei pea kohus tekkinud kahju sedavõrd ulatuslikuks, et see võiks väärida hüvitamist rahas.
17.1.Lähedase pereliikmega kokkusaamise õigusvastane keelamine kujutab endast põhimõtteliselt intensiivset era- ja perekonnaelu riivet. Käesoleval juhul on ilmnenud, et kaebaja ei ole kasutanud väidetava õiguste rikkumise kaitseks kohaseid õiguskaitsevahendeid – ei ole esitanud asjakohast kohustamisvaiet kokkusaamise võimaldamiseks ning kahju hüvitamise nõude esitas ta vanglale alles ligemale 3 aastat pärast väidetava kahju tekitanud vahejuhtumit (6. oktoobril 2021; tl 36-36p). Seadusandja on küll kehtestanudki kahju hüvitamise nõude esitamiseks kolmeaastase tähtaja arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama (RVastS § 17 lg 3), kuid ühe asjaoluna kogumist võib kahjunõude hiline esitamine näidata siiski, et ka kaebaja ise ei taju talle tekitatud kahju kuigi ulatuslikuna. Samuti on ilmnenud, et kaebaja ega tema õde ei ole pärast praeguse vaidluse ajendanud juhtumit pikka aega esitanud taotlusi uueks kokkusaamiseks. Vastustaja täiendavate selgituste (tl 42) kohaselt oli kaebaja õde taas registreeritud lühiajalisele kokkusaamisele kaebajaga 6. oktoobriks 2020 (vt vangla dokumendihaldussüsteemi väljatrükk, tl 43-44), kuid kokkusaamine jäi ära, kuna kokkusaaja ei tulnud kohale.
8(10)
3-21-2981
17.2.Ka kaebaja 27. veebruari 2022. a avalduse (tl 48-49p) lisana esitatud tõenditest – kaebajat iseloomustav keeleõpetaja hinnang (tl 50) ja vastus kaebaja taotlusele seoses riskiprotsentide väljastamisega, millest ilmneb vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuse kasv pärast 2018. aastat (tl 51) – ei saa teha järeldust, et õega kokkusaamise keelamine oleks tekitanud kaebajale selliseid üleelamisi ja mõjutanud tema käitumist viisil, et kõik kaebajaga juhtunud intsidendid, mis on viinud tema karistamisele nii distsiplinaar-, väärteo- kui ka kriminaalkorras, samuti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele, oleksid põhjuslikus seoses üksnes kaebaja ja tema õe kokkusaamise ärajätmisega. Kohtu hinnangul ei mõjuta ka kaebaja väited tal tuvastatud puuduvast töövõimest (terviseseisundi kokkuvõte tl 3) kaebajale tekkinud kahju ulatust sedavõrd, et see vääriks rahalist hüvitamist.
18.Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pole alust ka põhjusel, et kaebaja pole kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kohus sellega täielikult ei nõustu. On tõsi, et kaebaja pole esitanud küll oma õiguste kaitseks kõige tõhusamal moel vaiet vangla kohustamiseks kokkusaamist lubama või keelduva otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on omal moel kokkusaamisest keeldumisega seoses õiguskaitsevahendeid kasutanud, sh küsinud selgitusi kokkusaamise keelamise põhjuste kohta (14. novembri 2018. a pöördumine, mida vastustaja käsitas selgitustaotlusena, tl 27). Vangla käsitas kaebaja 2. jaanuari 2019. a vaidena pealkirjastatud avaldust (tl 29) pöördumisena, millele vastas 11. veebruari 2019. a vastusega nr 2-3/3804-4 (tl 30). Vangla registreeris 18. veebruaril 2019 vaide (reg nr 1-11/47-1, tl 31-31p), mille kaebaja leidis, et vangla pidi vastama, kes ja miks keelas tema õel tulla lühiajalisele kokkusaamisele ja miks ta ei saanud vastust oma vaidele. Tartu Vangla selgitas 11. aprilli 2019. a vaideotsuses nr 1-11/47-2 (tl 6-6p), kuidas toimub lühiajalise kokkusaamise taotluse menetlemine ning märkis, et lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise otsustas inspektor-kontaktisik. Sellega luges vangla kaebaja vaide toimingu (selgituste andmine) sooritamise nõudes rahuldatuks. Kohtu hinnangul ei ole põhjust ilmselgelt järeldada, et kaebaja pöördumiste eesmärk oli üksnes selgituste küsimine ning mitte kokkusaamise keelamise vaidemenetluses vaidlustamine ja rahulolematus kokkusaamise keelamisega. Esitatud dokumentidest ei ilmne, et vastustaja oleks kaebaja tahet eelnimetatud pöördumiste ja vaiete esitamisel täpsemalt välja selgitanud
19.Vastustaja leidis kaebaja kahju hüvitamise nõuet rahuldamata jättes, et RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole isikul õigust hüvitamisnõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata, ning on leidnud, et esitatud kahju hüvitamise nõue ei olnud ka lubatav (Tartu Vangla 26. novembri 2021. a otsus nr 1-13/302-2, lk 2, neljas lõik; tl 7p). Kohus on arvamusel, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine võib küll tingida hüvitamisnõude rahuldamata jätmise, kuid see ei kujuta endast kahju hüvitamise nõude lubatavuse eeldust. Lõppkokkuvõttes on ka vastustaja ise siiski kaebaja kahju hüvitamise nõude sisuliselt läbi vaadanud ja selle rahuldamata jätnud.
20.Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ja seal viidatud praktika). Süü võib esineda seejuures mitte ainult tahtluse, vaid ka hooletuse või raske hooletuse vormis (Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus asja nr 3-19-1416, p 27). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt Riigikohtu 29. märtsi 2017 a. otsus asjas nr 3-3-1-86-16, p 9). Mittevaralise kahju kohane
9(10)
3-21-2981
hüvitis ei pea olema alati rahaline. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse (vt ka viidatud lahend asjas nr 3-3-1-9-17, p 13).
21.Kohus leiab, et arvestades eelpool esitatut, sh kohtu hinnangut tekitatud kahju ulatusele (käesoleva otsuse põhjenduste p 18) ning kaebaja enda tegevust kahju ärahoidmisel (p 19), ei ole põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine, vaid piisavaks hüvitiseks tuleb pidada vangla tegevuse (kokkusaamise keelamine) õigusvastasuse tuvastamist. Kohus tuvastab 13. novembriks 2018 registreeritud kaebaja ja tema õe lühiajalise kokkusaamise keelamise õigusvastasuse ning loeb sellega mittevaralise kahju hüvitatuks. Kohus rahuldab seega kaebuse osaliselt.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
22.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on menetlusabi korras vabastanud kaebaja riigilõivu (750 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. See kulu jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist menetlusosaliste poolt asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
23.Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse kinniseks tõendi osas, mis sisaldab teavet kaebaja terviseseisundi kohta (tl 3). HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks ning kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja osaliselt kinniseks kuulutamine on praegusel juhul vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutelu vastu. HKMS § 89 lg-st 2 tulenevalt ei või menetlusväline isik tutvuda haldusasja toimikuga kinniseks kuulutatud osas. 24 Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). allkirjastatud digitaalselt Sirje Kaljumäe kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.