LE kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.12.2015 käskkirja nr 1.3-3/186d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – LE, volitatud esindaja vandeadvokaat Raini Nõu Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Tiina Vellet ja Lauri Loodsalu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.06.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
LE apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
21.02.2017 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada LE apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 21.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-65 ja teha asjas uus otsus.
2.Tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti 14.12.2015 käskkiri nr 1.3-3/186d õigusvastaseks. Muuta LE teenistusest vabastamise alust ning lugeda LE teenistusest vabastatuks politsei- ja piirivalve seaduse § 96 lg 1 p 1 alusel piirvanuse täitumise tõttu.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt LE kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses. Politsei- ja Piirivalveametil määrata hüvitis kindlaks ning maksta välja, arvestades käesoleva otsuse p-s 11 sisalduvaid juhiseid.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt LE kasuks välja menetluskulud 3834 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-16-65 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor määras 14.12.2015 käskkirjaga nr 1.3-3/186d LE-le politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 1 järgi toime pandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel, määrates teenistussuhte viimaseks päevaks 15.12.2015. Käskkirja kohaselt LE arestimaja juhina ei korraldanud ega taganud perioodil 31.01.201403.05.2015 struktuuriüksuse sisulist nõuetekohast töökorraldust, teenistuslikku järelevalvet ja teenistusdistsipliini, mille tulemusena rikuti tema teadmisel ja nõusolekul korduvalt ja tõsiselt töö- ja puhkeaja nõudeid. Sellega seati ohtu arestimaja tööfunktsioonide täitmine ning teenistujate ja kinnipeetute tervis ja ohutus.
2.LE esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 14.12.2015 käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, lugedes selleks PPVS § 96 lg 1 p 1, ning kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse eesmärgiks ei ole saavutada tagajärge, et kaebaja pole üldse mingeid rikkumisi toime pannud. Etteheidetud rikkumised ei ole aga usaldusväärselt tõendatud. Põhjendamatult on usaldusväärsemaks peetud teiste ametnike selgitusi, näiteks selles osas, kas kaebaja oli töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisest vahetult ja pidevalt teadlik. Kaebaja ei koostanud ametnike töögraafikuid, vaid seda tegi arestimaja korrapidamisteenistuse vanem CS. Ei ole selge, mida oleks kaebaja pidanud teisiti tegema, arvestades personali ja rahalise ressursi piiratust. Karistus ei ole proportsionaalne. Karistuse valikul jäeti tähelepanuta, et oluliselt rohkem oli päevi, mil kaebaja täitis oma töökohustusi nõuetekohaselt. Kaebajat pole kunagi varem distsiplinaarkorras karistatud. Tema teenistuskäik on alates 21.06.1999 laitmatu. Kaebajat on korduvalt ergutatud. Kui isik ei sobi kõrgele ametikohale, ei tähenda see, et ta ei võiks töötada madalamal ametikohal. Alates 16.11.2015 oli kaebaja tema enda sooviavalduse alusel üle viidud madalamale ametikohale ning PPA peadirektori 19.11.2015 käskkirjaga pikendati kaebaja teenistusaega arestimaja vanempolitseinikuna kuni 24.07.2016. Politseiteenistusest vabastamine võttis kaebajalt võimaluse saada väljateenitud aastate pensioni (PPVS § 117 lg 3).
2(7)
3-16-65
3.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes käskkirjas toodud seisukohtade juurde.
4.Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgnevad. Käskkirja lk-del 1-2 on viidetega distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte asjakohastele punktidele ja õigusaktidele loetletud distsiplinaarmenetluse esemeks oleval perioodil aset leidnud töö- ja puhkeaja rikkumised (82 juhul olid ametnikud järjestikku tööl 2 töövahetust, 4 juhul järjestikku 3 töövahetust, 1 juhul järjestikku 4 töövahetust; lisaks ametnike töötamine puhkuse ajal ning kollektiivlepinguga kokkulepitust lühemad puhkeajad ja rohkem ületunnitööd). Käskkirjas on leitud, et kaebaja oli töö- ja puhkeaja rikkumistest teadlik, sest osales vahetult arestimaja igapäevatöös, puutus regulaarselt kokku toimkondade tööga ning viis igal argipäeva hommikul läbi nõupidamised lõpetavate ja alustavate toimkondade korrapidajatega. Samuti kutsus kaebaja ise teenistujaid graafikujärgsest vabast ajast teenistusse või korraldas selle ning jättis ise või korraldas teenistujate vabast ajast järgmisesse töövahetusse jätmise. Arestimaja juhi ametijuhendi kohaselt on ametikoha eesmärk suunata ja koordineerida arestimaja tegevust (p 2). Arestimaja juhi teenistuskohustuste hulka kuulub muu hulgas arestimaja töö juhtimine ja arestimajale pandud ülesannete täitmise tagamine, mille soovitud töötulemuseks on nende ülesannete õigeaegne ja nõuetekohane täitmine (p 3.14); kontroll selle üle, kas alluvad peavad kinni ametijuhendi ja sisekorraeeskirja nõuetest (p 3.15); alluvatele korralduste andmine ja nende täitmise järgimine (p 3.16); arestimajas koostatud dokumentide kooskõlastamine (p 3.17). Arestimaja juht vastutab teenistusse puutuvate õigusaktide ja korralduste järgimise ning täitmise eest (p 4.2), teenistuskohustuste täitmisel vormistatud dokumentide objektiivsuse, korrektsuse, seaduslikkuse ja informatsiooni õigsuse eest (p 4.3) ning teenistust reguleerivatest eeskirjadest ja juhenditest kinnipidamise eest (p 4.8). ATS §-st 50 tulenevalt peab ametniku tegevus vastama põhiseadusele ning muudele seadustele ja õigusaktidele. ATS § 51 lg 1 paneb ametnikule kohustuse täita oma teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. PPVS § 86 p 1 kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kaebaja on väljendanud kohtule üldsõnalist kahtlust, et rikkumisi ei pruugi olla nii palju kui käskkirjas väidetud, kuid ei ole oma kahtlust mõistlikult põhjendanud. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et tal ei ole võimalik käskkirjas tuvastatut ümber lükata. Kaebaja ei ole taotlenud kõigi distsiplinaarmenetluses kogutud dokumentide täies mahus väljanõudmist, samuti ei ole ta soovinud distsiplinaarmenetluse käigus seletusi andnud töötajate tunnistajatena ülekuulamist või muul moel tõendite kogumist. Seega võib lugeda käskkirjas loetletud töö- ja puhkeaja rikkumiste episoodid usaldusväärselt tuvastatuks. Kaebaja üldsõnaliste kahtluste alusel ei ole vaja hakata neid ükshaaval üle kontrollima. Vastustaja on käskkirjas piisavalt põhjendanud järeldust, et kaebaja oli töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisest teadlik. Kaebaja vastupidine väide ei ole asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Halduskohus nõustus vastavas osas käskkirja põhjendustega ega korranud neid (HKMS § 165 lg 2). Kaebajale ei ole ette heidetud igat üksikut rikkumise episoodi, vaid jätkuvat süütegu, mis seisnes selles, et tema juhitavas arestimajas toimus pika aja vältel suur hulk töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisi, kuigi kaebaja kui juhi kohustus oli korraldada arestimaja tööd kooskõlas õigusaktidega. On selge, et juht ei saa olla teadlik absoluutselt igast pisiasjast, mis tema 3(7)
3-16-65 juhitavas struktuuriüksuses toimub, kuid juhi kohustus on tagada selline töökorraldus ja kontrollisüsteem, et õigusaktide rikkumisi ei toimuks või kui rikkumine ilmneb, siis reageeritakse sellele viivitamata ja kasutatakse meetmeid, et rikkumisi edaspidi vältida. Kui konkreetne tööülesanne on delegeeritud alluvale, tuleb juhil sisuliselt ja tõhusalt kontrollida, kas delegeeritud ülesanne on nõuetekohaselt täidetud. ATS § 75 lg 2 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist ning rikutud teenistuskohustuse eesmärki. Vaidlustatud käskkirja kohaselt arvestati karistuse määramisel järgmiste asjaoludega: 1) süütegu pandi toime tahtlikult; 2) rikkumisega seati ohtu arestimaja nõuetekohane funktsioneerimine, sh teenistujate ja kinnipeetute tervis ja turvalisus; 3) varasemate distsiplinaarkaristuste puudumine; 4) kaebaja pikk teenistusstaaž ja vahetu ülemuse positiivne iseloomustus; 5) rikkumised olid juhi poolt välditavad, sest teenistuskoha eesmärk oli tagada, et arestimaja töö oleks korraldatud kooskõlas töö- ja puhkeaja nõuetega. Käskkirjas märgiti, et rikkumiste kestust ja iseloomu arvestades on kaebaja kaotanud tööandja usalduse nii juhi kui töötajana. Arvestades, et kaebaja ei taju sisuliselt juhi rolli ja vastutust, valiti karistuseks ametist vabastamine. Asjas ei oma määravat tähtsust, kas kvalifitseerida kaebaja tegu teenistuskohustuste mittenõuetekohaseks täitmiseks või teenistuskohustuste täitmata jätmiseks. Mõlemad teod on nimetatud PPVS § 86 lg-s 1 ning mõlema teo puhul saab kohaldada samu karistusi. Kaebaja pani rikkumise toime tahtlikult. Asjas tuvastatud asjaolud viitavad kaebaja soovile, et arestimaja toimimine korraldatakse vajadusel töötajate töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise hinnaga. Distsiplinaarmenetluse esemeks oli periood alates 31.03.2014, kuid käskkirjas on tuvastatud, et rikkumised leidsid aset vähemalt 2012. a märtsist. Kooskõlas ATS § 75 lg 2 pga 4 võib pikemat perioodi arvestada kui ametniku eelnevat teenistusalast käitumist iseloomustavat asjaolu, nii nagu saab pikema perioodi kohta arvesse võtta ka ametniku eelnevat laitmatut teenistust. PPA on selgitanud, et rikkumised lõid olukorra, kus töötati järjestikku pikka aega ning kinnipeetavate üle teostasid järelevalvet korralikult välja puhkamata töötajad. Töö- ja puhkeaja nõuded on kehtestatud eelkõige töötajate kaitseks. Töötaja vähesest puhkeajast tingitud terviseprobleemid ei pruugi ilmneda kohe. ATS § 75 lg 2 p 2 kohaselt ei ole reaalsete raskete tagajärgede saabumine distsiplinaarkaristuse määramise eeltingimus, vaid asjaolu, millega peab karistuse määramisel arvestama. Seega ei pea PPA tõendama, et töötajate tervist on tegelikult kahjustatud või arestimaja põhifunktsioonid jäid täitmata. Kaebaja on märkinud, et talle on arusaamatu käskkirja väide, et ta ei adu sisuliselt juhi rolli. Kuigi käskkirja põhjendus on selles osas napp, on PPA järeldus asjakohane. Kaebaja seletustest nähtub, et ta pidas nõuetekohase tööaja arvestuse tagamiseks piisavaks oma alluva CS kinnitust, et kõik on korras. Sisuliselt leidis kaebaja, et ta ei pidanudki süvenema sellesse, kuidas tööaja arvestus tema juhitavas arestimaja toimus. Samuti ilmneb kaebaja teadlikkus sellest, et arestimaja töötajad ei täitnud juhi korraldusi, vaid osa neist istus tööajal CS kabinetis ja mängis kaarte. Ei nähtu, et kaebaja oleks juhina sellele adekvaatselt reageerinud. Kaebajale ei ole mõistetav, miks ta ei võinud jätkata tööd vanempolitseiniku ametikohal. See argument oleks asjakohane, kui küsimus oleks üksnes kaebaja teadmistes või isikuomadustes. Käskkirjas on PPA aga selgitanud, et usaldus kaebaja vastu on kadunud nii juhi kui töötajana, sest kaebaja ei ole rikkumisi kahetsenud, vaid on asunud teisi süüdistama. Seega on küsimus eelkõige kaebaja suhtumises ja hoiakutes. Kooskõlas õigusaktidega tuleb tegutseda nii juhil kui ka muul politseiametnikul. Kui kaebaja ei ole pea sellist käitumist oluliseks, siis pole 4(7)
3-16-65 vahet, millise tasandi politseiametnikuna ta töötab. Karistuse proportsionaalsuse hindamisel ei ole asjakohane argument, et ametist vabastamine võttis kaebajalt võimaluse saada väljateenitud aastate pensioni.
5.LE palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 21.06.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus jättis hindamata kaebaja väited, mis puudutavad käskkirja ebapiisavat põhjendatust. Käskkirjast ei selgu, milliste tõenditega on leidnud kaebaja rikkumised kinnitamist. Rikkumised ei ole usaldusväärselt tõendatud. Palju on nn sõna sõna vastu olukordi. Kaebaja vastuväited käskkirjale ei ole olnud üldsõnalised. Tõendamiskoormus on vastustajal. HKMS ei võimalda lugeda käskkirjas välja toodud asjaolusid usaldusväärselt tõendatuks, olemata tõendeid vahetult hinnanud. Kohus pole veenvalt ümber lükanud kaebaja väidet, et käskkirjas on loetletud kuupäevi, ajavahemikke ning ametnikke, kuid jäetud tähelepanuta, et ülejäänud perioodidel on kaebaja oma teenistuskohustusi täitnud nõuetekohaselt. Kohus leiab ekslikult, et määravat tähtsust pole sellel, kas kaebaja oli vahetult kõigist käskkirjas loetletud episoodidest teadlik. Kaebaja ei pannud rikkumisi toime tahtlikult ning rikkumistel polnud reaalseid negatiivseid tagajärgi. Kohus jättis käsitlemata asjaolu, et PPA peadirektori sedavõrd range karistuse valik polnud kooskõlas distsiplinaarmenetluse läbiviija ja PPA Põhja prefektuuri prefekti arusaamaga, mille kohaselt tuleks kaebaja suhtes kohaldada teenistuses jätkamist võimaldavaid karistusi. Käskkirjas ei ole analüüsitud, kuivõrd võiks kaebaja saada hakkama muul ametikohal. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et asjakohane pole see, et kaebaja jäi ilma väljateenitud aastate pensionist. Kaebajapoolsed tingimused pensioni saamiseks olid täidetud.
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes vaidlustatud käskkirjas toodud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega osas, mis puudutab distsiplinaarsüüteo toimepanemist kaebaja poolt. Vastavas osas ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi ei korda (HKMS § 201 lg 4), vaid märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. Halduskohus leidis õigesti, et konkreetsete vastuväidete puudumise tõttu ei pidanud kohus hakkama iga töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise sündmust üle kontrollima. Siinkohal on määrav, et kaebajat karistati selle eest, et ta arestimaja juhina ei korraldanud tööd viisil, et tööja puhkeaja nõuete rikkumisi kõrvaldada ja ära hoida. Kaebaja on olnud probleemist teadlik, kuid leidnud, et vastava töökorralduse tingis tööjõu ja rahaliste vahendite nappus. Samas ei ole kaebaja viidanud sellele, et ta oleks olukorra lahendamiseks otsinud mingeid võimalusi. Ka ei ole kaebaja välja toonud, et ametnikud oleksid kontrollialusel perioodil mitu järjestikku vahetust tööl olnud vaid üksikutel juhtudel. Pigem ilmneb, et tegemist oli siiski korduva 5(7)
3-16-65 probleemiga, mistõttu on käskkiri kaebajale süüks pandud rikkumist silmas pidades piisavalt põhjendatud ja tõendatud.
8.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja oli töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisest teadlik. Kuigi töögraafikutega tegeles korrapidamisteenistuse vanem, ei saanud kaebaja ära delegeerida ka oma kontrollifunktsiooni ja vastutust. Kaebaja viibis arestimajas pidevalt kohal ning talle ei saanud jääda märkamata, et teatud ametnikud on tööl mitu vahetust järjest. Esines ka olukordi, kus kaebaja ise andis vastava korralduse teenistust pärast ühe vahetuse lõppu jätkata. Kuigi kaebaja ei pruukinud olla teadlik kõigist käskkirjas nimetatud sündmustest, pidi ta siiski teadma, et tema juhitavas struktuuriüksuses igakordselt töö- ja puhkeaja nõudeid ei järgita. Seejuures pidi kaebaja juhina võtma tarvitusele mingid meetmed, et selliseid rikkumisi vältida. Kaebaja pole vastavat käitumist kinnitanud.
9.Ringkonnakohus leiab, et käskkiri pole veenev osas, mis puudutab karistuse valikut. Vastustaja on tuginenud usalduse kaotusele. Seejuures on leitud, et usaldus on kadunud nii kaebaja kui juhi kui ka politseiametniku suhtes. Distsiplinaarkaristuse valiku õigus on PPA peadirektoril, kes ei pidanud järgima distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tehtud ettepanekut karistuse liigi osas. Samas peaks käskkirjast nähtuma, miks on tuginetud usalduse kaotusele olukorras, kus kaebaja vahetu ülem on kaebaja suhtes andnud positiivse iseloomustuse, sh kinnitanud, et kaebaja tunneb oma tööd väga hästi, on põhimõttekindel ja aus, suhtub teenistusülesannetesse täie tõsidusega. Käskkirjas on leitud, et tegemist on olulise rikkumisega, kus ametniku pikk tööstaaž ning valdkondlik juhistaaž on pigem rikkumist raskendavaks asjaoluks, sest rikkumist ei pandud toime kogenematusest või ebaprofessionaalsusest, vaid tegevus oli teadlik. Ringkonnakohus märgib, et ka olulise rikkumise ning tahtluse korral on distsiplinaarkaristuse määrajal jätkuvalt kaalutlusõigus, mistõttu ei pea karistuseks igal juhul olema ametist vabastamine. Riigikohus on 18.10.2016 otsuses nr 3-3-1-13-16 selgitanud järgmist: „Kuigi tuleb nõustuda, et ka sellise teenistuskäiguga isikud võivad toime panna rikkumisi ning kõrgendatud ootused nende suhtes on samuti õigustatud, ei saa jätta rõhutamata, et esmakordse rikkumise eest teenistusest vabastamiseks peaks süütegu olema eriti raske või põhjused teenistussuhte mittejätkamiseks olulised. /---/ Teenistussuhte lõpetamist põhjendades on PPA lähemalt selgitamata leidnud, et usaldus kaebaja vastu on kadunud, sest rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Selline üldsõnaline põhjendus ei ole piisav.“ Kuigi distsiplinaarkaristus määrati kaebaja kui juhi tegevuse eest, oleks karistuse liigi valikul tulnud põhjendada, miks pole teenistussuhte jätkamine võimalik ka madalamal ametikohal, kus kaebaja karistuse määramise hetkel teenistuses oli. Argumendiks ei saa olla käskkirjas väljatoodu, et juhil on täiendav vastutus ja võimalused, mida tavatöötajal ei ole (sh võimalus tagasi astuda). Asjaolu, et kaebaja ei mõista juhi rolli vastutada ka tööaja režiimi järgimise eest oma struktuuriüksuses, ei tähenda, et kaebaja ei suuda oma tööülesandeid täita madalamal ametiastmel olles.
10.Eeltoodud põhjendustel tunnistab ringkonnakohus PPA 14.12.2015 käskkirja nr 1.33/186d õigusvastaseks. Kaebaja on palunud lugeda ta teenistusest vabastatuks PPVS § 96 lg 1 p 1 alusel, kuna 24.07.2014 täitus tal politseiametniku politseiteenistuses oleku piirvanus. Kaebaja ei soovi teenistusest lahkuda omal soovil, sest siis jääks ta ilma väljateenitud aastate pensionist (PPVS § 117 lg 3). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus on põhjendatud.
6(7)
3-16-65
11.Samuti soovib kaebaja hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses (ATS § 105 lg 1). Kaebaja ja vastustaja lähtuvad hüvitise arvutamisel erinevatest eeldustest. Kaebaja arvutuse kohaselt on tema kolme kuu keskmine palk 5644,50 eurot, vastustaja on vastavaks summaks märkinud 5120,01 eurot. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 on kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord. Nimetatud õigusaktist nähtub, ühe kuu keskmise palka ei arvestada kaebaja poolt viidatud viisil, kus kuue kuu jooksul saadud palk jagatakse kuuega. Eelviidatud määruse § 3 lg 1 kohaselt liidetakse keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu töötasud (§ 2 lg 2) ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Seejärel korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (§ 3 lg 6). Kaebaja puhul tuleb keskmise töötasu arvestamisel aluseks võtta periood juuni-november 2015 kui 14.12.2015 käskkirja andmise kuule eelnenud kuus kalendrikuud. Kumbki menetlusosaline ei ole sellisest eeldusest lähtunud ning toimikus puuduvad andmed kaebaja 2015. a juunikuu palga kohta. HKMS § 167 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus väljamakstava summa kindlaksmääramise vastustajale, arvestades eelnevalt antud juhiseid.
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja menetluskulud. Kaebaja on taotlenud esindajakulude hüvitamist halduskohtus 2727 eurot (29.04.2016 ja 30.05.2016 menetluskulude nimekirjad) ning ringkonnakohtus 1107 eurot (21.02.2017 menetluskulude nimekiri). Kulud on kohased ning nende kandmine on tõendatud. Seega tuleb Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mõista 3838 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.