Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.03.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-52067
Haldusasi
AT kaebus kriminaalmenetluses ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 296 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – AT (ik XXXXXXXXXX), volitatud esindaja v.adv Tambet Laasik Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Alar Must
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.09.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AT apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AT apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 07.09.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-52067 osas, milles kahju hüvitamise nõue jäeti 7648 euro ulatuses rahuldamata.
3.Teha selles osas uus otsus, millega mõista Justiitsministeeriumilt välja AT kasuks täiendavalt 7648 (seitse tuhat kuussada nelikümmend kaheksa) eurot kahju hüvitiseks ning 2882 (kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaks) eurot esimese astme kohtu menetluskulude katteks. Ülejäänud osas (6931 eurot) jääb kaebus rahuldamata ja esimese astme menetluskulu (2387,69 eurot) AT enda kanda.
Mõista Justiitsministeeriumilt välja AT kasuks 576 (viissada seitsekümmend kuus) eurot ja 53 senti apellatsiooniastme menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta AT apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).
3-14-52067 Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse talle kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AT suhtes algatati 23.05.1998 kriminaalasi ning ta peeti kinni kahtlustatuna oma õe EM abikaasa tapmises. Kriminaalmenetluse käigus sai kuriteole kihutajana kahtlustuse ka EM.
2.22.03.1999 eraldati AT ja EM kriminaalasjad eraldi menetlustesse. 13.04.1999 koostati AT suhtes süüdistuskokkuvõte ning 20.04.1999 anti ta kohtu alla. 27.05.1999 saatis maakohus kriminaalasja täiendavale eeluurimisele. 24.08.1999 liideti menetlused tagasi ühte menetlusse. 23.02.2000 koostati AT ja EM suhtes süüdistuskokkuvõte. 05.03.2000 määrusega anti AT ja EM kohtu alla. 19.04.2000 toimus maakohtu istung, kuhu EM ei ilmunud. 11.09.2000 määrusega kuulutas maakohus EM tagaotsitavaks. 15.10.2001 eraldati EM kriminaalasja materjalid. 17.05.2004 ühendati AT ja EM kriminaalasjad järjekordselt ühte menetlusse. Aastatel 2000 kuni 2013 sisulist menetlust ei toimunud. 05.12.2013 peeti EM kinni. EM oli oma sõnutsi elanud vahepealsetel aastatel Hispaanias ega olnud teadlik sellest, et talle on esitatud süüdistus. 27.02.2014 lõpetas Tartu Ringkonnakohus kriminaalasjas menetluse EM ja AT suhtes seoses kuriteo aegumistähtaja möödumisega.
3.AT esitas 12.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ebamõistlikult pika kriminaalmenetluse eest. 01.05.2015 jõustus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS), mille § 23 lg 3 ja 5 alusel palus kaebaja kohaldada selle seaduse sätteid tagasiulatuvalt ja mõista SKHS § 5 lg 1 p 6 ning § 11 lg-te 1 ja 5 alusel kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 15 296 eurot. Menetlus võttis kriminaalasja algatamisest 23.05.1998 kuni selle lõpetamiseni 27.02.2014 aega peaaegu 16 aastat (15 aastat 9 kuud ja 4 päeva). See aeg on ebamõistlikult pikk.
4.Justiitsministeerium (ja Rahandusministeerium, kelle halduskohus kaasas menetluse lõpupoole vastustajaks Justiitsministeeriumi asemel) vaidles(id) kaebusele vastu ning palus(id) jätta see rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.09.2016 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Rahandusministeeriumilt AT kasuks välja kahjuhüvitise 717 eurot. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohus otsustas mõista välja AT kasuks menetluskulude katteks 258,87 eurot ning jätta muus osas AT taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. 1) SKHS § 5 lg 1 p 6 sätestab, et kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati ebamõistliku menetlusajaga. Kaebaja suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Kriminaalmenetlus kaebaja suhtes kestis kokku 15 aastat 9 kuud ja 4 päeva. SKHS § 23 lg 5 kohaselt tuleb kaebus lahendada SKHS-s sätestatud alustel.
2(6)
3-14-52067 2) Kaebaja nõuab alusetult hüvitist kogu kriminaalmenetluse aja eest. Nimelt arvestatakse SKHS § 11 lg 5 järgi hüvitist üksnes iga viivitatud aasta eest. Seega on vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada, kas ja kui palju on mõistlikku menetlusaega ületatud. 3) Kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlust ei saa pidada kuni süüdistuses kirjeldatud teo aegumiseni ebamõistlikult pikaks. Süüdistuses kirjeldatud tegu aegus 23.05.2013. Kuna kaebajat süüdistati raske isikuvastase kuriteo toimepanemises, esines väga kaalukas avalik huvi tõe tuvastamiseks ja süüdlase vastutusele võtmiseks. Samas oli kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamine objektiivselt takistatud, kuna kaassüüdistatav asus ennast õigusemõistmise eest varjama. Seetõttu on õige kaebaja seisukoht, et kriminaalasja menetluse pikkus oligi tingitud suurel määral just asjaolust, et kaassüüdistatav ennast varjas. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kaebajal on olnud võimalik 1999. aastal takistamatult asuda tööle välisriiki, kus viibib esindaja väitel siiani, ei olnud kriminaalmenetlus tema jaoks eriliselt koormav. Seega pole põhjust pidada kuni aegumiseni toimunud kriminaalmenetlust ebamõistlikult pikaks. 4) Kriminaalmenetluse jätkumine pärast süüdistuses kirjeldatud teo aegumist polnud aga põhjendatud. Võttes aluseks nõude esitamise kuule eelnenud viimase Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise brutokuupalga, kujuneb SKHS § 11 lg 5 alusel hüvitise suuruseks 717 eurot (956 ÷ 12 × 9).
6.AT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti kaebus ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning osas, milles halduskohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda; teha uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt AT kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 15 296 eurot. 1) Demokraatlikus õigusriigis ei saa kriminaalmenetluse kestus olla 15 aastat. Sealjuures ei olnud kriminaalasi ei faktiliste asjaolude kogumilt mahukas ega õiguslikult keerukas. Ainus menetlustakistus, mis halduskohtu silmis õigustas menetluse pikka kestust, oli asjaolu, et kaassüüdistatav varjas ennast. Kaassüüdistatava käitumine ei ole omistatav kaebajale, kes ei varjanud ennast ning oli menetluse tarbeks igal hetkel kättesaadav. Kriminaalasja lahendaval kohtul oli teise süüdistatava poolt enda varjamisest tuleneva viivituse ületamiseks erinevaid menetluslikke võimalusi, eeskätt menetluste eraldamine. Kohus oli 13 aasta vältel tegevusetu. Maakohus ei ole algses ega vastustaja praeguses menetluses esitanud peale paljasõnalise väite, et asjade eraldamine oleks avaldanud mõju kriminaalasja igakülgsele, täielikule ja objektiivsele uurimisele ning lahendamisele, mistahes selgitust, miks oleks kriminaalasja pidanud tingimata lahendama kaassüüdistatava osavõtul. 2) Süüdistataval puudus inkvisitsioonilises menetluses õigus menetluse käigu juhtimiseks, sealhulgas õigus menetluse kiirendamise taotlemiseks. Puudus ka vastav õiguskaitsevahend. 3) Sellel, et menetlus ei olnud kohtu hinnangul kaebajale koormav ja kaebaja sai Soomes töötada, ei ole mingit seost menetluse kestusega.
7.Justiitsministeerium (kelle ringkonnakohus kaasas vastustajaks Rahandusministeeriumi asemel) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1)
Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega.
2) Kaassüüdistatava menetlusest kõrvalehoidmise näol eksisteeris objektiivne takistus, mis ei võimaldanud kaebaja süüdistusasja lõpuni arutada. Kohtul puudus ka reaalne võimalus 3(6)
3-14-52067 kõnealust takistust kõrvaldada, kuivõrd isikute tagaotsimine on politsei, mitte kohtu ülesanne. Kuivõrd AT ise taotles kriminaalasjade ühendamist ja vaidles vastu enda süüdistusasja eraldamisele, pidi ta arvestama sellega, et menetlus jääb peatatuks kuni EM tabamiseni või kuriteo aegumiseni. AT süüasja eraldamine oleks olnud ebaseaduslik ja lubamatu. 3) Tulenevalt kuriteo asjaoludest eksisteeris kaalukas avalik huvi tõe väljaselgitamiseks ja kuriteo toimepannud isiku karistamiseks. Kaebajale esitatud süüdistuse raskusest tulenevalt esines ka apellandi tavapärasest suurem talumiskohustus menetlusega kaasnevate piirangute ja menetlusaja pikkuse osas. Mõistliku menetlusaja määratlemisel omab muu hulgas tähtsust ka asjaolu, millised piirangud ja ebamugavused menetlusalusele isikule peatunud menetlusega kaasnesid. Kuivõrd kriminaalmenetlus oli valdava osa ajast peatatud ning menetlustoiminguid kaebaja suhtes läbi ei viidud, siis ei olnud kriminaalmenetlus kaebaja jaoks eriliselt koormav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Riik on rikkunud kaebaja põhiõigust temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle mõistliku aja jooksul otsustamisele. Samas ei saa apellandiga täielikult nõustuda mõistliku menetlusaja rikkumise kestuse osas ning sellest tulenevalt ka kaebaja taotletava hüvitise suurusega.
9.Kohtuotsuse põhjendused on õiged ega vaja kordamist osas, et kaebaja nõudeõiguse aluseks saab olla SKHS § 5 lg 1 p 6 koosmõjus KrMS § 199 lg 1 p-ga 2.
10.Põhiseaduse § 15 lg 1 koosmõjus §-ga 14 sätestab põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis sisaldab endas ka õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 on sätestatud, et igaühel on temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Riik peab kriminaalmenetluse seega nii õigusliku raamistiku kui ka praktilise elluviimise aspektist korraldama selliselt, et isiku süüküsimuse saaks otsustada mõistliku aja jooksul.
11.Praegusel juhul peab arvestama, et AT pole kriminaalasja lahendanud kohus kuriteos süüdi mõistnud. Seega tuleb PS § 22 lg 1 kohaselt pidada AT talle inkrimineeritud kuriteos mitte süüdiolevaks. AT kohtus ennast süüdi ei tunnistanud. Eeltiidust tulenevalt ei ole kohane vastustaja seisukoht, et aegumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine on justkui piisav kaebaja õiguste heastamiseks – säärane arutluskäik lähtub ekslikust eeldusest, et AT oli süüdi mõrva toimepanemises.
12.Riigikohus on lähtunud SKHS silmas peetud mõistliku menetlusaja hindamisel Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.09.2016 otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 13; kriminaalkolleegiumi 30.06.2014 otsus asjas nr 3-1-1-14-14, 621). Kui menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, saab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastada üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.06.2013 määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 9). EIK praktikas on leitud, et kuigi enamasti on tavalise kriminaalasja puhul üle 5 aasta kestnud menetlus ebamõistlik, siis keerulisemate asjade ja süüdistatava obstruktiivse käitumise puhul võidakse mõistlikuks lugeda ka nt üle 8 aastat kestnud kriminaalmenetlust. Üksnes siis, kui menetlus (või pigem menetluse soikumine) on kestnud üle 10 aasta, võib vaatamata konkreetsetele kriteeriumitele lugeda
4(6)
3-14-52067 menetluse kestuse tervikuna ebamõistlikuks (EIK 01.04.2010 otsus, 25382/04, Stefanov ja Yurukov vs Bulgaaria, p 17)1.
13.Kaebaja (kelle süüd kuriteo toimepanemises pole tuvastatud) ootas ligi 15 aastat ja 9 kuud kriminaalasja lahendamist, kus teda ähvardas maksimumkaristusena eluaegne vangistus. See, et ligi 15 aastat ja 9 kuud kestev menetlus ei ole mõistliku kestusega, on ilmselge ega vaja pikemat põhjendamist. Õiguste rikkumist ei välista ka asjaolu, et kaebaja sai kohtumenetluse ajal jätkata tööl käimist. SKHS § 11 lg-te 1 ja 3 kohaselt eeldatakse mõistliku menetlusaja ületamise korral mittevaralise kahju tekkimist.
14.Õige on Justiitsministeeriumi seisukoht, et mõrvas süüdistatavate vastutusele võtmiseks esineb tungiv avalik huvi. See ei saa aga õigustada kriminaalmenetluse läbiviimist ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul ega välista mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist. Nii järeldub Riigikohtu 22.02.2016 otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-109-15 (p 131 jj), et teatud juhtudel õigustab avalik menetlushuvi jätkama menetlust vaatamata mõistliku menetlusaja ületamisele, kuid sellisel juhul tuleb isikule maksta hüvitist SKHS-s sätestatud alustel.
15.SKHS § 8 lg 1 p 3 sätestab, et isikul ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kui ebamõistlik menetlusaeg oli tingitud kahju kandnud isikust või tema kaitsjast. Praegusel juhul polnud see nii. Ebamõistliku menetlusaja tingis EM pakkuminek, millest tulenevalt oli kohus sunnitud menetluse seiskama kuni EM tabamiseni. Kriminaalasja menetluse soikumist ei tinginud kaebaja ega tema kaitsja. Nii maakohus kui ka prokurör olid seisukohal, et kaebaja ja EM süüdistusasju tuleb kooskõlas kriminaalmenetlusõiguse sätetega menetleda ühes menetluses. Ei saa mõistlikult eeldada, et 2004. aastal AT ja EM süüdistusasjade ühendamist taotledes pidid kaebaja ja tema kaitsja ette nägema, et menetlus soikub sedavõrd pikaks ajaks.
16.Keeruline on täpselt määratleda ajahetke, millal muutus menetlusaeg ebamõistlikuks. Vaidlust pole selles, et kriminaalasi ise polnud eriti keeruline ega mahukas. Menetluse tahtlikku saboteerimist kaebaja ja kaitsja poolt kriminaalasja toimikust ei nähtu. On usutav, et vähemalt esialgu, kui maakohus 17.05.2004 (kriminaalasja algatamisest oli siis möödunud ca 6 aastat ja EM tagaotsitavaks kuulutamisest alla nelja aasta) järjekordselt ühendas AT ja EM kriminaalasjad, pidi maakohtul olema lootus, et EM peagi tabatakse ning menetlusega saab lõpuni minna. Pärast seda möödus mõistlik aeg ringkonnakohtu hinnangul umbes ühe aasta pärast, mil isikute kohtu alla andmisest oli möödas ca 5 aastat (mida ei saa pidada mõrvaprotsessi puhul ülemääraseks ajaks, et jõuda lõpplahendini). Seega alates 2005. aasta maist kuni 23.05.2013 (mille halduskohus luges ebamõistliku menetlusaja alguseks) tuleb menetlust pidada ebamõistlikult viibinuks. Nende kaheksa aasta eest tuleb kaebajale välja mõista SKHS § 11 lg 5 alusel hüvitis. Halduskohus tuvastas ja pooled pole vaidlustanud, et kaebaja nõude esitamise kuule eelnenud viimase Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise brutokuupalga suuruseks oli 956 eurot. Hüvitise suuruseks tuleb seega 8×956=7648 eurot, millist summat ei näe ringkonnakohus erilist põhjust suurendada ega vähendada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.09.2016 otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 16). See lisandub summale, mille halduskohus mõistis välja Rahandusministeeriumilt (kes oli esimese astme kohtus ekslikult Justiitsministeeriumi asemel vastustajaks määratud). Kaebus jääb seega rahuldamata 6931 euro (15 296–7648–717=6931) suuruses summas.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb
3-14-52067 lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
18.Esimeses astmes taotles kaebaja 5269,69 euro (sh riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu 5019,69) suuruse menetluskulu hüvitamist. Halduskohus pidas menetluskulude suurust põhjendatuks ning vastustaja ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud. Halduskohus mõistis kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades vastustajalt kaebaja kasuks välja 258,87 eurot. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on kulude kokku arvestamisel teinud vea ning lisanud kaebaja taotletud summale, milles juba sisaldus riigilõiv, täiendavalt 250 euro suuruse riigilõivu. Ringkonnakohus lähtub tegelikest kuludest, s.o 5269,69 eurot. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel kuulub kaebus kokkuvõttes rahuldamisele 54,69% ulatuses, tuleb kaebaja esimese astme kulude katteks vastustajalt välja mõista 2882 eurot.
19.Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 1054,17 eurot, sh riigilõiv 437,37 eurot ja õigusabikulu 616,80 eurot. Kulud on kantud ja põhjendatud suuruses. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades tuleb vastustajalt kaebaja teise astme menetluskulude katteks välja mõista (1054,17 × 54,69% =) 576,53 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.