O. N. kaebus Kaitsepolitseiameti kohustamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Kaitsepolitseiameti poolt 16.06.2016 e-kirjas esitatud väidetega Kaebaja – O. N., esindaja vandeadvokaat Kristi Rande Vastustaja – Kaitsepolitseiamet, esindaja Karel Virks
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata kaebaja korduv taotlus Ü. T. ja P P. tunnistajana ülekuulamiseks, vastustajalt videosalvestise väljanõudmiseks ning kohtuistungi korraldamiseks.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
..Edasikaebamise kord
3.Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.03.2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E. S. kaitsja O. N. teatas 16.06.2016 meediale pressiteate vahendusel, et Kaitsepolitseiamet keeldus täitmast Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15.06.2016 määrust, millega kohustati menetlejaid tagastama E. S. tema kodu läbiotsimisel äravõetud videovalve salvestusseadme juurde kuulunud kõvaketas. Pressiteate kohaselt tagastas Kaitsepolitseiamet märtsis E. S. videovalve salvestusseadme, kuid oli enne sellest omaalgatuslikult eemaldanud teavet kandva kõvaketta. Kõvakettal oli videopilt läbiotsimise päevast (22.09.2015) ning sellele eelnenud ajast alates 01.08.2015. Pressiteate kohaselt keeldus Kaitsepolitseiamet 16.06.2016 hommikul seadusjõus kohtumääruse täitmisest ega tagastanud seadet E. S. poolt volitatud isikule, samuti ei nõustunud Kaitsepolitseiamet andma teada aega, millal kõvaketas 1(7)
tagastatakse. Pressiteates märgiti, et tegemist oli kahetsusväärse olukorraga, sest kui seadusjõus kohtumäärust eiraks mõni tunnistaja või kahtlustatav, järgneks sellele sunnimeetmete rakendamine, mis olenevalt olukorrast võib olla trahvi või äärmuslikematel juhtumitel ka vahistamise vormis (vt O. N. pressiteate refereering Äripäev AS-i 16.06.2016 e-kirjas Kaitsepolitseiametile, tl 27).
2.Äripäev AS küsis 16.06.2016 e-kirjaga Kaitsepolitseiametilt kommentaari O. N. pöördumisele. Kaitsepolitseiamet vastas samal päeval e-kirjaga järgmist: „Ei vasta tõele väide, et kaitsepolitsei keeldub kohtumäärust täitmast. Hetkeks, mil S. volitatud isik Kaitsepolitseiameti menetlejalt videovalve salvestusseadme kõvaketta tagastamist nõudis, ei olnud kohtumäärus kaitsepolitseisse veel jõudnud. Kaitsepolitseiamet täidab kohtumäärust peale sellega tutvumist.“ (tl 27).
3.Äripäev AS-i võrguväljaandes Äripäev avaldati 16.06.2016 artikkel pealkirjaga „Kapo: S. kaitsja valetab“ (tl 9). Artiklis oli muu hulgas kajastatud O. N. 16.06.2016 pöördumist ning Kaitsepolitseiameti vastust sellele.
4.O. N. esitas 05.07.2016 Tallinna Halduskohtule Kaitsepolitseiameti vastu kaebuse, mille kohus võttis 08.08.2016 määrusega menetlusse nõuetes: 1) kohustada Kaitsepolitseiametit Äripäev AS-i ees ümber lükkama väidet, mille kohaselt O. N. väide Kaitsepolitseiameti keeldumise kohta kohtumääruse täitmisest 16.06.2016 ei vasta tõele, ning avaldama AS-ile Äripäev, et O. N. väide, et Kaitsepolitseiamet keeldus 16.06.2016 täitmast kohtumäärust, vastab tõele; või alternatiivselt 2) kohustada Kaitsepolitseiametit Äripäev AS-i ees kinnitama väärtushinnangu õigusvastasust, avaldades, et Kaitsepolitseiamet on õigusvastaselt väitnud, et ei vasta tõele O. N. väide Kaitsepolitseiameti keeldumise kohta kohtumääruse täitmisest 16.06.2016; ja 3) mõista Kaitsepolitseiametilt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju eest välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja taotles ka tunnistajate Ü. T. ja P. P. ülekuulamist istungil ja vastustajalt 16.06.2016 turvakaamera salvestise väljanõudmist. Vastustaja vastas kaebusele 05.09.2016.
5.Kohus jättis 25.01.2017 määrusega rahuldamata kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ning vastustajalt turvakaamera salvestise väljanõudmiseks ning määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
6.Kaebaja esitas 06.02.2017 kaebuse täienduse ja korduva taotluse tõendite kogumiseks, paludes kohtul uuesti kaaluda ka kohtuistungi pidamise vajalikkust. Vastustaja esitas täiendava vastuse 10.02.2017, leides, et täiendavate tõendite kogumine ja kohtuistungi pidamine ei ole vajalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.O. N. kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Äripäevale andmete avaldamine on haldustoiming, mille suhtes saab esitada heastamis- ja hüvitamisnõude. Kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, sest vaidlus on tekkinud avalik-õiguslikus suhtes ning selle lahendamiseks puudub teistsugune menetluskord. Artikli otsekõnes esitatud pealkirja „Kapo: S. kaitsja valetab“ tuleb võtta selliselt, et vastustaja on Äripäevale viidatud väite esitanud. Väide nähtub artiklist ka sisuliselt, sest kui väidetakse, et mingi väide ei vasta tõele, siis mõistliku isiku arusaama kohaselt on esitatud valeväide. Artiklis kirjeldatud andmetest koosmõjus artikli pealkirjaga saab mõistlik inimene üheselt aru, et Kaitsepolitseiameti kinnitusel on vandeadvokaat O. N. esitanud avalikkusele ebaõigeid
2(7)
andmeid, kui teatas, et Kaitsepolitseiamet keeldus 16.06.2016 hommikul seadusjõus määruse täitmisest. Tõele mittevastava väite esitamine on lihtsas keeles valetamine. Ka Kaitsepolitseiameti poolt tõendina esitatud 16.06.2016 e-kiri kinnitab, et vastates Äripäeva palvele kommenteerida O. N. väidet, teatas Kaitsepolitseiamet Äripäevale, et O. N. väide ei vasta tõele. Kaitsepolitseiameti esitatud faktiväide on ebaõige, sest kaebaja ei ole esitanud ebaõigeid väiteid. Kaebaja väide, et Kaitsepolitseiamet keeldus määruse täitmisest, vastab tõele. Kui vastustaja poolt Äripäevale esitatud väide ei ole faktiväide, tuleb seda käsitada väärtushinnanguna. Kellegi avalikkuse ees valelikuks nimetamine on vaieldamatult negatiivne hinnang. Kaebaja ei ole käitunud viisil, millest võiks järeldada, et ta on laimanud ajakirjanduses õiguskaitseorganit, esitades ebaõigeid väiteid. Hinnang on ebakohane, põhjendamatu ja tegelikke asjaolusid mittearvestav. Kaebaja on advokaadina töötanud ca 5 aastat ning ta on Tartu Ülikoolis lektor. Ebaõiged faktiväited teotavad kaebaja au ja head nime. Vastustaja poolt Äripäevale avaldatud väited loovad kaebajast pildi kui isikust, kes pole aus ega seeläbi vandeadvokaadina usaldusväärne. Riigikohtu hinnangul on au ja head nime kahjustav mis tahes viisil ja vormis levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid. Puudub seaduslik alus, mis võimaldaks haldusorganil avaldada isiku kohta ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Haldustoimingu õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 107. Vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle kuuluvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 alusel täiendavalt kohaldamisele ka võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Kui vaidlusalune väide on faktiväide, lasub vastustajal kohustus tõendada, et faktiväide vastab tegelikkusele. Kui väide on väärtushinnang, lasub vastustajal kohustus tõendada asjaolusid, mille esinemisega põhjendatakse kaebaja kohta avaldatud väärtushinnangu kohasust. Riigikohus on leidnud, et RVastS § 11 lg 1 alusel on isikul mh õigus nõuda avaliku võimu kandjalt tema kohta avaliku võimu teostamisega seoses avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamist. Seejuures võib kohus juhinduda VÕS § 1047 lg-st 4 (Riigikohtu otsuse nr 321-63-07 p 9). Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 1047 lg-st 4 tuleneva ebaõigete andmete ümberlükkamise või parandamise nõude eelduseks üksnes ebaõigete andmete avaldamine, s.o vastutus ei sõltu õigusvastasusest ega süüst. VÕS § 1047 lg 4 eesmärk on rikkumise kõrvaldamine ja isiku õiguste taastamine, mistõttu tuleks ümberlükkamise regulatsiooni sisustada VÕS § 127 lg 1 kaudu. Kaebajal on õigus kohtult taotleda ebaõigete andmete ümberlükkamise viisi, koha, ulatuse ja tähtaja kindlaksmääramist selliselt, et kaebaja õigused saaksid efektiivselt kaitstud. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks vastustajat Äripäeva ees ümber lükkama esitatud faktiväidet, mille kohaselt kaebaja väide ei vasta tõele, ning avaldama Äripäevale, et kaebaja väide vastab tõele. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitist au ja hea nime teotamise eest (RVastS § 9 lg 1, VÕS § 128 lg 5, § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg-d 1 ja 2). Au ja head nime riivavate avalduste tegemise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047, vaid olemas peab olema ka seaduslik alus, mis praegusel juhul puudub. Kaebaja mainet kahjustati õigusvastaselt, kuivõrd vastustaja esitatud faktiväide ei vasta tõele. Vastustaja tegevusele puudus õigustus. Hinnangu avaldamine tekitas kaebajale moraalset kahju, sest tema kutsetegevuse aluseks on usaldusväärsus. Vastustaja väite kohaselt ei vasta kaebaja tegevus vandeadvokaadile seatud eetilistele nõuetele. Kuna vandeadvokaadi aususe on kahtluse alla seadnud vaieldamatult üks mõjuvõimsam uurimisasutus, on ka rikkumine olulisem 3(7)
ning kaebaja huvide riive suurem. Vandeadvokaat ei ole avaliku elu tegelane. Vastustaja süüd tuleb eeldada (VÕS § 1050 lg 1). Kaebaja palub kohtul välja mõista õiglane hüvitis. Kui vastustaja väide on väärtushinnang, siis on see ebakohane ja au teotav, sest see ei põhine asjaoludel, mis võimaldaksid kõnealuse hinnangu anda. VÕS § 1046 lg-s 1 sisalduvad põhimõtted on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades lisaks, et avalik-õiguslikus suhtes on toiming õigusvastane, kui selleks puudus seaduslik alus. Kui tegemist on väärtushinnanguga, palub kaebaja kohustada vastustajat Äripäevale avaldama, et Kaitsepolitseiamet on õigusvastaselt väitnud, et kaebaja väide ei vasta tõele. Kaebaja jääb ka kahju hüvitamise nõude juurde.
8.Kaitsepolitseiamet palus jätta kaebus rahuldamata, selgitades järgmist. Kaebaja pöördus kohtusse vale isiku vastu. Kaebaja peamised argumendid on suunatud artikli pealkirjale ja seal sisalduvatele andmetele koosmõjus, kuid vastustaja ei saa vastutada selle eest, kuidas artikkel on üles ehitatud ning pealkirjastatud. Vastustaja avaldas Äripäevale ainult 16.06.2016 vastuskirjast nähtuva vastuse. Isegi kui Kaitsepolitseiamet on õige vastustaja, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole kaebajat otseselt ega kaudselt valetajaks nimetanud. Eesti keele seletav sõnaraamat ei seosta fraasi „ei vasta tõele“ valetamisega, vaid kellelegi valetamise omistamine eeldab tema sihilikule ja tahtlikule tegevusele rõhumist. Vastuses Äripäeva ajakirjanikule lükkas vastustaja ümber väite, nagu ta keelduks täitmast kohtumäärust, ning selgitas O. N. pressiteate tausta ja asjaolu, millal kohtumäärus täidetakse. Vastustaja avaldatud väite puhul ei saa lähtuda keskmise inimese arusaamast, sest vastustaja ei avaldanud n-ö vastupressiteadet ega andnud suulist kommentaari või intervjuud raadiole või televisioonile. Vastustaja ei ole avaldanud Äripäevale ebaõiget faktiväidet ega ebakohast väärtushinnangut ega kaebaja au ja head nime teotanud. Seda kinnitab Äripäeva ajakirjaniku ja vastustaja vaheline kirjavahetus. Kaebajale ei saanud artiklist tekkida moraalset kahju. Esiteks ei ole tema au ja head nime teotatud. Moraalse kahju puhul tuleks kõne alla ebameeldivuste, häirituse, kannatuste, üleelamiste, stressi jmt tuvastamine, hindamine ja kompenseerimine, kuid kaebuse ja selle lisade kohaselt ei ole kaebajale moraalse kahju tekkimine tuvastatav. Väide moraalsest kahjust on tõendamata. Teiseks on oluline arvestada, et kaebaja tegutses tol hetkel vandeadvokaadina, mitte eraisikuna. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt on avaliku elu tegelase au ja väärikuse kriitika piirid laiemad kui eraisikute puhul. Vandeadvokaat, kes omaalgatuslikult edastab ajakirjandusele pressiteate, mis on seotud poolelioleva suure avalikkuse huviga kriminaalmenetlusega, on avaliku elu tegelane. Oluline on arvestada, et Harju Maakohtu eeluurimiskohtunik tegi vaidlusaluse määruse 15.06.2016 ning 16.06.2016 hommikuks ei olnud see veel Kaitsepolitseiametisse jõudnud. Kaitsepolitseiametisse olid 16.06.2016 hommikul kutsutud Ü. T. ja P. P., kes soovisid tutvuda teostatud jälitustoimingute materjalidega. Nendega tuli kaasa O. N., kes andis Kaitsepolitseiameti menetlejale Harju Maakohtu 15.06.2016 määruse ja nõudis selle kohest täitmist. Menetleja selgitas O. N., et tema ei ole seda määrust varem näinud, mistõttu ei ole võimalik seda kohe täita, ning palus O. N. lahkuda. Kui O. N. küsis, kas Kaitsepolitseiamet keeldub määrust täitmast, vastas menetleja, et amet ei keeldu määruse täitmisest, kuid hetkel on tal planeeritud teine toiming ning kohtumäärus täidetakse pärast määrusega tutvumist ning talle antakse teada, millal kõvaketas tagastatakse. Prokuratuur vaidlustas kõnealuse määruse 16.06.2016. Olukorras, kus kohtueelset menetlust juhtis prokuratuur, ei tohtinudki vastustaja määrust täita, sest prokuratuur ei olnud seda täitmiseks edastanud. Tallinna Ringkonnakohus
4(7)
jättis prokuratuuri määruskaebuse 29.06.2016 määrusega läbi vaatamata ning prokuratuur otsustas seda määrust mitte vaidlustada.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlus käib selle üle, kas Kaitsepolitseiamet esitas O. N. kohta ebaõige faktiväite või halvustava väärtushinnangu, teotades sellega O. N. au ja head nime ning tekitades O. N. mittevaralist kahju.
10.Kohus märgib alustuseks, et vaidluse esemesse (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2) kuuluvad üksnes vastustaja poolt 16.06.2016 Äripäevale saadetud e-kirjas sisalduvad väited. Kui kaebaja leiab, et tema õigusi on rikutud hiljem avaldatud artikli pealkirja või sisuga seonduvalt, tuleb tal pöörduda maakohtusse Äripäeva vastu, sest tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mis ei puuduta Kaitsepolitseiameti tegevust.
11.Kaebaja arvates väitis Kaitsepolitseiamet 16.06.2016 e-kirjas Äripäevale, et O. N. valetas. Kohus ei jaga kaebaja arvamust.
12.Riigikohus on selgitanud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas (31.05.2006 otsuse nr 3-2-1-161-05 p 11). Sama kehtib ka juhul, kui kohus tuvastab faktide esitamise viisist või kontekstist tulenevalt, kas kostja on lisaks faktiväidetele avaldanud ka väärtushinnangu ja kas see väärtushinnang on hageja mainet kahjustav (Riigikohtu 21.12.2010 otsuse nr 3-2-1-67-10 p 21). Eelnevat põhimõtet, mille kohaselt kolmandatele isikutele väite või väärtushinnangu avaldamise puhul peab avaldatut hindama objektiivselt, tuleb rakendada ka käesolevas asjas, kus vastustaja ei suunanud oma 16.06.2016 e-kirja küll ise üldsusele, kuid oli siiski meediaväljaandele andmete avaldajaks niivõrd, kuivõrd 16.06.2016 ekiri andmeid sisaldas (vt Riigikohtu 21.12.2005 otsuse nr 3-2-1-95-05 p 25).
13.Vaidlust ei ole selle üle, et 15.06.2016 tegi Harju Maakohus määruse nr 1-16-5140, millega rahuldas E. S. kaitsja O. N. taotluse 22.09.2015 toimunud läbiotsimise käigus äravõetud salvestusseadme kõvaketta tagastamiseks (tl 12-16). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et O. N. pöördus 16.06.2016 hommikul Kaitsepolitseiametisse ja taotles E. S. kriminaalasja menetlejalt kõvaketta tagastamist, kuid menetleja ei tagastanud kaebajale 16.06.2016 hommikul Kaitsepolitseiameti ruumides kõvaketast.
14.Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjas väidetut tuleb aga hinnata kontekstis, mitte sellest väljarebituna. Nimelt on Äripäeva ajakirjaniku 16.06.2016 e-kirjas Kaitsepolitseiameti pressiesindajale (tl 27) taasesitatud O. N. poolt meediale saadetud pöördumine, kuid lisaks kajastub e-kirjas ajakirjaniku enda arusaam O. N. pöördumise sisust. Ajakirjanik väljendas oma arusaama kaebaja pressiteatest järgmiselt: „Äripäeva toimetusele laekus E. S. kaitsja teade, et KAPO ei täida seadust. Palun kommenteerige E. S. kaitsja väidet. Leiate alljärgnevalt kaitsja pöördumise meediasse:“. Sellele vastas Kaitsepolitseiameti ametnik järgmist: „Ei vasta tõele väide, et kaitsepolitsei keeldub kohtumäärust täitmast. Hetkeks, mil S. volitatud isik Kaitsepolitseiameti menetlejalt videovalve salvestusseadme kõvaketta tagastamist nõudis, ei olnud kohtumäärus kaitsepolitseisse veel jõudnud. Kaitsepolitseiamet täidab kohtumäärust peale sellega tutvumist.“ Seega Kaitsepolitseiamet ei eitanud seda, et E. S. kriminaalasja menetleja 16.06.2016 O. N. kõvaketast tagasi ei andnud, ega nimetanud ka kaebajat sellega seonduvalt valetajaks, vaid pelgalt selgitas, vastuseks ajakirjaniku kokkuvõttele O. N. pöördumisest, et Kaitsepolitseiamet ei keeldu põhimõtteliselt kohtumäärust täitmast, vaid täidab kohtumääruse
5(7)
pärast seda, kui määrus on Kaitsepolitseiametisse jõudnud ja Kaitsepolitseiamet on saanud sellega sisuliselt tutvuda. Mõistlik isik saab vastustaja 16.06.2016 e-kirja konteksti paigutades aru, et kaebaja ja vastustaja olid õiguslikult erinevatel seisukohtadel küsimuses, mida tähendab määruse täitmisest keeldumine. Olenemata sellest, kellel oli kriminaalmenetluse reeglite järgi õigus, nähtub Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjast, et Kaitsepolitseiamet ei nõustunud arusaamaga, justkui oleks ta määruse täitmisest keeldunud, ning sellest ei järeldu, et vastustaja seisukohast teistsugusel seisukohal olevad isikud, sh O. N., on valetajad. Kohus nõustub vastustajaga, et eesti keele seletava sõnaraamatu järgi seisneb valetamine teadlikus ja sihilikus tõsiasjade moonutamises ning vastustaja 16.06.2016 e-kirjas puuduvad igasugused viited O. N. sellisele tegevusele. Seega ei ole Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjas esitatud väiteid ega hinnanguid O. N. kohta. See, kas Kaitsepolitseiameti vastus Äripäeva ajakirjaniku päringule oli ammendav, milliseid järeldusi on ajakirjanik O. N. ja Kaitsepolitseiameti seisukohtadest teinud ning oma artiklis esitanud, kas neid seisukohti on artiklis õigesti kajastatud ja kas artikli pealkiri on asjaosaliste väiteid arvestades adekvaatne, ei kuulu käesoleva vaidluse esemesse, nagu kohus eespool selgitas.
15.HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik üldjuhul halduskohtusse pöörduda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks. Kaebuse rahuldamise üks eeldusi on kaebaja õiguste rikkumine vaidlustatud haldusakti või toiminguga. Kui Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjas ei tehtud avaldusi O. N. kohta, siis ei ole vastustaja selle e-kirjaga ka kaebaja õigusi rikkunud ning kaebus tuleb ainuüksi sel põhjusel jätta rahuldamata. See tähendab üksiti, et puudub vajadus arutleda selle üle, kas 16.06.2016 e-kirjas avaldatu näol on tegemist faktiväidete või väärtushinnangutega ja kas vastustaja on kohustatud neid väiteid Äripäeva ees ümber lükkama või nende õigusvastasust kinnitama või hüvitama kaebajale au ja väärikuse teotamisega tekitatud mittevaralise kahju.
16.Kaebaja esitas 06.02.2017 korduva taotluse kuulata tunnistajatena üle Ü. T. ja P. P., kes viibisid 16.06.2016 kaebajaga samal ajal Kaitsepolitseiametis ning saavad kinnitada, et vastustaja ametnik keeldus 16.06.2016 kaebajale tagastamast salvestusseadme kõvaketast ja palus kaebajal lahkuda. Samade asjaolude tõendamiseks palus kaebaja vastustajalt välja nõuda ka 16.06.2016 turvakaamera videosalvestis. Tunnistajate ülekuulamise vajaduse tõttu kordas kaebaja soovi arutada asja kohtuistungil. Vastustaja leidis 10.02.2017 vastuses jätkuvalt, et puudub vajaduse tunnistajaid üle kuulata ja turvakaamera videosalvestist esitada, sest selle üle, et vastustaja ametnik ei tagastanud 16.06.2016 kaebajale salvestusseadme kõvaketast, ei ole vaidlust. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohus jääb 25.01.2017 määruses võetud seisukoha juurde, et kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks ja turvakaamera videosalvestise väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et asjaolude üle, mille tõendamiseks kaebaja nende tõendite kogumist taotles, st et vastustaja ametnik keeldus 16.06.2016 kaebajale tagastamast salvestusseadme kõvaketast ja palus kaebajal lahkuda, ei ole vaidlust ning seetõttu ei ole neil tõenditel asjas tähtsust. Kuna kaebaja soovis asja arutamist kohtuistungil tunnistajate ülekuulamiseks, jääb ka see taotlus 25.01.2017 määruse p-s 5 nimetatud põhjustel rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust ega kuludokumente. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
6(7)
/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.