Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Agu Timmi 16.02.2017, Tartu 3-14-53197 Aleksandr Kuzminski kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4500 eurot väljamõistmiseks seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksandr Kuzminski, esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aleksandr Kuzminski taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
2.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsus muutmata.
3.Menetlusosaliste menetluskulud jätte poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 20.03.2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas registreeriti 20.03.2014. a Aleksandr Kuzminski taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Tallinna Vanglas viibitud ajal ebapiisava põrandapinna tagamisega.
Tallinna Vangla andis 15.04.2014. a kirjaga nr 5-18/14/8489-2 A. Kuzminskile 10-päevase tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. A. Kuzminski Tallinna Vangla kirjale ei vastanud. 30.09.2014. a otsusega nr 518/14/8489-3 tagastas Tallinna Vangla A. Kuzminski kahju hüvitamise nõude perioodi 23.02.2009-21.08.2009 osas läbivaatamatult ja jättis perioodide 04.04.2011-07.10.2011 ja 15.03.2012-19.12.2012 osas rahuldamata.
3.A. Kuzminski esitas 15.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4500 eurot väljamõistmiseks koos seadusjärgses määras viivisega alates kaebuse
esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.
Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikel 05.04.2011-07.10.2011 ja 16.03.2012-19.12.2012 kambrites, kus oli liiga vähe ruumi ühe isiku kohta. Kuuekohalistes kambrites oli üldpinda ühe isiku kohta 2,5 m2 või vähem. Lisaks asusid vangla vanas osas tualetid koridoris ja olid üldkasutatavad. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites olid uksed lukustatud ja kambris tuli viibida 23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik 15 m 2 suuruses jalutusboksis, mida tuli jagada kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli kambris niiske ja rõske. Samuti oli ventilatsioon puudulik ja paljude kambrite seintel oli hallitus. Kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele ja kurnas silmi. Nädalas võimaldati dušši kasutada üks kord 20 minuti jooksul ja seda olukorras, kus kambrites oli ainult külm vesi. Nimetatud tingimustes tundis kaebaja end alandatuna ja teda vaevasid stress, hingeline ahastus
ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Eeltooduga rikkus Tallinna Vangla Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3 ning sellest tulenevalt taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitist, mille suuruse hindamisel tuleks lähtuda nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kui ka Riigikohtu praktikast.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus jättis 29.05.2015. a otsusega kaebuse kahju osas seoses kambrite halva valgustatuse, liigniiskuse ja hallitusega kambris, stressi ja allasurutuse tunde tekitamise ning kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pika ooteajaga läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 2), mõistis Tallinna Vanglalt A. Kuzminski kasuks välja hüvitise summas 1482 eurot (resolutsiooni p 3) ja jättis poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Kohtuotsuse kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11). Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Antud seisukohta kinnitavad EIK lahendid asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 467 päeva, millest 58 päeva kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, 150 päeva kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,5-3 m2 ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m 2 viibis kaebaja 259 päeva. Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebaja oli vahistatu staatuses, hoiti teda vaidlustatud perioodidel 23 tundi lukustatud kambris. Samas ei ole kaebaja väitnud, et talle ei tagatud igapäevast 1-tunni pikkust jalutuskäiku vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-le 2. Vastustaja tegevus 58 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud kambripinda 3 m 2 või rohkem, ei olnud õigusvastane, kuna selline pind ületas kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja kahjunõue nimetatud 58 päeva osas jääb rahuldamata. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutuse piiravaid asjaolusid (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1), kusjuures arvestada tuleb ka
hüvitise väljamõistmise õiglust. 259 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m 2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 4 eurot päeva kohta, seega kokku 1036 eurot. 150 päevast perioodi, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud põrandapinda rohkem kui 2,5 m 2, kuid vähem kui 3 m2, tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu on põhjendatud välja mõista 3 eurot päeva kohta, seega kokku 450 eurot. Arvestades eeltoodut tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 1486 eurot. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes märkinud, et talle oleks ka muude kinnipidamistingitustega peale ebapiisava kambripinna tekkinud mittevaralist kahju. Samuti ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele kannatustele. Seega on kaebajal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus VangS § 11 lg 8 kohaselt ning kohus jätab kaebuse selles osas läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel. Viivise nõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Kuzminski kasuks välja hüvitise summas 1482 eurot ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestas halduskohus ebaõigesti põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast WC aluse pindala välja. VSkE § 7 lg 1 alusel on kambris sees olev WC kambri osa. Kambris olev WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Halduskohtu otsusest ei selgu, miks kohus peab mööblit eluruumi oluliseks osaks, kuid WC-d mitte ehkki mõlemad on sätestatud VSkE § 7 lg-s 1 kambri sisustuse elementidena. WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral oli A. Kuzminskile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,58 m2. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega ei rikkunud vangla siseriikliku õiguse norme, mistõttu on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest ja vastustajalt mittevaralise kahju väljamõistmine on põhjendamatu ja õigusvastane. Halduskohus arvestas EIK praktikat valikuliselt ja jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m 2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Halduskohus ei põhjendanud, miks vastustaja pidanuks EIK-i seisukohti siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK-i seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom ja EIÕK-i tuleb tõlgendada elava instrumendina. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades reaalne
kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingimusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Eesti riik sai 2013 teada, et alla 3 m 2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Ehitatud on kaks uut vanglat, vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil A. Kuzminski viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Eesti riik ei olnud tegevusetu ja astus konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. Halduskohus ei põhjendanud, miks need asjaolud vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel arvestatavad ei ole. Halduskohus ei ole ka põhjendanud, miks kõik muud õigused, mis olid kaebajale tagatud, ei kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Halduskohus jättis tuvastatud asjaolud kogumis hindamata ega kaalunud iga asjaolu osatähtsust. Halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused mismoodi tekitas olukord, kus kaebaja viibis, talle valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks. Seetõttu rikkus halduskohus põhjendamiskohustust, mille tõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav.
6.A. Kuzminski leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt ei jaga kaebaja vastustaja seisukohta, et WC alust pinda ei tule kambri pindalast maha arvata. Apellatsioonkaebusest nähtub, et ka vastustaja leiab, et kambris asuv WC on eraldi ruum, mistõttu ei ole põhjendatud WC aluse põrandapinna arvestamine kambri pindala hulka. Eesti riik pidi teada saama inimõiguste rikkumisest hiljemalt 05.03.2004, mil võeti vastu Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 2004. a raport, kust tuleneb komitee soovitus tõsta vangide elamispinna suuruse miinimumnõue 4 m2 peale. Kuigi saab nõustuda, et Eesti Vabariik on astunud samme vanglates ülerahvastatuse vähendamiseks, ei muuda see olematuks kaebaja õiguste rikkumise fakti. Vastustajal on võimalused vähendada ruumipuudusest tulenevaid kannatusi näiteks kinnipeetavate rohkema väljas viibimisega, mida vastustaja teinud ei ole. Seega oli vastustaja tegevusetu ja käitus süüliselt.
MENETLUSE KÄIK JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Tartu Ringkonnakohus määras 17.06.2016. a määrusega vaadata vastustaja apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsuse peale läbi kirjalikus menetluses. Samas määruses andis ringkonnakohus kaebajale võimaluse esitada kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus ning Tallinna Vanglal esitada kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse saabumisel sellele omapoolne seisukoht. Ringkonnakohus leidis, et kinnipeetav või vahistatu peab kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Kaebajal tuli kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 20.06.2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtule esitanud 15.10.2014. Seega on kaebus esitatud halduskohtule mittetähtaegselt.
8.Kaebaja esindaja esitas ringkonnakohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse, kus märgib, et ta oli kuni ringkonnakohtu 17.06.2016. a määruse saamiseni seisukohal, et kaebus esitati tähtaegselt. Tallinna Vangla tegi otsuse 30.09.2014 ja kaebaja esitas kaebuse kohtule 15.10.2014, kuigi HKMS § 47 lg 3 alusel oli tal aega kohtusse pöörduda kuni 30.09.2015. Kaebajale ja tema esindajatele ei olnud selge, kas kaebuse esitamisel tuleb lähtuda RVastS § 18
lg-st 2 või HKMS § 47 lg-test 2 ja 3. Eksimus, mille tõttu kaebaja ei saanud aru kaebetähtaja arvestamisest, on käsitletav mõjuva põhjusena. Lisaks tingis kaebetähtaja ületamise üldtuntud asjaolu, et vastustaja ei ole võimeline kinnipeetavate kahju hüvitamise taotlusi tähtaegselt lahendama, kuid lahendab need siiski tähtaega rikkudes. Vastustaja ei teatanud kaebajale, et menetlustähtajast kinni pidamine on võimatu, rikkudes sellega haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 41 sätestatut. Olukorras, kus vastustaja on tähtajaks lahendamata taotlused hiljem lahendanud, võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta.
9.Tallinna Vangla leidis, et kaebaja esindaja vandeadvokaat D. Piskunov ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. Kaebajat on kahjunõude esitamise hetkest peale esindanud õigusteadmisi omavad isikud, kes pidid teadma või vähemalt neil olid olemas kõik võimalused endale selgeks teha kaebetähtaeg. Isegi kui riigivastutuse seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku erinev regulatsioon kaebaja esindajale segadust tekitas, olid selgitavad Riigikohtu lahendid hõlpsalt leitavad ning põhjendus ei õigusta kaebetähtaja ennistamist. Vastustaja ei teavitanud kaebajat tema taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest ja lahendamise eeldatavast ajast, kuna ei pidanud otstarbekaks kulutada täiendavat ressurssi teavitamistele ning tõenäoliselt ei oleks teavitamine tekkinud olukorda kaebetähtaegade tõlgendamise osas muutnud.
10.Ringkonnakohus lahendab esmalt A. Kuzminski taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (I), seejärel lahendab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (II) ning võtab seisukoha menetluskulude jaotuse osas (III). I
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb rahuldada ja lugeda, et kaebus esitati halduskohtule õigeaegselt. Ringkonnakohus tugineb Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-64-16, kust tuleneb, et kuigi RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon, ei pruukinud olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Seetõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Vastuoluline õiguslik regulatsioon võis olla ebaselge nii kaebajale kui ka tema esindajale. Eeltoodu tõttu ennistab ringkonnakohus A. Kuzminski halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja ja loeb, et hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu esitati halduskohtule tähtaegselt. II
12.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsus muutmata.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tualeti ja mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri põrandapinna suuruse määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus möönab, et antud küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla kambrites tuleb kambris oleva WC alune pind ja mööbli alune pind arvasse võtta (RKHKo nr 3-3-1-43-16, 3-31-16-16, 3-3-1-21-16). EIK on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb EIK lahendist ja seega ei saa nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel WC alust
pindala arvesse võtta. EIK praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega ühtib ringkonnakohus halduskohtuga ka selles, et ka mööbli alla jäävat pinda ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka.
14.Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
15.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138).
16.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja sai seetõttu kambrist väljaspool liikuda vaid ühe 1-tunnise jalutuskäigu ajal. Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m 2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestvus
(RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asja materjalide pinnalt on tuvastatav, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 259 päeva kambrites, kus tema kasutada oli vähem kui 2,5 m 2 põrandapinda. 150 päeva viibis kaebaja kambrites, kus ta sai kasutada põrandapinda vahemikus 2,5-3 m2. Kuna muude kinnipidamistingimuste osas jättis halduskohus kaebuse läbi vaatamata ja seda asjaolu vastustaja apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole, lahendab ringkonnakohus vaid ebapiisava kambripinna tagamisega seotud vaidlust.
17.Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIK on juba 11.02.2010. a otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m 2 suurune põrandapind on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Samuti ei ole arvestatavad vastustaja väited, et kui Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m 2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks, astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Eesti riigi tegevus pärast 2013. a ei mõjutanud enam kaebajale kohaldatud kinnipidamistingimusi kui ta viibis Tallinna Vanglas perioodidel 04.04.2011-07.10.2011 ja 15.03.2012-19.12.2012. Seega ei muuda Eesti riigi tegevus pärast 2013. a vastustaja varasemat käitumist seaduspäraseks.
18.Kaebaja ei ole küll pöördunud vastustaja poole seoses väidetava ruumipuudusega, kuid tuleb märkida, et vastustaja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et vanglal ei olnud ajal, mil A. Kuzminski Tallinna Vanglas viibis, võimalik talle tagada rohkem pinda. Seetõttu ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).
19.EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04: Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Halduskohus on märkinud, et hüvitise määramisel lähtub ta kahju hüvitamise põhimõtetest, vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 13 lg 1) ja hüvitise väljamõistmise õiglusest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebajale hüvitise määramise osas, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Ükski vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtu järelduste ümbervaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Riigikohus on rõhutanud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvestada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo 3-3-1-42-15, p 25), ei ole viidatud seisukoht aluseks halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise ümberarvutamiseks. Halduskohus on ka ülejäänud osas põhjendanud kinnipidamistingimustega seonduvat ammendavalt ning ringkonnakohus tugineb ka nendele halduskohtu otsuse põhjendustele (HKMS § 201 lg 4). III
20.Kuna kaebaja vabastati riigilõivu tasumise kohtusest kaebuse esitamisel ja Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel ning pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks, siis asjas menetluskulud puuduvad ja poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.