Majandushaldusõigus › PRIA asjad

Kaebuse kohaselt on PRIA ebaõigesti kohaldanud põllumajandusministri 13. märtsi 2015. a määruse nr 25 “Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord” (määrus nr 25) § 2 lg 2 p 8 leides, et kaebaja 2014. aasta majandusaasta aruanne pidi 20. aprillil 2015, s.o taotluse esitamise ajal, olema äriregistrist kättesaadav. Sätet tuleb mõista selliselt, et taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud kahe majandusaasta aruanded on aruanded, mille äriregistrile esitamise tähtaeg on taotluse esitamise hetkeks juba möödunud. Alternatiivselt leidis kaebaja, et määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 ei ole põhiseadusega kooskõlas ja tuleb jätta kohaldamata. Normis sätestatud tingimus on ebamõistlik ja vastuolus äriseadustikus ette nähtud majandusaasta aruande esitamise tähtajaga. Sellise nõude kehtestamine on mittevajalik, eirab varasemat praktikat ning toob kaasa taotlejate ebavõrdse kohtlemise. PRIA on kaebaja taotlust menetledes rikkunud uurimis- ja ärakuulamispõhimõtet. Juhul kui PRIA leidis, et kaebaja on esitanud puudusega taotluse, oli ta kohustatud andma kaebajale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Tartu Halduskohtu 31. mai 2016 otsusega jäeti OÜ Vinni Biogaas kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud taotleja 2014. aasta majandusaasta aruanne äriregistrist kättesaadav taotluse esitamise hetkeks. Seetõttu taotluse hindamisel ei hinnatud PRIA määruse nr 25 lisas ette nähtud kriteeriume, milliste andmed tulenevad majandusaasta aruandest ning taotlus sai kokku 14 hindepunkti, mis on alla nõutava lävendi. Kohus nõustus PRIA-ga, et kaebaja taotluses ei esinenud sellist puudust, mida oleks pidanud taotlejal laskma kõrvaldada. Majandusaasta aruandes olevaid näitajaid arvestatakse nii taotluse hindamisel kui vastavaks tunnistamisel. Määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 välistab edaspidiselt majandusaasta aruannetesse isiku poolt tehtavate muudatuste arvestamise toetuse määramisel. Nõuet ei saa pidada ka taotlejale koormavaks, sest ettevõtjal on õigus toetust taotleda, kuid see ei ole ettevõtjale kohustuslik.

Otsitud on kaebaja väide, et määrus nr 25 sisaldab ebamõistlikku tingimust ja ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kohus leidis, et määruse nr 25 eelnimetatud säte on selge ja üheselt mõistetav ja täidetav ning kaebaja on otsinud välja põhjendusi selle mittekohaldamiseks. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas on PRIA rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Samuti ei nähtu kaebusest, kuidas rikub vaidlustatud otsus kaebaja ettevõtlusvabadust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kohtu hinnangul käesoleval juhul selline vajadus puudus. Samuti ei ole PRIA rikkunud uurimispõhimõtet. PRIA on teinud otsuse kogutud materjalide põhjal ning enamaks asja uurimiseks puudus vajadus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

OÜ Vinni Biogaas esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 31. mai 2015. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Lisaks taotleb apellant oma toetusetaotlusele täiendavate hindepunktide andmist osas, milles lähtutakse äriregistris kättesaadavast majandusaasta aruandest.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab OÜ Vinni Biogaas jätkuvalt, et määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 on silmas peetud majandusaasta aruandeid, mille esitamise tähtaeg on äriseadustiku kohaselt juba saabunud. Kui sätet siiski üksnes formaalselt tõlgendada, siis on see vastuolus põhiseadusega, kuna sätestab täiendava piirangu ettevõtlusvabadusele ja rikub toetuse taotlejate võrdsuspõhiõigust. Halduskohus ei ole kaebaja seisukohaga mittenõustumist põhjendanud. Seejuures otsuse tegemise ajaks oli ka kaebaja 2014. aasta majandusaasta aruanne äriregistris kättesaadav.

Lisaks on vastustaja rikkunud ärakuulamis- ja uurimispõhimõtet, kuna puudusega taotluse esitamisel pidanuks andma kaebajale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Halduskohus on otsuses nõustunud vastustajaga, et tegemist ei olnud ilmse puudusega taotluses, jättes seejuures oma seisukoha põhjendamata olukorras, kus ka vastustaja ei ole vaideotsuses sellekohast põhjendust esitanud.

PRIA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et määruse 25 § 2 lg 2 p 8 nõue ei kehtesta piiranguid ettevõtlusvabadusele ning põhjendamatuid takistusi ettevõtja tegevusele ei tehta. Tegemist on riigilt rahalise toetuse taotlemisega ning toetuse saamiseks isikul subjektiivne õigus puudub. Kokku esitati 362 taotlust ja enamikul taotlejatest olid majandusaasta aruanded äriregistrist kättesaadavad. Tegemist ei ole nõudega, mida on taotlejal võimatu täita. Varasemalt on võimaldatud taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta aruande asendamist varasema aruandega põhjusel, et taotlused tuli esitada juba veebruaris.

Puudus vajadus kaebaja täiendavaks ärakuulamiseks või puuduse kõrvaldamiseks tähtaja andmiseks, kuna tagantjärele ei oleks olnud võimalik määruses nr 25 nõutud tähtajaks majandusaasta aruannet äriregistris kättesaadavaks teha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 31. mai 2016 otsus tuleb jätta muutmata ja OÜ Vinni Biogaas apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses leiab OÜ Vinni Biogaas jätkuvalt, et määruse nr 28 § 2 lg 2 p-st 8 ei tulene nõue teha äriregistris kättesaadavaks majandusaasta aruanne, kuid aruande esitamiseks äriseadustikus esitatud tähtaeg ei ole veel saabunud. Vastupidise tõlgenduse korral oleks aga tegemist põhiseadusega vastuolus oleva sättega.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 sätestab: „äriühingust taotleja taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud kahe majandusaasta aruanded peavad olema taotluse esitamise hetkeks äriregistrist kättesaadavad.“

Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et normi sõnastuse kohaselt tuleb taotluse esitamise ajaks äriregistrist kättesaadavaks teha aruanded taotluse esitamise ajale otseselt eelneva kahe aasta kohta. Säte ei ole kaheti mõistetav, kuna taotluse esitamisele aastale vahetult eelnenud aastana ei saa kõne alla tulla üle-eelmine aasta. Vastasel korral jääks nn aruande aasta ja taotluse esitamise aja vahele veel üks majandusaasta. See oleks aga otseses vastuolus normis sätestatud vahetu eelnevuse tingimusega.

Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et ka vaidlusaluse sätte süstemaatiline ega teleoloogiline tõlgendamine ei vii järelduseni, et määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 järgi tuleb taotluse esitamise ajaks äriregistrist kättesaadavaks teha nende kahe eelneva majandusaasta aruanded, mille äriseadustikus sätestatud äriregistrile esitamise tähtaeg on juba möödunud.

Kaebaja pakutud tõlgendus muudaks sätte mittevajalikuks. Olukorras, kus äriseadustiku (ÄS) § 179 lgst 4 tulenevalt on osaühingu juhatus juba kohustatud esitama äriregistrile äriühingu majandusaasta aruande hiljemalt kuue kuu jooksul majandusaasta lõppemisest arvates, puudub vajadus samasisulise kohustuse ettenägemiseks põllumajandusministri määruses. Määruses piisaks üksnes tõdemusest, et toetuse taotluste hindamisel on aluseks äriregistrile esitatud aruanded. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et määruse andja on siiski soovinud kehtestada toetuse taotluse esitamise tingimuseks majandusaasta aruande ÄS-s sätestatust varasema äriregistrile esitamise. Sellega on isik seatud valiku ette, kus toetuse taotlemine eeldab ühtlasi majandusaasta aruande varasemat esitamist äriregistrile. Seega leiab kaebaja ekslikult, et määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 ja ÄS § 179 lg 4 vastuolu tõttu ei ole määruse säte selge. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et määruse andja tahe ilmneb ka määruse nr 25 võrdlemisel põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määrusega nr 7 vastu võetud „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ sätetega. Määruse nr 7 § 3 lg 1 p-ga 7 on samuti kehtestatud toetuse taotlejale nõue, et taotlemise aastale vahetult eelnenud kahe majandusaasta aruanded peavad olema taotluse esitamise hetkeks äriregistrist kättesaadavad. Lisaks näeb aga määruse nr 7 § 16 lg 1 ette, et kui äriühingu taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta aruanne ei ole äriregistrile esitatud ja nimetatud aruande äriregistrile esitamise tähtaeg ei ole möödunud, loetakse 2015. aasta esimesel taotluste esitamise tähtajal taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastaks taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud teist majandusaastat ja taotluste esitamise aastale vahetult eelnenud teiseks majandusaastaks taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud kolmandat majandusaastat.

Määruse nr 7 § 16 lg-le 1 sarnast normi määruses nr 25 ei ole. Vastustaja selgituse kohaselt on erinevuse põhjuseks asjaolu, et määruse nr 7 järgi toetuse taotluste esitamise tähtajaks oli 23. veebruar 2015, s.o ca kaks kuud varasem aeg, võrreldes määruse nr 25 alusel taotluste esitamise tähtajaga. Tavapäraselt langeb äriühingu majandusaasta kokku kalendriaastaga. Seetõttu jäi määruse nr 25 alusel toetuse taotlejale üldjuhul ligi neli kuud äriregistrile majandusaasta aruande esitamiseks vajalike toimingute tegemiseks. Määruse andja on pidanud seda tähtaega piisavaks ja vastavalt pole pidanud põhjendatuks määruse nr 7 § 16 lg-le 1 sarnase erandi kehtestamist määruses nr 25. Et määruse nr 7 andmisel kasutas põllumajandusminister võimalust lubada erandina ka varasemate majandusaasta aruannetele tuginemist, siis tuleb määruses nr 25 sellise võimaluse puudumist pidada tahtlikuks. Määruse nr 25 § 14 lg 1 kohaselt PRIA hindab põllumajandustootjate esitatud taotlusi määruse lisas sätestatud hindamiskriteeriumite alusel, millest punktid 6-9 näevad ette majanduslikud kriteeriumid, mis tehakse kindlaks taotluse esitamisele vahetult eelnenud või vahetult eelnenud kahe majandusaasta aruannete alusel. Seetõttu ei saa määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 tingimust iseenesest pidada ebamõistlikuks, kuna selle kaudu tagatakse andmete usaldusväärsus ning ka taotlejate võrdne kohtlemine, sest taotleja ei saa pärast taotluse esitamist andmeid enam korrigeerida. Olukorras, kus majandusaasta aruanded tuleks äriregistris kättesaadavaks teha hilisemal tähtajal või hinnataks taotlusi üksnes nendes esitatud andmete alusel ei tagaks sama tõhusalt nimetatud eesmärgi saavutamist. Kannataks andmete usaldusväärsus ning vastustaja oleks sunnitud täiendavalt tegelema taotlejate esitatud andmete kontrollimisega.

Ringkonnakohus möönab siiski, et määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 võib olla taotleja ettevõtlusvabadust ebaproportsionaalselt riivav, kui taotluse esitamise ajaks taotlejal objektiivselt ei olnud võimalik teha eelmise aasta majandusaasta aruannet äriregistrist kättesaadavaks või selle tingimuse täitmise olnuks seotud ebamõistliku jõupingutuse või kuludega. Määrus nr 25 on vastu võetud 13. märtsil 2015 ja jõustus 20. märtsil 2015. Ringkonnakohtule ei ole teada, millal PRIA tegi teatavaks maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse taotluste esitamise tähtaja, kuid selge on, et taotleja jaoks ei saanud 2014. aasta majandusaasta aruande taotluse esitamise ajaks äriregistrist kättesaadavaks tegemise kohustus lõplikult selguda enne määruse nr 25 jõustumist. Varasemalt maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse tingimusi reguleerinud põllumajandusministri 22. detsembri 2010 määruses nr 119 ei olnud määruse nr 25 § 2 lg 2 p-le 8 sarnast normi. Seega ei pidanud toetuse taotleja enne määruse nr 25 jõustumist ette nägema majandusaasta aruande äriregistrile ÄS § 179 lg-s 4 sätestatust varasema esitamise kohustust. Kuigi võib eeldada, et tavapärase hoolsusega tegutsev ettevõtja oli määruse nr 25 jõustumise ajaks juba asunud tegema toiminguid majandusaasta aruande äriregistrile esitamiseks, ei saa välistada, et mõistlike jõupingutusega siiski ei olnud võimalik aruande äriregistrist kättesaadavaks tegemine 20. aprilliks 2015, s.o enam kui kaks kuud enne ÄSs selleks ette nähtud tähtaega.

Käesoleval juhul aga ei olnud OÜ-l Vinni Biogaas määruse nr 25 § 2 lg 2 p 8 nõude järgimine objektiivselt takistatud ning puuduvad andmed ka selle kohta, et aruande

Siinjuures osutab ringkonnakohus veel asjaolule, et 18. jaanuari 2017 menetlusdokumendi lisana esitatud kaebaja osanike 17. juuni 2015 otsusele on äriühingutest osanike esindajatena alla kirjutanud K. Kiigske ja R. Asadov, kes samaaegselt on ka kaebaja juhatuse liikmed. Nende esindatud osanikele kuuluvate osadega on esindatud 93% kaebaja osakapitalist. Kolmandana on otsusele alla kirjutanud K. Külaots. Et osanike esindajad on samaaegselt ka kaebaja juhatuse liikmed, pidi ka osanikele olema teada toetuse taotlemisel määruse nr § 2 lg 2 p 8 tingimus, s.o vajadus esitada OÜ Vinni Biogaas majandusaasta aruanne äriregistrile tavapärasest varem.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid grupipoliitika olemasolu ega tingimuste kohta. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, mis asjaoludel kaebaja on kohustatud järgima AS Nelja Energia seatud tingimusi informatsiooni avaldamiseks. Äriregistri andmetel on AS-l Nelja Energia osalus OÜs 4E Biofond 69,88% ja viimasel omakorda on osalus OÜs Vinni Biogaas 46,5%. Seega ei ole AS Nelja Energia kaebaja enamusosanik ega saa vahetult suunata kaebaja ärilisi otsustusi. Kehtivast õigusest ei tulene, et sellises olukorras oleks kaebajal kohustus lähtuda oma osaniku osaniku otsustest või, et tema osaniku osaniku suhetest kolmandate pooltega tulenevad kohustuse laieneksid automaatselt kaebajale. Kaebaja ei ole ka esile toonud, et väidetavalt grupipoliitikas ettenähtust erinev tegutsemine võinuks talle kaasa tuua kahjuliku tagajärje saabumise kahe- või mitmepoolse lepingulise kohustuse tõttu.

Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus kaebaja väidetut selliseks asjaoluks, mis objektiivselt oleks takistanud kaebaja majandusaasta aruande äriregistri kaudu kättesaadavaks tegemist

Teiseks osutab ringkonnakohus määruse nr 25 § 2 lg 1 p-le 2, mille järgi toetust võib taotleda komisjoni soovituse (EL) nr 361/2003, mis käsitleb mikroettevõtete ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust, lisa tähenduses mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelev mikroettevõtja, kelle müügitulu oli mõlemal taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud kahel majandusaastal üle 4000 euro.

Komisjoni soovituse nr 361/2003 art 2 p 3 kohaselt on mikroettevõte ettevõte, mis annab tööd vähem kui 10 isikule ja mille aastane käive ei ületa kahte miljonit eurot. Art 3 p 2 sätestab, et partnerettevõtted on kõik ettevõtted, mis ei ole seotud ettevõtted sama artikli p 3 tähenduses ja millest üks omab üksi või koos seotud ettevõtetega 25% teise kapitalist või hääleõigusest. Komisjoni soovitus näeb ette ka täpsemad reeglid nii partnerettevõtete kui ka seotud ettevõtete andmete arvestamiseks. Nii tuleb proportsionaalselt osaluse suurusele arvestada partnerettevõtete andmeid, kellel vahetult on osalus isikus või kelle osalus kuulub isikule (art 6 p 2). Kui sellistel partnerettevõtetel on seotud ettevõtteid, tuleb seotud ettevõttete andmed 100% ulatuses arvesse võtta. Seega erineb Komisjoni soovitus siinkohal näiteks ÄS §-s 6 antud kontserni määratlusest.

Pidades silmas Komisjoni soovitusest nr 361/2003 tulenevat, AS Nelja Eenergia osalust OÜs Vinni Biogaas OÜ 4E Biofond kaudu, AS Nelja Energia tütarettevõtete arvu ning asjaolu, et äriregistri andmetel ületas ainuüksi AS Nelja Energia 2014. aasta kasum 48 miljonit eurot, siis on ringkonnakohtu hinnangul vähemalt kaheldav, kas OÜ Vinni Biogaas vastab määruse nr 25 § 2 lg 1 p 2 järgi toetuse taotlejale esitatavatele nõuetele, s.t kas tegemist on mikroettevõttega viidatud sätte tähenduses. Seetõttu isegi juhul, kui aktsepteerida majandusaasta aruande esitamise takistusena asjaolu, et kaebaja on AS Nelja Energia sidusettevõte ja põhjendatult järgib AS Nelja Energia juhiseid majandustulemusi puudutava informatsiooni avaldamisel, ei võimaldaks see kaebajal saavutada taotletud toetuse määramist (määrus nr 25 § 15 lg 5). Seega ka kaebaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadega nõustumisel puuduks vastustajal võimalus kaebajat soodustava otsustuse tegemiseks. Ringkonnakohus osutab veel, et PRIA-le esitatud toetustaotluses (tl 15) ei ole OÜ Vinni Biogaas avaldanud, et teda hõlmavad teise ettevõtja või sellega seotud ettevõtte

konsolideeritud aastaaruanded ning, et ta käsitab ennast AS Nelja Energia gruppi kuuluva ettevõttena. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohtadega kaebajale ärakuulamisõiguse ja võrdse kohtlemise tagamise ning taotluses esineva puuduse kõrvaldamiseks tähtaja andmise kohta ega korda põhjendusi siinkohal tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4.

Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on põhjendatult jätnud rahuldamata OÜ Vinni Biogaas taotluse maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tartu Halduskohtu 31. mai 2016. a otsuse tühistamiseks, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus võtab asja juurde AS Vinni Biogaas 18. jaanuari 2017. a menetlusdokumendi lisana esitatud OÜ Vinni Biogaas osanike 17. juuni 2015. a otsuse, samuti äriregistri andmete väljatrükid AS Nelja Energia ja OÜ Vinni Biogaas kohta. Apellatsioonkaebuse lisad tuleb kaebajale tagastada, kuna need on esitatud juba halduskohtule ühes kaebusega.

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Madis Ernits

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.