Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. jaanuar 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2537
Haldusasi
Telia Eesti AS (endise ärinimega AS Eesti Telekom) kaebus Tarbijakaitseameti 09.09.2015 ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00066 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Telia Eesti AS, volitatud esindaja adv Martin-Johannes Raude Vastustaja – Tarbijakaitseamet, volitatud esindajad Ave Mägi ja Helen Liiva
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. märtsi 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Telia Eesti AS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 16. jaanuaril 2017. a.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Telia Eesti AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-2537 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.02.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-15-2537 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tarbijakaitseamet tegi AS-le Eesti Telekom 09.09.2015 ettekirjutuse nr EK-TT-201500066, millega: 1) juhtis tähelepanu õigusrikkumisele, mis seisnes AS Eesti Telekom poolt tarbijatele juba sõlmitud lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks lühinumbri 123 ja 13445 pakkumises, millele helistamine mobiiltelefonilt on hinnastatud tavapärasest kõrgema tariifiga. Ettekirjutuse kohaselt peab tarbija kõne eest tasuma oluliselt kallimat hinda, kui tavalisele lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistades; 2) kohustas AS-i Eesti Telekom lõpetama tarbijatele lepinguga seotud teadete või tahteavalduste esitamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega ühenduse võtmiseks tavapärasest (põhitariifist) kõrgema hinnaga klienditeeninduse telefoninumbri pakkumise ning pakkuda kõikidele tarbijatele sõlmitud lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks üksnes tavapärase lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamise tariifiga maksustatavat või soodsaimat telefoninumbrit. Samuti kohustati AS-i Eesti Telekom edasiselt rikkumisest hoiduma. Tarbijakaitseamet oli seisukohal, et AS Eesti Telekom poolt kõikidele tarbijatele telefoninumbrite 123 ja 13445 pakkumine, milledele helistamine maksab võrreldes tavalisele standard geograafilisele (lauatelefonile) või mobiiltelefoni numbrile helistamisega tunduvalt rohkem, on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 281 lg-ga 3 ja ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83 tarbija õiguste kohta (Direktiiv) art 21 sätte ja mõttega. Euroopa Komisjon on VÕS § 281 lg 3 aluseks oleva Direktiivi art 21 tõlgendamise osas andnud oma seisukoha, mille kohaselt on Direktiivi art 21 eesmärk kaitsta tarbijaid täiendavate tasude eest, kui neil on vaja ühendust võtta kauplejaga, kellega neil on sõlmitud leping, eriti kaebuste ja müügijärgse teeninduse osas. Direktiivi juhenddokument täpsustab, et selleks, et vastata põhitariifi nõudele, peavad kauplejad kasutama tavatelefoni- või mobiilinumbreid, millele ei kohaldu mingisugust eritariifi. VÕS § 281 lg 4 kohaselt on VÕS §-s 281 sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Selliseks kokkuleppeks saab lugeda olukoda, kus tarbijad, kes pöörduvad lepingulistes küsimustes kaupleja poole, peavad tasuma kõrgemat tariifi telefonikõne eest. Kuigi AS Eesti Telekom pakub enda võrgust helistavatele tarbijatele võimalust helistada lühinumbritele tasuta, tuleb arvestada, et kõikidel AS Eesti Telekom klientidel ei ole sõlmitud lepingut kõneteenuste kasutamiseks, samuti võivad tarbijad ühendust võtta olukorras, kus on häiritud just kõneteenuse kasutus. Sellisel juhul peab tarbija ühendust võtma mõne muu sideteenuse pakkuja võrgust. Tavapärasest kallima hinnaga lühinumbri kasutamist ei õigusta väide, et helistamise eest võtavad tasu sideoperaatorid, kelle võrgust on helistatud ning elektroonilise side seaduses ei ole sätestatud sellist mõistet nagu põhitariif/tavatariif ja sideettevõtjad võivad ise määrata sideteenuse tasud või tasuskeemid. Põhitariifi mõiste tuleneb Direktiivist. Hoolimata sellest, et mõistet ei ole kõikide liikmesriikide siseriiklikus õiguses sätestatud, tuleb seda mõista ühetaoliselt kõikides liikmesriikides. Tarbijakaitseamet ei nõustunud AS Eesti Telekom seisukohaga, et amet peaks arvesse võtma Direktiivi art 21 laiemat eesmärki, milleks on keelata kauplejal kasutada tarbija teenindamiseks mõeldud telefoninumbrit tulu teenimiseks. Oluline ei ole ettevõtja poolt tulu 2(10)
3-15-2537 saamine, kui tarbija võtab temaga lepingulises küsimuses ettevõtja poolt avaldatud numbril ühendust, vaid et tarbija ei peaks maksma rohkem kui põhitariifi järgi. Sellist tõlgendust toetab ka Direktiivi art 1.
2.AS Eesti Telekom esitas 07.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tarbijakaitseameti 09.09.2015 ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00066 tühistamiseks. Vaidlustatud ettekirjutus on õigusvastane, sest see põhineb ettekirjutuse aluseks olevate õigusnormide (eeskätt VÕS § 281 lg-te 3 ja 4) valel tõlgendamisel ja kohaldamisel ning rikub kaebaja subjektiivset õigust ettevõtlusvabadusele, pannes kaebajale kohustuse lõpetada pikka aega kasutuses olnud kõneteenusnumbrite (nn lühinumbrite) kasutamine lepingulist suhet puudutavas suhtluses klientidega. Lühinumbrite kasutamise eesmärgiks on olnud pakkuda lepingulistele klientidele paremat teeninduskvaliteeti (kliendil on võimalik võtta kaebajaga ühendust lihtsasti meeldejäävate telefoni lühinumbrite vahendusel). Muu hulgas võimaldab tarbijasõbraliku ja kõrge kvaliteediga teeninduse pakkumine tagada kaebaja konkurentsivõimet. Kaebaja ei ole rikkunud VÕS §-s 281 sätestatut. VÕS § 281 kohaldub vaid lepingulistes suhetes konkreetse ettevõtja ja tema tarbijatest klientide vahel ning sätestab ettevõtjale klientidelt täiendava tasu võtmise piirangu juhuks, kui klient helistab ettevõtjale lepingulistes küsimustes sellisel telefonil, mille ettevõtja on selleks määranud. VÕS § 281 ei reguleeri väljaspool niisugust lepingulist suhet olevaid tarbijate suhteid teiste ettevõtjatega, sh sideettevõtjatega, kelle võrgus olevaid telefone nad helistamiseks kasutavad ega puuduta taoliste sideettevõtjate õigust võtta tarbijalt tasu sideettevõtjate poolt osutatud teenuse eest. Seega ei ole õige Tarbijakaitseameti väide, et tavahinnaga kõneteenusnumbrite pakkumine tarbijatele kaebajaga ühenduse võtmiseks lepingulistes küsimustes on vastuolus VÕS § 281 lgtega 3 ja 4. Kaebaja ei ole enda klientidelt, kellele on võimaldanud lepinguga seotud küsimustes endaga ühendust võtta, nõudnud selle eest täiendavat tasu. Tarbijatele, kes helistavad kaebajale lepinguga seotud küsimustes (või ka muudes küsimustes) kaebaja võrgust, on helistamine tasuta. Väljastpoolt kaebaja võrku helistajatele rakendub operaatoripõhine tasu, mida võtab vastav sideettevõtja (nt Tele2, Elisa), kelle võrgust klient helistab, mitte kaebaja. Sideettevõtjatel, kelle võrgust kliendid helistavad, on Direktiivi art 21 lg-st 2 tulenevalt õigus sellise kõne eest tasu saada ning seetõttu ei ole alust kaebajale ettekirjutuse tegemiseks. Tarbijakaitseamet toob juhises ettevõtjatele (Juhised ettevõtjatele VÕS § 28 lg-s 3 sätestatud nõude täitmiseks, p 3) välja, et klienditeeninduse eesmärgil lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks pakutav telefoninumber peab olema tarbija jaoks põhitariifiga ehk lähtuda tuleb paketipõhisest lauatelefonile või mobiiltelefonile helistamisele kehtivast hinnast. See seisukoht ei põhine ühelgi kehtival õigusaktil, lisaks ei ole mõistet põhitariif või tavatariif Eesti õiguses sätestatud. Tarbijakaitseamet viitab Juhises põhitariifile kui tasule telefonile helistamisel, mida tarbija maksab oma sideteenusepakkujale telefoniteenuse kasutamise eest. Tarbijakaitseamet ei selgita, kust tuleb selline käsitlus mõistele põhitariif ning miks seda rakendatakse VÕS § 281 lg 3 tõlgendamisel. VÕS § 281 lg 3 sisaldab üksnes nõuet, et ettevõtja ei tohi tarbija teenindamiseks lepingulistes küsimustes mõeldud numbrile helistamisest täiendavaid tasusid saada ehk selliselt kõnelt tulu teenida. See nõue on kaebaja poolt täidetud. Tarbijakaitseamet on asunud VÕS § 281 lg-t 3 tõlgendama viisil, mida sätte sõnastus ei võimalda. Tarbijakaitseamet püüab oma käsitluses tugineda Euroopa Komisjoni Õigusküsimuste peadirektoraadi juhenddokumendis esitatud arvamusele (Juhenddokument). Lubamatu on kitsendav tõlgendamine kaebaja kahjuks, mis ei lähtu seaduse tekstist. Lisaks ei võimalda Juhenddokumendis toodu teha järeldust, et Direktiivi art-s 21 kasutatud mõiste põhitariif piirdub vaid laua- või mobiiltelefoninumbrite 3(10)
3-15-2537 põhitariifidega ning keelatud on põhitariifsete lühinumbrite klienditeenindusnumbrit kasutav ettevõtja ei teeni lisatulu.
kasutamine,
millega
Kuna kaebaja ei ole rikkunud VÕS § 281 lg-t 3 ega saa mingit tasu klienditeeninduseks mõeldud (lühi)numbrite kasutamise eest klientidega suhtlemisel, ei ole asjakohane ka ettekirjutuse viide VÕS § 281 lg-le 4. Kaebaja ei ole sõlminud kellegagi kokkuleppeid VÕS §s 281 sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kaldumiseks. Kui ka saaks väita, et VÕS § 281 ei ole kooskõlas Direktiivi mõttega ja on vastuolus Direktiivi eesmärkidega, ei saa haldusorgan tugineda eraõigusliku isiku kahjuks sättele Direktiivis, mida ei ole siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle võetud. Direktiiv ei ole otsekohalduv. Tugineda ei saa ka õiguslikult mittesiduvatele Euroopa Komisjoni juhistele või arvamustele. Ka direktiivi eesmärke ja Euroopa Komisjoni juhistes väljatoodut arvesse võttes ei ole kaebaja rikkunud VÕS § 281 lg-t 3. Tarbijakaitseamet on tõlgendanud VÕS § 281 lg-t 3 ja Direktiivi valesti. Juhenddokumendis tuuakse välja, et Direktiivi art 21 eesmärk on takistada ettevõtjat lisatasu teenimast telefonikõnede pealt ning samuti, et kõnemaksumus ei takistaks tarbijatel kaebusi ja küsimusi esitada. Juhenddokumendis selgitatakse küll ka, et selleks, et tarbija ei peaks maksma rohkem kui nn põhitariifi järgi, peaksid ettevõtjad kasutama standard- või mobiilinumbreid, mis ei ole tasustavavad eritariifide järgi, kuid selles küsimuses on isegi juhise sõnastus ebamäärane ja kasutatakse soovituslikku väljendit „peaksid“, mitte kohustavaid väljendeid. VÕS § 281 lg 3 ei keela kauplejal tarbijate teenindamiseks kasutusele võtta tavahinnaga kõneteenusnumbreid, eriti olukorras, kus lepingulistes küsimustes on tarbijal teenusepakkujaga võimalik ühendust võtta ka alternatiivsetel telefoninumbritel, mis on kaebaja kontaktandmetes koos kõnehinna teabega välja toodud. Tarbijal on õigus teha valik, millisele numbrile ta soovib helistada. Kui tarbija sellegipoolest ka teiste sideoperaatorite võrkudest helistades otsustab kaebajaga kontakteeruda lühinumbril, millele helistamine võib teiste sideoperaatorite tariifide tõttu olla kallim, ei saa selle põhjal kuidagi järeldada, et tarbija õigusi oleks riivatud ja kaebaja lühinumbrite pakkumine õigusvastane.
3.Tarbijakaitseamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Ettekirjutusega ei ole pandud kaebajale kohustust lühinumbrite kasutamise lõpetamiseks. Kaebaja võib kõnealuste lühinumbrite kasutamist jätkata, kui ta tagab olukorra, et tarbija ei pea tema klienditeeninduse lühinumbritele helistamisel tasuma rohkem kui tavatariifi alusel. Kuna üks vaidlusalune lühinumber on viiekohaline (13445), ei ole võimalik tugineda asjaolule, et seda lühinumbrit oleks tarbijal kuidagi oluliselt lihtsam meeles pidada kui nt tavapärast lauatelefoni numbrit. Teenuse kvaliteeti ei määra asjaolu, kas tarbija saab helistada lühinumbrile või mitte, vaid määravaks on siiski võimalik ooteaeg, mis kulub ettevõtjaga ühenduse saamiseks, kliente teenindavate töötajate viisakus ja asjalikkus, kaupleja probleemi lahendamise võimekus jms. Samuti ei näe vastustaja seoseid tarbijasõbralikkuse ja lühinumbri vahel. Argument, et kaebaja on varasemalt pikka aega neid lühinumbreid kasutanud, ei ole asjakohane pärast VÕS § 281 jõustumist 13.06.2014. Vastustaja on jätnud kaebaja otsustada, millisel viisil ta tagab ettekirjutuse täitmise ja põhitariifist kõrgema hinnaga telefoninumbri pakkumise lõpetamise tarbijatele. Kui kaebaja otsustab pakkuda erinevaid telefoninumbreid klientidele ja mitteklientidele, siis tuleb vastava teabega pakutavate telefoninumbrite juures eristada, milleks või kellele üks või teine telefoninumber helistamiseks on mõeldud, tuues välja ka selle maksumuse (tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4).
4(10)
3-15-2537 Ettevõtlusvabaduse piirang on VÕS § 281 lg-st 3 tulenev ning see on kehtestatud avalikes huvides tarbijate kaitseks. Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (505 SE) seletuskirja kohaselt võetakse VÕS § 281 lg-sse 3 üle Direktiivi art 21, mille eesmärk on tagada tarbijate kaitse olukorras, kui ettevõtja haldab telefoniliine selleks, et tarbija saaks temaga seoses sõlmitud lepinguga ühendust võtta, näiteks täpsustada lepingu tingimusi või esitada taganemisavalduse. Täpsemalt näeb Direktiiv ette, et sellises olukorras ei saa vastava telefoniliini kasutamine olla tarbija jaoks kallim, kui helistamine tavatelefonile ehk kõne maksumus peab lähtuma põhitariifist. Kuna tarbija tasub helistades alati telekommunikatsiooniteenuse osutajale, toob vastav regulatsioon kaasa sisuliselt selle, et ettevõtja ei saa tarbijalt eespool nimetatud liinile, sh mõnele lühinumbrile, helistamise eest omalt poolt täiendavat tasu nõuda, vaid tarbija kohustused piirduvad üksnes tavalise tasu maksmisega telekommunikatsiooniteenuse osutajale. Tarbija peab maksma ainult sideteenuse osutajale tavalisele numbrile helistamise tavatariifi järgi. Juhenddokumendis on rõhutatud põhimõtet, et tegemist peaks olema numbriga, millele helistamine peaks sisalduma kuutasulises paketis. Eestis lisanduvad lühinumbritele helistamise tasud alati sideettevõtjate poolt pakutavate pakettide kuutasule. Praktika näitab, et lühinumbrile helistamise tasu on stabiilselt olnud märkimisväärselt kallim kui laua- või mobiiltelefonidele helistamise tasu ning jätkab tõusutendentsi. Kaebaja väidet, et Eesti õiguskorras ei eksisteeri mõisteid põhitariif ja tavatariif, õigeks võttes ei saaks Eesti tarbijatele kohaldada Direktiiviga antud kaitset. Olukord, kus tarbija jääks siseriiklikult ilma talle Euroopa Liidu tasandil antud kaitsest, on välistatud. Põhitariifi mõiste ei tulene ka Direktiivist, kuid selle regulatsiooni ühetaoliseks rakendamiseks liikmesriikides ongi koostatud Juhenddokument, milles selgitatakse, millist tasu tuleb mõista põhitariifi all ja kuidas ei peaks mõistet põhitariif tõlgendama. Kaebaja tõlgendusega nõustudes kaotaks mõtte, eesmärgi ja sisu Direktiivi art-s 21 sätestatu põhitariifiga seoses, samuti Juhenddokumendis ja VÕS seletuskirjas toodud selgitused põhitariifi kohta, mille all mõistetakse tariifi, mida tarbija tasub tavapäraselt laua- või mobiiltelefonile helistamisel. Kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et tarbija saab sellele helistada lepingulistes küsimustes ning sellisele telefoninumbrile helistamine maksab tarbija jaoks enam kui põhitariif, ei ole selline olukord kooskõlas VÕS § 281 lg-ga 3. Määravad ei ole väited, et lühinumbrile helistamise eest ei võta tasu kaebaja, vaid sideettevõtja. Isegi kui ettevõtja ise lühinumbrile helistamise eest tasu ei võta, rikastuvad tarbija arvelt sideettevõtjad (ka kaebaja on sideettevõtja), kui tarbija helistab lühinumbrile lepinguga seotud küsimustes.
4.Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus vaidlustatud ettekirjutuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Oluline ei ole mitte tulu saamine ettevõtja poolt juhtudel, kui tarbija võtab temaga lepingulistes küsimustes ühendust ettevõtja poolt avaldatud numbril, vaid see, et tarbija ei peaks lepingulistes küsimustes ettevõtja poolt avaldatud numbril ühendust võttes maksma rohkem, kui põhitariifi järgi on ette nähtud. Direktiivi art-s 1 on direktiivi eesmärgina sätestatud aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele. Direktiivi eesmärk toetab vastustaja tõlgendust, et tarbijale peab olema ettenähtav, tulenevalt tarbija ja temale sideteenust osutava operaatori poolt sõlmitud lepingust, kõnehind, kui ta võtab ettevõtjaga ühendust lepingulistes küsimustes ettevõtja poolt avaldatud numbril. Teisisõnu ei peaks tegemist olema numbriga, millele helistamise tasu lisandub paketipõhisele kuutasule. 5(10)
3-15-2537 Vastustaja on tõlgendanud VÕS § 281 lg-t 3 õigesti, kasutades selleks muu hulgas nii ajaloolist kui ka teleoloogilist tõlgendamist. Direktiivi art-st 21 ei tulene iseenesest lühinumbri kasutamise keeldu, määravaks on, et tarbijal ei tuleks selle eest tasuda kõrgemat hinda kui tavapärasele lauatelefonile või riigisisesele mobiilile helistamise põhitariif. Kaebajale ei ole ettekirjutusega pandud kohustust lõpetada pikka aega kasutuses olnud kõneteenusnumbrite (nn lühinumbrite) kasutamine, mistõttu on väited lühinumbrite kasutamisvõimaluste lõpetamisega kaebaja kui ettevõtja huvide ja õiguste kahjustamisest alusetud. Kaebaja ettevõtlusvabaduse piirangud on kehtestatud tarbijate kaitseks. Kaebaja väide, et mõisteid põhitariif või tavatariif ei ole Eesti õiguses kehtestatud ning Tarbijakaitseamet ei selgita, kust tuleb käsitlus mõistele põhitariif ning miks seda rakendatakse VÕS § 281 lg 3 tõlgendamisel, ei kummuta ettekirjutuses toodud seisukohtade ja järelduste õigsust ning vastavust VÕS § 281 regulatsioonile, samuti Direktiivi art-le 21 ja Juhenddokumendi seisukohtadele. Vastustaja on selgitanud, et Eestis lisanduvad lühinumbritele helistamise tasud alati sideettevõtjate poolt pakutavate pakettide kuutasule, sealjuures on lühinumbrile helistamise tasu olnud märkimisväärselt kallim kui laua- või mobiiltelefonidele helistamise tasu. Kuigi Juhenddokument ei ole õiguslikult siduv, on selles antud suunistest juhindumine, arvestades sealjuures nii Direktiivi eesmärgiga kui ka VÕS § 281 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga, olnud vastustaja poolt põhjendatud. Tarbijakaitseamet on andnud piisavad selgitused mõiste tavatariif kohta ega ole tõlgendanud VÕS § 281 lg-t 3 kitsendavalt kaebaja kahjuks. Tarbijakaitseameti poolt normi rakendamise õiguspärasuse üle otsustamisel asjaolude hindamine tarbija seisukohast lähtuvalt on põhjendatud. Sealjuures puudub alus väita, nagu ei oleks VÕS § 281 lg 3 kehtimise ajal seoses kaebaja lühinumbriga vastustaja poole üldse pöördutud. Kaebuse väited kaalutlusvigadest on põhjendamatud, ettekirjutuses on kaalutud nii ettekirjutusest tulenevaid võimalikke tagajärgi kaebajale kui käsitletud tarbijate huve. Tarbija ettekirjutusega kaitstav õigus on sätestatud otsesõnu seaduses, mistõttu lasub Tarbijakaitseametil rikkumise kindlakstegemisel kohustus tarbijate õiguste kaitseks rikkumise kõrvaldamiseks meetmete kasutuselevõtuks. Vastustaja on riikliku järelevalve toimingu 07.09.2015 protokolliga tuvastanud, et kaebaja pakkus tarbijatele ühenduse võtmiseks lepingulistes küsimustes jätkuvalt põhitariifist kallima tariifiga lühinumbreid 123 ja 13445. Eeltoodust lähtuvalt on ka põhjendamatu väide, et ettekirjutuse tegemine ei olnud vajalik ega kohane. Ettekirjutus on proportsionaalne, kaebajale ei ole ette kirjutatud, kuidas ta peab rikkumised kõrvaldama. Lisaks on vastustaja tõendanud, et ka 15.02.2016 seisuga ei olnud kaebaja täitnud TKS §-s 4 sätestatud teavitamise kohustust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Telia Eesti AS palub 20.04.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 281 lg-t 3. Seadusandja on nii VÕS § 281 lg 3 sõnastuses kui seletuskirjas selgelt väljendanud, et VÕS § 281 lg 3 eesmärk on reguleerida konkreetse ettevõtja ja tema tarbijatest klientide vahelisi lepingulisi suhteid selliselt, et sätestada ettevõtjale tasu võtmise piirang juhuks, kui klient helistab lepingulises küsimuses ettevõtja määratud telefoninumbril. Sätte eesmärk ei ole reguleerida sideteenuse pakkuja ja tarbija vahelisi lepingulisi suhteid ning tarbija poolt sideteenuse pakkujale tehtavaid makseid. Kaebaja poolt avaldatud numbrile helistamise kõnehind tuleneb tarbija ja sideettevõtja vahelisest lepingust. Ettevõtja, kes võimaldab tarbijal endaga lepinguga seotud küsimustes 6(10)
3-15-2537 telefoni teel ühendust võtta, ei oma kontrolli selle üle, kas ja kui palju võtab sideteenuse pakkuja tarbijalt telefonile helistamise eest tasu. Senikaua, kuni ettevõtja ei nõua tarbijalt telefonile helistamise eest täiendavalt tasu ega soovi kasutada telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil, ei ole ettevõtja VÕS § 281 lg-t 3 rikkunud. Liiatigi ei ole termin põhitariif Eesti õiguses defineeritud õigusmõiste, millest kohus oleks saanud otsust tehes lähtuda. Kui seaduses sätestatu ei ole vastuolus Direktiivi eesmärkidega, tuleb kohaldada siseriiklikku sätet. Halduskohus rikkus HKMS § 158 lg-t 3 ja § 165 lg 1 p-i 4. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas on lühinumbrite 123 ja 13445 pakkumine tarbijaid kahjustav. Kohus on jätnud analüüsimata kaebaja väited vastustaja ettekirjutuse eesmärgi kohta, täpsemalt selle, kas arvestades vastustaja põhjendusi ettekirjutuse andmisel on vajalik sellise resolutsiooniga ettekirjutuse tegemine. Ettekirjutuse resolutsioon kohustab selgesõnaliselt lõpetama lühinumbrite 123 ja 13445 pakkumise. Kaebaja ei ole väitnud, et ettevõtlusvabaduse piiramine ei võiks olla tarbijate kaitsmise eesmärgil põhimõtteliselt õigustatud, kuid see ei tähenda, et ettevõtlusvabaduse piiramise põhjendatust ei tuleks igakordselt kaaluda. Halduskohus ei ole põhjendanud, kuidas on tarbijate õigusi rikutud, arvestades asjaolu, et kaebaja võimaldab enda võrgust helistavatel tarbijatel võtta ühendust tasuta ja teistest võrkudest helistavad tarbijad suunatakse kasutama laua- või mobiiltelefoni numbrit. Tarbijat kaitsvate sätete eesmärk ei saa olla tarbijate valikuvõimaluste vähendamine. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et praeguse asja lahendamine sõltub Direktiivi art 21 tõlgendusest, palub kaebaja asja menetlus peatada kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni kohtuasjas C-568/15.
6.Tarbijakaitseamet vaidleb 20.05.2016 ja 25.11.2016 vastustes apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt tuleb mõistet põhitariif pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu liidu territooriumil ühetaoliselt. Eesti on Direktiivi ülevõtmisel lähtunud art 21 esimese lõigu mõttest ja eesmärgist, milleks on tagada, et tarbija ei peaks maksma rohkem (täiendavalt) kui tavapärase telefonikõne eest. Oluline pole mitte ettevõtja poolt tulu saamine, kui tarbija võtab temaga lepingulistes küsimustes ühendust, vaid see, et tarbija ei peaks maksma rohkem, kui tavalisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistades. Vale on kaebaja seisukoht, et kuivõrd Eesti õiguses puudub defineeritud õigusmõiste põhitariif, ei oleks halduskohus saanud otsuses sellest mõistest lähtuda. Ka Direktiiv ei sisusta otseselt põhitariifi mõistet, kuid see ei ole takistanud termini kasutamist. Termini põhitariif sisustab Juhenddokument. Kaebaja tõlgendab VÕS § 281 lg-t 3 meelevaldselt. Kaebaja väidab, et ei võta tarbijate kõnedele vastamise eest täiendavat tasu. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et teenusnumbri kasutaja ja mobiilsideettevõtjate vahel ei toimu tulude jaotamist, tasaarvestusi, ristsubsideerimist vms. Halduskohus ei ole rikkunud HKMS § 158 lg-t 3 ega § 164 lg 1 p-i 4. Kohus on otsuses põhjendanud, kuidas kahjustab kõrgendatud tariifiga klienditeeninduse number tarbijate õigusi ja huve. Asjakohatu on kaebaja etteheide, justkui poleks kohus analüüsinud ettekirjutuse tegemise vajalikkust ega põhjendatust. Menetluse peatamiseks teise menetluse tõttu Euroopa Liidu Kohtus puudub alus. Vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada Eesti õigusnormi koostoimes Direktiivis sätestatuga ja puudub vajadus Direktiivi tõlgendamiseks. Asjaolu, et vastustaja on VÕS § 281 lg-t 3 õigesti
7(10)
3-15-2537 tõlgendanud, toetab Euroopa Kohtu kohtuasjas C-568/15 avaldatud kohtujurist M. Szpunari 10.11.2016 ettepanek, mille vastustaja palub võtta asja materjalide juurde.
7.Telia Eesti AS palub 10.01.2017 seisukohas jätta vastustaja taotlus Euroopa Kohtu kohtuasjas C-568/15 avaldatud kohtujuristi ettepaneku tõendina asja materjalide juurde võtmiseks rahuldamata, kuna Direktiivi art 21 tõlgendamine ei ole asja lahendamisel vajalik. Praeguse asja saab lahendada VÕS § 281 lg 3 alusel. Kui kohus on aga vastupidisel seisukohal ja võtab kohtujuristi ettepaneku asja materjalide juurde, siis tuleb enne asja lahendamist oodata ära Euroopa Kohtu eelotsus kohtuasjas C-568/15, sest Euroopa Kohus võib asuda eelotsuses erinevale seisukohale kui kohtujurist oma ettepanekus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
9.Kaebaja leiab, et senikaua, kuni ettevõtja ei nõua tarbijalt telefonile helistamise eest täiendavalt tasu (kuid seda nõuab sideoperaator, kelle teenuse vahendusel tarbija ettevõtjale helistab) ega soovi kasutada telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil, ei ole ettevõtja VÕS § 281 lg-t 3 rikkunud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega ja jääb haldusasjas nr 3-15-1699 28.07.2015 tehtud määruses ja 15.06.2016 kohtuotsuses võetud seisukohtade juurde ning toetab Tarbijakaitseameti tõlgendust VÕS § 281 lg-tele 3 ja 4 ning Direktiivi art-le 21. Nimetatud määruses ja kohtuotsuses on ringkonnakohus selgitanud, et Direktiivi art 21 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et tarbija ei peaks kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui põhitariifi järgi. Oluline pole seega mitte ettevõtja (ükskõik millise, kas kaupleja või sideteenuse operaatori) poolt tulu saamine, vaid see, et tarbija ei maksaks rohkem, kui põhitariifi järgi on ette nähtud.
10.VÕS § 281 lg 3 sätestab, et kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja nimetatud telefonil, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu. VÕS § 281 lg-ga 3 võeti üle Direktiivi art 21, milles sätestatakse, et liikmesriigid tagavad, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui põhitariifi järgi. Niisiis on VÕS § 281 lg 3 tõlgendamisel põhjendatud lähtuda nii Direktiivi art 21 sõnastusest kui ka Direktiivi eesmärgist. Direktiivi art-st 21 nähtub, et oluline pole mitte ettevõtja poolt tulu saamine, kui tarbija võtab temaga lepingulistes küsimustes ettevõtja poolt avaldatud numbril ühendust, vaid oluline on, et tarbija ei peaks maksma rohkem, kui põhitariifi järgi on ette nähtud. Sellist tõlgendust toetab Direktiivi eesmärk, milleks on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte (Direktiivi art 1). On ilmne, et liikmesriigiti on erinevad telefonikõnedele kehtestatud kõnehinnad, sõltuvalt sellest, milline elektroonilise side teenuse osutaja tarbijale teenust pakub ning millisest geograafilisest piirkonnast millisesse piirkonda tarbija helistab. Olukorras, kus kaupleja 8(10)
3-15-2537 võimaldab tarbijal lepingulistes küsimustes ühendust võtta telefoninumbril, mille eest tuleb tasuda põhitariifi järgi, on teisest liikmesriigist helistavale tarbijale ettenähtav (lähtudes tema ja sideteenust osutava operaatori vahel sõlmitud lepingust), mis võib kõne hinnaks kujuneda. Sellega aidatakse kaasa kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisele, mis omakorda soodustab siseturu nõuetekohast toimimist ning tarbijate usaldust siseturu suhtes. Vastupidine oleks olukord juhul, kui kauplejal on lubatud kasutada ka lühinumbreid, millele ei kehti põhitariifijärgne, vaid sellest kõrgem kõnehind, sõltumata sellest, kas ettevõtja saab kõnelt tulu või mitte. Ühtlasi välistab VÕS § 281 lg 4 kaebaja tõlgenduse, et säte ei keela tarbija vabatahtlikku pöördumist kaupleja poole kallima ja mugavama lühinumbri kasutamisel olukorras, kus kaupleja ise ei teeni numbri kasutamise eest tulu. VÕS § 281 lg 4 sätestab, et samas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sellise kokkuleppega oleks tegemist just nimelt olukorras, kus tarbijad, kes pöörduvad lepingulistes küsimustes kaupleja poole, peavad tasuma kõrgemat tariifi telefonikõne eest.
11.Haldusasja materjalidest nähtuvalt on tarbijate meelepaha seoses kaebaja lühinumbritele helistamisega seonduvate täiendavate kuludega reaalne probleem (tarbijate kaebused tl 50-59 ja 92-94), kus tarbijad on kandnud kaebaja lühinumbritele helistamisega märkimisväärseid kulusid (nt 17 ja 30 eurot). Seejuures on oluline märkida, et tarbija, kes helistab kaebaja lühinumbrile, on kas kaebajaga juba lepingulises suhtes või soovib sellesse potentsiaalselt astuda. Seetõttu ei saa VÕS § 281 lg 3 kontekstis omada tähendust see, millisest sideoperaatori võrgust tarbija kaebaja lühinumbrile helistab (kas kaebaja enda võrgust või mõne teise sideoperaatori võrgust). Tihtipeale ei olegi tarbijal muud võimalust kaebajaga ühenduse saamiseks, kui helistada kaebaja lühinumbrile mõnest teisest sideoperaatori võrgust. Seda juhul, kui kaebaja teenuste pakkumises esineb viga, mille tulemusel ei funktsioneeri ei telefoni- ega internetiühendus, mille kaudu saaks välja uurida nn pika telefoninumbri, millele helistades eraldi tasu ei lisandu. Lühinumbri kasutamine aga on salvestunud tarbija mällu ning ainuüksi veebilehe jalusesse informatsiooni lisamisega kõnehindade kohta ei ole võimalik tagada, et lepinguline klient teadlikult helistaks odavama kõnehinna kohaldumise eesmärgil pikale telefoninumbrile. Sellises situatsioonis ei saa kindlasti väita, et lühinumbri pakkumine tarbijale teeniks tarbija huve. Kallima lühinumbri kasutusel hoidmisel võib esineda hoopis oht, et tarbija asub vältima enda kahjuks telefoniühendust kauplejaga kulude kokkuhoiu tõttu, sest see tekitab talle lisakulusid.
12.Ringkonnakohtu tõlgendust VÕS § 281 lg-le 3 ei väära ka asjaolu, et ei Direktiivis ega Eesti õigusaktides ei ole defineeritud mõistet „põhitariif“. Tarbijakaitseamet on õigesti leidnud, et asjakohane on sellisel juhul juhinduda Juhenddokumendist. Ehkki Juhenddokument ei ole järgimiseks kohustuslik, on selle eesmärgiks hõlbustada direktiivi tõhusat ja ühetaolist kohaldamist. Juhenddokumendi kohaselt on Direktiivi art 21 eesmärk kaitsta tarbijat lisatasude eest juhul, kui tal on vaja helistada kauplejale, kellega ta on sõlminud lepingu, näiteks kaebuse esitamiseks. Selliste telefonikõnede puhul ei peaks tarbija maksma rohkem kui põhitariifi järgi. Juhenddokumendis märgitakse, et ehkki mõistet „põhitariif” ei ole Direktiivis selgesõnaliselt määratletud, on sätte eesmärk nõuda kauplejatelt selle tagamist, et tarbijal ei tuleks maksta art 21 kohaste telefonikõnede puhul kinni rohkem kui puhas elektroonilise side teenuse kulu. Selle põhitariifi rakendamise nõude täitmiseks peaksid kauplejad kasutama standardseid (geograafilisi) laua- või mobiiltelefoninumbreid, mille suhtes ei kohaldata mingeid eritariife (kättesaadav arvutivõrgus: http://ec.europa.eu/justice/consumer-marketing/files/crd_guidance_et.pdf, lk 61). Niisiis ei ole ei Tarbijakaitseamet ega halduskohus eksinud ka mõiste põhitariif sisustamisel – põhitariifiga
9(10)
3-15-2537 Direktiivi art 21 tähenduses ei ole tegemist, kui tarbijal tekkivad kulud ületavad tavaliste kõnede eest ette nähtud tavapäraseid sidetariife.
13.Eelnevast tuleneb, et lühinumbri pakkumine tarbijale lepingulistes küsimustes olukorras, kus tarbijal tuleb selle eest maksta rohkem põhitariifist, ei ole lubatav, mistõttu on ettekirjutus kooskõlas asjakohaste õigusnormidega. Kui kaebaja soovib jätkata lühinumbri kasutamist, on tema kohustus tagada, et tarbija ei peaks selle eest maksma rohkem põhitariifist. Kaebaja võib klientidele lühinumbrit pakkuda, kuid sellega klientidele kaasnev täiendav kulu tuleb kanda kaebajal endal. Vaidlustatud ettekirjutusega ei ole kaebajat kohustatud lõpetama lühinumbrite 123 ja 13445 pakkumist.
14.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata HKMS § 200 p 1 alusel. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.