Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi, Tiina Pappel 17.01.2017, Tartu 3-14-85 Romeo Kalda kaebus Justiitsministeeriumi vanglate relvastatud eriüksuse poolt 28.03.2011 tekitatud 8000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 31.05.2016. a otsus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Võtta Justiitsministeeriumi 26.08.2016. a vastuse nr 13-3/14-1280-23 lisad (kahe pildifaili väljatrükid) toimikusse.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.2016. a otsus muutmata.
3.Jätta Romeo Kalda menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.02.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vanglate relvastatud üksus (RÜ) toimetas 28.03.2011 R. Kalda saatebussis Viru Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse kohtuistungile (sõidu kestvus 1 tund ja 40 minutit) ja tagasi (sõidu kestvus 1 tund ja 35 minutit). Kaebaja lukustati bussis eraldi ühekohalisse kambrisse, mille laius oli 0,6 m, pikkus 0,85 m ja kõrgus 1,49 m, kokku 0,51 m2. Ohjeldusmeetmena paigaldati R. Kaldale käe- ja jalarauad.
2.R. Kalda esitas 26.01.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 25.05.2014 ja 31.03.2016 avaldused. Kaebaja palus mõista Justiitsministeeriumilt välja 8000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tekitati tema ebainimliku kohtlemisega ja inimväärikuse alandamisega 28.03.2011 toimunud etapeerimisel RÜ poolt. Kaebaja põhjendused: 1) 28.03.2011 saatebussis viibimisel lukustati kaebaja üksikkongi, mille suurus oli alla 0,6 m2, kokku 4 tunniks ja 30 minutiks, kusjuures ta oli aheldatud üheaegselt käe- ja jalaraudadesse. RÜ kasutamisega tekitati kaebajale hirmu ja alandatuse tunne. Ta tundis kogu sõidu aeg liigestes ja kehaosades valu ja pinget. Esimest korda kohaldati talle saatmisel koos käe- ja jalaraudu 05.03.2010, mille ta vaidlustas hüvitamiskaebuses haldusasjas nr 3-11-256. Ta ei olnud turvavööga kinnitatud, mistõttu järskudel manöövritel liikus ta vastu seina, mis oli talle valulik. Tal tekkis hirm, et avarii korral võib ta saada raskeid vigastusi. Sellistes tingimustes transportimine on ebainimlik ja alandav kohtlemine PS § 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 mõistes. Käe- ja jalaraudade kasutamine oli ebaproportsionaalne meede. Tegemist ei olnud olukorraga, milles võinuks kasutada vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 1 alusel erivahendeid. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast transporditingimuste kohta oli kaebaja kohtlemine õigusvastane. 2) Tema etapeerimisel ei saanud olla kõrgendatud riskiks asjaolu, et karistusaja algus võis muutuda ja sellest tulenevalt muutuda kaebaja tingimisi enne tähtaega vabanemise tähtaeg. Tallinna Halduskohtu 29.07.2011. a otsuses nr 3-07-36 on tuvastatud, et kaebaja ei ole vägivaldne, ohtlik ega teisi ohustav. Vaidlusalusel ajal kohaldunud individuaalses täitmiskavas (ITK) (kinnitatud 14.04.2010) ei ole kaebajat hinnatud kõrgohtlikuks ega ka üliohtlikuks, samuti puudub põgenemisoht. Hilisemat, 17.05.2011 kinnitatud ITK-d ei saanud arvestada, kuna seda ei eksisteerinud 28.03.2011. Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-3-1-56-15 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad, kuna iga kohtuasi on iseseisev ja erinev. Arvestada tuleb asjaoluga, et kaebaja ei mahtunud üksikkongi ära.
3.Tartu Halduskohus jättis 31.05.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Ohjeldusmeetmete kasutamine oli põhjendatud ja proportsionaalne. Isegi kui raudade kasutamine olnuks õigusvastane, ei olnud tegemist sellise raskusastmega kannatusega, mis kujutaks endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Ka ei tekitanud raudade kasutamine kaebajale rahaliselt hüvitatavat tervisekahju. Seega ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja saatmisel 28.03.2011 oli põhjendatud. Kaebaja ei ole väitnud, et teda oleks raudades ülemäära avalikkusele eksponeeritud. Asjas ei ole tuvastatud ülemäärase jõu kasutamist ohjeldusmeetmete kohaldamisel. 2) Ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel ei saa järeldada saatmistingimuste õigusvastasust. Samuti ei ole EIK oma otsustes üheselt määratlenud, kui palju ruumi peab kinnipeetaval saatebussis olema. Asjas Retunscaia vs Rumeenia EIK üksnes viitas CPT raportides toodud arvamustele ega võtnud selget seisukohta, kui suur peab olema saatebussi kamber. Arvesse võeti asjaolude kumulatiivset mõju. Samamoodi on EIK asjaolude kumulatiivset mõju arvestanud kohtulahendis M.S. vs Venemaa. EIK 31.07.2008. a otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ja 08.11.2005. a otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK art-i 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Selliste tingimustega kinnipeetavale tagatud ruumi osas käesoleval juhul tegemist ei olnud. 3) Kuna siseriiklik õigus ei sätesta miinimumnõudeid saatebusside põrandapinnale, saab saadetavale jääva ruumi hindamisel lähtuda ühistranspordis kasutatavatele reisibussidele ettenähtud reisijale kohustusliku minimaalse ruumi suurusest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis nr 2001/85/EÜ miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jalaruumi mõõtmed on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha mõõtmed 28.03.2011 etapeerimisel. Direktiivi
kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm. Kaebaja kongi pikkus oli 85 cm. See hõlmas ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm. Bussikongi laius oli 60 cm. Arvestades ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale kasutada reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius. Kaebajale oli tagatud saatebussi kambris ruum, mis on võrreldav direktiiviga reisibussis reisijale minimaalselt nõutud ruumiga, mistõttu ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. 4) 28.03.2011 R. Kalda etapeerimine saatebussis Viru Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse kohtuistungile ja tagasi ei alandanud kaebaja inimväärikust ei bussikongi mõõtmete alusel eraldivõetuna ega kogumis ohjeldusmeetmete ja RÜ kasutamisega. Ohjeldusmeetmete kasutamine oli õigustatud ja kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. Omavahel ühendatud raudades kitsas bussikongis viibimine võis põhjustada kaebajale ebamugavust, kuid seda mitte sellisel määral, mida saaks pidada inimväärikuse alandamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.R. Kalda esitas 30.06.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.05.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtuotsus on sisuliselt põhjendamata. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebuse seisukohad ja kaebaja esitatud tõendid. Kohus ei uurinud fotot etapibussi üksikkambrist ega arvestanud kaebaja füüsilisi mõõtmeid. Kaebaja oli kongis õlgade kõrguselt kahe seina vahele pressitud ebaloomulikus ja survestatud asendis. Jalaruumi ei olnud üldse. Kaebaja ei saanud istmelt püsti tõusta ega asendit muuta; pea taha jäi sein ja pead ei saanud toetada vastu peatuge. Kohtule ei ole esitatud fotot kaebaja üksikkongist, kus põrandapinda oli maast arvestatuna 0,49 m2. Seega oli sellises kongis kaebaja hoidmine 4 tunni ja 30 minuti vältel kongi väiksust arvestades inimväärikust alandav kohtlemine. Turvavööd ei olnud ja bussi pidurdamisel või järsku keeramisel liikus kaebaja valustati vastu rauast seinu, kusagilt kinni hoida ei saanud. Kaebajal tekkis hirm, et avarii korral paiskub ta vastu seinu ja saab raskelt vigastada. 2) Kohus ei arvestanud, et kaebajal puudusid vangistuses põgenemiskatsed, vägivalla kasutamised ja teda on varasemalt konvoeeritud Harju Maakohtusse ilma RÜ kaasabita ning ilma käe- ja jalaraudadeta tavakonvoi saatel. Kaebaja suhtes ei ole tuvastamist leidnud, et ta oleks põgenemisohtlik. Kohus ei ole arvestanud kaebaja 22.05.2014. a avalduses märgitut. Alusetu on väide, et teda ähvardas uus enne tähtaega vabanemise tähtaeg. Eksitav on viide kaebaja kõrgohtlikkusele. Ebaõige on viide 17.05.2011. a ITK-le, mis on tehtud pärast vaidlusalust etapeerimist. Ebaõige on vastustaja viide, et kaebaja on varasemalt põgenenud saatebussist. 1994. a ja 1996. a oli tegemist politseibussiga, mis ei olnud mõeldud kinnipeetavate etapeerimiseks. Eksitavad on vastustaja viited, et varasemad korrad on kaebajale saatebussis pandud käe- ja jalarauad. Saatebussi üksikkongis üheaegselt käe- ja jalaraudade kasutamine oli ebaproportsionaalne meede. Ilma käe- ja jalaraudadeta oli julgeolek tagatud sellega, et kõik isikud olid eraldi lukustatud üksikkongis, milles viibides ei olnud võimalik kellegagi kokku puutuda ega kongist iseseisvalt väljuda ja/või kedagi ohustada. 3) Kohus on vääralt tõlgendanud EIK lahendeid ja teinud ebaõige järelduse, et vähene ruum kinnipeetava transportimisel ei kujuta EIÕK art-i 3 rikkumist. Vastupidiselt on EIK leidnud, et kinnipeetute transpordi puhul tuleb alla 0,8 m2 isiklikku ruumi pidada isikute transportimiseks ebasobivaks sõltumata transpordi kestusest ja see kujutab EIÕK art-i 3 rikkumist. Kohus kaebaja puhul kumulatiivset mõju ei arvestanud. Kohus on jätnud arvestamata, et kaebaja viibis käe- ja jalaraudadega saatebussi kongis kokku 4 tundi ja 30 minutit. VangS § 70 lg 1 ei anna
alust kasutada käe- ja jalaraudasid saateautos. VangS § 70 lg 1 ja muud normid ei näe ette ohjeldusmeetmete kohaldamist põhjusel, et kohtuistung, milles kinnipeetav osaleb, on avalikkuse suure tähelepanu all.
5.Justiitsministeerium esitas 26.08.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus on piisavalt analüüsinud asjas esitatud tõendeid ja teinud põhjendatud otsuse. Kohus on õigesti hinnanud saatebussi kambri tingimustega seonduvat. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus Justiitsministeeriumi ja R. Kalda vahelises vaidluses tehtud otsuses nr 33-1-56-15, milline asi erines kõnesolevast vaidlusest vaid toimingu aja ja saatmiseks kasutatud saatebussi üksikkambri mõõtmete poolest (üksikkamber oli tol korral 0,49 m2). 2) RÜ ülema 28.03.2011 saatmise kohta koostatud memorandumis ei ole kirjeldatud ühtegi erakordset sündmust, mis oleks põhjustanud saatesõiduki erakordse pidurdamise või kiirendamise. Kui kaebaja oli üksikkambris tihedalt surutud vastu seinu, siis ei saanud tal olla ruumi, et ta oleks saanud „paiskuda“ vastu seinu ja ennast valusasti ära lüüa. Samal põhjusel puudus vajadus käepideme vmt koha järele. Kaebaja väited on vastuolulised. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole turvavöö saatebussis kinnipeetava paigutamiseks mõeldud kambrites kohustuslik. Selle puudumine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, kuna turvavöö puudumine ei põhjusta tasakaalu kadumist transpordi ajal ega kukkumist või ette-taha liikumist. 3) Kohus on õigesti arvestanud sõidu kestvust Jõhvist Tallinnasse ja eraldi sõitu tagasi Jõhvi, sest vahepeal ei viibinud kaebaja saatebussis. See lõpetas ajutiselt meetmete mõju, mida kaebaja vaidlustab. Liikumine ja aeg, mis olid kahe saatmise vahel, kompenseerisid sõidust tekkinud ebamugavusi. RÜ-sse kuuluvate vanglaametnike kasutamine kaebaja saatmisel ei rikkunud ühtegi kaebaja õigust. Vanglaametnikud ei kandnud nägu varjavaid katteid, kaebajat ei hirmutatud ega alandatud ametnike poolt. Seega puudus kaebajal põhjus tunda ametnikest tulenevat hirmu või alandust. Ükski VangS-i säte ei keelanud kasutada korraga mitut ohjeldusmeedet. Käe- ja jalaraudade kohaldamist õigustasid individuaalne riskihinnang ja konkreetse kaasuse asjaolud: pikk vahemaa, liiklusohud, kahe kinnipeetava etapeerimine ühes bussis, etapeerimine kohtuistungile, kus võis tõenäoliselt halveneda kaebaja olukord. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-56-15 p-s 17 märkinud, et ka asjaolu, et raudu pole varem kasutatud, ei tähenda seekordse raudade kasutamise õigusvastasust, kui esinesid asjaolud, mis näitavad, et see oli vajalik. R. Kalda on saatmisel varem põgenenud. Siinkohal ei oma tähtsust, millised olid tollased sõidukid või kasutatud meetmed, vaid vastav fakt näitab, et R. Kaldal oli soov ja tahe põgeneda, mida ta kasutas soodsate võimaluste tekkimisel. Vastustaja peab tegema kõik vajaliku sellise sündmuse ärahoidmiseks.
6.R. Kalda esitas 18.11.2016 vastuse vastustaja seisukohtadele, milles ta väidab, et asjas nr 3-3-1-56-15 ei olnud arutusel üksikkongi tingimused, nagu need olid käesolevas asjas. Kaebaja väitel on tõendatud, et Tallinnas sees tehti alarmsõitu, mis tähendas järske pidurdusi ja pööranguid, et mööduda valgusfooridest ja teistest autodest ning pidurdamisel liikus kaebaja kogu kehaga ette vastu seina nii, et põlved said põrutusi ja pea liikus vastu esiseina. Kaebaja märgib, et RÜ ülem ei saanud memorandumis kirjeldada bussi sõitu, kuna ta viibis teises masinas. Kaebaja arvates on väited, et turvavööd ei ole kohustuslikud, vastuolus EIÕK art-te 2 ja 3 nõuetega. Kaebaja märgib, et EIK võttis eelmenetlusse analoogse kaebuse Eesti suhtes (02.05.2016. a avaldus nr 27603/15: Jatsõšõn vs Eesti), märkis vastuse nõudekirjas, et saatebussis peab olema isiklikku ruumi kinnipeetavale 0,8 m2, samuti peab olema kongis aken, ventilatsioon ja valgustus, viidates lahendile M.S. vs Venemaa (nr 8589/08, 10.07.2014).
7.Justiitsministeerium esitas 28.11.2016 vastuse kaebaja seisukohtadele, milles ta leiab, et kuna kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kohtule esitatud seisukohtades väitnud hirmu või
vigastuste tekkimist, siis on tegemist tagantjärgi kaebuse „tõsisemaks“ muutmiseks lisatud väidetega ning kaebaja on ajas lisanud väiteid, mis on pärast tema poolt kaebuse esitamist välja toodud ka teiste isikute kohtuasjades (näiteks asjad nr 3-15-2903, 3-14-51449, 3-1450691). Vastustaja väitel erineb EIK menetluses olev kohtuasi Jatsõšõn vs Eesti käesolevast asjast, kuna EIK menetluses olevas asjas ei viibinud kinnipeetav saatebussis, sest ta keeldus väljaviimisest, seega annab EIK hinnangu olukorras, kus saatebussi üksikkambri tingimused oleksid isikule mõju avaldanud, kui isik oleks saatebussi paigutatud ja tema saatmine oleks toimunud. Lisaks märgib vastustaja, et EIK ei ole asja Jatsõšõn vs Eesti riigile vastamiseks saatmisel märkinud, et saatebussis peab olema isiklikku ruumi kinnipeetavale 8 m2, samuti peab olema kongis aken, ventilatsioon ja valgustus, nagu leiab kaebaja, vaid nähtub, et EIK lahendile M.S. vs Venemaa on kaebuses viidanud I. Jatsõšõn, kuid EIK lahendite põhjal võib öelda, et kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, s.h valgustus ja ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv (vt 10.07.2014. a otsus M.S. vs Venemaa, 8589/08; 08.01.2013. a otsus Retunscaia vs Rumeenia, 25251/04; 25.10.2007. a otsus Yakovenko vs Ukraina, 15825/06).
8.Justiitsministeerium esitas 06.12.2016 täpsustuse, milles ta parandas 28.11.2016. a vastuses esineva ebatäpsuse, märkides, et Jatsõšõn vs Eesti juhtumis viibis isik siiski saatebussis, kuid lühiajaliselt (ca 20 minutit) ning saatebuss ei väljunud vanglast, kuna isik loobus väljaviimisest. Justiitsministeeriumi hinnangul on Jatsõšõn vs Eesti kohtuasi ja käesolev asi erinevad, kuna meetme mõju ajaline kestus ja sellest tulenev mõju kogumis on erinevad.
9.R. Kalda esitas 06.12.2016 avalduse, milles ta märgib, et füüsilised vigastused ei ole asjas kaebuse esemeks ja ta ei ole selliseid väiteid esitanud, vaid on väitnud hirmu tekkimist seoses alarmsõiduga saatebussi väikses metallkongis ilma turvavööta ja võimaluseta kusagilt kinni hoida. Kaebaja leiab, et vastustaja viited kohtuasjadele nr 3-15-2903, 3-14-51449 ja 3-1450691 ei ole asjassepuutuvad, kuna käesolevas asjas on kaebus esitatud varem, kui viidatud haldusasjad on algatatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
11.Kaebaja taotleb 28.03.2011 Justiitsministeeriumilt Viru Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse ja tagasi toimunud etapeerimisega tekitatud mittevaralise kahju (inimväärikuse alandamine) hüvitamist kokkuvõtlikult seoses järgnevate asjaoludega kogumis: 1) üksikkambri tingimused (väiksus ja turvavöö puudumine); 2) kaebaja käe- ja jalaraudadesse aheldamine etapeerimise ajal; 3) relvastatud üksuse kaasamine etapeerimise läbiviimisse. Eeltoodud asjaolude koosmõjus tundis kaebaja väidetavalt hingelisi kannatusi; tervisekahju kaebuse esemeks ei ole. Ringkonnakohus hindab esmalt üksikkambri tingimusi (I) ning uurib seejärel kaebaja väiteid käe- ja jalaraudade rakendamise (II) ning relvastatud üksuse kaasamise kohta (III). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ning jaotab menetluskulud (IV). I
12.Ringkonnakohus loeb Tartu Vangla saatmisosakonna juhataja 21.02.2014. a e-kirja (I kd, tl 78) alusel tõendatuks, et kaebajat etapeeriti etapibussiga Volkswagen Crafter, mille üksikkambris oli põrandapinda kokku 0,51 m2 ning mille mõõdud olid järgmised: 149 cm
kõrge, istmekõrguselt min. 60 cm lai, ja min. 85 cm pikk. Samadest mõõtmetest on lähtunud ka halduskohus. Seega on kaebaja väide enda viibimisest üksikkambris põrandapinnaga 0,49 m2 ebaõige. Erietapi marsruudile tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et sõit Viru Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse algas kell 8:40 ja lõppes kell 10:20 ning kestis seega 1 h 40 min. Sõit Tallinna Ringkonnakohtust Viru Vanglasse algas kell 15:25 ja lõppes kell 17:00 ning kestis seega 1 h 35 min. Sõidu sellistest kestustest on lähtunud ka halduskohus. Ringkonnakohus loeb relvastatud üksuse memorandumi ning kaebaja halduskohtule esitatud kaebuse alusel tuvastatuks, et faktiliselt viibis kaebaja etapibussi üksikkongis siiski ca 10 minutit kauem, kuna enne etapibussi väljumist kulus aega ka kolmele kinnipeetavale käe- ja jalaraudade paigaldamisele ning nende transpordivahendisse paigutamisele, kuid ka sellisel juhul viibis kaebaja etapibussi üksikkambris katkestuseta alla 2 tunni. Seega on kaebaja väide enda üksikkambris hoidmisest 4 tunni ja 30 minuti vältel ilmselgelt liialdatud ning ebaõige. Ühtlasi märgib vastustaja õigesti, et kaebaja edasi-tagasi transportimise vahele jäi mitu tundi, mil kaebaja üksikkambris ei viibinud, kuna viibis Tallinna Ringkonnakohtus istungil või kohtu kambris. Nimetatud ajal etapeerimise mõju kaebaja suhtes lakkas; ka ei rakendatud kaebaja suhtes nimetatud ajal käe- ja jalaraudu.
13.Riigikohus on analoogses asjas, kus kaebajat etapeeriti veidi üle kahe tunni saatebussis, mille üksikkambri pindala oli 0,45 m2 ning mis oli 1,5 m kõrge, 60 cm lai ja 75 cm pikk, leidnud, et kaebaja isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/85/EÜ, mis käsitleb reisijateveoks mõeldud sõidukitele kohaldatavaid eeskirju) (RKHK 30.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-56-15 p-d 2122). Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm; istme laius peab väikebussis olema vähemalt 40 cm ja tavabussis 50 cm (III lisa joonised 9 ja 13). Ringkonnakohus leiab, et ka vaidlusaluse etapibussi mõõtmeid arvesse võttes ei ole direktiivi nõudeid rikutud. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda Viru Vangla 13.05.2014. a tõend, mille kohaselt on kaebaja õlavöötme laius 59 cm (I kd, tl 171). Kuna kaebaja üksikkambri laius oli istme kõrguselt vähemalt 60 cm, ei saa väita, et ka kaebaja mõõtmeid arvestades oli üksikkamber tema jaoks liiga kitsas.
14.Vaidlust ei ole selle üle, et kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikohtade arv (EIK 10.07.2014. a otsus M.S. vs Venemaa, 8589/08; 08.01.2013. a otsus Retunscaia vs. Rumeenia, 25251/04; 25.10.2007. a otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06). Ringkonnakohus loeb vastustaja 26.08.2016. a vastuse nr 13-3/14-128023 (I kd, tl 25-27) alusel tõendatuks, et kaebaja istus üksikkambris näoga sõidusuunas, tagatud oli normaalne ventilatsioon ja valgustus, kaebajal oli oma istekoht ning kamber oli ühtlaselt soojendatud. Seega puudub alus pidada etapibussi üksikkambri tingimusi kogumis õigusvastasteks.
15.Kaebaja väited hirmust seoses turvavööde puudumisega on ringkonnakohtu hinnangul otsitud ning vastuolus kaebaja väidetega üksikkambri väiksusest. Olukorras, kus kaebaja oli väidetavalt tihedalt kambri seinte vahele pressitud, ei saanud ta bussi järsul pidurdamisel või keeramisel valusasti vastu seinu „kukkuda“ ega sellist kukkumist karta. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud ka tervisekahju tekkimist. Ühtlasi ei olnud turvavöö puudumine etapibussi üksikkambris õigusvastane. Kaebaja etapeerimise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) § 14 lõike 3 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.03.2004. a määrusega nr 44 kehtestatud „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnituse eeskirja“ § 2 p 16 järgi vedas kaebajat lisas 9 toodud eriotstarbeline sõiduk. Määruse lisa 9, mis määratleb eriotstarbeliste sõidukite nõuded, p-st 31 tuleneb, et turvavöö on eriotstarbelisel sõidukil
vajalik vaid tänavasõidul tavakasutuses mõeldud istmetele. Seega ei näe Eesti õigus turvavöö kasutamist kinnipeetavate vedamiseks üksikkambrites ette. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) asus juhtumil, kus siseriiklik õigus turvavööd etapibussis ette ei näinud, seisukohale, et sellises olukorras ei saa turvaöö puudumist iseenesest Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumiseks pidada. Inimväärikust alandav võib turvavöö puudumine siiski olla juhtumil, kus kinnipeetav nii tänu selle kui ka valgustuse puudumisele kaotab etapeerimisel tasakaalu ning satub seeläbi alandavasse olukorda (EIK 10.06.2014. a otsus Voicu vs. Rumeenia, 22015/10, p 63). Kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas väitnud, et etapibussi üksikkambris oli sedavõrd pime, et ta koosmõjus turvavöö puudumisega kaotas tasakaalu. Seega ei saa etapibussi üksikkambri tingimusi kogumis õigusvastasteks pidada. II
16.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja etapeerimisel rakendati ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudu. VangS § 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh ohjeldusmeetmeid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. VangS §-st 70 tulenevalt võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt RKHK 23.05.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 12 ja 13.11.2009. a otsus asjas nr 3316309, p 16). Riigikohus on ühtlasi leidnud, et kuna ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on toiming, võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevates dokumentides (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses (RKHK 23.05.2013. a otsus asjas nr 33-1-19-13, p-d 13-14).
17.Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud selgituste kohaselt tingisid kaebaja puhul ohjeldusmeetmete kohaldamise järgmised asjaolud kogumis: 1) kaebaja kannab eluaegset vanglakaristust; 2) kaebajat on kahel korral kohtulikult karistatud saatmistel vahistatuna põgenemise eest 07.06.1996 ja 02.01.1997; 3) kaebaja on keskealine atleetliku kehaehitusega pikka kasvu meessoost kinnipeetav, milline füüsiline seisund võimaldab põgenemist läbi viia; 4) kaebaja on riskihinnangu alusel kõrgohtlik kinnipeetav; 5) kaebaja terviseseisund ei välistanud ohjeldusmeetmete kohaldamist; 6) saatebussis on võimalused julgeolekuriskide maandamiseks väiksemad kui vangla suletud territooriumil; 7) kaebajast lähtuv kõrgendatud põgenemisoht seoses liikumisega väljaspool vanglat ning koosmõjus kaebajat ähvardava uue kriminaalkaristusega; 8) kaebajat saadeti koos kahe teise eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetavaga, kellest üks oli kõrgohtlik ning käitumiselt ettearvamatu ja problemaatiline kinnipeetav. Mitme kinnipeetava korraga saatmine on tavapärasest suurema ohuriskiga; 9) Jõhvi ja Tallinna pikk vahemaa (ca 170 km), millega kaasnesid liiklusest tulenevad riskid (vt vastustaja 25.03.2014. a seletus halduskohtule). Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud asjaolud kogumis on piisavalt kaalukad, et põhjendada kaebaja etapeerimisel ohjeldusmeetmete kohaldamist.
18.Seonduvalt kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud vastuväidetega ohjeldusmeetmete kohaldamist õigustavatele asjaoludele leiab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus
nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei saanud kaebajast lähtuva ohu hindamisel tugineda sellele individuaalsele täitmiskavale (ITK), mis oli koostatud 2011. a mais, pärast kaebaja etapeerimist. Samas ei välista kaebajast lähtuvat ohtu ka 06.04.2010 dateeritud ITK, milles sedastatakse: „Eelnevate kuritegude iseloom ja praegu pooleliolev kohtuasi annavad aluse prognoosida, et ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärjeks on suur kahju“ (tl 85). Seega võis kaebajat ka etapeerimise ajal pidada sedavõrd ohtlikuks, et koosmõjus muude asjaoludega oli kaebaja suhtes oheldusmeetmete kohaldamine õigustatud. Ühtlasi võis vastustaja ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustamisel lähtuda ka muust kaebaja kohta teadaolevast informatsioonist nagu kaebaja poolt seni toime pandud kuriteod ja nende eest määratud karistused, samuti kaebaja saatmise asjaolud (teekonna pikkus, liiklusest tulenevad riskid ning mitme ohtliku kinnipeetava üheaegne saatmine). Ringkonnakohus möönab, et eelviidatud asjaolud kogumis suurendavad ebasoodsate tingimuste kokkulangemisel (nt liiklustakistus või liiklusõnnestus ning sellest tulenev vajadus kinnipeetavad teekonnal kambritest välja tuua) kinnipeetavate põgenemisohtu. Viimasel juhul ei maandaks riski ka kinnipeetavate lukustamine saatebussi üksikkambritesse. Ühtlasi ei saa asjakohatuks pidada ka vastustaja kaalutlust, mille järgi ähvardas kaebajat seoses käimasoleva kriminaalmenetlusega uus kriminaalkaristus, sh senise vangistusest ennetähtaegselt vabastamise tähtaja edasilükkumine. Isegi kui vastav eeldus reaalselt ei täitunud, ei saanud vastustaja välistada, et kaebaja käitumist mis tahes etapeerimisel tekkida võivas ekstreemsituatsioonis võis alateadlikult juhtida ka käimasoleva kriminaalmenetlusega seonduvad võimalikud negatiivsed tagajärjed.
19.Õiguskantsleri 12.06.2006. a ettepanek saatmisel käeraudade kasutamise kohta ei ole käesolevas vaidluses asjakohane ning vastustaja ei pidanud seda järgima, kuna see on olulises osas vastuolus Riigikohtu hilisemate seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-19-13 ja 3315615. EIK 07.05.2015. a otsus asjas Ilieuska vs. Endine Jugoslaavia Vabariik, Makedoonia ei ole samuti käesolevas vaidluses asjakohane. Nimelt ei olnud vastavas asjas tegemist turske ning heas toonuses meessoost kinnipeetava etapeerimisega, vaid õblukese, vaimselt häiritud naisterahva transportimisega psühhiaatriakliinikusse, millisel juhul ei pidanud EIK lisaks kahe politseiniku valvele käeraudade kasutamist proportsionaalseks. Ühtlasi ei saanud välistada ka seda, et isikule oli eelnevalt manustatud rahustit ning vaidlust ei olnud selle üle, et isikut transporditi pikaliasendis. Nimetatud asjas olid kohtule esitatud ka tõendid käeraudadest põhjustatud verevalumite kohta käerandmete piirkonnas. Kaebaja enda tervise kahjustamist käesolevas haldusasjas ei väida.
20.Ringkonnakohtu arvates tuli kaebajast lähtuva põgenemisriski hindamisel määravaks pidada ka asjolu, et kaebaja oli varem kahel korral saatmistel põgenenud. Tähtsust ei oma siinkohal see, kas tegemist oli etapeerimiseks mitte mõeldud politseibussiga või saatebussiga. Põgenemiste fakt iseloomustab kaebaja meelestatust ning põgenemisvalmidust võimaluse avanemisel. Riigikohus on leidnud, et eelnevatel saatmistel ohjeldusmeetmete kohaldamata jätmine ei tähenda tingimata käesoleva vaidluse aluseks olevate toimingute õigusvastasust, kui esinesid asjaolud ja kaalutlused, mille tõttu oli tavapärasest rangemate meetmete kohaldamine vajalik (RKHK 23.05.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 24). Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidlusaluse saatmise asjaolusid koosmõjus vastustaja poolt esile toodud kaalutlustega, ei saa kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeetmete kohaldamist õigusvastaseks pidada. III
21.Seonduvalt kaebaja väidetega relvastatud üksuse kasutamise kohta etapeerimisel, märgib
ringkonnakohus järgmist. Vangistusseaduse § 109 lg 3 kohaselt võib vangla juurde moodustada relvastatud üksuse eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksuse ülesanded ja töökorra kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsministri 12.12.2002. a määruse nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ (Kord) § 5 lõike 1 kohaselt täidab üksus vanglas eriettevalmistust ja kiiret tegutsemist eeldavaid eriti ohtlikke ülesandeid. Üksuse eesmärk on ennetada, avastada ja tõkestada kuritegu või muu erakorraline sündmus, mis ohustab vangla julgeolekut ja seisukorda. Korra § 5 lg 2 p 7 kohaselt võtab üksus lõikes 1 nimetatud ülesannet täites osa kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest. Korra § 6 lõike 1 järgi annab üksuse ülesannete täitmiseks kirjaliku korralduse asekantsler. Haldusasja materjalidest nähtuvalt oli relvastatud üksuse rakendamiseks õiguslik alus (vt Justiitsministeeriumi asekantsleri 24.03.2011. a korraldus nr 10, mille kohaselt rakendati relvastatud üksust 28.03.2011 ohtlike vangide saatmisel Tallinna Ringkonnakohtus toimuvale kohtuistungile ning kohtuistungil valve tagamisel).
22.Kaebaja väidab, et relvastatud üksuse kaasamine alandas koosmõjus kambri tingimuste ja ohjeldusmeetmete rakendamisega tema inimväärikust. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja seisukoht ei ole veenev. 28.03.2011. a kinnipeetavate konvoeerimise memost ilmneb, et üritus toimus rahulikult ning mingeid vahejuhtumeid ei esinenud; ka ei kasutatud kinnipeetavate suhtes füüsilist jõudu. Õiguskantsleri 09.05.2011. a soovitus on kantud konkreetse 29.04.2009 aset leidnud juhtumi asjaoludest, mistõttu ei ole selles avaldatud seisukohad käesoleva vaidluse kontekstis asjakohased. Vastustaja poolt apellatsioonkaebusele 26.08.2016 esitatud vastuse lisadest (kaks pildifaili), mille väljatrükid võtab ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde, nähtub, et relvastatud üksuse liikmed ei kandnud vaidlusalusel etapeerimisel kiivreid ega näomaske. Mingeid konkreetseid etteheiteid kaebaja relvastatud üksuse kasutamise kohta esitanud ei ole. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et puudub alus järelduseks, et relvastatud üksuse kasutamine saanuks kaebajale mittevaralist kahju tekitada. IV
23.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.2016. a otsus muutmata. Kuna kaebaja oli ringkonnakohtus riigilõivust menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) HKMS § 118 lõike 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.