X kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses seoses kaebaja lühiajalise väljaviimisega 01.07.2016
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.03.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vanglas karistust kandev X esitas 27.06.2016 Viru Vanglale taotluse (tl 16–16
3-19-1838 pöördel) tema 01.07.2016 lühiajalisele väljaviimisele lubamiseks seoses tema ema matusetalituse toimumisega Tallinna Krematooriumis kell 12.45. X palus viia teda matusele eravärvides saatebussiga, mitte kasutada sugulaste juuresolekul käe- ja jalaraudu ning kasutada elektroonilist järelevalvet. Ta kinnitas, et on nõus tasuma väljaviimise kulud.
2.Viru Vangla lubas 30.06.2016. a käskkirjaga nr 6-1/533 (tl 17–18) viia X järelevalve all lühiajalisele väljaviimisele 01.07.2016 kell 12.45 toimuvale matusetalitusele. Sama käskkirjaga kohustati saateüksuse juhti koostama lühiajalise väljaviimise kohta saateplaan ning X t saabuma ja tema saatmist teostavaid vanglaametnikke tooma X Viru Vanglasse karistuse kandmise jätkamiseks saatmise asjaolude äralangemisel esimesel võimalusel. Viru Vangla saatemeeskond toimetas 01.07.2016 X vangla alarmsõidukiga Tallinna Krematooriumisse tema ema matusele ning pärast matusetalituse lõppu tagasi Viru Vanglasse. Ohjeldusmeetmena paigaldati X le saatmise ajaks käe- ja jalarauad ning ta kandis vangla riietust.
3.X esitas 28.06.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 3–14), milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju 1000 euro ulatuses seoses 01.07.2016 tema ema matusetalitusele viimisega. Taotluse kohaselt alandas Viru Vangla saatemeeskond väljaviimisel tema inimväärikust ning sekkus tema era- ja perekonnaellu. Taotleja sõnul tekitati talle mittevaraline kahju järgmiste asjaoludega: -
matusele viimisel ei kasutatud eravärvides saatebussi, vaid vangla alarmsõidukit;
-
saatebussis puudus aken ning ta ei näinud välja, samuti oli kongi uksele vahekäigu poolt kleebitud must läbipaistmatu kile, mis ei võimaldanud vaadata isegi bussis sees olevasse koridori;
-
ta pidi liikuma Tallinna Krematooriumi territooriumil käe- ja jalaraudadega viie relvastatud valvuri saatel, olles vangla riietuses;
-
saatemeeskond kandis tema sugulaste ja perekonna ees nähtavalt relvastust, side- ja erivahendeid ning vanglateenistuse vormiriideid;
-
matusetalitusel ja krematooriumi platsil pidi ta kandma riideid kirjaga „VANGLA“;
-
matusetalitusel ning sinna ja tagasi bussi liikumisel ei võetud temalt ära käe- ja jalaraudu;
-
tal keelati sugulaste ja pereliikmetega rääkimine ja nende puudutamine;
-
enne matusetalitust ei võimaldatud tal olla pere keskel;
-
ta ei saanud kokku neli ja pool tundi kestnud sõidu ajal kasutada WC-d ning tagasi sõites oli tal peavalu ja suu kuivas, kuid ta ei saanud juua;
-
ta pidi tema ebainimliku matusetalitusele viimise ja alandamise eest tasuma 213,61 eurot.
4.X esitas 26.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla poolt tema 01.07.2016 matusetalitusele viimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses. Kaebaja jäi vanglale esitatud kahjunõudes toodud põhjenduste juurde ja palus kohtul nendega arvestada kui kaebuse põhjendustega.
5.Viru Vangla jättis 08.10.2019. a otsusega nr 6-16/62-2 (tl 25–26) kaebaja kahjunõude rahuldamata. Vangla põhjendas otsust järgmiselt. 1) Vangla õigusvastane käitumine ei ole tõendatud. Kaebaja väljaviimiseks koostatud saateplaanist tulenevalt võis kaebaja vajadusel kasutada tualetti. Puuduvad igasugused viited selle kohta, et kaebaja oleks soovinud tualetti kasutada ja vangla ei oleks seda võimaldanud.
3-19-1838 Arvestades, et kaebaja on esitanud varasemalt hulganisti pöördumisi, ei ole eluliselt usutav, et kui ta leidis, et vanglaametnike tegevus ei olnud õiguspärane, ei oleks ta vangla poole pöördunud. 2) Kaebaja kannab vanglas eluaegset vanglakaristust muu hulgas raskete isikuvastaste kuritegude eest, millest viimane on sooritatud ajal, kui ta kandis vanglakaristust. Samuti on tegemist kinnipeetavaga, kes on õigusemõistmise eest põgenenud. Arvestades seda asjaolu, vanglas toime pandud isikuvastast kuritegu ja kaebaja organiseerivat rolli selles, tuleb tõdeda, et kaebaja on suutnud tekitada ka vanglakaristuse ajal enda ümber võrgustiku, mille eesmärgiks on õigusvastase teo toimepanek. Samuti tuli vanglal arvestada, et kaebaja suhtes oli algatatud uus kriminaalmenetlus, milles ta oli kahtlustatav. Eelnevast järeldub, et kaebajal on lai suhtlusvõrgustik, kuhu võivad kuuluda ka kriminaalse taustaga inimesed. Kaebaja lühiajaline väljaviimine tema ema matusele toimus vangla poolt väga kiire reageerimisaja jooksul – otsus tehti kahe päevaga, mille jooksul ei olnud ilmselgelt võimalik hinnata kõikide riskide maandatust. Kaebaja isikut arvestades pidi vanglateenistus tagama tema järelevalve, aga ka tema enda, ümbritsevate isikute ning vanglaametnike turvalisuse. 3) Kaebaja isikust lähtuvaid julgeolekuohte arvestades oli igati põhjendatud tema suhtes käeja jalaraudade, aga ka spetsiaalsõiduki kasutamine. Ka ei olnud ülemäärane see, et kasutati riietust, mis kaebajat selgelt ümbritsevatest inimestest eristas – matusel on paratamatult ümber palju vanglaametnike jaoks tundmatuid, aga ka võimalike teadmata kavatsustega inimesi. Seega on koha valik saalis turvataktika küsimus ning kasutatud meede, et kaebaja jäeti istuma tagaritta, ei olnud ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ilmselget turvariski kätkeks endas ka asjade, sh lillede üleandmine, samuti kätlemine jms puudutamine, kuna sellise tegevuse käigus on võimalik asju edastada. Saateplaani järgi oli kaebajale lubatud võtta vastu verbaalseid kaastundeavaldusi ning vanglal ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid seda kaebajale keelanud. 4) Väljaviimise kulude kandmise kohustus on sätestatud seaduses, mistõttu oli kaebajalt kulude kandmise nõudmine õiguspärane.
6.Viru Vangla jäi kaebusele esitatud vastuses kahjunõude kohta tehtud otsuses väljendatud seisukohtade juurde ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Vangla märkis täiendavalt järgmist. 1) Kaebaja väljaviimisel kasutati siseriiklikus õiguses lubatud turvameetmeid. Kaebaja näol on tegemist kõrgohtliku kinnipeetavaga, kes on pannud toime raske isikuvastase kuriteo ka vangistuses olles – kriminaalasjas nr 1-07-8640 karistati kaebajat vangistuse kandmise ajal karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 1 ja 4 ning § 22 lg 2 alusel (tapmisele kihutamine, mis on toime pandud piinaval viisil ja vähemalt teist korda). Kaebaja on varasemalt õigusemõistmise eest ka põgenenud. Väljaviimise otsuse tegemise ajal tuli arvestada, et kaebajat oli kriminaalasjas nr 16922700074 alust kahtlustada uue rikkumise toimepanekus. Seega ei saanud välistada, et kaebajast võib lähtuda oht ümbritsevatele või ta võib üritada põgeneda. Väljaviimine toimus keskkonnas, kus saatemeeskond oli n-ö vähemuses ning vangla pidi võtma tarvitusele abinõud, et riske maandada. Kõrgohtliku kinnipeetava puhul on ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamist, vanglavormi kandmist ning relvastatud valve all saatmist pidanud oma praktikas õigustatuks ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (nt A.T. vs Eesti, nr 23183/15 ja selles otsuses toodud viited). 2) Kaebusele lisatud tõendid kinnitavad seda, et eraldi kaebaja n-ö eksponeerimist ei toimunud, ametnikud olid tavalises vormis ning kasutusel oli tavaline operatiivsõiduk. Kaebaja peab arvestama, et tema varasematest tegudest tulenevalt peab ta taluma teatud ebamugavusi. Iga ebamugavus ei ole käsitatav riigipoolse rikkumisena. Käskkirjast nr 6-1/533 nähtuvalt oli kaebaja teadlik, et tema suhtes kasutatakse ohjeldusmeetmeid, ning ta oli sellegipoolest
3-19-1838 väljaviimisega nõus.
7.Halduskohus otsustas 25.11.2020. a määrusega lahendada asi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks. Sama määrusega kuulutas kohus haldusasja menetluse Viru Vangla 30.06.2016. a korraldust nr 1-4/654 ja 01.07.2016. a saateplaani puudutavas osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust nende dokumentidega tutvuda.
8.Kaebaja esitas 30.12.2020 kohtule täiendavad seisukohad, mis on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Vangla ei ole kahjunõude kohta tehtud otsuses hinnanud kahjunõudele lisatud fotosid. Nendelt fotodelt nähtub selgelt, et kaebaja saatmisel kasutatud bussil oli kiri „VANGLATEENISTUS“ ja meiliaadress „www.vangla.ee“; kaebaja pidi kandma vangla riideid, millel oli kiri „VANGLA“; saatjatel kaasas olevad relvad ja erivahendid olid nähtaval ning kaebajat viidi nelja valvuri saatel bussi ja inimesed ümber vaatasid seda. Kuna buss oli vangla värvides, vilkuritega ning vanglateenistuse kirjadega, tõmbas see tähelepanu ega taganud kaebaja anonüümsust. Vangla oleks saanud kasutada eravärvides bussi, millega korraldati näiteks kaebaja toimetamine 03.05.2016 haiglasse operatsioonile. EIK praktikast tuleneb ka see, et vangla vorm ei tohi sisaldada silmatorkavaid detaile, nagu numbrid või tähed, mille järgi saab isikut vangistatuna identifitseerida. 2) Saatmise ajaks kohaldatud suhtlemiskeeld kujutas endast õigusvastast sekkumist kaebaja era- ja perekonnaellu. Suhtlemiskeeld tulenes Viru Vangla direktori 30.06.2016. a korraldusest nr 1-4/654, kuid käskkirjas nr 6-1/533 neid piiranguid ei nimetatud. Seega oli suhtlemiskeeld korraldusega nr 1-4/654 kehtestatud pädevust ületades, ebaseaduslikult ja kaebaja põhiõigusi riivates. Erinevate meetmetega olid kõik ohud juba maandatud ning pereliikmete kallistamine ja puudutamine ei kujutanud endast seetõttu turvariski. 3) Vangla on alusetult tuginenud asjaolule, et kaebajale oli saatmise ajal esitatud kahtlustus kriminaalasjas nr 16922700074. Viru Vangla 30.06.2016. a käskkirjas ei ole sellele kriminaalasjale viidatud ning ka kaebaja sai sellest kriminaalasjast esimest korda teada alles 07.09.2016. Samuti oli tegemist kriminaalmenetlusega, mis lõpetati. Seetõttu palub kaebaja jätta seda kriminaalasja puudutavad vangla väited tähelepanuta. 4) Vangla viidatud kaebaja põgenemine toimus 1996. aastal. Lubamatu on käsitada kaebajat põgenemisohtlikuna ka 20 aastat hiljem. Kaebaja oli oma õiguskuulekat käitumist kinnistanud, kuid tema käitumist Viru Vanglas ei võetud arvesse. Kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on puutunud koolis igapäevaselt kokku erinevate õpetajatega ning tema käitumine on olnud hea. Kaebaja poolt vangistuses toime pandud kuritegu (kriminaalasi nr 1-07-8640) ei ole seotud matusele saatmisega kaasnevate turvariskidega ning Viru Vangla 30.06.2016. a käskkirjas ei ole sellele kuriteole ka viidatud. 5) Kaebaja olukord erines EIK otsuses asjas A.T. vs Eesti käsitletust. Kaebaja ei ole vanglaametnikke rünnanud, ennast vigastanud ega valvureid ja meditsiinitöötajaid ähvardanud. Samuti austab kaebaja vanglarežiimi, tal puudusid distsiplinaarkaristused ning alates 2006 kuni 2016 on olnud tema käitumine õiguskuulekas.
9.Vastustaja selgitas 13.01.2021 kohtule esitatud täiendavates seisukohtades järgmist. Konkreetse sõiduki, nagu ka ohjeldusmeetmete ja saatemeeskonna relvastuse valik on mh turva- ja julgeolekutaktika küsimus. Arvestada tuleb kaebaja isikut, sh tema eluaegset karistust, varasemat põgenemist ning raske isikuvastase kuriteo toimepanemist vanglas. GPS seade ei hoia ilmselgelt ära kinnipeetava põgenemist (ka tema liikumise jälgimine on võimalik ainult seadme eemaldamiseni). Viibimine täiesti võõras keskkonnas vanglateenistusele tundmatute
3-19-1838 isikute suures hulgas (eriti, kui vanglaametnikud on arvulises vähemuses), on ka ilma eriteadmisteta hinnatav olulise julgeolekuriskina ning seda ei ole võimalik võrrelda näiteks vangla lepingupartnerist tervishoiuteenuse osutaja juurde viimisega. Nii on alarmsõiduki värvides operatiivsõiduk kaasliiklejatele kindlasti paremini nähtav kui ainult peidetud vilkuritega sõiduk ning vajadusel on sellega võimalik ohutumalt eemalduda riski realiseerumise kohast. Samuti on ka tavateadmistega mõistetav, et võimaliku rünnaku või kinnipeetava põgenemise korral pääseb ametnik kiiremini kasutama erivahendeid, mis asetsevad vastavalt nn taktikalisel vestil. Ligipääs peidetud erivahendile või relvale on ilmselgelt problemaatilisem. Samuti on erakorralise väljaviimise korral vangla võimalus erinevate ohtude kaardistamiseks oluliselt piiratum kui plaanilisel väljaviimisel (nt plaanilisele ravile). Vangla saatemeeskond ei kasutanud sõidukit ega erivarustust demonstratiivselt, nagu arvab kaebaja. Tegu oli ühekordse sõiduga ning üks sõidusuund ei olnud ebamõistlikult pikk. Samuti ei alandanud kaebajat see, et ta kandis vangla riietust. Ilmselgelt on erinevas riietuses isikut võimalik põgenemise või kolmandate isikute ründamise korral teistest inimestest lihtsam eristada ning suunata tegevus põgenemise või rünnaku peatamisele.
KOHTU SEISUKOHT
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel ning 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt ka Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 29).
11.Kaebaja on seisukohal, et vangla tegevus tema saatmisel tema ema matusetalitusele oli õigusvastane, tema suhtes rakendatud järelevalvemeetmed olid ebaproportsionaalsed ning nendega alandati tema väärikust ja sekkuti õigusvastaselt era- ja perekonnaellu. Kaebaja poolt esile toodud asjaolud, millest selline inimväärikuse alandamine ning tema era- ja perekonnaellu sekkumine tulenes, seonduvad tema väidetava avaliku eksponeerimisega (alarmsõiduki, vangla riiete, käe- ja jalaraudade kasutamine ning järelevalve teostamine viie nähtavalt relvastatud ja erivahenditega varustatud valvuri poolt); bussisõidu ajal välja vaatamise, WC kasutamise ja joomise võimaluse puudumisega ning lähedastega suhtlemise ja nende puudutamise keeluga (sh matusetalituse ajal teistest eemal kõige viimases reas istumine).
12.Kohus hindab esmalt kõnealusel väljaviimisel kaebaja suhtes ohjeldus- ja muude järelevalvemeetmete kohaldamise õiguspärasust (I). Seejärel analüüsib kohus lähemalt kaebaja väiteid tema inimväärikuse alandamisest ning era- ja perekonnaellu sekkumisest (II) ning esitab viimasena lõppjäreldused ja menetluskulude jaotuse (III). I
13.Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 33 lg-le 1 võib vanglateenistuse ametnik anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Sama
3-19-1838 sätte teise lause järgi võib vanglateenistus kohaldada lühiajalisel väljaviimisel lisaks järelevalvele elektroonilist valvet. Kaebaja lubati 01.07.2016 toimunud väljaviimisele Viru Vangla direktori 30.06.2016. a käskkirjaga nr 6-1/533 (tl 17–18) ning saatmise tingimused määratles direktor 30.06.2016. a korralduses nr 1-4/654 (tl 93). Mõlemast dokumendist tuleneb see, et kaebaja kõnealune väljaviimine oli määratud toimuma käe- ja jalaraudade kasutamisega, hoolimata sellest, et kaebaja palus oma 27.06.2016. a taotluses (tl 16–16 pöördel) tema suhtes sugulaste juuresolekul käe- ja jalaraudade mittekasutamist ning elektroonilise valve kohaldamist.
14.Ohjeldusmeetme, sh käe- ja jalaraudade (VangS § 701 lg 1 p 1) kui ühe täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1. Selle sätte järgi võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Alus ohjeldusmeetme kohaldamiseks kinnipeetavate saatmisel on sätestatud VangS §-s 70, mille järgi võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu, lisaks VangS § 69 lg-s 1 toodud alustele kasutada ka kinnipeetava saatmisel.
15.Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et ohjeldusmeetme kohaldamise näol kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on tegemist ennetava meetmega. Sellega vähendatakse kinnipeetava põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt Riigikohtu 23.05.2013. a otsus nr 3-3-1-19-13, p 12 ja seal viidatud praktika). Samas lahendis kinnitas Riigikohus, et saatmisega kaasneb kõrgendatud julgeolekuoht ning kinnipidamisasutusega võrreldes on julgeoleku tagamine ja põgenemise vältimise võimalused saatebussis väiksemad. Saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamise, sh käe- ja jalaraudade kasutamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, et tagada saadetavate ja saatjate julgeolek (viidatud otsuse p 21). Saatmisel ohjeldusmeetme kohaldamine on toiming haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 tähenduses ning haldusorgan võib esitada selle põhjendused nii eelnevates dokumentides, isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses (viidatud otsuse p-d 13–14).
16.Ka EIK praktikas on rõhutatud, et isiku suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine on kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel omavad tähtsust erinevad asjaolud kogumis (EIK 20.01.2011. a otsus asjas Kashavelov vs Bulgaaria, nr 891/05, p 38). Käeraudade kasutamine ei anna üldjuhul alust rääkida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumisest olukorras, kus meedet on rakendatud seoses õiguspärase kinnipidamisega ja see ei hõlma üle mõistlikult vajaliku jõu kasutamist või avalikku eksponeerimist; seejuures on oluline arvesse võtta näiteks isiku põgenemisohtu (EIK 13.11.2018. a otsus asjas A.T. vs Eesti, nr 23183/15, p 55).
17.HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud ning kohus ei saa hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus saab kontrollida üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus-ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole
3-19-1838 tehtud kaalutlusvigu (Riigikohtu 02.04.2014. a otsus nr 3-3-1-72-13, p 23; vt ka HKMS § 158 lg 3). Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (Vt Riigikohtu 20.03.2014. a otsus nr 3-3-1-87-13, p 19)
18.Viru Vangla direktori 30.06.2016. a korralduse nr 1-4/654 punktis 5 on põhjendatud kaebaja suhtes 01.07.2016 saatmisel käe- ja jalaraudade kohaldamist kaebaja kõrgohtlikkusega ning vajadusega tagada vanglateenistuse ametnike turvalisus ja ümbritsevate inimeste julgeolek. Saatmisega seotud olulised asjaolud on ära toodud ka 01.07.2020. a saateplaanis, kus on muu hulgas märgitud, et kaebaja näol on tegemist põgenemiskalduvusega isikuga, kes on süüdi mõistetud KarS § 114 p 1, § 22 lg 2 ja § 122 alusel. Veel on saateplaanis viidatud kaebaja pikkusele ja kehaehitusele (ülipikk ja atleetlik) ning märgitud, et tema vanglaväline saatmine kujutab endast suurt julgeolekuriski nii vanglale kui ka ühiskonna õiguskorrale. Kohtumenetluses on vastustaja selgitanud, et kohaldatavate järelevalvemeetmete osas valiku tegemisel arvestati muu hulgas seda, et väljaviimine toimus võõrasse keskkonda ja vanglateenistusele tundmatute isikute hulka. Lisaks on vastustaja kaebaja kahjunõude kohta tehtud 08.10.2019. a otsuses (tl 25–26) ning kohtumenetluses viidanud sellele, et kaebajat oli vangistuse kandmise ajal karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, milles tal oli organiseeriv roll (tapmisele kihutamine, kriminaalasi nr 1-07-8640), ning väljaviimise otsuse tegemise ajal oli teda alust kahtlustada uue rikkumise toimepanekus (kriminaalasi nr 16922700074).
19.Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaebaja isikut ja konkreetse väljaviimise asjaolusid arvestades teinud kohaldatavate järelevalvemeetmete valikul selliseid kaalutlusvigu, millest tulenevalt saaks pidada meetmete kohaldamist õigusvastaseks. Vangla on asjakohaselt võtnud kaebaja põgenemisohu sisustamisel arvesse tema toime pandud süüteo iseloomu ja raskust; seda, et kaebaja oli hinnatud kõrgohtlikuks (kaebaja ei ole sellele asjaolule vastu vaielnud); ning asjaolu, et ta oli varem võimude eest põgenenud. Kaebaja ei eita iseenesest varasemat põgenemist, kuid rõhutab, et see leidis aset ca 20 aastat tagasi ning tegemist ei olnud põgenemisega vangistuse kandmisest. Kohus möönab, et kõnealuse saatmise toimumise ajaks oli viidatud põgenemisest möödas pikk aeg. Samas ei muuda see asjaolu varasema põgenemise faktiga arvestamist asjakohatuks. Olukorras, kus valitud järelevalvemeetmete kohaldamise vajalikkust kinnitasid vangla jaoks ka muud kaebaja isikuga seotud asjaolud, oli kõiki asjaolusid koosmõjus arvestades võimalik jõuda õiguspärase järelduseni, et ohtude maandamiseks ja vajalikul määral julgeoleku tagamiseks oli vajalik kohaldada kaebaja suhtes muu hulgas ohjeldusmeetmetena käe- ja jalaraudu.
20.Kaebaja perekonnaliikme matuse näol on vaieldamatult tegemist sündmusega, mis ei leia aset vanglaametnikele tuttavas keskkonnas (erinevalt näiteks kinnipeetava saatmisest meditsiiniasutusse, kuhu toimub saatmisi sageli), ning kus osalevad mitmed vanglaametnikele võõrad, kuid kaebajale vähemalt osaliselt tuttavad inimesed, kelle kavatsustest vanglaametnikel aimu ei ole. Kohus ei pea põhjendatuks jätta tähelepanuta vastustaja viidet sellele, et väljaviimise otsustamise ajal oli kaebajale esitatud kriminaalasjas nr 16922700074 kahtlustus uue rikkumise toimepanemises. Kuigi kaebaja väitel sai tema sellest kriminaalasjast teada alles rohkem kui 2 kuud hiljem, ei väida ta siiski, et vangla ei saanud väljaviimise ajal olla kahtlustuse esitamisest teadlik. Seetõttu puudub kohtul alus arvata, et tegelikkuses ei oleks vangla saanud selle asjaoluga järelevalvemeetmete kohaldamise otsustamisel arvestada.
3-19-1838
21.Kohtu hinnangul ei kummuta vangla väiteid väljaviimisel kaebaja suhtes esinenud põgenemisohust ja seda vältivate järelevalvemeetmete kasutamise vajalikkusest kaebaja kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tõendid. Tartu Vanglas 05.09.2008 koostatud kaebaja individuaalses täitmiskavas (tl 103–104) on märgitud, et kuigi individuaalse täitmiskava koostamise hetkel puuduvad kinnitatud andmed selle kohta, et kaebaja oleks karistusaja jooksul plaaninud vanglast põgeneda või üritanud põgenemist täide viia, ei saa tema põgenemisriski välistada (tl 103). Ka kaebaja väited talle määratud distsiplinaarkaristuste puudumisest ning tõendid erinevate õpingute edukalt läbimise kohta (tl 106–109) ei anna kohtule piisavat alust arvamaks, et kohaldatud järelevalvemeetmed oleksid olnud tema isikut ja väljaviimise kestel toimunud sündmuse asukohta ja iseloomu arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Kaebaja esitatud õiguskantsleri 12.06.2006. a ettepanekut saatmisel käeraudade kasutamise kohta ei saa pidada käesolevas vaidluses asjakohaseks. Kuna see on olulises osas vastuolus Riigikohtu hilisemate seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-19-13 ja nr 3-3-1-56-15, ei pidanud vastustaja seda järgima (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.01.2017. a otsus nr 3-14-85, p 19).
22.Kohtule esitatud fotodelt (tl 19) nähtub tõepoolest, et kaebaja oli lühiajalisel väljaviimisel riietatud vangla riietusse ning sellel oli kahes kohas kiri „VANGLA“. Kohtupraktikas ei ole peetud kinnipeetava saatmist vangla tavapärases riietuses õigusvastaseks ning on selgitatud, et pelgalt vormil kirja „VANGLA“ trükitud olemine ei muuda riietust eriti silmatorkavaks või isikut alandavaks. Kinni peetava isiku kohustus kanda vangla riietust tuleneb seadusest (VangS § 46 lg 1) ning lühiajalist väljaviimist reguleeriv VangS § 33 ei näe ette erisusi riietuse kandmisel lühiajalisel väljaviimisel (vt Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018. a otsus nr 3-16-2079, p 10). Tartu Ringkonnakohus asus kohtuasjas nr 3-16-2079 muu hulgas seisukohale, et vanglariietusele trükitud sõna „VANGLA“ ei välista teatavat sarnasust erariietusega ega too kaasa kinnipeetava diskrimineerimist. Kohus selgitas, et vanglariietus ei saa avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgist tulenevalt olla äravahetamiseni sarnane erariietusega, vaid see peabki erariietusest teataval määral erinema, et oleks võimalik kinnipeetavat operatiivselt tuvastada, näiteks võib see olla vajalik põgenemiskatse ennetamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018. a otsuse nr 3-16-2079, p-d 11–12). Praegusel juhul nõustub kohus vanglaga, et vangla riietuse kandmine oli kaebaja põgenemiskatse ennetamiseks kohane meede. Vangla riietuse kandmise õiguspärasuse küsimuses teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust ka kaebaja viide Euroopa Inimõiguste Komisjoni otsusele asjas T.V. vs Soome. Selles asjas leidis komisjon, et liikmesriik ei käitunud omavoliliselt, kui ei lubanud kinnipeetaval tema haiglasse toimetamisel kanda muid riideid kui vanglariideid (Euroopa inimõiguste komisjoni 02.03.1994. a otsus vastuvõetavuse kohta, T.V. vs Soome, nr 21780/93, punkt f).
23.Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr (2006)2 kinnitatud Euroopa vanglareeglistiku p 20.4 sätestab tõepoolest, et kui vangil on luba viibida väljaspool, ei nõuta temalt vangla riiete kandmist, mille järgi teda võiks samastada. Euroopa vanglareeglistiku näol on aga tegemist soovitusliku dokumendiga, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv (Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei ole vanglal ei VangS-st ega Euroopa vanglareeglistikust tulenevat kohustust võimaldada kinnipeetaval kanda väljaspool vanglat viibides muud riietust kui vangla riideid, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2016. a otsus nr 3-14-51957, p 16). Kohus leiab, et ka käesoleva vaidluse asjaoludel oli vangla riietuse kandmine saatmisel julgeoleku tagamise oluliseks eelduseks. Samuti ei ole kohtule usutav, et teistsuguse riietuse kandmine oleks kaebaja üleelamisi oluliselt vähendanud. Sellest, et kaebaja näol oli tegemist kinni peetava isikuga, oli ümbruses viibivatel inimestel võimalik aru saada ka teistest asjaoludest, mh vangla saatebussist, ohjeldusmeetmetest ning saatemeeskonnast.
3-19-1838 Kaebaja ei ole väitnud ning ka kohtule esitatud fotodelt ei nähtu, et kaebaja riietus oleks olnud näiteks silmanähtavalt määrdunud või katki või seda oleks saanud mõnel muul põhjusel pidada kaebajat diskrimineerivaks.
24.Kõnealuse väljaviimise ajal kehtinud justiitsministri 30.05.2006. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 17) §-s 11 sätestatu kohaselt toimus saateülesande täitmine alarmsõidukiga, või kui see ei ole võimalik, siis muu selleks sobiva sõidukiga. Saateülesande täitmine tuli korraldada viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud saatmise häired (sama paragrahvi teine lause). Selle sättega oli seega kooskõlas kaebaja saatmisel vangla alarmsõiduki kasutamine. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“ (01.06.2016 kuni 30.06.2017 kehtinud redaktsioonis; määrus nr 77) §-le 11 kantakse alarmsõiduki kapotile, külgustele või külgedele ning kolme külguksega sõiduauto, bussi ja veoauto esiustele või külgedele ja tagauksele või tagaseinale ning vajaduse korral kapotile vastavalt põhi- või kontrastvärviga alarmsõiduki kuuluvust näitav kirje. Sama määruse § 9 p 8 kohaselt on vangla alarmsõiduki põhivärviks valge ja kontrastvärviks tumeroheline. Alarmsõidukile võib kanda lisainformatsiooni, mis on seotud asutuse tegevusega, sealhulgas telefoninumber, asutuse aadress, veebiaadress, pardanumber või nimetus ning kujutised, mis ei ole käsitatavad reklaamina (määruse nr 77 § 11 lg 7). Määruse nr 17 § 28 lõike 3 järgi kannavad saatemeeskonna liikmed saatmise ajal relvi ning side- ja erivahendeid võimalusel varjatult. Viidatud sättest ei tulene aga, et pelgalt relvastuse nähtaval olemine oleks saatmisel keelatud. Ka selle aspekti näol on tegemist olulise julgeoleku tagamise vahendiga.
25.Eeltoodust tulenevalt toimus kohtu hinnangul kaebaja õiguste piiramine õiguslikul alusel ning kasutusele võetud meetmete näol oli tegemist sobivate ja vajalike meetmetega, et tagada julgeolek saatmisel ning välistada kaebaja kui kõrgohtliku kinnipeetava põgenemisvõimalus. II
26.Isegi kui kinnipeetava suhtes kohaldatud julgeolekumeetmed on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad muuta kinnipeetava kohtlemise õigusvastaseks tema isikust tingitud asjaolud ning kõnealuse kohtlemise tingimused ja piirangud kogumis, mis süvendavad kohtlemisega kaasnevaid riiveid (vrd Riigikohtu 28.02.2020. a otsus nr 3-17-1503, p 17 ja seal viidatud EIK praktika). VangS § 41 lg-s 2 sätestatu kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
27.Kaebaja hinnangul alandas sugulaste ees käe- ja jalaraudadega viibimine sügavalt tema inimväärikust ning tema suhtes oleks tulnud rakendada elektroonilist valvet. Veel leiab kaebaja, et käe- ja jalaraudade kohaldamine matusetalituse saalis ei olnud vajalik, kuna üks valvur seisis välisukse juures ja kaks valvurit kummalgi pool kaebajat. Samuti on kaebaja muu hulgas toonud välja, et tema jaoks oli alandav jalaraudadest tingituna lühikeste sammudega krematooriumi poole liikumine ümbruses olevate inimeste nähes.
28.EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Väärkohtlemine peab olema minimaalse tõsidusastmega, et see kuuluks EIÕK artikli 3 (piinamise ja ebainimlikult või alandavalt kohtlemise ja karistamise keelu) kohaldamisalasse. Selle minimaalse tõsidusastme hindamine oleneb kohtuasja kõikidest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestus, selle füüsiline ja vaimne mõju ning mõnel juhul kannatanu sugu, vanus ja tervislik seisund (vt nt EIK 20.10.2016. a otsus asjas Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, p-d 97 ja 98). Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust
3-19-1838 alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. EIK on näiteks pidanud oma praktikas väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta ja halbu sanitaartingimusi kogumis (vt Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).
29.Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja kirjeldatud võimalikud kannatused ületada sellist raskusastet, mille puhul kvalifitseeruks tema kohtlemine väärikuse alandamiseks.
30.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et väljaviimisel toimus tema avalik eksponeerimine. Seda väidet ei kinnita kohtule esitatud fotod ega ka kaebaja väited. Näiteks ei ilmne kohtule esitatud fotodelt ega kaebaja väidetest seda, et kaebajat saatnud meeskond oleks neil kaasas olnud relvi ning side- ja erivahendeid mingil viisil eriliselt demonstreerinud ja selliselt oma käitumisega tavapärasest enam ümbritsevate inimeste tähelepanu tõmmanud. Kohus möönab, et kaebaja võis köita krematooriumi juures liikudes ümbritsevate inimeste tähelepanu. Samuti võis kaebaja tunda sellest tingituna ebamugavust. Siiski oli see kaebaja ebamugavus kohtu hinnangul õigustatud tema isikust tuleneva julgeolekuohuga. Ka asjaolu, et kaebaja pidi viibima käe- ja jalaraudades oma sugulaste ees, kes olid suure tõenäosusega teadlikud tema eluaegse kinnipeetava staatusest, ei saanud kohtu hinnangul kujutada endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Vangla on asjakohaselt selgitanud põhjuseid, miks ei saanud pidada kaebajast tulenevat põgenemisohtu maandatuks pelgalt elektroonilise järelevalve kohaldamisega.
31.Kaebaja on pidanud enda inimväärikust alandavaks muu hulgas asjaolu, et ta ei näinud matusetalitusele ja sealt tagasi vanglasse sõidu ajal välja. Kohus sellega ei nõustu. Euroopa vanglareeglistiku punktis 32.2 sätestatu kohaselt on keelatud vangide transportimine ebapiisava ventilatsiooni või valgustusega sõidukis või tingimustes, mis võivad põhjustada asjatut füüsilist ebameeldivust või alandust. Vanglareeglistikust ega siseriiklikest õigusaktidest ei tulene, et alarmsõiduki tagaosas peavad olema tingimata aknad, millest oleks võimalik näha välja. Selle hindamisel, kas kinnipeetavate transporditingimused on olnud õiguspärased, on näiteks EIK analüüsinud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon, istekoha olemasolu, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv (vt Riigikohtu 30.11.2015. a otsuse nr 3-3-1-56-15 p 20 ja seal viidatud EIK praktika; vt samuti EIK 10.06.2014. a otsus Voicu vs Rumeenia, 22015/10, p-d 59–67).
32.Praegusel juhul puudub vaidlus, et kaebajat transporditi saatebussis üksi. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et bussis ei oleks olnud tagatud piisav valgustatus, seal oleks olnud üleliia palav või külm, tagatud ei oleks olnud piisav ventilatsioon või tal ei oleks olnud võimalik sõidu ajal istuda. Saateplaani tehtud sissekannetest nähtub, et saatebuss alustas Viru Vanglast sõitu Tallinna Krematooriumi poole 01.07.2016 kell 10.20 (kaebaja enda sõnul sõideti vangla juurest ära kell 10.18) ning Tallinna Krematooriumi juurde saabuti kell 12.20, seega kestis sõit ca 2 tundi. Lisaks pidi kaebaja enda sõnul viibima enne matusetalitust seisva saatebussi kinnises kambris 25 minutit ehk kuni kella 12.45-ni (tl 8). Tallinna Krematooriumi juurest lahkuti bussiga kell 13.27 ning tagasi Viru Vanglasse saabuti kell 15.15 ehk sõit tagasi kestis 1 tund ja 48 minutit. Eeltoodut arvestades pidi kaebaja viibima saatebussis kokku ca 4 tundi ja 15 minutit, s.o enne matusetalitust ca 2 tundi ja 25 minutit ja pärast matusetalitust ca 1 tund ja 50 minutit. Tallinna Krematooriumi juures ja sees sai ta valvurite saatel liikuda ja viibida ca 45 minutit. Kohus leiab, et kaebaja vedamine sellise kestusega ajavahemikel üksi saatebussis, kus ei esinenud muid sõidutingimustest tulenevaid sõitu ebamugavaks tegevaid asjaolusid, ei saanud kujutada endast inimväärikuse alandamist ka olukorras, kus kaebaja ei näinud bussist välja ega
3-19-1838 vahekoridori.
33.Bussisõitu ei saa pidada alandavaks ka tulenevalt kaebaja väidetest WC kasutamise võimaluse puudumise tõttu. Saateplaanist ilmneb, et kuigi käe- ja jalaraudade eemaldamine kaebajalt oli saatmise ajal keelatud, oli nende eemaldamine siiski lubatud tualeti kasutamisel, kui tualeti kasutamine oleks käe- ja/või jalaraudades olnud välistatud. Kohtul puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalust teavitada saatemeeskonda tualeti kasutamise vajadusest enne vanglasse tagasi sõidu alustamist ning vajadusel tualetti kasutada. Tualeti puudumist saatemasinas ei saa pidada õigusvastaseks ega väärikust alandavaks. Sellist nõuet ei näe ette ka vangistust reguleerivad õigusaktid ega justiitsministri määrus nr 17. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks avaldanud tualeti kasutamiseks soovi, kuid hoolimata sellest seda talle ei võimaldatud. Kaebaja ei ole väitnud ka seda, et ta palus anda talle juua, kuid sellest oleks keeldutud. Ligi 2 tundi kestnud tagasisõidu ajal võimaliku joogijanu kannatamine ei muuda kaebaja saatmist inimväärikust alandavaks.
34.Kaebaja sõnul oli lisaks eelnevale alandav, nördimust ja muret tekitav see, et ta ei saanud rääkida enne matusetalitust, selle ajal ega pärast seda oma lähedastega enda tunnetest. Samuti pidi kaebaja istuma matusetalituse ajal viimases pingis oma lähedastest eemal. Kaebaja väidab, et tal ei olnudki võimalik oma emaga normaalselt hüvasti jätta. Samuti sekkuti kaebaja sõnul tal lähedastega suhtlemise keelamisel intensiivselt tema era- ja perekonnaellu.
35.Esmalt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et sugulastega suhtlemise keeld oli Viru Vangla direktori 30.06.2016. a korraldusega nr 1-4/654 kehtestatud ebaseaduslikult, kuna Viru Vangla käskkirjas nr 6-1/533 ei olnud seda piirangut nimetatud. Viimati nimetatud käskkirja näol oli tegemist vastusega kaebaja 27.06.2016. a taotlusele tema lühiajalisele väljaviimisele lubamiseks. Kuna kaebaja oli selles taotluses selgesõnaliselt palunud mitte kohaldada tema suhtes käe- ja jalaraudu, on sellele taotlusele vastamisel selgitatud ka nende meetmetega seotud asjaolusid. Küll aga ei pidanud vangla direktor määrama selles käskkirjas kindlaks saateülesande täitmise täpsemaid asjaolusid. Vastavalt justiitsministri määruse nr 17 § 4 lg-le 1 täidetakse saateülesanne muu hulgas vangla direktori kirjaliku korralduse alusel, milleks oli antud juhul 30.06.2016. a korraldus nr 1-4/654. Viidatud korralduse punkti 1 järgi oli kaebajal saatmise ajal keelatud suhelda teiste isikutega. Samas oli tal lubatud vastu võtta kaastundeavaldusi.
36.Kohtu hinnangul ei rikkunud vangla kaebajale teiste isikutega suhtlemise piirangut seades VangS § 41 lg-s 2 sätestatut. Matusel kui erakorralisel perekondlikul sündmusel (VangS § 32 lg 5) osalemise eesmärk on ennekõike jätta hüvasti lahkunuga. Seetõttu ei olnud vanglal kohustust tagada kaebajale sel perekondlikul koosviibimisel tingimata vaba suhtlust lähedastega, arvestamata temast tulenevate ohtudega. Kaebajale oli lubatud kaastundeavalduste vastuvõtmine ning kaebaja ei ole väitnud, et saatemeeskond ei oleks talle seda võimaldanud. Kaebaja väited, et ta ei saanud jätta emaga korralikult hüvasti, ei ole millegagi tõendatud. Seda ei saa kohtu hinnangul tuletada asjaoludest, et kaebaja pidi matusetalituse ajal viibima kõige tagumises reas oma lähedastest eemal ega võinud neid puudutada. Kaebaja on kirjeldanud, kuidas üks saatja andis talle enne saali sisenemist edasi tema õelt saadud nelgi õie, et asetada see kirstule. Samuti sai kaebaja viibida oma sugulastele piisavalt lähedal, et jääda nendega koos pildile, mille tegemiseks sai kaebaja loa pärast selle taotlemist.
37.Eeltoodut arvestades ei veena kohut kaebaja väited, et kõnealusel väljaviimisel tekitati talle inimväärikuse alandamisena käsitatavat alanduse- ja häbitunnet, mis oleks oluliselt ja negatiivselt mõjutanud tema vaimset seisundit. Samuti ei nähtu kohtule, et kaebaja suhtes kasutatud julgeolekuabinõud oleksid olnud spetsiaalselt suunatud kaebaja alandamisele või alavääristamisele. Kuna väljaviimise asjaolusid kogumis ei saa pidada inimväärikust
3-19-1838 alandavaks, puudub põhjus pidada väärikust alandavaks ka kaebaja poolt seaduses ette nähtud korras väljaviimise kulude kandmist (VangS § 33 lg 2).
38.Lisaks sellele, et tegemist ei olnud kaebaja väärikuse alandamisega, ei ole võimalik matusetalitusel viibimise asjaoludest järeldada õigusvastast sekkumist kaebaja era- ja perekonnaellu. Sekkumine isiku era- ja perekonnaellu ei ole vastuolus EIÕK art-ga 8, kui selleks oli õiguslik alus, legitiimne eesmärk ning see oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik ehk see oli proportsionaalne (vt nt EIK 29.11.2011. a otsus asjas Giszczak vs. Poola, nr 40195/08, p 26). Olukorras, kus kaebaja sai eluaegse kinnipeetavana viibida koos oma lähedastega kogu perekonnale olulisel sündmusel, ei kujutanud antud juhul tema era- ja perekonnaellu ebaproportsionaalset sekkumist asjaolu, et ta ei saanud rääkida enne matusetalitust, selle ajal või pärast seda lähedastega oma tunnetest ega neid puudutada. Kohtul puuduvad alused arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalik jagada lähedastega oma tundeid ja mõtteid väljaviimisele eelnenud või järgnenud ajal teisi VangS-s ette nähtud vanglavälise suhtlemise vorme kasutades. III
39.Eeltoodud põhjendustel ei nähtu kohtule, et kaebajale oleks tema väljaviimisel ema matusele tekkinud vangla süülisest tegevusest tingituna selliseid kannatusi, mis oleksid käsitatavad mittevaralise kahjuna RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Seega on asjas mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täitmata ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
40.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel jäävad kaebaja kantud menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot, tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
41.Kohus avaldab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja eraelu kaitseks tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.