Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi, Madis Ernits 20.12.2016, Tartu 3-15-958 Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 11,80 eurot
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20.10.2015. a otsus Kaebaja apellatsioonkaebuse Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Remo Ainsar Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.10.2015. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 20.10.2015. a otsuse resolutsiooni p 3, muuta menetluskulude jaotust ja jätta esimese astme menetluskulu (riigilõiv) summas 15 eurot riigi kanda.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) summas 15 eurot riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 19.01.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja saabus 17.12.2014 Tartu Vanglasse. 18.12.2014 teostati kaebaja läbiotsimine, mille käigus leiti 6 pilti, mida on läbiotsimise protokollis (tl 24) kirjeldatud erootilise sisuga piltidena. Protokollile kirjutas kaebaja peale, et on nõus need ära viskama.
2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 30), milles ta nõudis läbiotsimise käigus äravõetud piltide hüvitamist. Tartu Vangla jättis 20.03.2015. a otsusega nr 1-13/12-2 (8-8p) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-2p, 16, 23, 44-45, 6566, 71-71p), milles nõudis piltide äravõtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 1,80 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 eurot. Kaebaja väitis, et 18.12.2014 läbiotsimise käigus võeti kaebajalt ära 6 erootilist pilti. Kaebaja lisas, et kahel pildil oli kaebaja jaoks emotsionaalne väärtus, sest need olid pühendusega ühelt südamelähedaselt tüdrukult. Kaebaja väitis, et ta ütles läbiotsimise käigus, et need erootilised pildid olid Tallinna Vanglas lubatud. Ametnikud aga vastasid, et Tartu Vanglas on erootiline materjal keelatud. Kaebaja oli läbiotsimise protokolliga nõus, sest ta ei olnud läbiotsimise käigus veel Tartu Vangla kodukorraga tutvunud. Hiljem selgus, et Tartu Vanglas on kodukorra järgi keelatud pornograafilised pildid. Vaidlusaluste piltide näol oli aga tegemist erootiliste piltidega ja ka protokollis on kirjas, et tegemist oli erootiliste piltidega. Kaebaja väitis, et nõustus pildid ära viskama, sest kartis võimalikku karistust. Kui ametnikud ei oleks väärinformatsiooni andnud, oleks pildid paigutatud lattu ja kahju ei oleks tekkinud. Tüdrukute pilte aga lattu paigutada ei lubatud.
4.Tartu Vangla palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 27-28, 53-53p, 6161p) jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla oli seisukohal, et ei ole 18.12.2014 kaebajalt vaidlusaluseid pilte ära võtnud. Kaebaja ise kirjutas 18.12.2014. a protokollis, et on nõus esemete äraviskamisega. Käesoleval juhul ei koostatud eseme äravõtmise kohta akti, kuna kaebaja nõustus ise esemetest loobuma. Seetõttu ei ole võimalik rääkida ka kaebaja õigusi rikkuvast toimingust. Tartu Vangla selgitas, et kaebaja viibib vangistuses alates 22.02.2011, mille jooksul on ta viibinud mitmes kinnipidamisasutuses ning temalt on ka varasemalt keelatud esemeid ära võetud. Seega ei saa väita, et kaebaja ei teaks, kuidas toimub esemete äravõtmine ning akti koostamine. Ei ole tõsiseltvõetav, et kaebaja pidas esemete äraviskamisega nõustumist ja sellekohase märke tegemist keelatud esemete äravõtmiseks. Kaebaja väited võimaliku karistuse kohta on oletuslikud. Vangla sisekorraeeskirja kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud pornograafilised teosed ning vanglaametnikud pidasid pilte pornograafilisteks teosteks. Valvur P. Tironi ja vanemvalvur A. Bronzovi seletuste kohaselt olid kaebajalt leitud piltidel kujutatud alasti poseerivad naisterahvad ning sellised pildid on vanglas käsitletavad pornograafiliste teostena. Foto isevalmistatud raamis paigutati lattu ja seega ei olnud ametnikel põhjust keelduda ka teist fotode lattu paigutamisest, mistõttu kaebaja väited piltide lattu paigutamisest keeldumise kohta ei ole usutavad.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 20.10.2015. a otsusega (tl 73-75) kaebaja kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 1,80 eurot. Halduskohus selgitas, et käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas kaebajal oli õigus omada kambris 6 „erootilise sisuga pilti“, nagu on nimetatud esemete kohta märgitud Tartu Vanglasse saabunud kinnipeetava isiku läbiotsimise protokollis. Samuti märkis halduskohus, et asjas tuleb anda hinnang, kas kaebaja vabatahtlikult nõustus fotosid ära viskama (tl 24). Läbiotsimise protokollis kuue ära võetud pildi kirjeldust valvurite poolt ei ole tehtud ning pildid on ära visatud ehk need ei ole säilinud. Halduskohus selgitas, et on tuvastatud, et kolm vanglaametnikku, kes teostasid kaebaja asjade läbiotsimist, leidsid, et leitud pildid olid keelatud, kuid nende seisukoha õigsust halduskohus kontrollida ei saa. Halduskohus leidis, et vastustaja kohustus on tõendada, milliste piltidega tegemist oli. Vastustaja ei ole tõendanud, et pildid olid pornograafilised. Vastupidi, 18.12.2014. a protokoll viitab sellele, et pildid olid tõenäoliselt erootilised. Kuna vastustaja ei ole vastupidist tõendanud, oli kaebajal õigus pildid
võtta kambrisse või hoida neid laos. Vanglaametnikud tegid kaebajale ettepaneku piltide äraviskamiseks, mida kaebaja ka tegi. Vanglaametnik P. Tiron kinnitas, et kui kaebaja ei oleks neid ära visanud, siis nemad oleks pildid aktiga ära võtnud (tl 54). Sellest tegi halduskohus järelduse, et kui kaebaja ei oleks täitnud vanglaametnike ettepanekut piltide äraviskamiseks, oleks kaebajale saabunud sama tagajärg – pildid oleks ikkagi ära võetud. See, et kaebaja täitis vanglaametnike ettepaneku, ei tähenda, et ta ise soovis jääda piltidest ilma. Seega eksisteerib põhjuslik seos vangla tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Ülaltoodu alusel leidis halduskohus, et vanglaametnikud tegutsesid õigusvastaselt, kui tegid kaebajale ettepaneku nende arvates keelatud eseme ära viskamiseks ning seega tekkis kaebajale kahjulik tagajärg, s.t ta jäi piltidest ilma. Seega on asjas täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise tingimused. Halduskohus mõistis kaebajale Tartu Vanglalt välja varalise kahju tekitamise eest hüvitise 1,80 eurot. Halduskohus oli aga seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud ühelegi RVastS § 9 lg-s 1 kirjeldatud koosseisule vastavat mittevaralist kahju. Isegi kui eeldada, et kaks fotot olid tõepoolest tuttavatelt saadud ja pühendusega varustatud, ei saa nendest ilma jäämine põhjustada niisuguseid kannatusi, mida võiks käsitada inimväärikuse alandamisena, või riivata eraelu puutumatust niisugusel määral, et selle eest tuleks välja mõista rahaline hüvitis. Ka kaebaja ei ole tuginenud mingile erilisele hingelisele sidemele fotodel kujutatud isikutega. Pelgalt mõningane sentimentaalne väärtus ei ole RVastS § 9 lg-e 1 alusel rahas hüvitatav.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 80-80p, 87-87p), milles palub Tartu Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju eest hüvitisena 10 eurot. Piltide äravõtmine ei alandanud kaebajat inimväärikuse mõistes ja mingil määral kuulub see eraelu puutumatuse hulka, aga mitte hüvitamise kontekstis. Kaebaja väidab, et kahe pühendusega pildi äravõtmine tekitas kaebajale hingelist valu. Tegemist on mittevaralise kahjuga. Neid kahte pilti ei saa asendada uute piltidega.
7.Tartu Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 94-94p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peab olema täidetud vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud alustest. Halduskohus jõudis järeldusele, et piltidest ilmajäämine ei saanud põhjustada inimväärikuse alandamist ja ei saanud riivata ka eraelu puutumatust sellisel määral, et välja mõista rahaline hüvitis. Kaebaja sellisele seisukohale ka vastu ei vaidle. Seega pole ühegi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud aluse osas koosseis täidetud ning puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on jäänud nii kaebuses kui ka apellatsioonkaebuses saabunud kahjulike tagajärgede kirjeldamisel üldsõnaliseks ja trafaretseks, mis ei anna alust pidada saabunud tagajärgi niivõrd intensiivseks, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. RVastS § 9 lg 1 eelduste mitteesinemise põhjenduste osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja väidetud hingeline valu jääb allapoole hüvitamisele kuuluva lävendit.
9.Kuigi ülejäänud osas on halduskohtu otsus jõustunud, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt märkida järgmist. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahjunõude eelduseks on muuhulgas, et kahju ei olnud võimalik vältida. 18.12.2014. a Tartu Vanglasse saabunud kinni
peetava isiku läbiotsimise protokollile (tl 24) on kaebaja lisanud omakäelise täienduse „olen nõus ära viskama“ koos allkirjaga. See märkus puudutab ilmselgelt 6t erootilise sisuga pilti, nagu selgub vanglaametnike poolt protokolli kantust. Eesti Vabariigi vanglas ei ole kohtule teadaolevalt keegi kohustatud kirjutama omakäeliselt midagi, mis ei pea paika. Kaebaja hilisema versiooni usutavust kahandab näiteks see, et halduskohtule esitatud kaebuses (tl 2) väitis kaebaja hoopis, et ta kirjutas protokollile „läbiotsimise kohta pretensioone ei oma“. Kaebaja hilisemad väited ei ühti niisiis ilmselgelt 18.12.2014. a protokollile tehtud omakäelise täiendusega. Ringkonnakohus peab seetõttu usutavaks, et kaebaja loobus 18.12.2014 vabatahtlikult piltidest, kuid mõtles hiljem ümber, kuna soovis saada riigilt hüvitist. Kui kaebaja oleks tegelikult soovinud pilte säilitada, oleks ta pidanud vaidlema nende äravõtmisele vastu. Sellisel juhul ei oleks vangla tohtinud neid hävitada. Samuti oleks kaebajal sellisel juhul olnud võimalus vaidlustada piltide äravõtmine kohtus. Riigivastutuse seadus ei näe ette hüvitist juhtumil, kus isik ise aitab kaasa kahju põhjustamisele.
10.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Halduskohus jättis resolutsiooni p-ga 3 menetluskulud poolte endi kanda. See ei ole kooskõlas halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud menetluskulude jaotusega. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt ei ole põhjendatud esimese kohtuastme 15eurose riigilõivu osaline väljamõistmine Tartu Vanglalt, vaid see tuleb jätta tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
11.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, tuleb apellatsiooniastme riigilõiv jätta samuti Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.