RL kaebus Tallinna Vangla vastu 13 958,08 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Tallinna Vangla kinnipidamis-tingimustega perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.201213.01.2014 (põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni puudulikkus ja sooja vee puudumine)
Menetlusosalised
Kaebaja – RL Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
RL ja Tallinna Vangla apellatsioon-kaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Ennistada RL kaebuse esitamise tähtaeg.
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada RL apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-52457 resolutsiooni p 1. Teha selles osas uus otsus järgnevas sõnastuses: „Rahuldada RL kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt RL kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot“. Hüvitis tuleb kanda kaebaja viidatud arveldusarvele.
Menetlusosaliste menetluskulud jätta nendi endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-14-52457 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.RL esitas 15.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu 44 376 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse osaliselt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, jättis kaebuse samal põhjusel osaliselt läbi vaatamata ning lõpetas osaliselt menetluse kaebetähtaja ennistamata jätmise tõttu. Halduskohus jätkas kaebuse menetlust 13 958,08 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kinnipidamistingimustega perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.201213.01.2014. Kahju tekkis kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes seoses ebapiisava põrandapinna ja liikumisvõimalusega, puuduliku ventilatsiooniga, sooja vee puudumisega kambrites ning võimalusega üksnes kord nädalas duši all käia. Tallinna Vangla rikkus Euroopa Iniõiguste Kohtu (EIK) lahendit Tunis vs Eesti (nr 429/12), milles EIK tuvastas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise, kui põrandapinda oli alla 3 m2. Kaebajal ei olnud võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju tekkimise vältimiseks, kuna tal oli talumiskohustus kriminaalmenetluse ja vangistuse suhtes. Samuti poleks nende kasutamine olnud tõhus. EIK praktika kohaselt eeldatakse inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ning kinnipeetav ei pea seda tõendama (EIK lahendid nr 38427/05 ja 16391/05). Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel ei saa arvestada mööbli alla jäävat põrandat ega WC alust pinda. Viibides alla 3 m2 suurusel alal koos viie teise inimesega, ei ole isikul võimalik olla hetkegi üksi. Jalutusboks on liiga väike. Akende ees on väikeste aukudega metallist plaadid. Kambris ei ole ruumi käia. Suvel on palav, kõik higistavad, õhku ei ole, süda on paha. Õhkkond on pingeline ning keskendumine võimatu. Kaebaja tunneb seetõttu läbisegi raevu, muret, hirmu, häbi, põlgust, nukrust, kurvameelsust ja nutab. Kitsas ruumis kokkusurutult olemine tekitab agressiivsust, frustratsiooni, depressiooni. Vastustaja oli tingimuste õigusvastasusest teadlik hiljemalt alates 2006. a, kui allkirjastati Euroopa Vanglareeglistik (EVR), samuti EIK teiste lahendite kaudu. Ka vastustaja vastusest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ja EIK praktikast, kuid ei lahendanud probleemi ja pidas kaebajat teadlikult õigusvastastes tingimustes kinni. Seega käitus vastustaja süüliselt.
2.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, tuginedes ka oma 02.10.2014 vastuskirjas nr 5-18/14/18664-3 antud seisukohtadele. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 kohaselt on kambri osadeks kambris olev WC ning igapäevaeluks vajalik mööbel. 24.12.2001-31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohustas vanglat tagama kinnipeetavale kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSKE § 6 lg 6 2(11)
3-14-52457 kohaselt on nõutav vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum ja mööblialune pind. Sätet ei olnud alust pidada põhiseadusvastaseks ning Tallinna Vangla võimaldatud põrandapind oli kooskõlas kehtiva õigusega. Kaebajale oli kuni 07.02.2013 tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 08.02.2013 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud tualettruumi (tl 114-120p). Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalustel perioodidel paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, kus talle oli 372 päeval tagatud põrandapinda alla 3 m2, s.o vahemikus 2,5 m22,97 m2, ja 450 päeval põrandapinda üle 3 m2, s.o vahemikus 3 m2-15 m2. Isikute arv kambris muutus pidevalt. Kaebaja ei viibinud vangistuses ühe jätkuva perioodi jooksul, vaid sai vahepeal vabaduses olles viibida endale sobivates elutingimustes. Kaebaja oli perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012 kuni vangla poolt kaebajat süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teada saamiseni 29.08.2013 vahistatu staatuses, seejärel kuni 19.09.2013 vastuvõturežiimil ning kandis alates 20.09.2013 talle määratud karistust avatud osakonnas. Vahistatuna Tallinna Vanglas ning vastuvõtuosakonnas viibimise ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus ca 15 m 2 suuruses jalutusboksis. Ka ajavahemikel, mil kaebaja oli distsiplinaarkaristuste kandmiseks paigutatud kartserikambrisse, oli talle tagatud vähemalt 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Perioodil 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite uksed on avatud päevakavajärgsest äratusest kuni öörahuni. Kaebajal oli sel ajal lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus ca 170 m2 suurusel jalutusalal võimalus kord nädalas graafiku alusel kasutada spordisaali. Lisaks sai kaebaja kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibida väljaspool eluosakonda ka lühiajaliste kokkusaamiste ajal lähedastega, samuti kokkusaamistel ametiisikutega (tl 121). Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida. Lisaks oli kambrites sundventilatsioon. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Plaadid on vajalikud, sest julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akna kaudu. Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist eraldatud WC ning kraanikauss, avatud osakonna kambris asusid WC-d ja kraanikausid väljaspool kambrit eraldi ruumis. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas, millega tagati vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumnõuded. Vahistatutele ja süüdimõistetutele oli kambris mh lubatud seep, seega said isikud end elementaarses määras pesta ka kambris olles, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid külma veega. Kinnipeetavatele olid tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vangistustingimused olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja ei esitanud vanglale vaidlustatud perioodi osas muid pöördumisi peale kahjunõude, millest nähtunuks, et ebapiisav põrandapind või muud tingimused põhjustaksid kaebajale kannatusi. Kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud niivõrd väike, et see saanuks põhjustada sedavõrd suuri kannatusi ja tuua kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kuna vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla kogumis õigusvastane. Seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3(11)
3-14-52457 Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks. Seejärel on astutud mitmeid samme kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks – alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehitatud on uued vanglad.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 17.02.2016 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot. Kaebaja viibis perioodil 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-29.08.2013 vanglas vahistatu staatuses ning perioodil 30.08.2013-19.09.2013 vastuvõturežiimil VangS § 14 lg 3 ja VSKE § 8 lg 4 alusel. Sel ajal viibis kaebaja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja talle võimaldati 1-tunnine jalutuskäik päevas. Perioodil 20.09.2013-13.001.2014 viibis kaebaja avatud osakonnas, kus tal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida väljaspool oma elukambrit. Juhtudel, kus kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka ning lähtuda tuleb nendest andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. WC olemasolu kambris saab arvestada elamistingimuste hindamisel. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Kaebusega hõlmatud perioodil on kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil kambripinda oli piisavalt isegi käesoleval hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja rohkem), ja ka perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja viibis tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda 3 m2 või rohkem, 237 päeva (sh 149 päeva, mil kambri pind ühe isiku kohta oli rohkem kui 4 m2). Samuti oli kaebaja 230 päeva (sh 199 päeva lukustatud kambris) tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2. Alla VSKE § 6 lg 6 (v.r) sätestatud miinimumtaset (alla 2,5 m2) viibis kaebaja kokku 352 päeva, olles kogu selle perioodi jooksul lukustatud kambris. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei too alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohus leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Vaidlusalusest perioodist suure osa (ajavahemikul 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.201229.08.2013) oli kaebaja vahistatu staatuses, kus liikumisvõimalused on piiratud. Ka vastuvõturežiimil viibivad kinnipeetavad on lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei osalenud tööhõives või õppimises ega saanud kasutada spordisaali. 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni, kus ta sai tulenevalt VSKE § 8 lg-st 1 vabalt ringi liikuda ning talle oli tagatud spordisaali kasutamise võimalus kord nädalas. Muude suhtlemis- ja liikumisvõimalusi suurendavate tegevustega kaebaja kõnealusel perioodil hõivatud ei olnud. Vastustaja viidatud kokkusaamist ametnikega ning kohtumisi lähedastega ei saa pidada sellisteks asjaoludeks, mis oleks oluliselt võinud leevendada väidetavast ruumikitsikusest tingitud kannatusi.
4(11)
3-14-52457 Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene nõuet, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega, mistõttu kaebajal puudub subjektiivne õigus seda nõuda. Kaebaja ei ole väitnud, et ettenähtud pesemisvõimaluste miinimumtaset poleks vastustaja talle taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kaitstava hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Väide kambrite puudulikust ventilatsioonist ei ole tõendatud. Tallinna Ringkonnakohus käsitles 19.08.2015 otsuses haldusasjas nr 3-13-70099 põhjalikult ebapiisava ventilatsiooni küsimust, asudes seisukohale, et Tallinna Vanglas on ventilatsioonisüsteemide toimimine olnud tagatud (p-d 15 ja 16). Kuigi nii pikka aega hiljem ei ole võimalik tõendada, et tingimused (nt ventilatsiooni osas) olnuksid igal ajahetkel täielikult nõuetekohased, puuduvad ka tõendid, mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Seega ei olnud olmetingimused Tallinna Vanglas sellised, mis kogumis võinuks raskendada vastustaja rikkumist. Ka kaebaja ei ole astunud samme oma olukorra parandamiseks. Siiski tuleb arvestada, et ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 09.12.2015 lahend nr 3-3-42-15, 20.12.2002 lahend nr 3-3-1-58-02, p 11). Kambri põrandapinna suuruse määramisel tuleb lisaks siseriiklikule õigusele arvestada EIK poolt esile toodud kriteeriume. EIK on leidnud, et kui isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid siis, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused. Samas on EIK praktika kohaselt ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võimalik tasandada ja väärikuse alandamist muude kinnipidamistingimuste abil välistada, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus. Seega saab praegusel juhul RL inimväärikust alandavaks pidada neid ajavahemikke, kus ta pidi praktiliselt ööpäevaringselt viibima kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2. EIÕK-l on küll dünaamiline iseloom, kuid EIK on järjepidevalt selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine (nt 11.02.2010 otsus asjas Salakhutdinov vs Venemaa, p 66). Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vastustaja teadlik valik ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Asjaolu, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks. RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole praegusel juhul kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks saanud ka õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida. Tallinna Vangla peab hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 18.07.201115.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le 1, v.a 237 päeva eest, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem. Olmetingimused Tallinna Vanglas ei raskendanud kogumis vastustaja rikkumist. Kaebaja viibis siiski lukustatud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi, küllaltki pikki ajavahemikke järjest, samuti võrdlemisi pikka aega oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Samas tuleb arvestada, et nende ajavahemike seas oli päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi – alates 17.09.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m2. Kaebaja kasuks on põhjendatud mõista välja rahaline hüvitis 700 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5(11)
3-14-52457
4.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsus tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 700 euro suuruse hüvitise, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus võttis kaebuse ebaõigesti menetlusse ja tegi otsuse mittelubatava kaebuse suhtes. Kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks registreeriti Tallinna Vanglas 02.07.2014, seega tulnuks see lahendada hiljemalt 02.09.2014 (RVastS § 18 lg 1). Kaebajale pidi hiljemalt mõned päevad peale selle tähtaja möödumist olema selge, et tema taotlusele ei ole tähtaegselt vastatud, mistõttu ta saanuks kohtusse pöörduda hiljemalt 02.10.2014. Kaebuse esitamine alles 15.10.2014 toimus tähtaja olulise rikkumisega. Kaebajal ei esinenud mõjuvaid põhjusi, mis takistasid tal kaebuse tähtaegset esitamist. Kaebuse esitamise ajaks viibis kaebaja vanglas juba mitu aastat ja mitmendat korda ning ta tõi ka ise vanglale esitatud taotluses välja 2-kuulise vastamistähtaja, seega oli kaebaja teadlik RVastS § 18 lg 2 regulatsioonist. Halduskohus arvas ebaõigesti põrandapinna arvutamisel WC aluse pindala kambri üldpindalast välja. VSKE § 7 lg-st 1 lähtuvalt tuleb WC-d, sarnaselt mööblile, pidada kambri osaks. WC-d kambris tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. EIK lahendites on WC pind enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Kaebajale oli WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,5 m2. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSKE v.r § 6 lg 6 oli põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Rahalise hüvitise väljamõistmine oli põhjendamatu. Kaebaja oli Tallinna Vanglasse paigutatud kahe erineva vangistuse ajal, seega ei viibinud ta vanglas jätkuva perioodi jooksul. Kuna pidevalt vaheldusid ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 3 m2 ja üle selle, ei kaasnenud kaebajale selliseid kannatusi, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka kaebaja ise ei andnud sellistes tingimustes viibimise ajal märku, et need teda häiriks. 3 m2 suuruse isikliku põrandapinna nõude täitmisel ei oleks kaebaja heaolu olnud oluliselt suurem, seega ei saanud tekkinud kahju olla märkimisväärne. Halduskohus ei arvestanud eelvangistuse eesmärke, milleks ei ole üksnes liikumisvabaduse piiramine, vaid kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamine, sh nt vahistute sidepidamise takistamine (VangS § 90 lg 5). Tartu Ringkonnakohus leidis 12.01.2016 otsuses nr 3-14-51155, et vahistatu puhul ei tähenda pelgalt väike kambripind vältimatult inimväärikuse alandamist, VSKE-s sätestatud liikumisvõimalusi on järgitud. Vastustaja käitumine ei olnud süüline. Eesti riik sai 2013. a teada, et EIK peab alla 3 m2 suurust isiklikku põrandapinda iseenesest EIÕK rikkumiseks, ning astus seejärel koheselt samme siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. EIK varasemad seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei olnud järjepidevad ega määratlenud konkreetselt minimaalselt nõutava isikliku kambripinna suurust. Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Tugineda ei saa Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-42-15, sest Riigikohus ei selgitanud selles asjas, millel põhineb seisukoht, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Pole mingit põhjust eeldada, et kohtupraktikast tuleneva vastava nõude olemasolul ei oleks Eesti vanglad suutnud koostöös ka enne VSKE § 6 lg 6 muutmist alates 01.01.2014 tagada kinnipeetavatele rohkemat põrandapinda. Kaebajal olnuks võimalus esitada vanglale erinevaid taotlusi, nt taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vmt. Taotluse 6(11)
3-14-52457 rahuldamata jätmisel saanuks kaebaja pöörduda kohtusse, nõudes mh vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks. Kaebaja ei võtnud midagi ette ja lasi sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Sellise seisukohaga on nõustunud ka Tartu Ringkonnakohus 17.12.2015 lahendis nr 3-14-196 ning 12.01.2016 lahendis nr 3-14-51155.
5.RL palub apellatsioonkaebuses (täiendatud 03.11.2016) Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsus tühistada osas, millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata 700 eurot ületavas osas. Kaebaja vähendab nõuet ning palub teha uus otsus, millega mõista kahjuhüvitisena välja kokku 3000 eurot (lisaks väljamõistetule veel 2300 eurot). Igapäevane jalutamisvõimalus praktiliselt puudus, sest 6 inimest ei mahu korraga 14-15 m2 suuruses jalutusboksis jalutama – samal ajal, kui kolm saavad jalutada, peavad kolm seisma. Tallinna Loomaaias on loomadel paremad jalutamisvõimalused. EIK praktika kohaselt tuleb arvestada ka kestust, mille jooksul isikut inimväärikust alandavates tingimustes hoitakse, ning kinnipidamistingimuste kumulatiivset toimet. Samuti tuleb arvestada kartseris viibitud aja ja tingimuste kumulatiivset mõju. Kartseritingimused on iseenesest inimväärikust alandavad, sealsed olmetingimused on kohutavad. Kaebaja ei pea enda vahenditega pesema vangla nõusid, liiatigi kui selleks on võimalik kasutada ainult külma vett. Keha pesemise osas näeb EVR miinimumnõudena ette vähemalt kaks dušikorda nädalas. Seda nõuet ei saa konkretiseerida riigisisese õigusega ning selle nõude pikaajaline rikkumine on raskendav asjaolu. Väljamõistetud kahjuhüvitis on liiga väike. Halduskohus ei lugenud muid tingimusi vangistust raskendavateks asjaoludeks. Kuna halduskohus leidis, et 352 päeval ei olnud kaebajale tagatud isegi kehtivas õiguses ettenähtud minimaalset isiklikku põrandapinda (vähemalt 2,5 m2), oleks nende päevade eest väljamõistetud hüvitis pidanud olema suurem. Lisaks oli 230 päeval kaebajale tagatud põrandapinda alla 3 m2. Otsusest ei nähtu, kuidas haakub väljamõistetud hüvitise summa halbades tingimustes veedetud päevade arvuga. Kaebaja nõutav hüvitis ei ole Euroopa mõistes ülemäära suur ja EIK mõistaks kaebajale selle välja. Kaebaja on valmis pöörduma EIK poole. Kaebaja majanduslik seis on väga halb, ta on töötu, uue elu alustamine pole lihtne. Praeguses kohtuastmes oleks kaebajale sobilik ka vähendatud kahjuhüvitise väljamõistmine summas 3000 eurot, millest 700 mõistis halduskohus juba välja. Väiksema hüvitise puhul peaks kaebaja kohtuvaidlust jätkama. Kaebaja on nõus nõuet vähendama, sest see tagaks kohtutee kiirema lõppemise ja aitaks kaasa sellele, et kahjuhüvitis täidaks oma eesmärki. Kaebaja on teada saanud, et Tallinna Vangla 6-kohalised kambrid on tegelikult projekteeritud 4 inimesele ning see selgus juba 2008. a õiguskantsleri aastaraamatust. Halb ventilatsioon ja jalutusbokside väiksus ei vaja seega tõendamist, sest nende projekteerimisel oli arvestatud 4 inimesega. Õhuvahetuse tagamiseks ei piisa üksnes ventilatsiooni olemasolust. Oluline on ka süsteemi tootlikkus, ruumi maht ja inimeste arv. Ka mööbli osas oli arvestatud vaid 4 inimesega. Mööblialust pinda ei saa lugeda kambripinna hulka, sest sellel ei saa vabalt liikuda. Reaalselt vabaks liikumiseks ette nähtud põrandapind on välja mõõtmata. Seda ei saa tuletada üksnes kambripinna ja kambris viibivate isikute arvu jagatisest. Ka VangS kommenteeritud väljaandest tuleneb, et põrandapind peab olema kambris vabaks liikumiseks. Põrandapinna nõue ei tähenda suhtelise vaba liikumise võimalust, seega ei saa mööblialust ning küttetorude ja radiaatorite alla jäävat pinda arvestada, samuti ei saa arvestada mööbli ja seina vahele jäävat ala. Kaebaja ei saanud alati endale vajalikul ajal (nt söömise ajal) istuda. Sellestki nähtub, et laua ja istekoha alla ning nende vahele jääv ala tuleb põrandapinnast maha arvata, kuid seda vaid päevadel, mil kambris viibis rohkem kui 4 inimest. Kaebaja taotleb mõõtmistoimingu teostamist. Ainult 7(11)
3-14-52457 reaalne mõõtmine võimaldab õigesti määrata tegeliku vabaks liikumiseks olnud põrandapinna kambris. Isegi kui mõõtmistoiming jääb teostamata, peaks kohus vähemalt mõtteliselt mööbli alla jääva alaga arvestama.
6.Tallinna Vangla palub vastuses jätta RL apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla tingimused kogumis (osaliselt avatava akna olemasolu, loomuliku ja kunstliku valguse tagamine, sundventilatsiooni olemasolu, nõutava temperatuuri tagamine, eraldatud ja voolava veega varustatud WC olemasolu ning seebi omamise võimalus, veekeedukannude omamise võimalus, voodipesu vahetamine vähemalt 2 korda kuus, infovajaduse rahuldamise tagamine, kokkusaamiste võimalused, usuliste vajaduste rahuldamise võimalused, 3 korda päevas toitlustamine, jalutamisvõimalus jne) ei olnud sellised, mis saanuks kaebajale mittevaralist kahju põhjustada. Jalutusboksi suurus võimaldab kuuel kinnipeetaval jalutada. Suvekuudel (01.06.2012-31.08.2012 ja 03.06.2013-01.09.2013) võimaldati kinnipeetavatele täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus. Samuti anti suvekuudel kambritesse ventilaator ning igale kambris viibinud isikule 1,5 liitrit mineraalvett.
7.RL palub vastuses (täiendatud 03.11.2016) jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja pöördus seoses oma taotlusele vastamisega 30.09.2014 vangla poole (registreeritud 02.10.201), et taotlusele vastamise osas selgust saada. Vangla teavitas 03.10.2014 kaebajat, et vastus tema taotlusele on koostatud 02.10.2014. Seega soovis kaebaja vastuse ära oodata. Pärast vastuse saamist oli kaebajal õigus 30 päeva jooksul kohtusse pöörduda. Sellekohane viide sisaldus ka vangla vastuses. Kaebaja ei teadnud sel ajal, et oleks võinud ilma vastust ära ootamata kohtusse pöörduda. Vastustaja võis viivitada tahtlikult. Kaebaja taotleb vajadusel tähtaja ennistamist. WC aluse pinna mahaarvamine isikliku põrandapinna arvestamisel on põhjendatud. Kaebaja palub arvestada halduskohtule esitatud põhjendusi selle kohta, miks oleks esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamine praegusel juhul olnud ebaefektiivne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
8.Vastustaja leiab, et halduskohus on kaebust ebaõigesti menetlenud, sest kaebus ei olnud tähtaegne, kuivõrd see tulnuks tulenevalt vangla poolt kaebaja taotluse mittetähtaegsest lahendamisest esitada hiljemalt 02.10.2014. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebus ei olnud RVastS § 18 lg 2 kohaselt tähtaegne. RVastS § 18 lg 2 näeb ette 30 päevase kohtusse pöördumise tähtaja nii taotluse rahuldamata jätmise kui ka tähtaegselt lahendamata jätmise korral. Seega hakkas praeguses asjas 30-päevane kaebetähtaeg kulgema 02.09.2014, kui vastustaja jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Järelikult ei olnud 15.10.2014 esitatud kaebus tähtaegne (vt ka Riigikohtu 11.05.2016 lahendit nr 3-3-1-18-16, p 12).
9.Siiski esinevad praegusel juhul alused kaebetähtaja ennistamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja kaebaja 02.07.2014 esitatud kahjunõude lahendanud 02.10.2014 (tl 17). Selles vastuses sisaldub ka viide kaebaja õiguse kohta pöörduda vastusega mittenõustumisel 30 päeva jooksul arvates dokumendi kättesaamisest halduskohtusse. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja on pöördunud selgitustaotlusega (registreeritud 02.10.2014) vangla poole, tundes huvi esitatud kahjunõude lahendamise kohta. Vangla vastas kaebajale, et tema taotlus on lahendatud 02.10.2014 (tl 210). Seda arvestades ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge, eriti kuivõrd ta sai vangla poole pöördudes vastuse, et tema taotlus on kaebetähtaja viimasel päeval lahendatud. Seega kuulub kaebuse esitamise 8(11)
3-14-52457 tähtaeg ennistamisele, mistõttu puudub alus halduskohtu otsuse tühistamiseks põhjusel, et kohus lahendas lubamatut kaebust.
10.Ringkonnakohus ei nõustu vangla seisukohaga seoses vajadusega arvestada ka WC alust pinda isikliku põrandapinna suuruse määramisel. EIK märkis 20.10.2016 otsuses nr 7334/13: Muršić vs Horvaatia, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast arvata maha tualettruumi pindala (p 114). Samuti rõhutati, et kambris peab inimese kohta olema põrandapinda minimaalselt 3 m2 (p 110) ning sellest väiksema põrandapinna puhul esineb tugev eeldus, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks peaksid ruumikitsikust kompenseerima järgmised kumulatiivselt esinevad asjaolud (p-d 132-134): ruumikitsikust peab taluma lühiajaliselt ja harva; tagatud on võimalus liikuda väljaspool kambrit ja kambrivälised tegevused, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne); esineda ei tohi ka konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
11.Sellest lahendist tulenevalt lähtus halduskohus õigesti eeldusest, et WC alust pinda ei saa kambripinna suuruse hindamisel arvesse võtta. Asjas ei ole vaidlust halduskohtu poolt tuvastatu üle, et WC alust pinda arvestamata viibis kaebaja 230 päeva tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda 2,5-3 m2, ning 352 päeva tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda alla 2,5 m2. Seega oli WC-d arvestamata kaebajale tagatud isiklikku põrandapinda alla 3 m2 kokku 582 päeval ning tema kinnipidamistingimused olid sel ajal õigusvastased. Kaebaja kinnipidamise ajal ei esinenud märkimisväärseid ruumikitsikust kompenseerivaid asjaolusid. Kaebajal oli õigus viibida väljaspool kambrit vaid 1 tund päevas jalutuskäigu ajal, mis ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-121-16, p 10.3; 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-43-16, p 12). Vangla viidatud lisavõimalusi vaba aja sisustamiseks (nt lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute ja ajakirjade laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine jmt) ning muid viiteid kinnipidamistingimuste nõuetekohasusele ei saa arvestada kinnipidamistingimusi leevendava asjaoluna, sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga.
12.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites kinnipidamise tingimuste osas täidetud EIK praktikast tulenev eeldus, et tegemist on inimväärikust alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Asjas ei nähtu eelkõige kambrivälise tegevuse võimaldamisega seonduvaid erandlikke asjaolusid, mis taganuks vastuvõetavad kinnipidamistingimused. Samuti ei pidanud kaebaja ruumikitsikust taluma üksnes lühiajaliselt, vaid pikkade perioodide kaupa. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2, puudub täiendav liikumisvõimalus peale ühetunnise jalutuskäigu, muid raskendavaid asjaolusid ei esine) on kohtud mõistnud välja sarnase suurusega hüvitisi.
13.Vastuseks Tallinna Vangla väitele, et kahju hüvitamine ei ole põhjendatud, sest kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid, märgib ringkonnakohus, et kaebajale ei saa heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuivõrd kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Teisalt ei peetud alla 3 m2 jäävat põrandapinda varem õigusvastaseks, mistõttu ei oleks kaebaja käsutuses olnud õiguskaitsevahendite kasutamine saanud kahju tekkimist ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle ulatust vähendada (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.1-10.2). 9(11)
3-14-52457
14.Asjaolu, et Tallinna Vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. Halduskohus märkis õigesti, et vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ja RVastS § 9 lg 1 alusel kahju hüvitamise otsustamisel ei ole põhjendatud tugineda üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatule, vaid kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel on asjakohased ka välislepingu sätted, mis võisid kohustada tagama VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtust suuremat põrandapinda. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK artt 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 41). Tegemist ei ole seega olukorraga, kus EIK praktikat oleks rakendatud tagasiulatuvalt, olenemata sellest, et Eestis teadvustati vanglate ülerahvastatuse probleemi tõsisemalt alles pärast EIK 19.12.2013 otsust asjas Tunis vs Eesti.
15.Seega ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. II RL apellatsioonkaebus
16.RL apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et seadusega ettenähtud jalutamisvõimalus puudus. Ehkki 14-15 m2 suuruses jalutusboksis ei ole seal samaaegselt 6 kinnipeetava viibimisel ilmselgelt palju ruumi, ei anna see alust väita, et kuuel kinnipeetaval ei olnuks võimalik samaaegselt jalutada. Kohtupraktikas on leitud, et selline jalutamisvõimalus ei saa küll omada ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavat mõju (nt Riigikohtu 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-4316, p 12), kuid sellest ei saa siiski järeldada, et ettenähtud jalutamisvõimalust poleks tagatud.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et muid olulisi puudusi kaebaja kinnipidamistingimustes ei esinenud. Ringkonnakohus märgib, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta õigust kasutada dušši rohkem kui kord nädalas (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 34.1). Kaebajale oli kambris tagatud juurdepääs voolavale veele ning sellega oli tal võimalik sooritada elementaarseid hügieenitoiminguid, sooja vett oli kaebajal võimalik keeta kas isikliku või vanglalt laenatud keedukannuga.
19.Seoses kaebaja vaidlustatud kahjuhüvitise suurusega märgib ringkonnakohus, et RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Halduskohus võttis arvesse, et RL viibis Tallinna Vanglas piiratud liikumisvõimalustega vahistatu ja vastuvõtuosakonna kinnipeetava staatuses kokkuvõttes pikaajaliselt (kokku üle 580 päeva), kuigi mitte järjestikku. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt väljamõistetud 700 euro suurust hüvitist ei saa pidada põhjendatuks. Arvestades kaebaja õiguste riive intensiivsust ja viimase aja kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suurusi, on ringkonnakohtu hinnangul kohane hüvitis kokku 2000 eurot. Seega tühistab ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 700 eurot (resolutsiooni p 1), ja teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 2000 eurot.
20.Kaebaja vaidleb vastu mööblialuse põrandapinna arvestamisele isikliku põrandapinna määratlemisel. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada ka kambri sisustus (nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 8; 15.06.2016 10(11)
3-14-52457 otsus nr 3-3-1-16-16, p 10). Mööblialuse pinna mahaarvamine kambripinnast saaks olla põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt kambris asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Selliste erandlike asjaolude esinemist praegusel juhul ei nähtu. Seega jättis halduskohus kinnipeetava isikliku ruumi arvestamisel mööblialuse pinna kambri üldpindalast õigesti maha arvamata. Mööbli alla jääva põrandapinna kambri üldpinnast mahaarvamist ei tingi ka kaebaja väide, et toolide arv ei vastanud alati kinnipeetavate arvule kambris ning kaebaja ei saanud alati soovitud ajal istuda. Eeltoodud põhjustel puudub vajadus kaebaja taotletud mõõtmistoimingute teostamiseks. III Menetlusosaliste taotlused
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p-de 1 ja 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning RL apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kuna Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebaja ei ole menetluskulusid kandnud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.