Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 8. detsember 2016, Tartu 3-14-53011
Haldusasi
Igor Melnikovi kaebus vanglate relvastatud üksuse
1.oktoobri 2014. a tegevuse peale
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2015. a otsus Igor Melnikovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Igor Melnikov (endine nimi Igor Tünni) Vastustaja Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta Igor Melnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
30.detsembri 2015. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot Igor Melnikovi enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 9. jaanuar 2017).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vanglas toimus 1. oktoobril 2014 ajavahemikul kella 7.00-st kuni 14.30-ni neljanda üksuse S7–S12 kambrite läbiotsimine vanglate relvastatud üksuse ülesande raames. Kambrite läbiotsimise ajal saadeti kinnipeetavad kambritest jalutusboksidesse. Pärast kambrite läbiotsimist saadeti kinnipeetavad kambritesse tagasi. Enne kambrisse viimist anti Igor Melnikovile (endine nimi Igor Tünni) korraldus avada suu. I. Melnikov keeldus, mistõttu viidi ta läbiotsimiseks koridorist eraldatud ruumi. Suu avamiseks kasutati füüsilist jõudu, kuna I. Melnikov keeldus korduvalt korralduse täitmisest.
2.I. Melnikov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna 1. oktoobril 2014 teostas vanglate relvastatud üksus vanglas läbiotsimist ning selle käigus kasutati kaebaja suhtes jõudu. Kaebuse kohaselt alandab korraldus suu
avamiseks ja selle läbivaatamiseks kaebaja inimväärikust ning on solvav. Sellist protseduuri saab teostada ainult arst. Vangla relvastatud üksus kasutas kaebaja suhtes põhjendamatult füüsilist jõudu. Nende tegevust kaebaja suhtes võib iseloomustada piinamisena. Kaebaja oli enda sõnutsi rahulik ega osutanud vastupanu. Samal päeval, st 1. detsembril 2014, fikseeris arst kaebajal vigastused.
3.Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2015. a otsusega jäeti I. Melnikovi kaebus järgmistel põhjendustel rahuldamata:
3.1.Justiitsministri 12. detsembri 2002. a määruse nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ § 1 kohaselt on relvastatud üksuse põhiülesanne kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine. Korra § 5 lg-s 1 sätestatud ülesannete täitmisel võtab üksus osa vangla või kinnipeetava läbiotsimisest (§ 5 lg 2 p 6). Justiitsministeeriumi asekantsleri 29. septembri 2014. a korralduse nr 14 alusel rakendati relvastatud üksust, kuna ilmnes vajadus suuremahuliselt läbi otsida kinnipeetavaid ja nende kasutuses olevaid kambreid ja muid ruume seoses vajadusega ennetada selliste erakorraliste sündmuste esinemist, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda. Justiitsministeeriumi asekantsleri 30. septembri 2014. a kokkukutsumise teate nr 11-2/14-7534 kohaselt oli kokkukutsumise eesmärgiks leida neljanda üksuse osakondade S7–S12 kambritest terariistu.
3.2.Vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Halduskohus leidis, et suu avamiseks mõeldud korraldus ei vastanud ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. Suuõõne vaatluse riive ei ole intensiivsuse mõttes võrreldav isiku kehaõõnsuste läbiotsimisega ning kehtivast õigusest ei tulene nõuet, et selle toimingu peaks teostama meditsiinitöötaja. Korraldus anti eesmärgiga kontrollida ega kinnipeetava suuõõnes ei asu keelatud esemeid.
3.3.Eesti Vabariigi põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ega Riigikohtu praktikast ei tulene, et jõu kasutamine kinnipeetava suhtes oleks täiesti lubamatu. Väärkohtlemiseks võib jõu rakendamist pidada siis, kui isiku varasem käitumine, situatsioon, asjaosaliste julgeolek vms asjaolud ei tingi vajadust jõu kasutamiseks. Jõu rakendamist teenistusülesannete täitmisel lubab vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2. Pärast jõu kasutamist kontrolliti kaebaja terviseseisundit. Tuvastatud vigastused olid minimaalsed ning tingitud kaebaja enda vastupanutegevusest.
3.4.Kambrist, kus kaebaja paiknes, leiti läbiotsimise käigus keelatud esemeid. See andis aluse kahtluseks, et kinnipeetava valduses võib olla ka teisi keelatud esemeid. Ka see, et kaebaja keeldus suud avamast, võis viidata sellele, et tema valduses on keelatud esemeid. Vastustaja esitatud videosalvestisest nähtub, et relvastatud üksuse ametnikud selgitasid kaebajale, miks viimane peab suu avama ja millised tagajärjed on korralduse täitmata jätmisel. Kaebajat püüti enne füüsilise jõu kasutamist korduvalt veenda korraldust täitma. Õige ei ole ka kaebaja väide käte murdmise osas. Käed oli vaja fikseerida, et ta ei saaks võimalikku keelatud eset teise kohta toimetada. Kaebaja käitumine viitas selgelt vastupanu osutamisele.
3.5.Halduskohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.I. Melnikovi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et korraldus avada suu oli alandav. Suud saab läbi vaadata vaid meditsiinitöötaja. Korralduse täitmata jätmisel kasutati kaebaja suhtes põhjendamatult füüsilist vägivalda. Tegemist oli piinamisega. Vastustaja on videosalvestist töödelnud.
5.Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, leides, et halduskohtu otsuse põhjendused on õiged. Vastuse kohaselt:
5.1.Suuõõne vaatlust ei pea läbi viima meditsiinitöötaja.
5.2.Füüsilise jõu kasutamine kaebaja korraldusele allutamiseks oli sobiv vahend. Suud avamata ei olnud võimalik veenduda selles, et kaebaja ei peida oma suus keelatud esemeid. Kaebaja kannab karistust raske isikuvastase süüteo eest ning teda on vanglas korduvalt distsiplinaarkorras karistatud vanglateenistuse ametnike korraldusele allumata jätmise eest. Seega on tegemist isikuga, kes võib teatud situatsioonides ohtlikult käituda.
5.3.Kaebaja väited piinamisest ja ülemäärase jõu kasutamisest ei vasta tõele ja on tugevalt liialdatud. Väide, et vastustaja on toimingu videosalvestist töödelnud, on alusetu, kuna videosalvestiselt nähtub terve toiming ning kaebaja ja ametnike vaheline vestlus. Kohtule esitatud videosalvestiselt nähtub, et kaebaja osutas vastupanu, mistõttu ei õnnestunud suuõõnt avada ja sellest tulenevalt tuli kaebaja viia põrandale, fikseerida pea ja õlavöötme asend. Vahetult pärast füüsilise jõu kasutamist vaatas kaebaja üle tervishoiutöötaja, kes tuvastas minimaalsed vigastused, mis on tavapärased ja iseloomulikud sellises olukorras jõu kasutamisele. Tuvastatud vigastused on iseloomulikud passiivse vastupanu korral.
5.4.Kaebaja passiivne vastupanu ei olnud loomupärane, vaid sihipärane tegevus. Selle eesmärgiks oli vanglaametnike korralduse eiramine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 201 lg 4). Vastustaja vastused kaebusele ja apellatsioonkaebusele on niivõrd põhjalikud ja ammendavad, et ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgnevat.
8.Enamus apellatsioonkaebuses esitatud väidetest on vastuse saanud juba vastustaja vastuses kaebusele ja halduskohtu otsuses. Tuginedes eelnevalt öeldule, ei hakka ringkonnakohus neid seisukohti enam kordama.
9.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et suuõõne vaatlust ei pea teostama meditsiinitöötaja, kuna tegemist ei ole niivõrd intensiivse sekkumisega isiku kehalisse puutumatusse. Siinkohal võib paralleele tuua kohtupraktikaga, kus on leitud, et pärast ravimite manustamist võib vanglateenistuse ametnik anda kinnipeetavale korralduse näidata oma suuõõnt kontrollimaks ravimite manustamist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-10-1729). Kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõttest nähtub, et kaebajat on korduvalt karistatud selle eest, et ta ei ole allunud korraldustele avada pärast ravimite manustamist suud (I kd, tl 95–97). Seega pidi kaebaja ka vaidlusalusel juhul mõistma seda, et tegemist ei ole ilmselgelt tühise korraldusega ning tal tuleb see korraldus täita. Kaebaja pidi teadlik olema korraldusele allumata jätmise tagajärgedest. Ka videosalvestisest (I kd, tl 109) nähtub, et kaebajale selgitatakse, miks korralduse täitmine on vajalik ja mis on sellest keeldumise tagajärjed.
10.Ringkonnakohus leiab, et korralduse täitmiseks kasutatud füüsiline jõud ei olnud ülemäärane ning see oli suunatud sellele, et kaebaja täidaks talle antud korralduse. Kaebaja korraldusele allumiseks sundimisel ei kasutatud ühtegi erivahendit, kuna selleks puudus vajadus. Füüsilist jõudu rakendamata ei oleks suu avamine õnnestunud, kuna kaebaja osutas terve läbiotsimise käigus vastupanu.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on väär kaebaja väide, et videosalvestist on töödeldud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et see on välistatud, kuna terve toiming nähtub videosalvestiselt katkestusteta. Toimunud sündmused järgnevad üksteisele loogiliselt.
12.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb I. Melnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2015. a otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud, st apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (I kd, tl 197), jääb tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.