Korrakaitse › Vanglad

palub tunnistada õigusvastaseks vangla keeldumine ajakirjade tellimisest isiku arvelt vangla vahendusel. Kaebaja tõdeb, et vanglal pole kohustust ajakirju maksikirjaga tellida, kuid vangla oleks pidanud võimaldama ajakirju soetada muul moel.

Halduskohus 20.09.2016. a määrusega tagastas kaebaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Et kaebaja on kaebuse täpsustuses sisuliselt nõustunud asjaoluga, et Tartu Vanglal pole kohustust lubada ajakirju maksikirjaga tellida, ei ole maksikirjadega ajakirjade saatmisest keeldumine vaidluse esemeks. Kaebusest ja selle täiendusest nähtuvalt on kaebaja esitanud kaebuse tuvastamaks Tartu Vangla toimingu õigusvastasus, mis seisneb Tartu Vangla keeldumises vangla vahendusel ajakirjade Eesti Jalgpall 2015 ja Õhtulehe Sport Extra tellimisest. Seega on kaebuses esitatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine nõue. Põhjendatud huvina on kaebaja toonud välja preventiivse eesmärgi, et vältida vangla samalaadse toimingu tegemist tulevikus. Preventiivse eesmärgiga tuvastamiskaebuse esitamine on lubatav üksnes erandina kui vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning samas poleks kaebajal kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Antud juhul puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vangla vahendusel ajakirjade Eesti Jalgpall 2015 ja Õhtulehe Sport Extra tellimist. Vangla vahendusel ajakirjade tellimist reguleerib VangS § 30 lg 2, mis sätestab, et kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Kaebaja poolt soovitud ajakirjad on sellised, mida ei saa e-postiga tellida, vaid neid on võimalik osta lehekioskitest, toidupoodidest või tanklatest. Halduskohtu hinnangul tähendab tellimine vangla vahendusel, et tellimise esitab ning toimetab tellitu kinnipeetavale kätte vanglateenistuse töötaja. Järelikult ajakirju Eesti Jalgpall 2015 ja Õhtulehe Sport Extra ei saanud kaebuse esitaja vangla kaudu tellida selle võimatuse tõttu. Kuna VangS § 30 lg 2 ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda vangla vahendusel ajakirju, mida tellida ei ole võimalik, keeldus vangla õiguspäraselt taotletud toimingust ning Tartu Vangla ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Kaebaja on kaebuse täpsustuses selgitanud, et kuna vanglal pole kohustust maksikirjaga ajakirju lubada, oleks vangla pidanud alternatiivselt pakkuma välja muid võimalusi. Tartu Vangla kodukorra p-ga 7.1.22. on keelatud Tartu Vanglas viibivatele kinnipeetavatele perioodika, ristsõnaraamatud, kataloogid, märkmikud jm sarnased esemed, mis ei ole vanglateenistuse vahendusel soetatud või vanglateenistuse poolt väljastatud või ei olnud kaasas vanglasse saabudes, v.a vahistatutele paki teel saadetud perioodika; v.a märkmikud, mis on kergesti läbiotsitavad. Seega puuduvad kaebajal ka alternatiivsed võimalused ajakirja saamiseks. HKMS § 45 lg-st 2 tuleneb, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebusest nähtub, et kaebaja pole vangla ajakirjade tellimisest keeldumise peale vaiet ega muud taotlust esitanud. Kui kaebaja eesmärk on enda õiguste kaitsmine tulevikus, siis saavutab ta seda eesmärki eelkõige kohustavate nõuete esitamisega, milleks on aga esmalt vaja läbida kohtueelne menetlus. Kuigi kaebajal puudub käesoleval hetkel võimalus esitada kohustamis- või hüvitamiskaebus, kuna nende nõuete osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, siis on kaebajal võimalik kohtueelne menetlus läbida tulevikus, mil kaebaja esitab vanglale uue taotluse ajakirja saamiseks ning vangla keeldub järjekordselt taotlust rahuldamast. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Nimetatud sätte alusel tagastab kohus kaebuse selle esitajale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

esitas 25.09.2016 halduskohtule avalduse, milles palus halduskohtul 20.09.2016. a määruse seisukohti täpsustada. Kaebaja palus selgitada, kas halduskohus tõlgendab VangS § 30 lg-t 2 selliselt, et kinnipeetavale on lubatud ainult need ajakirjad, mis ei ole VangS-iga vastuolus, ei ohusta vangla julgeolekut ning mida vangla saab endale meelepärasel viisil soetada. Kaebaja hinnangul on VangS

eesmärgiks see, et kinnipeetavad saaksid oma raha eest ka muud kirjandust, mida ei ole võimalik tellida, mis ei oleks sätestatud piirangutega vastuolus. Kaebaja leiab, et vangla ei pea saama kirjandust endale kõige mugavamal viisil. Kaebaja toob välja ka selle, et teatud teisi tooteid (riided, raamatud, patareid) saab soetada eritaotlusega isegi siis, kui neid vanglasse tellimusena kohale ei tooda. Kaebaja leiab, et tal ei ole mõtet oodata järgmise aastani ning uue taotlusega kogu menetlust uuesti läbi teha, kuna ta ei jõuaks seeläbi teistsuguse tulemuseni ning lõpuks leiaks kohus ikkagi, et taotlust ei ole võimalik rahuldada, kuna menetluse pikkusest tulenevalt lõpetatakse enne ajakirjade müük, kui tuleb lahend. Kaebaja hinnangul tuleks kohe selgeks teha, kuidas VangS § 30 lg-t 2 tõlgendada. Kaebaja leiab, et vanglal on küll teatav kaalutlusõigus olukorras, kus ajakirja soetamine läheb vastuollu vangistuse täideviimise plaani teostamisega, kuid ajakirjade soetamata jätmiseks pole piisav see, et vangla ei saa neid tellida. Kaebaja toob võrdlusena, et Tartu Vangla seisukoht on, et kinnipeetav ei saa ajakirju, mida ei ole võimalik tellida ning Viru Vangla seisukoht on, et halduskoormusest tulenevalt on eesmärgipärasem saata kinnipeetavale maksikirjaga ajakirjad, mida ei ole võimalik tellida. Kaebaja soovib teada, kas kahjunõude esitamisele suunatud õigusvastasuse tuvastamise kaebus on preventiivsem ja seda selliselt menetletaks. Kaebaja selgitas, et pärast halduskohtu vastuse saamist otsustab ta, kas ta võtab kaebuse tagasi või esitab määruskaebuse. Lisaks soovis kaebaja teada, kas VangS § 30 lg-ga 2 oleks kooskõlas see, kui kaebaja laseb osta ajakirjad, panna need interneti müüki ning lasta vanglal need siis sealt osta ning need sellisel viisil lasta vanglale saata.

Halduskohus 29.09.2016. a määrusega tõlgendas kaebaja avaldust määruskaebusena halduskohtu 20.09.2016. a määrusele, jättis määruskaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja määruskaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus selgitas, et kui kaebaja ei nõustu halduskohtu tõlgendusega, peab ta sellest viivitamatult halduskohut teavitama. Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja määruskaebuses esinevad puudused, kuna määruskaebuses ei olnud märgitud 1) määruse teinud kohtu nimetust, määruse kuupäeva ja haldusasja numbrit; 2) mille kohta või kelle suhtes määrus tehti; 3) määruskaebuse esitaja selgelt väljendatud taotlust, märkides ära, millises ulatuses halduskohtu määrust vaidlustatakse ja missugust lahendit taotletakse. Samuti oli määruskaebuselt tasumata riigilõiv.

esitanud 25.09.2016. a avaldust määruskaebusena, vaid palus lihtsalt vastust esitatud küsimustele. Kaebaja ei nõustu halduskohtu 20.09.2016. a määruses toodud VangS § 30 lg 2 tõlgendusega ning palub, et kui kohus selle seisukoha juurde jääb, siis kohus ka viitaks materjalidele, millele ta sellisel juhul tugineb. Kaebaja selgitab, et seadusi ei saa alati sõna-sõnalt tõlgendada, vaid seadustele ja normidel on oma olemus ja põhimõtted. Kaebaja palub enda kaebus menetlusse võtta. Kaebaja lisab, et ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Art 10 kohaselt peaks kaebajal olema õigus soetada ka ajakirju, mida tellida ei saa.

käiguta ning andis kaebajale tähtaja määruskaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus selgitab kaebajale, et kohtul puudub kohustus vastata menetlusosaliste poolt kohtule esitatud küsimustele, mis on esitatud konkreetse kohtulahendi põhjenduste kohta. Kohus esindab omapoolseid põhjendusi ja selgitusi õiguse tõlgendamise ja kohaldamise kohta vaid kohtulahendi põhjendavas osas ning juhul, kui kaebaja peab Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määruse põhjendusi ebaselgeteks või asjakohatuteks, on tal vastavalt HKMS §

121 lg-le 4 õigus esitada nimetatud määruse peale määruskaebus, mida ta kohtu arvates esialgselt tegi 26.09.2016.

et vaidlustab halduskohtu 20.09.2016. a määruse ulatuses, milles halduskohus leidis, et kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja leiab, et ta on eelnevalt juba piisavalt selgitanud, et vastustajal oli kohustus kaebaja taotlus rahuldada. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et ostmine või muudmoodi soetamine ei ole tellimine ning kaebaja taotleb, et asja arutataks sisuliselt, see tähendab et tuvastataks vastustaja õigusvastane tegevus ning jõutaks õigusselguseni.

esitas Tartu Vangla halduskohtule seisukoha kaebaja 25.09.2016. a määruskaebusele. Tartu Vangla nõustub halduskohtu põhjendustega ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid täiendavalt korrata. Kaebaja tõlgendus VangS § 30 lg-le 2 on ekslik, sest norm määrab ära kindla viisi, kuidas kinnipeetaval on võimalik isiklike vahendiste arvel ajakirju saada. Selliseks viisiks on tellimine ning muid võimalusi VangS § 30 lg 2 välja ei too. Tellimine vangla vahendusel tähendab, et tellimuse esitab ning toimetab tellitu kinnipeetavale kätte vanglateenistuse töötaja. Ajalehekioskist, kauplusest vms ajakirja ostmine ei ole aga käsitletav tellimisena. Kaebaja ise ei eita, et tema soovitud ajakirju ei ole võimalik tellida. Seega sõltumata ajakirja sisust ning selle lubatavusest vanglas, ei anna kehtiv õigus isikule subjektiivset õigust nõuda müügikohast ajakirja ostmist ja selle kättetoimetamist ning kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Ka kaebaja varasemates menetlusdokumentides väljatoodud võimalused ei ole käsitletavad tellimisena. Paki saamise õigus kinnipeetavatel puudub ning ajakirjade saatmist kirja teel piirab Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.22. Kuivõrd VangS § 30 lg 2 annab õiguse nõuda üksnes neid ajakirju, mida on võimalik tellida, siis alternatiivsete võimaluste puudumine meelepärase ajakirja saamiseks ei tähenda VangS § 30 lg 2 nõuete rikkumist. Eeltoodule tuginedes ei anna kaebaja väited alust kohtumääruse tühistamiseks ning Tartu Vangla palub jätta määruskaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja esitatud määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Tulenevalt sellest on VangS § 30 lg-s 2 sätestatud, et tellimine on ainus viis, kuidas kinnipeetaval on võimalik isiklike vahendite arvel ajakirju saada ning seega puudub kaebajal õigus nõuda, et talle ajakirjad mõnel muul moel kättetoimetataks. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajal puudub käesolevas asjas kaebeõigus. Samas märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole kaebusega võimalik ka kaebaja tuvastamiskaebuse preventiivset eesmärki saavutada, sest ka kaebaja võimalike tulevaste käesolevas asjas käsitletutega samasisuliste taotluste lahendamisel ei võimaldaks VangS § 30 lg 2 kaebaja taotluseid rahuldada, kuna kaebaja poolt pakutud võimalused kaebajale ajakirjade kättetoimetamiseks ei ole käsitletavad tellimisena ja lisaks puudub kinnipeetavatel ka paki saamise õigus ning ajakirjade saatmise kaebajale kirja teel välistab Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.22.

Halduskohtu 20.09.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.