Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.11.2016, Tallinn
Haldusasja number
3-14-53146
Haldusasi
AL kaebus justiitsministri 10.11.2014 käskkirja nr 16-d „Pankrotihaldur AL ́ile distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AL, volitatud esindaja adv Katrin Prükk Vastustaja – justiitsminister, volitatud esindaja Gunnar Vaikmaa
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.04.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AL apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AL apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.04.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53146 muutmata.
Jätta AL apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2016. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Justiitsminister määras 10.11.2014 käskkirjaga nr 16-d pankrotihaldur AL-le distsiplinaarkaristused järgmiste tegude eest: 1) AL OÜ K (pankrotis) pankrotihaldurina, tasudes P OÜ-le veo- ja laadimisteenuse osutamise eest esitatud arved nr 08/11, 09/12 ja 10/01 sularahas kokku summas 2950 eurot, ei järginud pankrotiseaduse (PankrS) § 124 lg 4 esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt võib haldur ainult kohtu loal teha tehingu pankrotivaraga sularahas; 2) AL OÜ K (pankrotis) pankrotihaldurina, hoides osanikele väljamaksete tegemiseks 2000 eurot pankrotivara sularahas alates 25.10.2013 kuni 03.02.2014 ning hoides sularahas 50 eurot, mis jäi üle P OÜ arvete sularahas tasumisest ajavahemikus 04.10.2011 kuni 03.02.2014, ei järginud pankrotiseaduse § 124 lg 4 kolmandas lauses sätestatut, mille kohaselt võib haldur kohtu loal hoida pankrotivarast kuni 1280 eurot sularahas, kui sularaha hoidmiseks on turvalised tingimused. Käskkirjas tuvastati, et pankrotihaldur AL-l ei olnud kohtu luba sularahas tehingute tegemiseks ja sularaha hoidmiseks. Distsiplinaarkaristuseks määrati AL-le rahatrahv esimese rikkumise eesti 213 eurot ja teise rikkumise eest 106,50 eurot.
2.AL esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri 10.11.2014 käskkirja nr 16-d tühistamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 91 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib rahalise kohustuse täita nii sularahas kui ülekandega. Ülekandega saab tasuda siiski vaid juhul, kui võlausaldajal on konto ja ta pole ülekandega tasumist keelanud. Seega annab seadus valikuõiguse võlausaldajale. P OÜ keelas kohustuse täitmise ülekandega. Ka ei märkinud P OÜ arvetele oma pangakonto numbrit. Seega ei olnud kaebajal lubatud ega ka võimalik täita rahalist kohustust ülekandega. Justiitsminister on tõlgendanud PankrS § 124 lg-t 4 viisil, mis oluliselt piirab seadusliku maksevahendi kasutamist, s.o sularahaarveldused on lubatud vaid kohtu loal ja teatud juhtudel absoluutselt keelatud. Selline tõlgendus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, kuna PankrS § 124 lg 4 eelnõu menetlemisel ei ole konsulteeritud Euroopa Keskpangaga. Seaduse erinev tõlgendus ei saa olla aluseks distsiplinaarkaristuse määramisele. Üksnes siis, kui kaebaja on seaduse rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. Kaebaja ei ole süüdi sularaha kassas hoidmises. Osanike esindaja soovis osanike jaotiste väljamaksmist sularahas. Kaebaja oli alates 05.10.2013 haiguslehel. Tulles vastu osanike esindaja soovile, lepiti kokku osanikele väljamaksete tegemine kaebaja haiguslehe kehtivusajal 25.10.2013. Osanike esindaja tõttu jäi see kokkusaamine ära. Kui see selgus, oli kaebaja sularaha pangast juba välja võtnud. Kuna kaebaja tervis oli halvenenud, ei olnud tal võimalik viia raha panka tagasi. Haigusleht lõppes 27.12.2013. Ajavahemikul 09.12.2013–10.01.2014 oli omakorda osanike esindaja puhkusel. Alates 20.01.2014 kuni 29.01.2014 oli kaebaja uuesti haiguslehel. 30.01.2014 lepiti kokku, et kuni lõpparuande kinnitamise otsustamiseni ei maksta osanikele täiendavaid jaotisi välja. Seejärel deponeeris kaebaja raha uuesti kontol. Kaebaja ei ole tekitanud kahju sularaha hoiustamata jätmisega, sest raha ei läinud kaduma.
3.Justiitsminister vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Isegi kui võlausaldaja keelab kohustuse täitmise ülekandega, ei saa sellest järeldada, et halduril ei ole kohustust järgida PankrS kui eriseadust ja küsida kohtult luba. Kaebaja ei ole esitanud mõjuvat asjaolu, mis takistanuks tal kohtult sularahatehinguks luba küsida. Arvestades 2(6)
3-14-53146 kujunenud olukorda, kus tekkinud oli võlausaldaja ees maksmist vajav kohustus ning viimane keeldus seda ülekandega vastu võtmast, on põhjendatud eeldada, et kohus oleks andnud haldurile vastava loa. Kaebaja eksitab kohut, väites, et ei teadnud veoteenuse kokkuleppimisel, et teine pool keelab kohustuse täitmise pangakontole. Nimelt on P OÜ kinnituskirjas märgitud: „Olime nõus pankrotistunud ettevõttele teenust osutama vaid juhul, kui selle eest tasutakse sularahas.“ Seega oli teenuse osutaja nõus pankrotistunud ettevõttele osutama teenust vaid juhul, kui selle eest tasutakse sularahas. Puudub igasugune kahtlus, et tasumise korras lepiti kokku algusest peale. Kaebaja hoidis sularahas 2000 eurot kokku üle kolme kuu. Lisaks hoidis ta sularahas 50 eurot ca 2 aastat ja 4 kuud. Seega hoiti sularaha kassas pikka aega. Kaebaja selgitab, et kohtumine osanike esindajaga pidi toimuma tema töövõimetuslehe kehtivuse ajal ning see ei jäänud ära temast tulenevalt. Järelikult lubas halduri tervislik seisund kohtumisel osaleda ning puudub mõistlik põhjendus, miks ta kohtuda saanuks, kuid mitte selle ära jäämise korral koheselt sularaha pankrotivõlgniku kontole sisse maksta või ülekannet sooritada. Sularaha suutis haldur haiguslehel viibides välja võtta. Lisaks ei ole kaebaja esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust, mis takistas tal sularaha pankrotivõlgniku kontole sisse maksta pärast haiguslehe lõppemist 27.12.2013. Asjaolu, et osanike esindaja oli väidetavalt puhkusel, ei ole kindlasti selliseks objektiivseks takistuseks, mis välistas kaebajal sularaha kontole tagasi sisse maksmise.
4.Tallinna Halduskohus jättis 04.04.2016 otsusega AL kaebuse rahuldamata. Seaduse sõnastus on selge ja üheselt mõistetav. Seadus lubab pankrotihalduril teha tehingu pankrotivaraga sularahas üksnes kohtu eelneval loal ja ei luba pankrotihalduril hoida pankrotivara sularahas 1280 eurot ületavas osas. Asjas puudub vaidlus, et kaebaja tegi tehingu pankrotivaraga sularahas kohtu loata ja hoidis pankrotivara sularahas 1280 eurot ületavas osas. Seega on kaebaja rikkunud talle tema kutsetegevust reguleerivast seadusest tulenevaid kohustusi. Kohus nõustus vaidlustatud haldusakti põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid otsuses korrata. VÕS-i sätted ei puutu asjasse. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti leitud, et olukorras, kus kaebajal oli teada, et P OÜ on nõus osutama veoteenust üksnes sularahas tasumise korral, oli kaebajal kaks valikut: jätta teenus nimetatud äriühingult tellimata või küsida kohtult nõusolekut sularahatehinguks. Kaebajal puudus kohustus tellida veoteenus just nimetatud äriühingult. Küll aga oli kaebajal kohustus pankrotivara valitsemisel juhinduda PankrS § 124 lg-s 4 sätestatud reeglitest. Karistamine sularaha hoiustamata jätmise eest ei eelda kahjuliku tagajärje tuvastamist. Puutuvalt kaebuses õigustava asjaoluna esile toodud kaebaja ajutise töövõimetuse perioodi, märgib kohus, et puuduvad andmed, mis viitaksid PankrS § 124 lg-s 4 sätestatud kohustuste täitmise võimatusele ajal, mil kaebaja oli töövõimeline. Otsitud on kaebuses väidetud PankrS § 124 lg 4 vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Nimelt sätestab PankrS § 124 lg 4 kohustused pankrotihaldurile ega sea piiranguid teistele isikule. Kaebajale määratud karistus pole ebaproportsionaalne.
5.AL palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Haldur tegi P OÜ-ga tavapärase tehingu, kus rahalise kohustuse täitmise viisis kokku ei lepitud. Sellest, et tehing tuleb täita sularahas, sai haldur teada alles pärast tehingu tegemist. OÜ P kinnituskirjast nähtub küll tema soov saada vastusooritus sularahas, aga mitte see, et sularaha
3(6)
3-14-53146 olnuks OÜ P ja halduri vahel tehtud tehingu tingimus. Tehing, mille tegemisel ei lepita tasumise viisina kokku sularahas, ei ole PankrS § 124 lg-ga 4 hõlmatud. Kui ka tõlgendada PankrS § 124 lg-t 4 selliselt, et see hõlmab mh tehingu täitmist, siis kehtestab see säte erisuse VÕS § 91 suhtes. PankrS § 124 ei saa välistada pankrotimenetluses sularahas täitmise üldse, sest euro kasutusele võtmise seaduse § 2 kohaselt tuleb pangatähti vastu võtta piiranguteta. PankrS § 124 reguleerib halduri tegevust ning ei reguleeri ega saagi reguleerida pankrotimenetluse osaliseks mitteoleva tehingupoole õigusi ega kohustusi. Seega tuleb PankrS § 124 lg-t 4 tõlgendada VÕS § 91 suhtes erinormina selliselt, et see võtab pankrotihaldurilt VÕS §-st 91 tuleneva valiku- ja keeldumisõiguse, samuti on pankrotihalduril kohustus avada pangakonto. Sellest võib kõrvale kalduda kohtu loal. Seega, erinevalt tavapärastest võlasuhte võlausaldajatest peab haldur rahalise kohustuse täitmise vastu võtma alati ülekandega. Loa nõue tähendab, et kohus võib loa nii anda kui ka sellest keelduda. Kui kohus peaks loa andmisest keelduma, tekib lahendamatu vastuolu VÕS §-st 91 tuleneva võlausaldaja keeldumisõiguse ja PankrS § 124 lg 4 vahel: üks annab õiguse nõuda sularahas täitmist, teise kaudu keelatakse selline täitmine ära. Seadust ei või tõlgendada nii, et tulemuseks on õiguslik vaakum. Kui tõlgendada PankrS § 124 lg-t 4 seadusliku maksevahendi kasutamise piiranguna, siis on see norm vastuolus EL õigusega jäetud Euroopa Keskpangaga kooskõlastamata. Eesti seaduste vastuolu korral EL õigusega kohaldatakse EL õigust. Haldur on seadust tõlgendanud vastavalt oma parimale arusaamisele, toimides kohusetundlikult ja professionaalselt. Halduri tõlgendus põhineb mõistlikel kaalutlustel. Kaebaja ei ole sularaha 2000 euro hoidmises süüdi. Ajal, mil kaebaja oli ajutiselt töövõimetu ja töökohustuste täitmisest vabastatud, ei saa talle ette heita, et ta ei käinud pangakontoris, et maksta sularaha pankrotivõlgniku kontole sisse. Töövõimetuslehtede vahele jäänud lühikesel ajavahemikul ei viinud haldur sularaha pangaarvele tagasi, kuna osanike esindaja pidi kohekohe sellele järele tulema. Mis puutub 50 euro sularahas hoidmist, siis see on summa väiksust arvestades pisirikkumine, mille eest distsiplinaarkaristuse määramine on ebaproportsionaalne.
6.Justiitsminister vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellant ei ole näidanud ühtegi asjaolu, mis objektiivselt takistas tal kohtult luba küsida. Apellandi põhjendused on kantud eesmärgist õigustada enda kohustuste rikkumist ning asjaolud viitavad pigem sellele, et haldur teadlikult eiras oma kohustusi. Kaebaja pidanuks enne tehingu tegemist selgitama teisele tehingu poolele, et tal on seadusest tulenev piirang pankrotivaraga sularahas tehingu tegemiseks. Kui teine tehingu pool poleks muid lahendusi aktsepteerinud, olnuks haldur kohustatud jätma tehingu tegemata, välja arvatud kui kohtult oleks taotletud luba ja see oleks ka saadud. Kohus on loa andmise otsustamisel pädev hindama, kas vastavatel asjaoludel on tehingu tegemine pankrotivaraga sularahas õigustatud ja õiguspärane (s.h läbipaistev, mis on üheks PankrS 124 lg 4 eesmärgiks). Puudub kahtlus, et tasumise korras lepiti kohe alguses kokku, millele osutab kinnituskirjas väljendatu. Teenuse osutaja teadis ka enne teenuse osutamist, et teenust sooviv ettevõte on pankrotis. Apellant ei ole näidanud, et tal oli ainuvõimalik teha tehing P OÜ-ga. See on ka vähetõenäoline, kuna P OÜ osutas veo- ja laadimisteenust, mida osutab suur hulk äriühinguid. Apellandi õigustused tema poolt sularaha kassas kohtu loata hoidmises on jätkuvalt otsitud. Haiguslehel oleku vahele jäävad perioodid (09.12.2013–10.01.2014, s.t 1 kuu) näitavad selgelt, et halduril oli võimalik soovi korral sularaha pankrotivõlgniku kontole sisse kanda. Põhjendus, et osanike esindaja pidi kohe-kohe rahale järele tulema tekitab omakorda küsimuse, et millal siis halduril tekkinuks arusaam sellest, et osaniku nn kohe-kohe tulek võtab n-ö arvatust palju enam aega, mistõttu sularaha „lühikest aega“ kassas hoidmine see enam olla ei saa. Vastupidi, 4(6)
3-14-53146 asjaolud näitavad selgelt, et haldur oli hooletu enda kohustuse täitmisel ja pigem suhtus sellesse ükskõikselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.AL ei ole tõendanud oma väidet, et P OÜ-ga ei lepitud kokku rahalise kohustuse täitmise viisis. Asjas on esitatud vastupidist kinnitav tõend – P OÜ juhatuse liikme 25.08.2014 kinnituskirja kohaselt oli P OÜ nõus pankrotistunud ettevõttele teenust osutama vaid juhul, kui selle eest tasutakse sularahas. Sellest järeldub, et P OÜ oli teadlik, et asub teenust osutama pankrotis olevale isikule, mistõttu P OÜ tasu laekumata jäämise riski maandamiseks seadis tehingu tegemise tingimuseks tasumise sularahas.
9.Ringkonnakohus märgib, et käibes on pigem tavaline, et maksmise viis (ülekandega, sularahas) lepitakse eelnevalt kokku juba lepingu sõlmimise ajal. Olukorras, kus pankrotihaldur peab olema teadlik tema kutsetegevust sätestavast PankrS § 124 lg-st 4 tulenevast kohustusest mitte hoida sularaha ja teha tehinguid sularahas ilma kohtu loata, on eeldatav, et haldur informeerib tulevast tehingupartnerit sularahas tehingute tegemise regulatsioonist ja ohust, et halduri üle järelevalvet tegev kohus võib teoreetiliselt seda mitte lubada. Seejärel saavad pooled otsustada, kuidas tehinguga edasi minna. Seega ei näe ringkonnakohus apellandi esile toodud ohtu, et VÕS §-st 91 tuleneva võlausaldaja õiguse keelduda sularahata maksest ja PankrS § 124 lg 4 vahel võib tekkida lahendamatu vastuolu. Lisaks on tegemist pelgalt hüpoteetilise konstruktsiooniga, kuna praegusel juhul pole kohus keeldunud haldurile loa andmisest.
10.Kuna PankrS 124 lg 4 praeguses vaidluses asjassepuutuvas ulatuses reguleerib sularahas toimingute tegemise heakskiitmise korda üksnes pankrotivõlgniku sisesuhtes, pole see käsitatav euro kasutusele võtmise seaduse § 2 lg 2 ega Euroopa Liidu toimimise lepingu art 127 lg 4 ja art 282 lg 5 ning EL Nõukogu 29.06.1998 otsuse nr 98/415/EÜ art 2 lg 1 rikkumisena.
11.Justiitsminister ja halduskohus on õigesti selgitanud, et halduril oli piisavalt võimalust vältida 2000 euro sularahas hoidmist või küsida selleks kohtult luba sularaha hoidmiseks kuni 1280 euro ulatuses. Selles osas pole ringkonnakohtul midagi lisada.
12.Kohtult loa küsimine ja saamine pole pelk formaalsus, vaid võimaldab pankrotiasjas järelevalvet teostaval kohtul omada täpset ülevaadet pankrotivaraga toimuvast ja täita kohtul tõhusalt oma ülesandeid pankrotimenetluses, mh avastada ja tõkestada võimalikke kuritarvitusi. Ehkki praegusel juhul pole alust haldurit kuritarvituses süüdistada, ei saanud selgelt ja üheselt mõistetavate normide rikkumist, mille toimepanemise kohta pole haldur suutnud esitada adekvaatset selgitust, pidada sedavõrd tähtsusetuks, et loobuda haldurile distsiplinaarkaristuse määramisest. Seejuures omab tähtsust, et sularahaga seotud toimingute puhul jättis haldur kohtult load küsimata korduvalt. Seega, arvestades käskkirjas karistuste proportsionaalsuse kohta esitatud asjakohaseid põhjendusi, jäävad kaebajale määratud rahatrahvi alammäära lähedased distsiplinaarkaristused justiitsministri kaalutlusõiguse piiridesse.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud. 5(6)
3-14-53146 (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.