A.K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 06.12.2015. a käskkirja nr 1.3-3/181d õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 10.03.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
A.K. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – A.K. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta A.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu muutmata.
10.03.2016. a otsus
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.11.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 06.12.2015. a käskkirjaga nr 1.3-3/181d (tl 29-31) määrati politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 86 p-de 1 ja 3 ning § 88 p 5 alusel Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse välijuhile A.K. le distsiplinaarsüüteo eest karistuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt süüdistati A.K. selles, et ta tegi ajavahemikul 01.09.2014–28.02.2015 infosüsteemi POLIS alamsüsteemis KAIRI isiklikust huvist ajendatud päringuid, milleks tal puudus teenistuskohustuste täitmisest tulenev vajadus. Käskkirjas on samuti märgitud, et kuigi A.K. on antud positiivne iseloomustus ja tal puudub kehtiv distsiplinaarkaristus, on toime pandud distsiplinaarrikkumine oma olemuselt niivõrd tõsine, et PPA-l on võimatu jätkata sellise rikkumise toime pannud ametnikuga edasist koostööd.
2.A.K. esitas 04.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada PPA peadirektori 06.12.2015. a käskkirja nr 1.3-3/181d õigusvastaseks, mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses ning teha PPA-le ettekirjutus A.K. kuuluva summa kindlaksmääramiseks. Kaebaja leiab, et vastustaja on lugenud oma väited iga päringu kohta tõendatuks üksnes alusel, et vastustaja ei ole suutnud nende osas tuvastada kaebaja teenistusalast vajadust. Kaebaja leiab, et ta ei ole kohustatud oma süütust tõendama. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et vastustaja oleks kontrollinud ka kaebajale allutatud operatiivressursside seotust päringutega. Kaebaja rõhutab, et ta ei ole käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüütegu toime pannud, mistõttu on tema karistamine materiaalselt õigusvastane. Samuti ei ole käskkirjas märgitud seda, millistele tõenditele tuginedes on jõutud järeldusele, et päringud olid ajendatud isiklikust huvist
3.Tartu Halduskohus jättis 10.03.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kuna juurdepääs infosüsteemile KAIRI oli kaebajal üksnes politseiteenistuse tõttu, kehtis nõue kasutada vastavaid andmebaase eranditult vaid tööülesannetega seotud päringute tegemiseks. Teenistusülesannetega ei saa olla seotud päringud iseenda, abikaasa ja poja isiklike andmete vaatamiseks. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et ta on kasutanud andmebaasi KAIRI ainult seoses tööülesannetega ning vastupidist pole tõendatud. Käskkirjas viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on käsitletud suurt hulka kaebaja poolt ajavahemikul 01.09.2014–28.02.2015 tehtud ja kahtlustäratanud päringutest, kuid rikkumisena on käskkirjas ära nimetatud üksnes need, mille puhul ei andnud tema seletuste ja muude tõendite analüüsimine kinnitust päringute seotuse kohta kaebajapoolsete teenistuskohustuste täitmisega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas toodud andmed või nendest tehtud järeldused. Koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tehakse kindlaks, et päringu tegemiseks puudus teenistusülesannete täitmisest tulenev vajadus. Halduskohus märkis, et kuna distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsus, on selle kohtulik kontroll piiratud, kuid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma kõik asjaolud ja kaalutlused, mida on karistamisel ja karistuse valikul arvestatud. Halduskohus leidis, et vaidlusalune distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab kõigile nimetatud nõuetele. Miski halduskohtule esitatust ei anna alust arvamuseks, et distsiplinaarkaristuse määramisel esines kaalutlusvigu või õiguse üldtunnustatud põhimõtete rikkumist. Kaebaja õigusi ei ole rikutud ka sellega, et jäeti rahuldamata tema palve anda talle meeldetuletamiseks veelkord andmebaasi
kasutamise võimalus. Kuna kaebaja oli teenistusest kõrvaldatud, siis oleks palve rahuldamine tähendanud sisuliselt võimalust uute rikkumiste toime panemiseks. Halduskohus märkis, et vaidlusaluses käskkirjas on selge viide rikkumise täpset ulatust ja sisu mõista võimaldavale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. See dokument oli kaebajale ka teada. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et vastustaja ei ole kaalunud erinevaid karistusi ega võimalikke süüd kergendavaid asjaolusid. Käskkirjas on ära nimetatud nii positiivne iseloomustus, kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine, eeskujulik teenistus kui ka kõrge professionaalsus. Olemas on ka põhjendused, miks ei kaalu need üles rikkumise olulisust ega saa olla süüd vähendavaks asjaoluks. Samuti nähtub käskkirjast, miks kaebajat karistati rangeima võimaliku karistusega – teenistusest vabastamisega. Käskkirjas on põhjendused selle kohta, mille alusel jõuti järeldusele, et rikkumine on oluline, miks ei ole võimalik kaebajat enam usaldada ja miks ei saa positiivne iseloomustus, eeskujulik teenistus jne seda seisukohta muuta. Kaebaja pidi talle süüks pandud rikkumisi toime pannes aru saama, et lisaks infosüsteemide kasutamise korrale rikub ta tahtlikult ja olulisel määral ka endale kui politseiametnikule kehtestatud nõudeid käituda väärikalt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas 04.04.2016 Tartu Halduskohtu 10.03.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Alternatiivselt palub kaebaja halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on otsust tehes rikkunud kohtumenetluse norme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Kaebaja hinnangul on rikutud uurimispõhimõtet. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et karistuse määramise käskkirja kaalutlusteks saab pidada muus dokumendis, nt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, esitatud kaalutlusi. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutlusõigust teostanud. Halduskohus on põhjendamatult leidnud, et kaalumine on toimunud ja käskkiri on õiguspärane. Rikkumiste kvalifitseerimist vääritu teona on põhjendatud PPA peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga kinnitatud PPA töökorra punktis 71.5 sätestatuga. KAIRI päringud olid kaebaja poolt teostatud ajavahemikul 01.09.2014–28.02.2015. Seega valdav osa neist ei vastanud vääritu teo tunnustele PPA peadirektori käskkirja mõttes. Halduskohus on seda tähele panemata jättes rikkunud uurimisprintsiipi.
5.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.03.2016. a otsus muutmata. Vastustaja selgitab, et kaebajale süüks arvatavate päringute osas ei tuvastatud päringuid, mis oleksid olnud seotud kaebajale allutatud operatiivressursside teenistus- või tööülesannete täitmisega. Rikkumisena on ära nimetatud üksnes need päringud, mille puhul ei andnud tema seletuste ja muude tõendite analüüsimine kinnitust seotusele teenistuskohustuste täitmisega. Ka halduskohus on hinnanud kaebajale süüks arvatavate päringute mitteseotust kaebaja operatiivressursside teenistus- või tööülesannete täitmisega. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuses tooduga, et vaidlusaluses käskkirjas on olemas selge viide rikkumise täpset sisu ja ulatust mõista võimaldavale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kokkuvõtte põhjendusi ei saa lugeda vaidlusaluse käskkirja põhjendusteks. Vastustaja hinnangul ei ole tõene ka kaebaja väide, et vastustaja ei ole kaalunud erinevaid karistusi ega võimalikke süüd
kergendavaid asjaolusid. Vastustaja selgitab, et päringute tegemise hetkel kehtis ka Ida Prefektuuri prefekti 22.06.2010. a käskkirjaga nr 51 kinnitatud Ida Prefektuuri töökorra p 72.6, mis on märgitud ka vaidlustatud käskkirjas. Arvutitöökoha ja infosüsteemide kasutamise kord on kinnitatud PPA peadirektori 29.08.2014. a käskkirjaga nr 243. Kaebaja ei ole tajunud andmebaaside väärkasutamise ohtlikkust ja võimalikke tagajärgi nii enda kui organisatsiooni jaoks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et A.K. i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 10.03.2016. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks 10.03.2016. a otsust tehes hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha ning uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Asja materjalidest nähtuvalt tuvastati PPA peadirektori 13.04.2015. a käskkirjaga algatatud distsiplinaarmenetlusega, et PPA Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse välijuht A.K. on ajavahemikul 01.09.2014-28.02.2015 teinud infosüsteem POLIS alamsüsteemis KAIRI päringuid, omamata nende tegemiseks teenistuskohustuste täitmisest tulenevat teadmisvajadust ja õiguslikku alust. PPA peadirektori 06.12.2015. a käskkirjaga nr 1.3-3/181d vabastati A.K. politseiteenistusest PPVS § 86 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise, s. o teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo - teenistuses toime pandud süüline tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, eest. PPA peadirektori 06.12.2015. a käskkirja kohaselt teostas kaebaja ajavahemikul 01.09.2014-28.02.2015 infosüsteem POLIS alamsüsteemis KAIRI päringuid, kuigi ta ei omanud päringute tegemiseks teenistuskohustuste täitmisest tulenevat teadmisvajadust ja õiguslikku alust. Vastustaja hinnangul väärkasutas kaebaja sellega temale PPA poolt teenistuskohustuste täitmiseks antud juurdepääsuõigust infosüsteem POLIS alamsüsteemile KAIRI. Distsiplinaarmenetlusega leidis kinnitust 79 isiku, 2 telefoninumbri ja 8 sõiduki kohta tehtud 124 päringu mitteseotus kaebaja teenistuskohustuste täitmisega. Halduskohus nõustus käesolevas asjas vastustaja seisukohtadega ja hindas vaidlusaluse haldusakti igati HMS-i nõuetega kooskõlas olevaks, põhjendatud ja kaalutletud haldusaktiks.
8.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt rikkus halduskohus otsust tehes uurimispõhimõtet, pidades ebaõigesti karistuse määramise käskkirja kaalutlusteks muus dokumendis, nt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, esitatud kaalutlusi. Ringkonnakohus sellise etteheitega halduskohtule ei nõustu. Halduskohus viitas oma otsuses distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele seoses küsimusega, kas kaebaja poolt tehtud päringud olid tehtud seoses tema tööülesannetega või mitte ja leidis, et kuigi uuriti suuremat hulka päringuid (174), on käskkirjas ja selles viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes rikkumisena käsitletud siiski vaid neid kaebaja poolt ajavahemikul 01.09.2014 - 28.02.2015 tehtud kahtlust äratanud päringuid, mille puhul ei andnud kaebaja seletuste ja muude tõendite analüüsimine kinnitust päringute seotusest
A.K. i teenistuskohustustega. Selliseid päringuid, mille osas ei leitud kinnitust nende seotusest A.K. i teenistuskohustustega, oli 89 (79 päringut isiku kohta,
telefoninumbripäringut ja 8 sõidukite kohta tehtud päringut). Ülejäänud 85 päringu osas esines seos päringu tegemise ja kaebaja poolt oma teenistuskohustuste täitmise vahel, mistõttu kaebaja vabastati nende 85 päringu osas talle esitatud kahtlustusest (tl 27p) ja ka käskkirjast nähtuvalt käsitleti rikkumise alusena vaid neid 89 päringut, mille puhul distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes leiti, et tegemist ei ole kaebaja teenistuskohustustega seotult tehtud päringutega, vaid isiklikust huvist ajendatult tehtud päringutega. HMS § 56 lg-te 1 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud ning selleks tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti märkida need kaalutlused, milledest lähtuti. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka kõik asjaolud ja kaalutlused, mida on karistamisel ja karistuse valikul arvestatud. Samas lubab HMS § 56 lg 1 haldusakti põhjendused esitada ka muus selles viidatud dokumendis, milline on menetlusosalisele kättesaadav. Vaidlusaluses 06.12.2015. a käskkirjas on olemas kaebaja süüteo kirjeldus ja ka lühidalt rikkumise asjaolud ning käskkirjas on selgelt välja toodud kaalutlused, mida kaebaja karistamisel ja karistuse valikul arvestati. Lisaks sellele on käskkirjas ka selge viide rikkumise täpset sisu ja ulatust mõista võimaldavale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esmalt osas, milles on nimede, numbrite ja kuupäevade kaupa välja toodud need 89 päringut, mille osas ei tuvastatud seost A.K. i poolt teenistuskohustuste täitmisega. Samuti on distsiplinaarmenetluse kokkuvõte käskkirja kohaselt (tl 31) üheks vaidlusaluse käskkirja andmise aluseks koos prefekti 09.11.2015. a arvamuse ning A.K. i 11.11.2015. a vastuväidete ja 12.11.2015. a arvamusega distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta. Kuna 29.10.2015. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõte oli kaebajale varasemalt teada ja sellele on 06.12.2015. a käskkirjas ka kui käskkirja andmise alusele viidatud, saab distsiplinaarmenetluse kokkuvõte olla käskkirja õiguspäraseks täienduseks, mistõttu ei vasta tõele kaebaja väide, nagu ei saaks lugeda kokkuvõtte põhjendusi ka vähemalt käskkirjas viidatud ulatuses vaidlusaluse käskkirja osaks. Kuna 06.12.2015. a käskkirja kui diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ja –motiivid sisalduvad siiski sellessamas käskkirjas endas ja tegemist pole olukorraga, kus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja põhjendustena on lihtsalt abstraktselt viidatud mõnele muule menetluses esitatud dokumendile, siis ei ole halduskohtu seisukoht käskkirja vastavusest HMS-i nõuetele vastuolus ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2011. a otsuses asjas nr 3-3-113-11 toodud põhjendustega.
9.Uurimisprintsiibi rikkumist ei ole halduskohtule alust ette heita ka kaebaja selle väite alusel, mille järgi oleks halduskohus pidanud ise täiendavalt välja selgitama, kas A.K. süüks arvatavate päringute osas ei võinud tegemist olla päringutega, mille ta võis teha seonduvalt talle alluvate politseiametnike tööülesannetega. Halduskohus tugines selles osas õigustatult distsiplinaarmenetluse läbiviimise materjalidele, millest nähtuvalt ei tuvastatud A.K. i poolt toime pandud rikkumise aluseks olevate 89 päringu puhul selliseid päringuid, mis oleksid olnud seotud kaebajale kui patrulltalituse välijuhile allutatud operatiivressursside poolt nende teenistus- või tööülesannete täitmisega. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus tuvastati, et nende päringute puhul on A.K. tundnud huvi pigem selle kohta, mis toimus teiste toimkondade vahetuste ajal, vaadates tagantjärgi juhtumitega seotud isikuid ja sõidukeid, mis samas ei olnud seotud tema alluvuses olevate operatiivressursside tööga või kaebaja enda teenistuskohustuste
täitmisega. Seega on halduskohus vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel õigesti kontrollinud ja tuvastanud A.K. süüks arvatavate päringute mitteseotuse kaebaja operatiivressursside teenistus- või tööülesannete täitmisega asja materjalide juurde esitatud distsiplinaarmenetluse materjalide põhjal. Kuna infosüsteemile KAIRI oli A.K. il juurdepääs üksnes politseiteenistuse tõttu ning kehtis nõue kasutada vastavaid andmebaase eranditult vaid tööülesannetega seotud päringute tegemiseks, siis on nii PPA kui ka halduskohus asunud põhjendatult seisukohale, et konkreetsete tööülesannetega mitteseotud või nende raamidest väljuvate päringute tegemine polnud A.K. lubatud.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu apellatsioonkaebuse väide, et valdav osa kaebaja poolt teostatud päringutest ei vastanud vääritu teo tunnustele peadirektori käskkirja mõttes, kuna PPA töökord kinnitati peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 73, kuid KAIRI päringud olid teostatud ajavahemikus 01.09.2014-28.02.2015. Vastustaja selgitas selles osas, et päringute tegemise ajal kehtis ka Ida prefektuuri prefekti 22.06.2010. a käskkirjaga nr 51 kinnitatud Ida Prefektuuri töökorra punkt 72.6, mis on samuti distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud. Samuti on kaebaja apellatsioonkaebuses toonud välja PPA peadirektori 16.10.2014. a käskkirja nr 312, millega muudeti PPA arvutitöökoha ja infosüsteemide kasutamise korda, kuid nimetatud kord kinnitati juba PPA peadirektori 29.08.2014. a käskkirjaga nr 243. Seega on põhjendamatu väita, et osa karistuse määramisel aluseks võetud päringutest olid tehtud väljaspool eelmainitud korra kehtivusaega.
11.Tõene ei ole kaebaja väide, et vastustaja pole vaidlusaluses käskkirjas kaalunud erinevaid karistusi ega võimalikke kaebaja süüd kergendavaid asjaolusid. 06.12.2015. a käskkirjas on selgelt ära nimetatud nii kaebaja positiivne iseloomustus, kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine, senine eeskujulik teenistus kui ka kõrge professionaalsus. Olemas on ka põhjendused selle kohta, miks ei kaalu need siiski üles rikkumise olulisust ega saa olla süüd vähendavaks asjaoluks ning miks ei saa vastustaja kaebajat enam usaldada ja peab koostöö jätkamist võimatuks. Käskkirja põhjenduste kohaselt on infosüsteem KAIRI päringutega seoses PPA kaebajale karistuse määramisel arvesse võtnud rikkumise asjaolusid kogumis, s. h väärkasutuse lubamatut suurt hulka (79 isiku, 2 telefoninumbri ja 8 sõiduki suhtes teostatud päringud), samuti seda, et puuduvad süütegude toimepanemist soodustanud ja karistust välistavad asjaolud. Vastustaja leidis, et kuna kaebaja pani teo toime tahtlikult, on ta kaotanud politseiametnikuna igasuguse usalduse. Neil põhjustel ei pidanud PPA kaebajaga koostöö jätkamist võimalikuks, kuigi tema iseloomustus ning eelnev teenistus oli positiivne. Ka ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja igati õigustatult leidnud, et politseiametniku ametikohal töötamine eeldab teistele eeskujuks olemist ning oma ametikoha tõttu peab politseiametnik üheselt aru saama ka oma tegevuse laadist, tähendusest ning võimalikest tagajärgedest ja selle eest vastutust kandma. Arvestades kaebaja puhul infosüsteemi väärkasutuse suurt hulka, ei olnud vastustaja arvates sobiv ja kohane usalduse kaotanud ametniku suhtes piirduda teenistuses jätkamist võimaldava karistuse kohaldamisega ja leiti, et sellisel viisil usaldussuhet kuritarvitanud ametnikuga pole edasine koostöö enam võimalik. Seega on A.K. i distsiplinaarkorras karistamisel arvesse võetud kõiki asjaolusid, s. h objektiivselt hinnatud nii tema süü suurust kui ka kaebaja isikut ning võetud arvesse süüd
kergendava asjaoluna muuhulgas seda, et tema enda, abikaasa ja poja andmete vaatamisel ei olnud nende isikute põhiõiguste riive nii suur, kui nn. kolmandate isikute puhul. Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt halduskohtu seisukohaga, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ei esinenud kaalutlusvigu või õiguse üldtunnustatud põhimõtete rikkumist, mis tooksid kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamise. Samuti on kaebajale nii distsiplinaarmenetluse käigus kui ka selle kokkuvõtte tutvustamisel tagatud olnud ärakuulamisõigus ning õigus tutvuda menetlusdokumentidega.
12.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10.03.2016. a otsus muutmata.
Madis Ernits
Tanel Saar
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.