Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Kaire Orion, Tiina Pappel 01.10.2026, Tartu 3-25-1434 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.04.2025. a käskkirja nr 1.3-3/18d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 03.02.2026. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning X.X.-i vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Esindaja v.adv. Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Muuta halduskohtu otsuse punkte 1, 4, 5 ja 6 järgmiselt: „1. Rahuldada X.X.-i kaebus.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja hüvitis, mille suurus vastab kaebaja 12 kuu keskmisele palgale.
5.Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks X.X.-ile hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see X.X.-ile välja. Politsei- ja Piirivalveametil tuleb tasuda põhinõudelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 14.05.2025 järgnevast päevast.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja menetluskulud summas 6103 (kuus tuhat ükssada kolm) eurot ja 30 (kolmkümmend) senti, sh käibemaks.“
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 1500 (tuhat viissada) eurot.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 02.11.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor algatas 20.04.2023. a käskkirjaga nr 1.3-3/31d distsiplinaarmenetluse ja nimetas X.X.-i distsiplinaarasjas kahtlustatavaks; kõrvaldas X.X.-i alates 20.04.2023 distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest; luges distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaja kulgemise peatunuks alates X.X.-i teenistusest kõrvaldamisest ja määras distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaja sõltuvaks kriminaalasjas nr xxx tehtud otsuse jõustumisest; määras distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise tähtajaks 2 kuud peale kriminaalasjas tehtud otsuse jõustumist ning distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajaks 5 kuud ja 27 päeva peale kriminaalasjas tehtud otsuse jõustumist.
2.Viru Maakohus mõistis 13.11.2024. a otsusega kriminaalasjas nr xxx X.X.-i õigeks. Otsus jõustus 04.03.2025.
3.PPA luges 21.03.2025. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes X.X.-ile esitatuks distsiplinaarsüüdistused avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 69 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteos – teenistuskohustuse süüline rikkumine.
4.PPA peadirektor jättis 14.04.2025. a käskkirjaga nr 1.3-3/18d Ida prefektuuri Narva PJ patrullitalituse patrulligrupi II patrullpolitseinik X.X.-ile seaduslikkuse kohustuse rikkumise toimepanemise eest distsiplinaarkaristuse määramata (p 1); määras X.X.-ile väärikuskohustuse rikkumise toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks ATS § 70 p 3 järgi teenistusest vabastamise ATS § 94 alusel (p 2); vabastas X.X.-i teenistusest alates 16.04.2025 (p 3), juhindudes ATS § 70 p-st 3, §st 74, § 75 lg-test 1 ja 2, § 76 lg-test 1 ja 2, §-dest 77, 94, 103 ja 104, haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 72, § 73 lg-st 3 ja §-st 75, töölepingu seaduse § 78 lg-st 3, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-st 46, siseministri 17.07.2014. a määrusega nr 33 kinnitatud PPA põhimääruse § 10 lg 1 p-st 3 ja lg-st 2. Käskkirja kohaselt: 1) I distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et X.X. kasutas teenistusülesannete täitmisel 17.04.2023 isiku kinnipidamisel eelnevalt hoiatamata olukorras, kus vahetut kõrgendatud ohtu ei esinenud, isiku suhtes vahetut sundi – füüsilist jõudu (tõukas endast eemale) ja gaasi ebaproportsionaalselt meetme rakendamise eesmärgiga (isiku kinnipidamine). Selle rikkumise eest otsustati ta jätta distsiplinaarkorras karistamata. 2) II distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et X.X. mõjutas 17.04.2023 väljakutse juhtunujärgselt kaudselt patrullpolitseinik N.N.i enne viimase ettekande kirjutamist, millega käitus ebaeetiliselt ja diskrediteeris end ametnikuna, pannes toime väärikuskohustuse rikkumise raskest hooletusest. Rikkumist soodustanud ega süüd kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Selle rikkumise eest määrati talle rangeim distsiplinaarkaristus, s.o teenistusest vabastamine. 3) Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine peatus kõikide tegude osas. Distsiplinaarkaristuse määramine ajal, mis ametnik on teenistusest kõrvaldatud distsiplinaarmenetluse ajaks (ATS § 83 p 6), ei ole keelatud. Töövõimetusleht ei ole relevantne.
4) X.X.-ile oli kokkuvõte koos seal nähtuvate tõenditega kättesaadav alates 24.03.2025 ehk ärakuulamisõigus oli talle sellest hetkest tagatud.
5.X.X. esitas 14.05.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tuvastada PPA 14.04.2025. a käskkirja nr 1.3-3/18d õigusvastasus, muuta vabastamise alust ning mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 119 424,97 euroni; mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses hüvitiste väljamaksmisega viivitamise eest kaebuse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni; jätta menetluskulud PPA kanda ja mõista PPA-lt väljamõistetavatelt menetluskuludelt kaebaja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jaotuse otsuse jõustumisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kaebaja taotles vaheotsuse tegemist. Kaebuse põhjendused: 1) Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg on möödunud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud uue süüteona asjaolud, et kaebaja kasutas ebaproportsionaalset sundi käe tõstmisega distantsi hoidmiseks (nimetatud „tõukamiseks“) ning ilma hoiatamata gaasi. PPA-le said need asjaolud teatavaks juba 18.04.2023. a ettekannetega või hiljemalt 24.04.2023, mil kõik osalenud politseinikud olid ära kuulatud või 07.06.2023. a turvataktikalise sündmuste kokkuvõttega. 6-kuuline tähtaeg saabus vahemikus 18.10.07.12.2023. Kuna kriminaalmenetluses oli arutluse all vaid luumurru tekitamine, siis sai see olla ainuke osa, mille osas oli distsiplinaarmenetluse peatamine võimalik vastavalt ATS § 77 lg-le 2. 2) Distsiplinaarmenetlus oli peatunud, mistõttu ei saanud karistust määrata. Kuivõrd kaebaja viibis 27.03.-16.04.2025 töövõimetuslehel, distsiplinaarmenetluse toimik edastati 28.03.2025 ja käskkiri distsiplinaarmenetluse karistuse kohta anti välja 14.04.2025, siis on käskkiri kaebaja vabastamise kohta antud välja ajal, mil kaebajat karistada ei tohtinud. 3) Väärikuskohustuse rikkumist ei ole toimunud. Kaebajale ei tehtud teatavaks korraldust, et ta ei tohi N.N.iga suhelda. Määratud karistus on ebaproportsionaalne.
6.Kaebaja palus 22.05.2025. a vastuses arvata ta teenistusest vabastatuks ATS § 87 lg 1 alusel tema enda algatusel.
7.PPA palus 11.07.2025. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 03.02.2026. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tuvastas PPA 14.04.2025. a käskkirja õigusvastasuse (resolutsiooni p 2); muutis kaebaja teenistusest vabastamise alust ja luges ta teenistusest vabastatuks omal soovil (ATS § 87 lg 1) (resolutsiooni p 3); mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise, mille suurus vastab kaebaja 12 kuu keskmisele palgale ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse hüvitise väljamõistmiseks 119 424,97 euro ulatuses (resolutsiooni p 4); kohustas vastustajat 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja; vastustajal tuleb tasuda põhinõudelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse avalikule teatavakstegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni (resolutsiooni p 5); mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 6000 eurot (s.h käibemaks) ning ülejäänud osas jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 6). Otsuse põhjendused: 1) Kohtuotsus on asja lahendavaks lõppotsuseks, mitte vaheotsuseks. 2) Tähtaja kulgemine sai peatuda üksnes seaduslikkuse kohustuse rikkumise episoodis, kuivõrd kriminaalmenetlus ei puudutanud väärikuskohustuse rikkumist.
Distsiplinaarmenetluse määramise tähtaja peatamine ei saanud kõne alla tulla, kuivõrd ATS § 77 lg-st 2 tulenevalt peatub tähtaja kulgemine ajaks, kui samas asjas, kuid teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Kuna väärikuskohustuse osas tähtaeg ei peatunud, pidanuks selles osas menetlus jätkuma. 14.04.2025 oli distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg möödunud. 3) Riigikohtu 21.11.2017. a otsuse nr 3-15-325 seisukohad on määravad praeguse asja lahendamisel. PPA vaidlusalune käskkiri on viidatud Riigikohtu otsusega vastuolus. Haldusorgan ei saa menetleda distsiplinaarmenetlust 6 kuu asemel 24 kuud, juhul kui ta ametniku teenistusest kõrvaldab. Tervislikel põhjustel saab distsiplinaarmenetlus peatuda, aga selliseks mõjuvaks põhjuseks ei saa olla lihtsalt haigus, oluline on, et haigus oma iseloomult tingib selle, et kohtule ei saa vastata ega istungile ilmuda. Kaebaja selgitas, et tema haigus sellele tingimusele vastab. Kaebaja seisukohta tõendavad tema terviseandmed. 4) Kaebaja sai isiklikult distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvuda 2 päeva ning ülejäänud toimiku materjalidega mitte. Ilmselgelt oli see ebamõistlikult lühike aeg, et enda seisukohti tulemuslikult distsiplinaarmenetluses kaitsta. Olukorras, kus kaebajal oli tugevad peavalud, mis tugevnesid liigutamisel ja nägemine oli hägune ja talle teostati üle 40 erineva analüüsi ja uuringu kahes haiglas olles (30.03.-04.04.2025 SA Narva Haigla; 04.-11.04.2025 SA Ida-Viru Keskhaigla), kahtlustades m.h ajuinfarkti ja ülepinget ning kaaludes ka operatsiooni vajalikkust, ei olnud kaebajal võimalik analüüsida PPA koostatud kokkuvõtet ja sellele omapoolseid kommentaare anda. 5) PPA-lt kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmine on põhjendatud, kuid mitte kaebaja soovitud ulatuses. Kaebaja seisukohti ja teenistussuhte lõpetamise asjaolusid arvesse võttes on proportsionaalne mõista kaebaja kasuks välja hüvitis tema 12 kuu keskmise palga ulatuses. Hüvitise suurendamine on põhjendatud, kuna õigusvastane teenistusest vabastamine on toonud ametnikule kaasa keskmisest raskemad tagajärjed. Kaebajal tekkinud kahju ulatust on raske täpselt kindlaks teha, sest ei ole ettenähtav, kui pikk on kaebaja eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Tõendatud ei ole, et kaebaja terviserike oli seotud vaidlusaluse käskkirja ja distsiplinaarmenetlusega. Kaebaja on leidnud teise töö (dtl 346). Neil põhjustel väljamõistetavat hüvitist kohus ei suurendanud. 6) Õigusteenuse tunnihind 170 eurot (käibemaksuta) on kohtupraktikaga kooskõlas. Õigusabikulud ei ole täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. 01.04.2025. a arvel nr 250354 (dtl 315) kajastatud õigusabiteenus on seotud kohtuvälise nõustamisega ning seetõttu HKMS § 109 lg 6 tähenduses põhjendamatu. Arvestades, et vaidlustatud käskkiri anti 14.04.2025, kehtib sama 05.05.2025. a arvel nr 250450 (dtl 317) kajastatud õigusabiteenuse kohta. Arvestades kaebuse rahuldatud osa ja asjaolu, et vaidemenetluse kulusid kohtumenetluses teiselt poolelt välja mõista ei saa, mõistis kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 6000 eurot (s.h käibemaks). HKMS ei näe ette võimalust menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.PPA esitas 05.03.2026 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 03.02.2026. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Käskkirjas selgelt räägitakse distsiplinaarmenetlusest kui tervikust, eristamata kaebajale etteheidetavaid tegusid. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine ei peatu teise menetluse tõttu automaatselt, vaid peatamise otsustab ametisse nimetamise õigust omav isik käskkirja või korraldusega. 20.04.2023. a käskkirja resolutsiooni p-s 5 on distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaja kulgemine tervikuna loetud peatunuks (s.t peatatud) alates kaebaja teenistusest kõrvaldamisest 20.04.2023. Distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaja kulgemine oli peatatud nii seaduslikkuse kui ka väärikuskohustuse rikkumise osas.
Kriminaalasjas nr xxx tehtud õigeksmõistev kohtuotsus jõustus 04.03.2025. Sellest ajast jätkus distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine. X.X.-ile määrati 14.04.2025. a käskkirjaga distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Kuna selleks ajaks ei olnud möödunud ATS § 77 lg-s 1 nimetatud tähtajad, siis määrati karistus tähtaegselt. 2) Kohus ei võtnud seisukoha PPA väite osas, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine oli lisaks peatunud seetõttu, et ta oli 20.04.2023. a käskkirjaga kõrvaldatud teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks alates 20.04.2023. 3) Riigikohtu otsuses nr 3-15-325 avaldatud seisukohad lahknevad liialt kehtivast seadusest. Otsuse eriarvamuse seiskohad on praegusel ajal enam kooskõlas teenistussuhetes poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu tagamise eesmärgiga (TrtRnKo 30.10.2025, 3-24-135, p 36). ATS §-s 100 on sätestatud teenistusest vabastamise piirangud ammendavalt ning nende hulgas ei ole nimetatud keeldu vabastada ametnikku distsiplinaarsüüteo eest ATS §-s 83 nimetatud juhtudel. Kaebaja ajutine töövõimetus ei loonud täiendavat avaliku võimu teostamise õiguse peatumise alust, kuna ta oli teenistusest kõrvaldatud ja töötas teises töökohas. Ei nõustu kohtuga, et praeguses asjas ja ringkonnakohtu otsuses nr 3-24-135 on asjaolud erinevad. 4) Kaebajal oli võimalik esindajaga suhelda, s.h tõendeid koguda ja esindajale edastada, sest on eluliselt usutav, et tõendid sattusid esindaja valdusse just kaebaja vahendusel. Kaebuses on distsiplinaarsüütegude toimepanemist puudutavad peamised vastuväited samad, mis 08.04.2025. a vastuväidetes distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Ka ei esitanud kaebaja kohtule ühtegi distsiplinaarsüütegude toimepanemist puudutavat tõendit, mida ei saanud esitada koos 08.04.2025. a vastuväidetega PPA-le. Kuigi meditsiinilise ettevalmistuseta isikule võib kaebaja esitatud terviseandmetest jääda mulje, et kaebaja ei olnud võimeline vajalikke tõendeid koguma ja esindajale formuleerimiseks vastuväiteid esitama, nähtub asja materjalidest vastupidine. 5) Asjakohatu on kohtu põhjendus, et vastustaja on kohtumenetluses tunnistanud, et distsiplinaarmenetluse materjalid on nii mahukad, et nende analüüsimiseks ja vastamiseks kulub 28 tööpäeva, samas leidis vastustaja kohtuväliselt, et kaebaja oleks pidanud hakkama saama 2-5 tööpäevaga. PPA esindaja taotlus kaebusele vastamise tähtaja pikendamiseks oli seotud puhkuste perioodiga ning sellest tingitud töökoormuse ajutise suurenemisega ning ei puutu vaidluse lahendamisse. Kaebaja sai distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvuda vähemalt 5-l tööpäeval enne haiglasse sattumist. Seega oli kaebajal võimalus ATS § 73 lg-s 7 sätestatud õigust kasutada piisava aja jooksul isiklikult. Lisaks oli X.X.-il vandeadvokaadist lepinguline esindaja (PPA-le teadaolevalt alates 18.06.2024 ja mitte alates 25.03.2025, nagu märkis kohus otsuse p-s 27). Kohus jättis hindamata, kas PPA rikkus haldusakti andmisel ärakuulamise nõuet määral, et rikkumine võis mõjutada kaebajale distsiplinaarkaristuse määramist või mitte.
10.Kaebaja esitas 30.03.2026 vastuse, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Distsiplinaarmenetluse tähtaega väärikuskohustuse rikkumise osas ei saanud peatada teise menetluse tõttu, kuna teist menetlust ei eksisteerinud. Väärikuskohustuse osas ei olnud võimalik ühelgi etapil menetlust peatada. Kui PPA pidas seda võimalikuks, siis pidi ta saama teada, et väärikuskohustuse rikkumine ei ole uurimise all olevaks asjaoluks hiljemalt kriminaalasja kohtusse jõudmisel, mil 13.06.2024 esitati süüdistusakt vaid luumurru põhjustamises kinnipeetavale (kannatanule). 2) Distsiplinaarmenetluse tähtaeg ei olnud peatunud teenistusest kõrvaldamise tõttu. ATS § 83 p 6 alusel 6-kuuline tähtaeg ei peatu ning PPA-l ei olnud õigust distsiplinaarmenetlust pidada 24 kuud. Kaebaja tervisliku seisundi tõttu ei olnud PPA-l karistuse määramise õigust. 3) Menetlusõiguste kasutamine ei olnud tagatud. Viis tööpäeva ei olnud piisav aeg.
11.Kaebaja esitas 23.03.2026 vastuapellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 03.02.2026. a otsus osaliselt (resolutsiooni p 5 teine lause ja p 6) ja teha uus otsus, millega mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses hüvitiste väljamaksmisega viivitamise eest kaebuse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni ning jätta kõik menetluskulud PPA kanda ja mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtukuludena 9518,81 eurot. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Viivis hüvitiselt tuleb välja mõista alates kaebuse esitamisest, mitte kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. 2) Kohus tegi vale menetluskulude jagamise tulenevalt sellest, et märkis, et kaebus rahuldati osaliselt. Kaebus rahuldati (tulnuks rahuldada) täielikult, silmas pidades kaebaja nõudeid. Kohus ei ole jaotust ka sisuliselt põhjendanud, rikkudes sellega põhjendamiskohustust. Kaebaja palus kohtul suurendada hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel. Asjaolu, et kohus rahuldas hüvitise nõude 12 kuu palga ulatuses, ei tähenda, et kaebaja nõue oleks rahuldamata jäänud. 3) Kaebaja oli töötanud PPA-s üle 20 aasta ja teda sooviti vabastada, mis tõi kaasa intensiivse õigusriive. Ka on tegemist äärmiselt mahuka vaidlusega. Lepinguline esindaja ei saanuks efektiivselt kohtumenetluses osaleda, kui ei oleks tutvunud kriminaalasja toimikuga (232 lk), kriminaalmenetluse toimikuga (184 lk), distsiplinaarmenetluse toimikuga (160 lk) ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega (32 lk), neid kõrvutanud ja analüüsinud. Isegi kui need toimingud olid tehtud enne käskkirja koostamist, olid need tehtud selleks, et hiljem käskkirja vaidlustada. Kohus käsitles enne kaebuse esitamist tekkinud menetluskulusid vaidemenetluse kuludena, kuid kaebaja ei ole vaidemenetluses osalenud. Kohus ei hinnanud sisuliselt menetluskulude sisu.
12.PPA esitas 20.04.2026 vastuse, milles ta ei vaielnud vastu kaebaja taotlusele tühistada Tartu Halduskohtu 03.02.2026. a otsus resolutsiooni p-i 5 teise lause osas ning palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 tühistamise nõudes. PPA arvates märkis kohus õigesti, et halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulud, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha PPA apellatsioonkaebuse osas (I), seejärel kaebaja vastuapellatsioonkaebuse osas (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
14.Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus eelkõige selle üle, kas kaebajale määrati distsiplinaarkaristus tähtaegselt ning kas vaidlustatud käskkirja sai anda ajal, mil kaebaja viibis töövõimetuslehel. Kui nõustuda apellatsioonkaebuse väidetega, et distsiplinaarkaristus määrati tähtaegselt ning vaidlustatud käskkirja sai anda kaebaja töövõimetuslehel viibimise ajal, tuleb hinnata ka kaebaja poolt halduskohtus esitatud väiteid selle kohta, et ta ei pannud toime väärikuskohustuse rikkumist ning teenistusest vabastamine sellise teo eest oli ebaproportsionaalne.
15.Süütegu, mille eest kaebaja vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkorras 14.04.2025 teenistusest vabastati, oli väärikuskohustuse rikkumine raskest hooletusest, mis seisnes väidetavalt selles, et kaebaja mõjutas 17.04.2023. a väljakutsel aset leidnud juhtumi järgselt
18.04.ja 19.04.2023 korduvalt kaudselt teist patrullpolitseinikku ettekande kirjutamisel, millega käitus ebaeetiliselt ja diskrediteeris end ametnikuna. Kaebaja jäeti karistamata teise käskkirjas märgitud süüteo - teenistusülesannete täitmisel isiku suhtes vahetu sunni – füüsilise jõu ja gaasi - kasutamise eest.
16.ATS § 77 lg 1 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Lõikest 2 tuleneb, et lõikes 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgemine peatub ajaks, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku võimu teostamise õigus oli ATS § 83 alusel peatunud või kui samas asjas, kuid teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. ATS § 83 järgi peatub avaliku võimu teostamise õigus mh ajaks, kui ametnik on teenistusest kõrvaldatud distsiplinaarmenetluse ajaks § 78 lõike 1 alusel, samuti ajaks, kui ta on teenistusest kõrvaldatud mõnel muul seaduses sätestatud alusel (p 6). ATS § 78 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul õigus kõrvaldada ametnik teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine.
17.PPA peadirektori 20.04.2023. a käskkirjaga nr 1.3-3/31d „Distsiplinaarmenetluse algatamine ja menetluse ajaks teenistusest kõrvaldamine“ (dtl 93-98) kõrvaldati kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest alates 20.04.2023 (p 3). Distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaja kulgemine loeti kaebaja suhtes peatunuks alates kaebaja teenistusest kõrvaldamisest 20.04.2023 ning määrati distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaeg sõltuvaks kriminaalasjas nr xxx tehtud otsuse jõustumisest (p 5). Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise tähtajaks määrati 2 kuud peale kriminaalasjas nr xxx tehtud otsuse jõustumist ning distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajaks 5 kuud ja 27 päeva peale kriminaalasjas nr xxx tehtud otsuse jõustumist (p 6).
18.Käskkirja põhjendavast osast nähtub, et kaebaja kõrvaldati teenistusest ATS § 78 lg 1 alusel. Seejuures eristatakse käskkirja põhjendustes kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamist (II osa) ning distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja peatumist (III osa). Kaebaja teenistusest kõrvaldamist põhjendatakse sellega, et kaebaja väärikuskohustuse rikkumist peetakse niivõrd oluliseks ja tõsiseks, et suure tõenäosusega kavatsetakse määrata kaebajale ainuüksi selle kohustuse rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Ka põhjendatakse seda sooviga ära hoida kaebaja poolset kolleegide jätkuvat mõjutamist/survestamist ning nende ebamugavasse olukorda panemist. Seega saab järeldada, et kaebaja teenistusest kõrvaldamine ATS § 78 lg 1 alusel oli seotud kaebaja poolse väidetava väärikuskohustuse rikkumisega – süüteoga, mille eest kaebaja hiljem teenistusest ka vabastati.
19.Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja peatumise aluseks on käskkirja kohaselt ATS § 77 lg 2, ning seda põhjendatakse 19.04.2023 alustatud kriminaalasjas hinnatavate asjaoludega, mis omavad tähtsust kaebajale esitatud ühe osa distsiplinaarkahtlustuse (vahetu sunni õiguspärasus ja proportsionaalsus, st tegevuse seaduslikkus) aset leidmise tuvastamiseks. Käskkirja motiveeriv osa ja resolutiivosa sõnastus järgivad kohtupraktikat. Nimelt on Riigikohus leidnud, et tähtaja kulgemise peatumiseks on vaja otsustust, millega tuvastatakse, et teise menetluse käigus hinnatavatel asjaoludel on või võib olla tähtsus distsiplinaarmenetluses. Otsustust on vaja ka selleks, et määrata selgelt kindlaks ajavahemik, mil tähtaja kulgemine on peatunud (RKHKo 3-15-1879, p 21). Kuna käskkirjas ei põhjendata tähtaja peatumist kaebaja teise võimaliku distsiplinaarsüüteoga, võib järeldada, et käskkirja andmisel loeti distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg peatunuks vaid ühe võimaliku
distsiplinaarsüüteoga – vahetu sunniga - seonduvalt. Kuivõrd kriminaalmenetlus ei puudutanud kaebaja poolt väärikuskohustuse rikkumist, on õige halduskohtu järeldus, et tähtaja kulgemine peatus vaid osaliselt ja seda vahetu sunni kohaldamise osas (otsuse p 18).
20.Samas ei saa eirata asjaolu, et kaebaja kõrvaldati sama käskkirjaga distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest alates 20.04.2023 ( p 3). Vastustaja leiab, et isegi kui lugeda, et tähtaja kulgemine ei olnud kriminaalmenetluse tõttu tervikuna peatatud, oli see siiski peatunud kaebaja teenistusest kõrvaldamise tõttu. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus ei ole kohtuotsuses sellel väitel pikemalt peatunud. Olenemata sellest, on õige halduskohtu järeldus, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg oli vaidlustatud 14.04.2025. a käskkirja andmise ajaks möödunud (otsuse p 15). Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
21.Kaebaja on Riigikohtu lahendile nr 3-15-325 tuginedes seisukohal, et ATS § 77 lg-s 1 toodud 6-kuuline tähtaeg ei peatu ATS § 83 p 6 alusel ehk ametniku teenistusest kõrvaldamise tõttu. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. ATS § 77 lg 2 sõnastus on ringkonnakohtu hinnangul veidi ebaõnnestunud, sest teeb distsiplinaarkaristuse määramise 6-kuulise tähtaja kulgemise peatumisest rääkides üldise viite ATS §-le 83. Ringkonnakohus on seisukohal, et ATS § 77 lg 2 koosmõjus ATS §-ga 83 tõlgendamisel tuleb eristada ATS § 83 p-s 6 toodud ametniku teenistusest kõrvaldamist kui distsiplinaarmenetluse ajaks kehtestatavat ajutist meedet ning teisi avaliku võimu teostamise õiguse peatumise juhtumeid (ATS § 83 p-d 1-5, 7-8). ATS § 78 lg 1 reguleerib isiku teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarasja menetluse ajaks täpsemalt. Sätte kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul õigus kõrvaldada ametnik teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine. Säte ei näe ette distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja iseeneslikku pikenemist või peatumist. See on ka arusaadav, sest teenistusest kõrvaldamine ei saa distsiplinaarmenetluse läbiviimist takistada, vaid pigem aitab asja igakülgsele uurimisele kaasa, takistades uurimise all oleval isikul kolleegide mõjutamist, asitõendite kõrvaldamist vms.
22.Sellise tõlgenduse õigsust kinnitab ka seaduseelnõu seletuskiri1. Selles selgitatakse, et „[v]astavalt distsiplinaarrikkumise iseloomule võib juba enne distsiplinaarmenetluse lõppu tekkida vajadus keelata ametnikul teenistusülesandeid täita. Selline abinõu tuleb eelkõige kõne alla, kui on võimalik prognoosida, et distsiplinaarkaristusena määratakse teenistusest vabastamine. /.../ Ametist kõrvaldamine vormistatakse haldusaktiga. Kui ametnik on ajutiselt ametist kõrvaldatud, makstakse talle 60% tema viimase kuue kuu keskmisest palgast, kuid mitte vähem kui TLS § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutöötasu alammäär. /.../ Kuna distsiplinaarmenetlus tuleb läbi viia kuue kuu jooksul ning ametnikul puudub täpsem informatsioon menetluse kestuse kohta, siis ei ole tal võimalik teha tulevikuplaane ega otsida teist sissetulekuallikat.“
23.Seega ei pidanud seadusandja võimalikuks, et ametniku teenistusest kõrvaldamine oleks ATS § 77 lg-s 1 toodud tähtaja pikendamise iseseisev alus. Seda, et isik võidakse kõrvaldada ATS § 78 lg 1 alusel teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, on leidnud ka Riigikohtu üldkogu (RKÜKo 3-24-2147/7, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul oleks meelevaldne arvata, et ametniku teenistusest kõrvaldamisel lükkub edasi ka distsiplinaarmenetluse läbiviimine. Vastustaja ei selgitanud distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas väärikuskohustuse rikkumise osas distsiplinaarmenetluse pikenemise alust ega aega. Kui asuda seisukohale, et
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c99b9c50-6462-4182-a6ce-d182400e1bae/avaliku-teenistuseseadus/, 193 SE RT I, 06.07.2012, 1 – jõust 01.04.2013, lk 53.
vastustaja soovis kõrvaldada kaebaja teenistusest mõlema kaebajale süüks arvatava distsiplinaarsüüteo lõpuni uurimise ajaks, ei muuda ka see lõppjäreldust, sest kaebajale süüks pandud väärikuskohustuse rikkumise uurimine ei saanud peatuda paralleelselt teise süüteo osas toimunud kriminaaluurimise ajaks. Sellest saab teha vaid järelduse, et mingit distsiplinaarmenetluse läbiviimise aja peatumist seoses kaebaja teenistusest kõrvaldamisega väärikuskohustuse rikkumise asjas ei toimunud ning distsiplinaarmenetlus tuli läbi viia ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tavapärase 6 kuu jooksul. Kuna vastustaja jõudis kaebaja suhtes distsiplinaarkaristuse määramiseni alles 14.04.2025, oli distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg selleks ajaks möödunud.
24.Kuna vaidlustatud käskkiri on eeltoodust lähtudes õigusvastane, ei hinda ringkonnakohus täiendavalt seda, kas vaidlustatud käskkirja andmine ajal, mil kaebaja viibis töövõimetuslehel, oli õiguspärane, samuti kas kaebaja pani toime distsiplinaarkorras karistatava teo ning kas karistus teo eest oli proportsionaalne. II
25.Kaebaja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses menetluskulude väljamõistmise osas.
halduskohtu
otsust
viivise
ning
26.Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 12 kuu keskmise palga suuruse hüvitise ning väljamaksmisele kuuluvalt summalt viivise alates kohtuotsuse avalikule teatavakstegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni. Kaebaja ei ole hüvitise suurust vaidlustanud, kuid leiab, et halduskohus oleks pidanud mõistma viivise (viivitusintressi) põhinõudelt välja alates kaebuse esitamisest, mitte kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisele järgnevast päevast.
27.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et viivist (viivitusintressi) tuleb kahju hüvitamise nõudelt arvestada nõude esitamise hetkest alates (VÕS § 113 lg 2 ls 1). Kuigi sel hetkel puudub kahju hüvitama kohustav kohtuotsus, on nõue ja avaliku võimu kandja kohustus olemas seadusest tulenevalt (RKHKo 3-18-830/65, p 62). Halduskohtu otsust tuleb viivise väljamõistmist puudutavas osas muuta.
28.Kaebaja leiab ka seda, et halduskohus eksis, kui luges, et kaebus on rahuldatud osaliselt, ning mõistis seetõttu ebaõigesti vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud välja osaliselt. Kaebaja arvates rahuldas halduskohus kaebuse täies ulatuses, kuna kaebaja palus kohtul suurendada hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel. Asjaolu, et kohus rahuldas hüvitise nõude 12 kuu palga ulatuses, ei tähenda, et nõue oleks rahuldamata jäänud.
29.Ringkonnakohus nõustub ka selle kaebaja seisukohaga. ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuses taotluse mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja ATS § 105 lõikes 1 sätestatud hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 119 424,97 euroni (dtl 28). Halduskohus põhjendas kaebuse osalist rahuldamist sellega, et ta mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 12 kuu keskmise palga ulatuses ning jätab kaebuse rahuldamata osas, milles kaebaja nõuab hüvitise väljamõistmist tema 12 kuu keskmist palka ületavas osas (otsuse p 43). Ringkonnakohus märgib, et ATS-i järgi puudub ametnikul nõudeõigus hüvitise suurendamiseks üle kolme kuu keskmise palga. Hüvitise suurendamise saab otsustada vaid
kohus oma äranägemisel. Seega ei saanud kaebaja taotlus ega asjaolu, millises määras otsustas kohus hüvitist suurendada, kaebuse rahuldamise osakaalu muuta. Ringkonnakohus on varasemas praktikas leidnud: „Asjaolu, et ringkonnakohus mõistab kaebajale välja hüvitise tema kolme, mitte 12 kuu keskmise palga ulatuses, ei mõjuta menetluskulude jaotust. Kuna hüvitise suurendamine ja vähendamine on kohtu diskretsioon, on menetluskulude jaotuse vaatest oluline vaid asjaolu, et kaebajal on õigus hüvitisele tekkinud“ (TrtRnKo 3-232484/22, p 12). Seega tuleb lugeda, et halduskohus rahuldas kaebuse täies ulatuses.
30.Kaebaja on seisukohal, et kohus käsitles enne kaebuse esitamist tekkinud menetluskulusid ebaõigesti vaidemenetluse kuludena, kuigi kaebaja vaidemenetluses ei osalenud. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
31.Kaebaja taotles halduskohtus õigusabikulusid kokku summas 9518,81 eurot (dtl 312-313, 339-340). Selle kinnituseks esitas kaebaja halduskohtule arved nr 250354, 250450, 250578, 250937, 261041, 261075 ja 261076. Halduskohus asus seisukohale, et 01.04.2025. a arvel nr 250354 (dtl 315) kajastatud õigusabiteenust on kokku 9 tunni ja 3 minuti ulatuses osutatud enne vaidlusaluse haldusakti andmist, mistõttu on tegemist kohtuvälise nõustamisega, mille kulusid ei saa halduskohtumenetluses välja mõista. Samale seisukohale asus halduskohus ka 05.05.2025. a arvel nr 250450 (dtl 317) kajastatud kuni 08.04.2025 (k.a.) osutatud õigusabiteenuse kohta.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu seisukoht kaebaja õigusabikulude kohta esitatud arvete osas õige. Kõik arve nr 250354 spetsifikatsioonis (dtl 316) loetletud õigusnõustamise toimingud on tehtud 2025. a märtsis, enne käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirja andmist ega seondu käskkirja vaidlustamisega. Isegi kui 21.03.2025. a koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (dtl 107-138) ja kriminaalmenetluse toimikutega tutvumine aitas kaebaja esindajat kaebuse hilisemal koostamisel, puuduvad tõendid selle kohta, et hilisemate arvete esitamisel oleks seda arvesse võetud. Arve nr 250450 spetsifikatsioonis (dtl 318) märgitud toimingud kuni 08.04.2025 (k.a.) ei seondu samuti käesoleva kohtumenetlusega. Käesoleva kohtumenetlusega seonduvaks ei saa pidada kaebaja korduvat taotlust distsiplinaarmenetluse lõpetamiseks (dtl 190-193) ega vastuväidete koostamist distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele (dtl 195-205). Kohtupraktika kohtumenetluse eelsete kulude väljamõistmise osas on selge. Riigikohus on analoogsel juhtumil leidnud: „Maksu- ja Tolliamet tegi maksuotsuse 15.09.2014. Enne seda kuupäeva ei saanud kaebajal kohtumenetlusega seotud kulusid tekkida. Kohtumaterjalidest ei nähtu, et maksunõustamise eest esitatud arve oleks käsitatav osaliselt ettemaksuarvena kohtumenetluse kulude hüvitamiseks. Arve koostamise ajal ei saanud kaebaja esindajal olla teada ei maksuotsuse vaidlustamise vajadus ega kohtus tehtavad kohtumenetluse toimingud. /.../ Ka arvele märgitud „maksunõustamine“ ei kinnita arve seotust kohtumenetlusega, vaid viitab maksumenetluses kantud kuludele. Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (RKHKo 3-3-1-10-16, p 16.1).
33.Õigusabikulud on kaebaja eest tasunud ERGO Insurance SE. Kohtupraktika järgi saab teise isiku kulud välja mõista üksnes juhul, kui isikul on kohustus need kulud kandnud isikule hüvitada (RKHKo 3-23-125, p 24). Kaebajal on kohustus hüvitada ERGO Insurance SE-le viimase poolt kantud õigusabikulud (ERGO õigusabikulude kindlustuse tingimused eraisikutele, p 6.16, dtl 328). Halduskohus mõistis kaebaja kasuks menetluskuluna välja 6000 eurot, sh käibemaks. Arvestades ka kaebuse täies ulatuses rahuldamist, tulnuks vastustajalt kaebaja kasuks halduskohtumenetluses kantud õigusabikulud välja mõista summas 6103 eurot
ja 30 senti, sh käibemaks. Halduskohtu otsust tuleb seega menetluskulude väljamõistmise osas muuta.
III
34.Ringkonnakohus jätab vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldab kaebaja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab halduskohtu otsuse punkte 1, 4, 5 ja 6 järgmiselt: „1. Rahuldada X.X.-i kaebus. 4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja hüvitis, mille suurus vastab kaebaja 12 kuu keskmisele palgale. 5. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja. Politsei- ja Piirivalveametil tuleb tasuda põhinõudelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 14.05.2025 järgnevast päevast. 6. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja menetluskulud summas 6103 (kuus tuhat ükssada kolm) eurot ja 30 (kolmkümmend) senti, sh käibemaks.“
35.Kaebaja menetluskuludeks ringkonnakohtus on õigusabikulud kokku 8 tundi ja 27 minutit hinnaga 170 eurot/tund summas 1591,40 eurot, sh käibemaks, vastavalt arvetele nr 261296, 261297 ning 261576 (dtl 446-450). Kaebaja selgitab, et tema eest on ka apellatsiooniastmes osaliselt menetluskulud tasunud ERGO Insurance SE. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebaja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kaebaja menetluskulusid siiski mõnevõrra vähendada. Ringkonnakohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 1500 eurot.
36.Ringkonnakohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed vastavalt HKMS § 175 lõikele 3 tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.