A.E.u kaebus Tallinna Vangla 19.02.2016 käskkirjale nr 5-2/193 ja 22.03.2016 vaideotsusele nr 5-15/16/1212
Menetlusosalised
Kaebaja – A.E. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.12.2016 (HKMS § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla juristi Monika Raiendiku 20.01.2016 ettekande nr 168 kohaselt esitas A.E. 29.12.2015 kuriteoteate Põhja Ringkonnaprokuratuurile ja 15.01.2016 kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse algatamata jätmise peale. Riigiprokuratuuri referent edastas Monika Raiendiku e-posti aadressile [email protected] teadmiseks riigiprokurör Kaire Jaaksoni 20.01.2016 koostatud määruse kaebuse rahuldamata jätmise kohta ning A. E.u Põhja Ringkonnaprokuratuurile ja Riigiprokuratuurile esitatud dokumendid. Viidatud dokumentides kasutas A. E. vangla juristi kohta väljendeid „inimvärdjas“ ja „inimpask“. Tallinna Vangla leidis, et viidatud väljendid solvavad vanglateenistujat ning alandavad tema väärikust.
2.Tallinna Vangla 19.02.2016 käskkirjaga nr 5-2/193 karistati A. E.t distsiplinaarkorras Tallinna Vangla kodukorra (kodukord) punkt 1.11.1 rikkumise eest 12 päeva pikkuse kartserikaristusega. Käskkirja kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse seaduslikele korraldustele (vangistusseaduse
3-16-384 (VangS) § 67 p 1). Kodukorra p 1.11.1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi, kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Kaebaja rikkus kinnipeetavana vangla kodukorda ega eita seda. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 198 lg 2 kohaselt teatab prokuratuur kuriteokaebuse esitamise korral kriminaalasja alustamata jätmisest ka isikut, kelle kohta kuriteoteade on esitatud, v.a samas seadustikus sätestatud erandid. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on lubatud prokuratuuri loal KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud juhul. Arvestades, et kriminaalasja menetluse materjalid avaldas vanglale prokuratuur, nagu on KrMS alusel lubatud, ei ole viimane käitunud õigusvastaselt. Kinnipeetav arvab ekslikult, et KrMS § 198 lg 2 ei laiene riigiprokuratuurile. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust. Andmed süüteo toimepanemise või ohvriks langemise kohta ei ole delikaatsed isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 2 p 8 tähenduses. Andmed on delikaatsed enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või menetluse lõpetamist. Riigiprokuratuuri otsus menetluse algatamata jätmise kohta on menetlust lõpetav, mistõttu ei ole A. E.u prokuratuurile saadetud andmete näol tegemist delikaatsete isikuandmetega. A. E.u avaldusele ei laiene pärast prokuratuuri otsust jätta kriminaalmenetlus algatamata piirang kasutada tema avaldusi asutusesiseselt. Tuleb arvestada, et andmed on avaldatud vaid asjaosalistele – A. E.le, prokuratuurile ja Tallinna Vanglale –, mitte kolmandatele isikutele. Tegemist ei ole VangS § 29 lg 4 sätestatud olukorraga, kuivõrd kirjade sisu ei kontrollitud, kui need saadeti vanglast välja. Prokuratuur saatis A. E.u dokumendid vanglale seisukoha võtmiseks. Tähtsust ei ole sellel, et dokumendid olid adresseeritud prokuratuurile, mitte Tallinna Vanglale. Sisuliselt kasutas A. E. vangla juristi kohta väärikust riivavaid väljendeid. Kuigi vanglateenistuse jurist ei ole Tallinna Vangla ametnik VangS § 111 lg 1 mõistes, kuulub ta kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse. Kodukorra p 1.11.1 viitab vanglateenistujale, mitte ametnikule. Väärikust riivavate väljendite kasutamise näol on tegemist raske distsipliini rikkumisega, kuigi kohtupraktikas on see erandlik. Rikkumist raskendab see, et kinnipeetav on varem toime pannud sarnaseid rikkumisi ja talle on määratud distsiplinaarkaristusi (viimati kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks). Puuduvad kergendavad asjaolud. Ka kirjalikus pöördumises ei ole lubatud kasutada väärikust riivavaid väljendeid, kuna see ohustab avalikku korda. Vangla peab tagama avaliku korra, et saavutada vangistuse eesmärke. Kinnipeetavale ei ole otstarbekas määrata muid karistusi. Proportsionaalne on karistada A. E.t 12 päeva pikkuse kartserikaristusega. Karistus on proportsionaalne toime pandud süüteoga.
3.A. E.esitas 22.02.2016 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse nõudega peatada käskkirja täitmine. Tallinna Halduskohus jättis taotluse 29.02.2016 määrusega rahuldamata. Kohus ei pidanud käskkirja peale esitatava kaebuse eduväljavaateid suureks. Kohtu hinnangul oli A. E.u karistamine põhjendatud, kuna vanglateenistuja suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine nõrgestab vangla distsipliini ja ohustab julgeolekut. Vangla juristi saab pidada vangla teenistujaks VangS § 1051 lg 2 p 2 mõttes. Mitte üheski kinnipeetava pöördumises ei tohi olla väärikust riivavaid väljendeid.
4.A. E. esitas käskkirjale vaide, mis jäeti 22.03.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/121-2 rahuldamata.
5.A. E.u kaebus 19.02.2016 käskkirja nr 5-2/193 ja 22.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/121-2 tühistamiseks registreeriti Tallinna Halduskohtus 29.04.2016.
2(11)
3-16-384
POOLTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja ei nõustu käskkirja ja vaideotsusega.
6.1.Põhja Ringkonnaprokuratuuri 08.01.2016 teade kriminaalmenetluse algatamata jätmise kohta tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 1 alusel. Põhja Ringkonnaprokuratuur ei teavitanud vangla juristi kriminaalmenetluse algatamata jätmisest. Kaebuse kriminaalmenetluse algatamata jätmisele jättis riigiprokurör K. Jaakson rahuldamata 20.01.2016 määrusega. Ka see määrus on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel. Viidatud määruses märgib prokurör, et edastab vangla juristi solvavad materjalid Tallinna Vanglale seisukoha võtmiseks. Kuna prokuratuur seadis kuriteokaebuse materjalidele juurdepääsupiirangu, ei võinud prokuratuur edastada materjale vangla juristile. Juristil puudus seega õigus pääseda materjalidele ligi.
6.2.Vangla jurist ei kuulu kinnipidamiskoha ametnike hulka. Vangla jurist töötab vanglas töölepingu alusel ehk ta ei ole vanglateenistuse ametnik VangS § 111 lg 1 mõistes ja hõlmatud kodukorra p 1.11.1 kaitsealaga seda enam, et kuriteoteade ei olnud suunatud prokuratuurile ega vangla juristile.
6.3.Kodukorraga ei saa keelata kinnipeetava õigust kasutada väljendeid väljaspool vanglat saadetavates kirjades ja vanglas töötava isiku suhtes. Au ja hea nime kaitseks saab kasutada üksnes tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid, s.o nõuda varalise või mittevaralise kahju hüvitamist ja kahju tekitava tegevuse keelamist, ebaõigete andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist. Kuna kuriteoteade oli suunatud prokuratuurile ja see tunnistati asutusesiseks kasutamiseks, ei saanud kaebaja vangla juristi au ja head nime avalikult kahjustada. Distsiplinaarmenetluses ei saa kaitsta isiku õigusi tsiviilõiguslikus vormis tekitatud kahju eest ja karistada kahju tekitajat distsiplinaarkorras.
6.4.Kaebaja toime pandud rikkumine ei ohusta avalikku korda. Avalik kord on defineeritud korrakaitse seaduse (KorS) § 4 lg-s 1. KorS § 1 lg 9 kohaselt ei kohaldata seadust vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel. Sellisena ei saa kinnipeetava suhtes viia läbi distsiplinaarmenetlust ega teda karistada avaliku korra kaitsmise eesmärgil.
6.5.Haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses (haldusmenetluse seadustik (HMS) § 10 lg 1 p 4). Distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektorkontaktisik Marju Kuuse, kes koostas ka distsiplinaarmenetluse protokolli. Distsiplinaarmenetluse protokoll vastab haldusakti tunnustele. M. Kuuse tegi sisuliselt iseendale ettepaneku määrata karistus, olles samal ajal teadlik, et tema teeb karistusotsuse; määras karistuse ja võttis osa vaidemenetlusest, kus ta kontrollis enda antud haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust. Karistuse määrajal ei saa olla huvi enda karistusotsust tühistada, kui ta on juba ettepaneku tegemisel veendunud, et rikkumine on toime pandud ning selle eest on vaja karistada. Vaide menetlejal ei ole keeruline veenda vaide allkirjastajat karistusotsuse õiguspärasuses. Vaidemenetluses ei ole kaebaja õiguste kaitse olnud efektiivne. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas 07.01.2016 asjas Dāvidsons ja Savins v. Läti, et vastustaja riik on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtukoosseisu põhimõtet, kui põhiasja arutav kohtunik oli kinnipidamismääruses võtnud seisukoha avaldaja süü küsimuses, leides, et avaldaja on toime pannud õigusrikkumise. EIK leidis, et kriminaalasja arutas ebaobjektiivne kohus. Distsiplinaarmenetlus on võrreldav kriminaalmenetlusega, kuna ka distsiplinaarmenetluses võetakse seisukoht kinnipeetava süü osas. Lähtudes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 97 lg-st 2, ei saa menetleja võtta seisukohta selles, kas kinnipeetav on toime pannud õigusrikkumise, nagu käesoleval juhul, vaid viidata faktidele ja tõenditele, 3(11)
3-16-384 millest peab selguma süü tõendatus (VSkE § 97 lg 2 p 8). Selles, kas kinnipeetav on toime pannud õigusrikkumise, võtab seisukoha otsustaja. Kui menetleja on distsiplinaarmenetluse protokollis öelnud, et kinnipeetav on toime pannud õigusrikkumise ning seejärel teinud ise karistusotsuse, mille otstarbekust ja õiguspärasust on ta vaidemenetluses kontrollinud, siis selline haldusmenetlus ei näi sõltumatu.
6.6.Karistusotsuse tegija on arvestanud kaebaja varasemate karistustega, võtmata arvesse, et Tallinna Halduskohtu 27.11.2015 otsusega nr 3-15-2303 on üks varasem karistus suhtlemiseeskirjade rikkumise eest tühistatud.
7.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu.
7.1.Käesolevas menetluses ei saa anda hinnangut sellele, kas prokuratuuril oli õigus Tallinna Vanglale kuriteoteatega seotud materjale saata. Oluline on, et materjalid vanglale edastati ning vanglal tuli nendele reageerida. Tulenevalt KrMS § 198 lg-st 2 ja §-ist 214 on prokuratuur ka õigesti materjalid vanglale edastanud. Kriminaalmenetluse materjalid avaldas vanglale prokuratuur. Riigiprokurör märkis 20.01.2016 määruses, et kaebaja kasutas kuriteokaebuses korduvalt väljendeid, mis on oma tööülesandeid täitva isiku suhtes solvavad. Sestap edastas ta materjalid seisukoha võtmiseks vanglale. Kuna materjalid on vanglale edastatud, pääses jurist nendele ka ligi.
7.2.Vangla jurist kuulub kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse. Vanglateenistus ei seondu üksnes vanglaametniku mõistega. VangS § 1051 lg 2 p 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistusse vanglad kui valitsus- ja ametiasutused tervikuna nii ametnike kui töötajatega avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 7 mõttes. Kodukorra p 1.11.1 järgi ei ole pöördumisi, milles võiks kasutada väärikust riivavaid väljendeid.
7.3.Sõnavabadus ei tähenda, et igasugust keelekasutust peab aktsepteerima. EIK leidis 21.01.1999 otsuses asjas Janowski v. Poola, et solvav keelekasutus oma ametiülesandeid korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või provotseerijad, polnud antud situatsioonis õigustatud. Sellisena ei saa aktsepteerida olukorda, kus teenistusülesandeid täitva vanglaametniku suhtes kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid. Kui kinnipeetavatele oleks lubatud oma rahulolematust ning emotsioone väljendada ükskõik, missuguste väljenditega, ei saaks vanglaametnikud keskenduda teenistusülesannete täitmisele. Ka EIK on pidanud vajalikuks kaitsta riigiametnikke jämedate, solvavate ja laimavate verbaalsete rünnakute eest ametikohustuste täitmisel, mis on mõeldud selleks, et kahjustada avalikku usaldust ametnike ja teenistuskoha suhtes. Kaebaja väide, nagu oleks täitevvõim kaitsnud juristi õigusi distsiplinaarmenetluse raames tsiviilõiguslikus vormis tekitatud kahju eest ja karistanud kaebajat kui kahju tekitajat distsiplinaarkorras, on meelevaldne. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada, kui ta rikub süüliselt vangistusseaduses, vangla sisekorraeeskirjades või muudes õigusaktides sätestatut. Kuna praegu rikkus kaebaja kodukorra p-is 1.11.1 sätestatud nõuet, oli vanglal õigus teda distsiplinaarkorras karistada.
7.4.Kaebaja leiab ekslikult, et teda karistati korrakaitseseaduse alusel. Avaliku korrana tuleb mõista tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Eesti tavade ja kommetega ei ole kooskõlas nimetada ametiasutuse töötajat „inimvärdjaks“ ja „inimpasaks“. Kasutades tööülesandeid täitva juristi suhtes solvavaid ja väärikust alandavaid väljendeid, ohustas kaebaja avalikku korda. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine on põhjendatud, kuna tema teguviis nõrgestab vangla distsipliini ning seeläbi ka üldist vangla julgeolekut. Avaliku korra tagamine on jälle vajalik, et kindlustada vangistuse eesmärkide saavutamine. Vangistuse eesmärkide saavutamine on ka
4(11)
3-16-384 avalikes huvides. Vanglas on võimalik distsipliin tagada, kui allutakse kehtivale korrale, sh järgitakse viisakusnorme, nagu sätestab kodukord.
7.5.Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud menetlusnormidega kooskõlas, vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel, see on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Selles ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, täites kodukorra p-is 1.11.1 sätestatud teokoosseisu. Kaebaja kasutas vangla juristi suhtes solvavaid ja väärikust alandavaid väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“. Seda tõendab Tallinna Vangla juristi M. Raiendiku 20.01.2016 ettekanne nr
168.Tallinna Vangla sai rikkumisest teada 20.01.2016, kui riigiprokurör edastas riigiprokuratuurile esitatud materjalid vanglale seisukoha võtmiseks. Distsiplinaarmenetlus algatati 29.01.2016 ning kaebajale anti võimalus anda omapoolsed seisukohad. Kaebaja esitas oma selgitused 01.02.2016 ning vastuväited 18.02.2016. Ettekandes välja toodud väljendite kasutamist kaebaja ei eita. Tema distsipliinirikkumine on tõendatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite ja asjaoludega. Kaebaja on teadlik vangistust reguleerivatest õigusaktidest. Kui õigusaktides sätestatu jäetakse täitmata, on tegemist süülise rikkumisega. 22.03.2016 vaideotsus nr 5-15/16/121-2 on õiguspärane. Vaideotsuse tühistamist võib nõuda HMS § 87 lg-s 2 sätestatud alustel. Vaidemenetluses on järgitud menetlusnorme, vaideotsus on antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning selles ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Vastustajal puudub alus kahelda ametnike erapooletuses. Tulenevalt VangS § 64 lg-test 1 ja 4 ning VSkE § 17 lg-st 1 on inspektor-kontaktisikul M. Kuusel õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Ka inspektor-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt kuulub distsiplinaarmenetluse läbiviimine inspektor-kontaktisiku pädevusse. Ametniku erapoolikus ei saa tuleneda üksnes faktist, et ta viis läbi distsiplinaarmenetluse, sh algatas menetluse ja kogus tõendeid. Ka ametikohustuste täitmisel tekkinud suhtlemiskonflikt ei tähenda tingimata, et ametnik on isiklikult menetlusosalise vastu häälestatud. Ühestki õigusaktist ei tulene, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ja määrata karistust. Taoline korraldus tagab menetluse efektiivsuse, lihtsuse ja kiiruse, ühtlasi välditakse üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis kõik on haldusmenetluse aluspõhimõtted. Vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaided vaatab läbi vanglateenistus (VangS § 11 lg 41). Sätet täpsustab VSkE § 12 lg 21, mille kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kaebaja ei ole osutanud, kas menetleja oli tema suhtes vaenulikult meelestatud, millest tulenevalt oleks too pidanud end menetlusest taandama. Õigusaktidest ei tulene, et vaidemenetlust ei tohiks läbi viia sama ametnik, kes on distsiplinaarasja menetlenud. Vaideotsuse on allkirjastanud üksuse juht Raido Kerner, kellel on kohustus tutvuda vaidemenetluse aluseks olevate materjalidega, samuti on tal võimalus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel vaideotsusega või kui ta leiab, et vaie tuleks rahuldada, on tal õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest, koostada uus vaideotsus või nõuda vaideotsuse koostamist, kus kajastuks tema seisukoht. Üksuse juhi allkirjastatud vaideotsus kajastab üksuse juhi seisukohta antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Vaideotsust ei tee seega ainuisikuliselt sama inspektor-kontaktisik, kes menetles distsiplinaarasja ning andis vaidlusaluse käskkirja.
7.6.On tõsi, et kaebajale Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1035 määratud distsiplinaarkaristus tühistati haldusasjas nr 3-15-2303. Haldusakti tühistamine kõrvaldab 5(11)
3-16-384 tagasiulatuvalt selle kehtivuse, st varasemale kehtivusele ei ole enam võimalik tugineda. Eelviidatud käskkirja tühistamine ei muuda seda, et kaebajal olid 19.02.2016 käskkirja andmise ajal kehtivad distsiplinaarkaristused, mh suhtlemiseeskirjade rikkumise eest. Kaebajat on karistatud 21.04.2015 käskkirjaga nr 546, 22.04.2016 käskkirjaga nr 549, 12.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/644 ja 21.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/688 VangS § 67 p 1 rikkumise eest. 28.10.2016 käskkirjaga nr 5-2/1388 määrati kaebajale 10 päevane kartserikaristus selle eest, et ta kasutas väljendeid „Kas kellelgi ei tõuse või ei lähe märjaks enam või?“ ja „Türa, sellist ila pean ma lugema (Rein Lang õpetas sellist väljenduslaadi kasutama, kui ta oli justiitsminister)“ pöördumises Justiitsministeeriumile. Varasem karistatus sarnase rikkumise eest näitab, et kaebaja ei ole teinud järeldusi, pidades karistamatult võimalikuks vanglateenistujat solvata. Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega. Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, sh karistuse pikkust. Määratud karistus on proportsionaalne. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, teda on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, ta on saanud võimaluse esitada omapoolsed seletused ja vastuväited.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja nõuab 19.02.2016 käskkirja nr 5-2/193 ja 22.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/121-2 tühistamist.
9.Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusliku alusena on märgitud VangS § 67 p 1, § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4. Vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale ette seda, et ta kasutas Tallinna Vangla juristi kohta väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“. Sellega rikkus ta Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p 1.11.1.
10.Selleks, et kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada, peab ta olema toime pannud distsiplinaarsüüteo, st kinnipeetava tegevus või tegevusetus peab olema vastuolus mõne õigustloova akti sättega, mille täitmine on kinnipeetavale kohustuslik.
10.1.VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetaval on seega kohustus järgida Tallinna Vangla kodukorda. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnipeetavale VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserikaristust. Kodukorra p 1.11.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning Vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.
10.2.Kaebaja kasutas vangla juristi kohta väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“. Seda kinnitavad nii 29.12.2015 Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kuriteoteade (I kd, tl 24 pöördel; II kd, tl 9), riigiprokurör K. Jaaksoni 20.01.2016 määrus (I kd, tl 27 pöördel) kui Monika Raiendiku 20.01.2016 ettekanne nr 168 (I kd, tl 22; II kd, tl 9). Kaebaja ei ole eitanud, et ta juristi kohta viidatud väljendeid kasutas. 6(11)
3-16-384
10.3.Kaebaja leiab aga et vangla juristi suhtes võib väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“ kasutada. Väljendeid kasutati vanglast väljapoole saadetud pöördumises, st pöördumise adressaat ei olnud konkreetne vangla töötaja. Lisaks ei kuulu vangla jurist kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse.
10.4.Kohus peab vajalikuks märkida, et pooled ei ole vaielnud selle üle, kas väljendid „inimpask“ ja „inimvärdjas“ on ebatsensuursed ning riivavad vanglateenistuja inimväärikust. Kohus selgitab, et ebatsensuursed või väärikust riivavad väljendid on eeskätt väljendid, mida konkreetses kontekstis ei ole sobiv või viisakas kasutada, mis hälbivad tavapärasest kõnepruugist, mis väljendavad agressiivsust, konflikti, halvakspanu, üleolevat suhtumist või muul viisil riivavad oluliselt sündsustunnet standardkõnes või -kirjas. Tihti nimetatakse taolisi väljendeid roppusteks. Kuivõrd väljend „inimpask“ viitab eelkõige isiku kõlbmatusele inimesena ja „inimvärdjas“ ebardlikkusele, mis teeb ühe inimese teisest halvemaks ja mis näitab ühe inimese halvustavat suhtumist teise inimese (inim)kvaliteeti, on sellised väljendid ebatsensuursed ja väärikust riivavad. Sellega on kaebaja täitnud teokoosseisu, mille eest võib teda distsiplinaarkorras karistada. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et ka sõnavabaduse põhimõttest ei tulene, et igasugust keelekasutust peab aktsepteerima. Kuigi ametnikud peavad oma tööülesannete täitmisel olema valmis taluma suuremat kriitikat kui eraisikud erasfääris, siis see ei tähenda, et töökohustusi täitvat ametnikku võiks karistamatult solvata. Vastustaja viidatud EIK-i 21.01.1999 lahendis 25716/94 asjas Janowski v. Poola leidis EIK, et ka väljendid „lollpea“ ja „loll“ võivad kontekstis vähendada avalikkuse usaldust ametkonna vastu ning ametnikke peab nende ametiülesannete täitmisel kaitsma.
10.5.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, nagu ei kuuluks Tallinna Vangla jurist kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse, kuna too töötab vanglas töölepingu alusel, mis tähendab omakorda, et tegemist ei ole vanglateenistujaga VangS § 111 lg 1 mõttes. On tõsi, et jurist töötab vanglas töölepingu alusel. Samas on vanglateenistuse mõiste sätestatud VangS § 1051 lg-s 2. Osutatud paragrahvi punkti 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistusse vanglad tervikuna, st nii vangla ametnikud kui töötajad ATS § 7 mõttes. Seega on kodukorra p-iga 1.11.1 hõlmatud nii vanglaametnikud kui -teenistujad, kes töötavad vanglas töölepingu alusel. Veelgi enam, kodukorra p 1.11.1 neljas lause ütleb üheselt, et ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid ei või kasutada mitte üheski pöördumises ega vestluses. Säte kaitseb nii vanglateenistust kui teisi isikuid, sh kaaskinnipeetavaid ja ametiasutusi.
11.Kaebajale on jäänud arusaamatuks, kuidas on võimalik teda distsiplinaarkorras karistada väljendite eest, mis ei olnud vahetult suunatud Tallinna Vanglale, vaid kajastusid prokuratuurile edastatud materjalides. Kuna kriminaalmenetluse algatamata jätmise materjalid olid tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel, ei oleks riigiprokurör tohtinud materjale vanglale saata. Vangla juristil ei olnud omakorda õigust materjalidele juurde pääseda.
11.1.Kohus selgitab kaebajale, et käesolevas asjas ei ole tähtsust sellel, kas prokuratuur käitus õiguspäraselt, kui edastas kriminaalmenetluse algatamata jätmise materjalid Tallinna Vanglale. Tähtis on see, et pöördumine on Tallinna Vangla valduses. Kuna see sisaldas ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid, tuli vanglal sellele reageerida. Niisamuti ei ole tähtsust sellel, kellele kaebaja pöördumine oli adresseeritud – kas prokuratuurile või Tallinna Vanglale. Kodukorra p-is 1.11.1 viidatakse küll pöördumisele vanglateenistuse ametniku poole, kuid säte puudutab üksnes Teie-vormi kasutamist vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel. Sätte neljas lause „Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid“ viitab üheselt, et ebatsensuurseid väljendeid ei või kasutada mitte üheski vestluses ega pöördumises, sh suulistes vestlustes kaaskinnipeetavate vahel ning kirjalikes pöördumistes, mis saadetakse väljapoole vanglat. Kohtu hinnangul ohustaks tõlgendus, kus ebatsensuursete väljendite 7(11)
3-16-384 kasutamine oleks keelatud üksnes otsestes või vahetutes pöördumistes vanglateenistuse ametnike poole (näiteks suhtluses kinnipeetava ja inspektor-kontaktisiku vahel) ka vangistuse eesmärkide saavutamist. Vangistuses peab kinnipeetav õppima lugupidamist teiste, sh ametkonna ja ametiasutuste vastu. Kaebaja tõlgendus seda ei võimalda.
11.2.Kui kaebajal on riigiprokuratuuri tegevusele materjalide edastamisel etteheiteid, siis tuleb tal vaidlustada prokuratuuri vastav toiming. AvTS § 45 lg 1 p 2 teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet teabevaldajate üle Andmekaitse Inspektsioon, mh asutusesiseseks kasutamiseks ette nähtud teabe kaitsmisel. Vaidlus oleks aga viljatu. Arvestades. et Andmekaitse Inspektsioon võib järelevalvemenetluse algatada vaide alusel või oma algatusel (AvTS § 45 lg 2) ja et vaie tuleb toimingule esitada 30 päeva jooksul arvates ajast, mil isik vaidlustatavat toimingust teada sai (HMS § 75), on tähtaeg toimingu vaidlustamiseks möödunud. Materjalidest ei nähtu, et tähtaeg kuuluks ennistamisele. Veelgi enam, KrMS § 198 lg 2 kohaselt on prokuratuuril õigus edastada kuriteoteatega seotud materjalid isikule, kelle suhtes jäetakse kriminaalmenetlus algatamata. Asjaolul, et Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasja algatamata jätmise materjale Tallinna Vanglale ei edastanud, ei ole tähtsust. KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud juhul on prokuratuuril, sh riigiprokuratuuril, lubatud avaldada kohtueelse menetluse andmeid. Kuna kriminaalasja algatamata jätmise menetluse materjalid avaldati prokuratuuri loal, on prokuratuur käitunud õiguspäraselt.
12.Kaebaja leiab, et teda on distsiplinaarmenetluses karistatud tsiviilõiguslikult tekitatud kahju eest, s.o juristi au ja hea nime teotamise eest. Juristil on enda au ja hea nime kaitseks võimalus kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Kohus selgitab kaebajale, et teda karistati vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest, mitte juristi au ja hea nime teotamise eest. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserikaristust, vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumise eest. Kohus näitas eelnevalt, et kinnipeetaval on kohustus vangla kodukorda järgida, sh mitte kasutada pöördumistes ebatsensuurseid ja väärikust alandavaid väljendeid. Kuna kaebaja kasutas vanglateenistuja kohta ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid, võis teda distsiplinaarkorras karistada.
13.Kaebaja leiab, et kuna avaliku korra mõiste on defineeritud KorS § 4 lg-s 1 ja KorS § 1 lg 9 kohaselt ei kohalda sama seadust vanglateenistuse tegevusele vangistuse täideviimise korraldamisel, ei saa kinnipeetavat karistada avaliku korra kaitsmise eesmärgil. On tõsi, et avaliku korra legaaldefinitsioon on sätestatud KorS § 4 lg-s 1. Vaidlustatud käskkirjaga ei karistatud kaebajat aga KorS alusel, vaid vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumise, täpsemalt kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest. Asjaolu, et käskkirjas on avalikule korrale viidatud – karistuse määramisel arvestati asjaoluga, et kirjalikus pöördumises väärikust riivavate väljendite kasutamine on lubamatu, kuna see ohustab avalikku korda –, ei tähenda, et kaebajat oleks karistatud avaliku korra rikkumise eest KorS alusel. Kohus selgitab, et avalik kord ei puuduta üksnes ühiskonna seisundit väljaspool vanglat, vaid ka vanglas. See on õigushüve, mis tuleb tagada ühiskonnas üldiselt, k.a vanglas. Kasutades vangla juristi kohta ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid, rikkus kaebaja vangla kodukorda ning seeläbi ka avalikku korda vanglas. Käskkirja viide avaliku korra rikkumisele ei ole asjakohatu.
14.Kaebaja heidab vastustajale ette, et distsiplinaar- ja vaidemenetluses ei ole järgitud erapooletuse põhimõtet, kuna karistusotsuse tegi ning määras sama isik M. Kuuse. Distsiplinaarmenetluse protokollil on haldusakti tunnused. EIK leidis asjas Dāvidsons ja Savins v. Läti, et vastustaja riik on rikkunud konventsiooni artikkel 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtukoosseisu põhimõtet, kui põhiasja arutav kohtunik oli kinnipidamismääruses
8(11)
3-16-384 võtnud seisukoha avaldaja süü küsimuses. Distsiplinaarmenetlus kriminaalmenetlusega, kuna mõlemas võetakse seisukoht isiku süü osas.
sarnaneb
Haldusmenetluse erapooletuse nõue on tuletatav HMS §-ist 10. Samas nähtub sättest, et erapooletuse nõue haldusmenetluses ei ole nii range kui kohtumenetluses. Kui kõrgem kohus peab tühistama ebaseadusliku kohtukoosseisu otsuse (HKMS § 199 lg 1 p 5), siis erapooletuse nõude rikkumine haldusmenetluses ei too kaasa haldusakti tühisust HMS § 63 mõistes. Sellele, et erapooletuse nõude järgimine ei ole haldusmenetluses nii range kui kohtumenetluses, viitab ka see, et isikut ei taandata haldusmenetlusest, kui teda ei ole võimalik asendada. Kohus märgib täiendavalt, et kui kinnipeetav paneb vanglas toime distsipliinirikkumise, siis on vangla kohustatud sellele reageerima. Ametnikel ei ole lubatud põhjendamatult taanduda haldusmenetluste läbiviimisest. Praegu ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnorme rikutud. Inspektorkontaktisik on vanglateenistuse ametnik, kellel VSkE § 17 lg 1 ja inspektori-kontaktisiku ametijuhendi1 kohaselt on pädevus läbi viia distsiplinaarmenetlust ning kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada. Selline menetluskord peab tagama, et distsiplinaarasi lahendatakse lihtsalt ja kiiresti, s.o järgitakse haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Selline menetluskord loob samuti võimaluse haldusorgani enesekontrolliks. Kohtu hinnangul ei tähenda distsiplinaarasja menetleja ja karistuse määraja kokkulangemine, et inspektorkontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud kahtlust tema erapooletuses HMS § 10 lg 1 punkti 4 mõistes. Kohus on seisukohal, et viidatud taandamisalus osutab meelevaldsele eelistamisele, põhjendamatutele süüdistustele või alusetutele otsustustele. Asjaoludest põhjendamatut eelistamist või asjatut süüdistamist ei nähtu. Vastupidi, kaebajale tagati menetluslikud õigused: teda teavitati distsipliini rikkumisest, talle tagati ärakuulamisõigus ning talle tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 14.03.2014 määruses haldusasjas nr 3-1450071 märkinud, et karistuse määraja ja otsustaja kokkulangemisest ei saa järeldada, et karistuse määraja on asja lõpptulemusest isiklikult huvitatud ega suuda kaalukate vastuargumentide korral oma eelhinnangust taganeda. Ei ole välistatud, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik võib oma seisukohta muuta (p 12). Distsiplinaarmenetluse protokoll on menetlustoiming, millel ei ole siduvat tähendust menetluse lõpptulemusele. Distsiplinaarkaristus määratakse käskkirjaga. Distsiplinaarmenetluse protokoll ei muuda kaebaja õigusi või kohustusi. Kaebajale tekitab õigusi ja kohustusi haldusakt, s.o käskkiri. Sellisena ei ole distsiplinaarmenetluse protokoll ka reeglina eraldiseisvalt vaidlustatav. Distsiplinaarmenetluse protokollimise kohustus tuleneb VangS § 64 lg-st 3. Nõuded distsiplinaarmenetluse protokollile kehtestatakse VSkE-s. Arvestades distsiplinaarmenetluse protokollile kehtestatud nõudeid (nõuded on sätestatud VSkE § 97 lg-a 2), sh selles peab kajastuma loetelu asjaoludest, millest peab selguma, milliste faktide ning tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks ning põhjendatud ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta, peab menetleja juba distsiplinaarmenetluse protokollis võtma seisukoha kinnipeetava süü osas. Vastasel juhul ei oleks võimalik teha ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta. Kinnipeetava menetluslikud õigused on tagatud sellega, et tal õigus esitada distsiplinaarmenetluse protokollile täiendavaid vastuväiteid. Kaebaja on viidanud EIK-i 07.01.2016 lahendile 17574/07 ja 25235/07 asjas Dāvidsons ja Savins v. Läti, kus konventsiooni artikkel 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtu põhimõtte rikkumisele osutas asjaolu, et apellatsioonikohtu koosseis oli võtnud seisukoha avaldaja süü osas juba avaldaja vahistamise määruses ja hiljem jättis tema apellatsioonkaebuse läbi
Tallinna Vangla direktori 15.01.2015 käskkiri nr 7 „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse valvuri ametijuhend“
9(11)
3-16-384 vaatamata. Kaebaja hinnangul on sama põhimõte kohaldatav ka käesolevas asjas, kuna sarnaselt kriminaalmenetlusega võetakse ka distsiplinaarmenetluses seisukoht isiku süü osas. Kohus kaebaja tõlgendusega ei nõustu. Seda, et asjas Dāvidsons ja Savins v. Läti kohaldatud põhimõte haldusmenetlusele ei kohaldu, selgitas Tallinna Halduskohus kaebajale ka 21.03.2016 otsuses haldusasjas nr 3-15-1383 (Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.10.2016 otsusega Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata). On tõsi, et nii kriminaal- kui distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja tuvastada isiku süü. Samas ei saa täitevvõimu otsuseid vanglakaristuse täideviimisel samastada kohtuvõimu otsusega muuta isiku staatust – distsiplinaarmeetmeid vanglas, sh kartserikaristust, ei saa käsitada kriminaalõiguslikult vabadusevõtmisena. Sellisena ei saa kriminaalmenetluses kehtivaid põhimõtteid automaatselt kohaldada haldusmenetlusele. Ka haldusmenetlusliku süü mõiste erineb karistusõiguslikust süüst, hõlmates tahtlust ja hooletust. Viimaste sisustamisel lähtutakse võlaõigusseadusest, mitte karistusseadustikust. Kinnipeetaval on siiski õigus õiglasele distsiplinaarmenetlusele haldusõiguse põhimõtteid järgides.
15.Kaebaja heidab vastustajale ette, et karistuse määramisel on arvestatud ühe tema varasema karistusega, mille halduskohus tühistas 27.11.2015 otsusega nr 3-15-2303. Karistusotsus on haldusakti lahutamatu osa, mistõttu tuleb kohtul käskkirja õiguspärasuse hindamisel anda hinnang ka karistuse proportsionaalsusele. Kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). HKMS § 158 lg 3 kohaselt on kaalutlusotsuste kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). Kartserikaristus on rangeim distsiplinaarmeede, mis riivab oluliselt isikuvabaduse põhimõtet. Sellisena ei saa kartserikaristust kohaldada kergekäeliselt. Kohus on siiski seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas määratud karistus on proportsionaalne. Vastustaja on käskkirjas karistuse valikut põhjendanud ning arvestanud teo iseloomu ja kaebaja kehtivaid karistusi. 05.08.2015 käskkirja nr 5-2/1035 tühistamine, s.o selle kehtivuse kadumine, ei muuda seda, et kaebajal oli 19.02.2016 käskkirja andmise ajal veel teisi kehtivaid distsiplinaarkaristusi, mida vastustaja võis karistusotsuse tegemisel arvesse võtta. Kaebajat on karistatud 21.04.2015 käskkirjaga nr 546, 22.04.2016 käskkirjaga nr 549, 12.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/644 ja 21.05.2016 käskkirjaga nr 5-2/688 VangS § 67 p 1 rikkumise eest. 28.10.2016 käskkirjaga nr 5-2/1388 määrati kaebajale 10 päevane kartserikaristus selle eest, et ta kasutas väljendeid „Kas kellelgi ei tõuse või ei lähe märjaks enam või?“ ja „Türa, sellist ila pean ma lugema (Rein Lang õpetas sellist väljenduslaadi kasutama, kui ta oli justiitsminister)“ pöördumises Justiitsministeeriumile. Kuigi kaebaja on selle käskkirja vaidlustanud (haldusasi on registreeritud numbriga 3-15-2802), on käskkiri kehtiv. Kohus möönab, et kohtupraktikas on leitud, et ebaviisakat käitumist ei saa üldjuhul käsitada raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel on see siiski võimalik, näiteks juhul, kui rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus on sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja kehtivate karistuste hulk sarnaste rikkumiste eest, sh ebatsensuursete väljendite kasutamise eest ametiasutustega suhtlemisel, muudab rikkumise raskeks. Ka kohtupraktika kohaselt tuleb vanglateenistuja suhtes lugupidamatusse käitumisse suhtuda rangelt. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab vanglaametnike autoriteeti ning võib 10(11)
3-16-384 seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on vanglal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda (Tallinna Ringkonnkohtu 21.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50250, p 15). Kohus nõustub vastustajaga, et varasem karistatus sarnase rikkumise eest näitab, et kaebaja ei ole teinud vajalikke järeldusi, jätkates karistamatult ametnike solvamist. Ühtlasi iseloomustab see kaebaja käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. Arvestades kaebaja toime pandud rikkumist ning raskendava asjaoluna seda, et kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused samalaadsete rikkumiste eest, ei ole määratud kartserikaristus ebaproportsionaalne, võrreldes toime pandud rikkumisega. Vaidlustatud käskkiri on seega õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
16.Kaebaja nõuab ka 22.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/121-2 tühistamist, leides, et vaidemenetluses ei järgitud erapooletuse põhimõtet. Vaide menetlejal M. Kuusel ei ole keeruline veenda vaide allkirjastajat R. Kernerit karistusotsuse õiguspärasuses. Kui distsiplinaarasja menetlenud ametnik on võtnud haldusmenetluses seisukoha kinnipeetava süü osas ja sama ametnik koostab vaideotsuse, ei näi menetlus erapooletu. Vaideotsuse tühistamist saab halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda HMS § 87 lg-s 2 sätestatud alustel. Kaebaja eesmärgiks on vabaneda 19.02.2016 käskkirjast nr 5-2/193 (I kd, tl 9; II kd, tl 12). Asjaolul, kuidas vaidemenetlus läbi viidi, ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel iseenesest tähtsust. Isegi, kui vaideotsus tühistataks vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu, jääks vaidlustatud käskkiri kehtima, kuna see on õiguspärane. Käesoleval juhul ei ole vaideotsuse tegemine takistanud kaebajal oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Seega ei ole vaideotsuse vaidlustamine vajalik. Kohtul ei ole siiski põhjust kahelda, et vaidemenetluses järgiti erapooletuse põhimõtet. Nimelt ei keela VangS distsiplinaarkaristuse määranud isikul vaiet menetleda. Inspektor-kontaktisik menetleb ametijuhendi kohaselt vaideid oma pädevuse piires ja koostab vaideotsuseid. Vaide läbivaatajaks tuleb VangS § 11 lg 41 lugeda vastavat pädevust omavat ja vaideotsuse allkirjastanud (otsustuse teinud) isikut. VSkE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Organisatsioonisisene tööjaotus, kus pädeva isiku otsustus koostatakse teise isiku poolt, ei ole õigusvastane. Praegu on vaideotsusele alla kirjutanud üksuse juht R. Kerner, kellel oli võimalus ja kohustus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalide ja esitatud vaidega ning kujundada isiklik sõltumatu seisukoht. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitas R. Kerner vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike seisukohtadena (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsust haldusasjas nr 3-13-1616, p 16). See tähendab seda, et vaideotsuse seisukohad ei ole mitte M. Kuuse seisukohad, vaid R. Kerneri seisukohad. Sarnasel seisukohal oli Tallinna Ringkonnakohus oma 04.10.2016 otsuses haldusasjas nr 314-53268 (jõustunud) ja 31.10.2016 otsuses haldusasjas nr 3-15-1383 (jõustumata).
17.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 järgi tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.