3-15-1777 A.V.i kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja – A.V. Vastustaja – Tallinna Vangla (endine Harku ja Murru Vangla), volitatud esindaja Monika Raiendik
Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.V.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 492,99 euro osas riigi kanda ülejäänud osas menetlusosaliste enda kanda.
ning
menetluskulud
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. detsembril 2016 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Harku ja Murru Vanglas registreeriti 16.04.2015 kinnipeetav A.V.i mittevaralise kahju hüvitamise nõue (tl 10-12 pöördel), milles A. V. palus vanglal hüvitada perioodil 30.09.2010– 19.12.2013 (kokku 1174 päeva) inimväärikust alandavate kinnipidamis-tingimustega tekitatud kahju 23 480 eurot. Harku ja Murru Vangla andis 30.04.2015 A. V.ile tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning 12.06.2015 registreeriti puuduste kõrvaldamise avaldus.
3-15-1777 Taotluses vanglale märkis A. V. väärikust alandavate kambritingimustena ebapiisava suurusega kambripinna ning ebapiisavad pesemistingimused. Taotluse kohaselt puudus kambris tualett ja kraanikauss ning hommikul oli hügieenitoiminguteks ette nähtud 50 minutit ning 70 naise jaoks oli kasutada 3 WC-d ja 3 kraanikaussi ning 1 bidee.
1.1.Harku ja Murru Vangla tagastas 11.06.2015 otsusega nr 2-3/15/1128-4 (tl 14-16) A. V.i kahju hüvitamise nõude perioodi 30.09.2010 – 12.04.2012 osas läbivaatamatult ning jättis perioodi 13.04.2012 – 19.12.2013 osas nõude rahuldamata. Vangla leidis, et nõue on perioodi 30.09.2010 – 12.04.2012 osas esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumisega ning vaatamata asjaolule, et vangla palus A. V.il taotluse puuduste kõrvaldamiseks esitada kõnealuse perioodi osas tähtaja ennistamise taotluse koos põhjendustega, ei ole A. V. neid puudusi kõrvaldanud ega ühtegi tähtaja ennistamise aluseks olevat objektiivset asjaolu esitanud. Vangla leidis ka, et kuna A. V.i mittevaraline kahju seisnes ebapiisavast põrandapinnast tingitud õiguste rikkumises, pidi selline kahju olema tuntav vahetult ning ei saanud olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuse kohta tehtud kohtuotsuse (Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend asjas Tunis vs Eesti).
1.1.1.Vastuses märkis vangla, et kaebaja ei viibinud 13.04.2012-19.12.2013 päevagi tingimustes, kus poleks olnud tagatud nõuetekohane põrandapind, vaid oli tagatud vähemalt 3,72 m2 (336 päeval) ning 274 päeval 4,96 m2 ja 8 päeval 7,45 m2. Mööblialuse pinna mahaarvamine kambri üldpinnast ei ole põhjendatud.
1.1.2.Kinnipeetavatele võimaldatakse pesemist graafiku alusel ja on tagatud duši kasutamine vastavalt VangS 50 lg-le 2. Töötavatele kinnipeetavatele (sh taotlejale) on tagatud võimalus igapäevaselt duši all käia. Hommikuste hügieenitoimingute tegemine võis olla raskendatud, kuid mitte võimatu ega kättesaamatu. Ebamugavust hügieenitoimingute tegemisel ei saa pidada väärikust alandavaks ega piinavaks kohtlemiseks. Taotleja ei ole välja toonud, milles seisneb tema arvates kinnipidamistingimuste vastuolu VangS §-ga 45. Kaebaja on enamuse Harku ja Murru Vanglas viibitud ajast olnud kasuliku tegevusega hõivatud (töötamine, sotsiaalsete oskuste treening) ja saanud olulise osa päevast viibida väljaspool kambrit.
1.2.A. V. esitas 12.06.2015 puuduste kõrvaldamise avalduse lisa nr 1 (koostatud 09.06.2015; tl 13 ja pöördel), milles ta palus ennistada kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg perioodi 30.09.2010 – 19.12.2013 osas. Samuti on A. V. taotlenud kahju hüvitamise nõude tähtaja ennistamist Harku ja Murru Avavanglas perioodil 19.12.2013 – 25.03.2014 viibitud aja osas.
1.3.5. Harku ja Murru Vangla tagastas 15.06.2015 kirjaga nr 2-3/15/1128-6 A. V.ile vangla poolt 12.06.2015 registreeritud puuduste kõrvaldamise avalduse lisa (tähtaja ennistamise taotlus), kuna tema kahju hüvitamise taotlus lahendati 11.06.2015 ning puuduste kõrvaldamise avaldus (lisa) oli esitatud ilmselgelt vangla poolt antud tähtaega ületades (puudused pidid olema kõrvaldatud hiljemalt 22.05.2015).
2.Tallinna Halduskohtule saabus 14.07.2015 A.V.i kaebus, milles ta palub hüvitada talle Harku ja Murru Vangla poolt ajavahemikul 30.09.2010-25.03.2014 väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju summas 40 500 eurot (40 kuu ja 25 ööpäeva eest). Kaebaja esitas kaebuse täpsustused 11.09.2015 (tl 37-37p).
3.Halduskohus tagastas 16.09.2015 määrusega A. V.i kaebuse osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist Harku ja Murru Vanglas ajavahemikel 30.09.2010 – 12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014 viibitud aja eest (resolutsiooni p 1), rahuldas osaliselt A. V.i menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest 315,27 eurot 2(10)
3-15-1777 ületavas osas (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebuse käiguta osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist Harku ja Murru Vanglas ajavahemikul 13.04.2012 – 19.12.2013, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (riigilõivu tasumiseks) tähtaja (määruse resolutsiooni p 3). A. V. esitas 16.09.2015 määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 tühistamiseks määrus-kaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.04.2016 määrusega osaliselt, jättis halduskohtu 16.09.2015 määruse resolutsiooni punkti 1 muutmata (kaebuse tagastamine ajavahemikke 30.09.2010 – 12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014 puudutavas osas) ja tühistas 16.09.2016 määruse resolutsiooni punkti 2 osaliselt, vabastades kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest 115 eurot ületavas osas. A. V. esitas Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määruse peale määruskaebuse, mille Riigikohus 04.08.2016 määrusega tagastas.
4.Halduskohus võttis 22.08.2016 määrusega kaebuse menetlusse osaliselt, arvestades, millises ulatuses on kaebaja riigilõivu tasunud või menetlusabi korras tasumisest vabastatud. Kohus tunnistas vastustajaks Harku ja Murru Vangla. Tallinna Vangla esitas 22.09.2016 kaebusele vastuse, milles selgitas, et käesolevas haldusasjas on pärast vanglate liitmist vastustajaks Tallinna Vangla. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus asendas 26.09.2016 määrusega haldusasja vastustaja ning määras asja lahendamise kirjalikus menetluses. Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad 09.09.2016 (tl 124) ja 18.10.2016 (tl 179-180). Vastustaja on esitanud täiendavad seisukohad ja kohtu nõutud tõendid 17.10.2016 (tl 138-177).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekitatud väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Harku ja Murru Vanglas viibimisel. Kaebaja leiab, et vangla on jätnud tema kahju hüvitamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavates seisukohtades järjekindlalt, et kahju on tekitatud ebapiisava põrandapinna tõttu ning ei pea põhjendatuks arvata isikliku ruumi sisse ka tualeti ja mööbli alust pinda. Lisaks õigusvastaselt väikesele kambripinnale väidab kaebaja ebapiisavaid pesemisvõimalusi: pesemisvõimalus (dušš) üks kord nädalas ning kambris tualeti ja kraanikausi puudumine. Täiendavates seisukohtades (18.10.2016) märgib kaebaja, et kambri pind oli tegelikult vastustaja poolt esitatust väiksem, sest kambril olid kahel pool täisehitatud nurgad. Kaebaja rõhutab veelkord, et hommikused hügieeniprotseduurid olid vangla võimaldatud tingimustel 70 naise jaoks korraga tõeline katsumus ja ka töötavatel kinnipeetavatel ei olnud võimalust pärast igat tööpäeva duši all käia. Samuti vaidleb kaebaja vastu vastustaja väitele, et tema käsutuses olid meditsiinitöötajad ja võimalus rahuldada oma usulisi vajadusi.
6.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
6.1.Kaebaja ei ole kinnipeeturegistri andmetel viibinud vaidlustatud ajavahemikul päevagi tingimustes, kus põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast vähem. Kaebaja oli paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks ning oli võimalik äratusest öörahuni viibida väljaspool kambrit. Lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli kaebajal võimalik iganädalaselt külastada spordisaali. Samuti sai kaebaja olulise osas päevast viibida väljaspool kambrit seoses
3(10)
3-15-1777 hõivetegevuses osalemisega – 11.10.2010 -19.12.2013 töötas kaebaja AS-s Eesti Vanglatööstus ning 27.09.2013-06.12.2013 osales sotsiaalsete oskuste treeningul. Kinnipeetavate toitlustamine kolm korda päevas toimus eluhoonest umbes mõnesaja meetri kaugusel paiknevas sööklahoones, mis võimaldas täiendavat liikumist. Kaebaja ise ei ole vaidlusalusel perioodil Harku ja Murru Vanglale esitanud mingeid pöördumisi seoses vähese põrandapinnaga.
6.2.Ka Harku ja Murru Vangla tingimused kogumis ei põhjustanud kaebuses märgitud kannatusi. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken (õhutusava), mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambris ka loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnipeetavate voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Kinnipeetavatele oli tagatud 8-tunnine uneaeg, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.
6.3.Harku ja Murru Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldati duši kasutamist graafiku alusel ühel korral nädalas. Kaebajal oli võimalus esmavajalikke hügieenitoiminguid teostada ka graafikuvälisel ajal. Kaebajale oli kambris lubatud seep ning avatud osakonnas oli kinnipeetavatele äratusest kuni öörahuni tagatud ligipääs koridoris eraldi ruumis asuvatele voolava veega kraanikaussidele ja bideedele, st ennast sai elementaarsel määral pesta ka graafikuväliselt. Kuna kaebaja oli vaidlusalusel perioodil töötav kinnipeetav, oli tal täiendav võimalus duši all käia.
6.4.Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Kaebajal oli võimalus laenutada Harku ja Murru Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla kinnipeetavatele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati kinnipeetavatel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Kinnipeetavate toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla.
6.5.Olmetingimused Harku ja Murru Vanglas ei olnud sellised, mis võiksid ka eraldiseisvalt olla kaebaja kahjunõude aluseks, kui põrandapinna suuruse osas rikkumist ei esinenud. Harku ja Murru Vangla tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks ning kinnipidamistingimuste tõttu ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Vangla on lähtunud kaebaja paigutamisel õigusaktides sätestatust.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja taotleb talle Harku ja Murru Vanglas viibitud ajal väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja väitel, oli talle tagatud kambri põrandapinda õigusvastaselt väikeses ulatuses ajavahemikus 30.09.2010 – 12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014. Lisaks väidab kaebaja ebapiisavaid pesemistingimusi Harku ja Murru Vanglas.
7.1.Kaebus on esitatud algselt Harku ja Murru Vangla vastu. Justiitsminister võttis 12.04.2016 vastu määruse nr 13 „Vanglatega seotud justiitsministri määruste muutmine ja kehtetuks tunnistamine“, mille § 11 p-ga 1 tunnistas kehtetuks oma 30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja Murru Vangla põhimääruse kehtestamine” ning § 11 p-ga 2 oma 19.12.2013 määruse nr 44 4(10)
3-15-1777 „Harku ja Murru Vangla teenistujate koosseis“. Määruse nr 13 §-ga 2 muudeti justiitsministri 06.12.2001 määrust nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ ja §-ga 3 justiitsministri 24.01.2007 määrust nr 5 „Tallinna Vangla teenistujate koosseis”. Määruse seletuskirjast nähtuvalt liidetakse vanglad 01.06.2016 ja samal ajal lõpetatakse Harku valla territooriumil paiknevate hoonete kasutamine; ühendatud vangla hakkab kandma nimetust „Tallinna Vangla“. Halduskohus asendas vastustaja 26.09.2016 määrusega.
7.2.Käesoleva otsusega lahendab kohus kaebuse ajavahemiku 13.04.2012-19.12.2013 osas. Halduskohus on kaebuse tagastanud 16.09.2015 määrusega ajavahemike 30.09.2010 – 12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014 osas. Halduskohtu määrus on jõustunud vastavalt Riigikohtu 04.08.2016 määrusele.
7.3.Kohus on 16.09.2015 määruses (p 14) selgitanud, et kaebaja soovib kahju hüvitamist 1000 eurot kuus (s.t 32,9 eurot päevas, arvestusega, et kogu aasta jooksul on ühes kuus keskmiselt 30,4 päeva). Kuna kohus tagastab kaebuse perioodide 30.09.2010 – 12.04.2012 ja 20.12.2013 – 25.03.2014 osas läbivaatamatult, tuli kaebajal tasuda riigilõivu perioodi 13.04.2012 – 19.12.2013 eest esitatud kahjunõude summalt. Kuna nimetatud ajavahemiku sees on 616 päeva, moodustab kohtu menetlusse jäänud kaebaja kahju hüvitamise nõue 20 266,40 eurot, mistõttu tuli kaebuse esitamisel tasuda riigilõiv summas 607,99 eurot (3% 20 266,40 eurost). Kohus menetleb esitatud kahju hüvitamise nõuet ulatuses, milles on kaebaja menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määrusele, st 16 433 euro suurust nõuet (kohtu selgitused 22.08.2016 määruse põhjenduste p-s 6). Kaebaja ise ei ole riigilõivu Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määrusega määratud ulatuses (115 eurot) tasunud.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebusest ja vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ilmneb, et kaebaja väidab kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
9.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud inimväärikust alandavates tingimustes isikute kinnipidamist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. EIÕK art 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda või karistada. EIK on asunud välja kujundama praktikat selles osas, mida pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks, sh piisava isikliku ruumi (kambripind ühe inimese kohta) suuruse osas. Riigisiseselt kehtis enne 01.01.2014 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSKE § 6 lg 6 vähemalt 3 m2 nõude.
10.EIK on leidnud hiljutises lahendis (EIK suurkoja 20. oktoober 2016 otsus asjas Muršić v. Horvaatia, nr. 7334/13), et kinnipeetava ebapiisava kambripinna tingimustes hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb lähtuda minimaalse põrandapinna standardist, mille kohaselt peab mitmekohalistes kambrites inimese kohta olema minimaalselt 3m2 põrandapinda (vt p 110). ) Ühe inimese kasutada oleva põrandapinna arvutamisel tuleb enne kogupindala jagamist kambris viibinud isikute arvuga kambri pindalast maha arvata kambri koosseisus asuva tualettruumi pindala (viidatud otsuse p 114). Samas on märgitud, et
5(10)
3-15-1777 maha ei tule arvata mööblialust pinda, kuid kinnipeetavatel peab siiski olema võimalik mööbliesemete vahel normaalselt liikuda. Viidatud lahendi p-s 124 leidis EIK, et kui põrandapinda on eeltoodud kriteeriume silmas pidades alla 3m2 inimese kohta, võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes. Kuid ka see eeldus ei ole absoluutne, vaid igakordselt tuleb hinnata kinnipidamistingimusi kogumis (viidatud lahendi p 125, 132 ja seal viidatud varasem praktika).
11.Vastustaja on kohtule esitanud kokkuvõtva tabeli kaebuse esitaja viibimise kohta Harku ja Murru Vanglas, kus on märgitud kaebaja paiknemise kuupäevad, kambri number, suurus, kambris viibinud isikute arv ning kambri pindala ühe inimese kohta (tl 140-145p). Esitatud tabelist ning kaebaja ja vastustaja esitatud seisukohtadest ja tõenditest tervikuna ilmneb, et tegemist ei olnud kambriga, mille koosseisus olnuks tualettruum. Samuti ei saa asja materjalist välja lugeda, et kambris asunud mööbel teinuks võimatuks kambris liikumise. Kaebaja on väljendanud üksnes seisukohta, et mööblialune pind tuleks kambri üldpinnast maha arvata. Seega ei ole kohtu arvates praegusel juhul vajadust kaebajale võimaldatud isikliku ruumi arvutamisel teha kambri üldpinnast mahaarvamisi.
12.Nii EIK kui ka siseriiklik kohtupraktika (nt viidatud EIK lahend, p 139, Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15; Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-16, p 11), on leidnud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar-ja hügieeninõuetega. EIK on ka rõhutanud, et kui isiklikku ruumi on üle 4m2, siis kambripinna vähesus probleeme ei tekita ning kinnipidamistingimuste kohasust tuleb hinnata lähtuvalt ülejäänud asjaoludest (viidatud EIK lahend p 140). Kohtupraktika on pidanud seega lisaks kambri pindalale ja sellest tuleneva isikliku ruumi suurusele määravaks arvesse võtta nii kinnipidamise kestust, kinnipeetava kambriväliseid liikumis- ja tegutsemisvõimalusi kui ka olmetingimusi.
13.Kohtule esitatud kokkuvõttest kaebaja paigutamise kohta nähtub, et kaebaja on viibinud 14,9 m2 suuruses kambris, kus kinnipeetavaid oli enamasti kolm või neli ning üksikutel päevadel ka kaks (pinda ühe inimese kohta vastavalt 3,73 m2 336 päeval, 4,97 m2 274 päeval ja 7,45 m2 8 päeval). Seega umbes 55% kõnealusest ajavahemikust on kaebajale olnud tagatud pinda oluliselt rohkem EIK poolt seatud standardist (3 m2) ja ligemale 45% ajast isegi oluliselt üle 4 m2. Kaebaja väidab, et ruumide pindala oli tegelikult väiksem nn täisehitatud nurkade tõttu. Kuna vastustaja esitatud kokkuvõttest nähtavalt ületas kaebajale tagatud kambripind oluliselt seda alammäära, mille puhul oleks juba vastuvaidlematult põhjust rääkida õiguste rikkumisest, puudub vajadus kambri mõõtmeid või arhitektuurilisi üksikasju täiendavalt välja selgitada.
14.Vastustaja on vastuses kaebusele viidanud riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute andmekogu (edaspidi ka kinnipeeturegister) andmetele, mille kohaselt asus kaebaja vaidlusalusel perioodil Harku ja Murru Vanglas kinnipeetavana. Vastustaja selgituste kohaselt oli kaebaja paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks ning seega oli kaebajal võimalik äratusest öörahuni viibida väljaspool kambrit. Lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli kaebajal võimalik 6(10)
3-15-1777 iganädalaselt külastada spordisaali. Täiendavaid liikumisvõimalusi on pakkunud ka toitlustamise korraldus Harku ja Murru Vanglas – kuna kinnipeetavate toitlustamine (kolm korda päevas) toimus kinnipeetavate eluhoonest mõnesaja meetri kaugusel paiknevas sööklahoones, pakkus see päeva jooksul täiendava võimaluse korduvalt liikuda söökla ja eluosakonna vahel.
15.Kaebaja märgib, et liikumisega eluosakonna ja söökla vahel kaasnes igakordselt ka täiendav väärikuse alandamine – kinnipeetavad otsiti iga kord läbi, et leida sööklast kaasa võetud leiba, mis oli kuni 2013. a lõpuni keelatud. Kohus märgib selle väite osas, et praeguse vaidluse esemeks ei ole kahju hüvitamise nõue läbiotsimise tõttu võimaliku väärikuse alandamise eest. Isikute läbiotsimine on üks vanglas julgeoleku tagamise abinõusid (VangS § 68) ning kui see toimub õiguspäraselt, ei saa olla iseenesest tegemist väärikuse alandamisega. Praeguse asjas kohtueelselt vanglale esitatud nõuet ja kohtule esitatud kaebuse eset ning menetluses välja toodud asjaolusid silmas pidades ei saa läbiotsimisi (isegi nende regulaarsuse korral) pidada asjaoluks, mis halvendaks kaebaja kinnipidamistingimuste kogumit.
16.Vastustaja selgituste kohaselt ja nähtuvalt kinnipeeturegistri väljavõttest (tl 129) on kaebaja perioodil 11.10.2010-19.12.2013 töötanud AS-s Eesti Vanglatööstus ning perioodil 27.09.2013-06.12.2013 osales sotsiaalsete oskuste treeningul (kaebaja väitel 1 kord nädalas). Seega on kaebajale olnud vanglas viibides tagatud ka eesmärgipärane kambriväline tegevus. Kaebaja on väitnud, et hoolimata tööloa olemasolust ei töötanud ta pidevalt, vaid ainult siis, kui tööd oli. Sõltumata töö ajutisest puudumisest ei eita ka kaebaja ise, et ta siiski mingil ajal on saanud töötada. Arvestades eelnevalt välja toodud andmeid kaebaja isikliku ruumi suuruse kohta ja asjaolu, et kaebaja viibis avatud eluosakonnas, ei saa tema kinnipidamistingimuste kvaliteeti pidada kuigivõrd halvemaks seetõttu, et töötamine ei olnud pidev.
17.Kaebaja on vastuseks vastustaja seisukohale märkinud, et ei nõustu vastustaja väidetega, et tema käsutuses oli meditsiinipersonal ning tal oli võimalus rahuldada usulisi vajadusi. Kohus märgib esmalt, et nende tingimuste täidetuse üle ei ole kohtueelses menetluses vaieldud ning kaebaja ei ole neid asjaolusid esitanud kahju hüvitamise nõude alusena ei vanglale ega kohtule. Vangla on käsitlenud meditsiiniteenuse kättesaadavust ja usuliste vajaduste rahuldamise võimalust, kirjeldades kinnipidamistingimuste tervikut (vastuse p 8, tl 128 pöördel). Kohus ei pea veenvaks kaebaja väidet, et tema kasutuses ei olnud meditsiinipersonal. Vastustaja on kinnipidamistingimuste tervikut iseloomustades märkinud, et kinnipeetavate käsutuses olid ka meditsiinitöötajad ning kohtul puudub alus vastupidist järeldada. Meditsiiniline teenindamine järeldub ka kohtule esitatud Harku Vangla kodukorra vastavatest sätetest (t1 144-146). Kaebaja väited tervishoiuteenuse ebapiisavuse või kvaliteedi kohta (kaebaja 18.10.2016 täiendavad seisukohad) ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Kaebaja ei ole ebapiisavat meditsiiniteenust väitnud kahju hüvitamise taotluses vanglale ning vaidlused tervishoiuteenuse osutamise ja kvaliteedi üle kuuluvad lahendamisele maakohtus, kuhu kaebaja võib sellekohaste vaidluse lahendamiseks pöörduda (Riigikohtu erikogu määrus asjas nr 3-3-4-9-14, p 11).
18.Muudest kinnipidamistingimuste tervikut mõjutavatest tingimustest on kaebaja nii kohtueelselt kui ka kohtumenetluses välja toonud pesemisvõimaluste ebapiisavuse Harku ja Murru Vanglas. Kaebaja ei pea piisavaks üht dušikorda nädalas ning väidab, et ka töötades ei saanud ta igal tööpäeval duši all käia. Kaebaja on probleeme hommikuste hügieenitoimingutega kirjeldanud täpsemalt taotluses vanglale (tl 10-12), selgitades, et 50 minuti jooksul pidi vajalikud toimingud tegema 70 naist kasutades kolme tualettpotti, kolme valamut ja ühte bideed. 7(10)
3-15-1777
19.Vaidlust pole selle üle, et kaebajale on võimaldatud duši kasutamine vähemalt VangS § 50 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Tööl käivatele kinnipeetavatele on võimaldatud täiendav duši kasutamine ja isegi kui see ei olnud võimalik igal tööpäeval (nagu väidab kaebaja) on tegemist siiski miinimumnõudeid ületava võimalusega. VangS § 50 lg 2 sätestab: „Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“ Kaebaja ei ole praegusel juhul väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (otsuse p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Senine kohtupraktika ei ole ühe dušikorraga nädalas piirdumist pidanud õigusvastaseks ega inimväärikust alandavaks.
20.Harku ja Murru Vangla kinnipeetavate pesemisvõimalusi on kajastanud õiguskantsler Harku ja Murru Vanglas 19.11.2013-21.11.2013, 25.11.2013-26.11.2013 ja 03.01.2014 läbi viidud kontrollkäigu kohta koostatud kokkuvõtte punktis
4.7.http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_harku_ja _murru_vangla.pdf. Õiguskantsler nentis, et naiskinnipeetavate piiratud võimalused hügieenitoiminguteks on pikemaajaline probleem, mis ilmnes juba 2010. a kontrollkäigul.
21.Kaebaja suhtes kohaldus Harku Vangla Kodukorra punktis 4.1.2 sätestatud päevakava kuni 03.06.2012 Harku ja Murru Vangla direktori 28.09.2011 käskkirja nr 73 punktis 6 sätestatud kujul (tl 146-147) ning 04.06.2012-17.02.2013 Harku ja Murru Vangla direktori 01.06.2012 käskkirja nr 36 punktis 2 sätestatud kujul (tl 148-149). Harku ja Murru Vangla direktori 14.02.2012 käskkirjaga nr 15 kinnitati alates 18.02.2013 uus Harku Vangla Kodukord (tl 150) ning siis kehtis kaebaja suhtes kodukorra lisas 2 sätestatud päevakava (tl 164 pöördel).
22.Eelnevast nähtub, et hommikusteks hügieenitoiminguteks oli käesoleva kaebusega hõlmatud ajavahemikul ette nähtud naiskinnipeetavatele kell 6.00-6.20 ja pärast hommikust loendust vabal ajal võimalus hügieenitoiminguid jätkata kell 6.30-6.55. Seega on ajalist raami ja pesemis- ning tualetikohtade hulka arvestades olukord hommikuste hügieenitoimingute puhul piiratud. Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja kirjeldusele pesemisvõimaluste kohta hommikusel ajal. Samamoodi on probleemid seoses pesemisvõimalustega tuvastanud ka õiguskantsler oma kontrollkäikudel. Vastustaja ei pea tingimusi aga sellisteks, mis ületaks väärikust alandava kohtlemisena määratlemiseks piisava künnise. Kaebajale oli vastustaja selgitustest nähtuvalt kambris lubatud seep ning avatud osakonnas oli kinnipeetavatele äratusest kuni öörahuni tagatud ligipääs koridoris eraldi ruumis asuvatele voolava veega kraanikaussidele ja bideedele, st ennast sai elementaarsel määral pesta ka graafikuvälisel ajal. Töötavate kinnipeetavate päevakava oli pingelisem, sest erinevalt eluosakonda jäävatest kinnipeetavatest suunatakse nad päevakava kohaselt pärast hommikusööki tööle. Samas on töötavatele kinnipeetavatele ette nähtud täiendav duši kasutamise võimalus ning kaebaja ise möönis, et töötamine ei olnud regulaarne, vaid sõltus töö olemasolust. Samuti on kaebaja oma kaebuses rõhutanud, et valdava osa ajast viibis ta siiski oma kambris nr 112, kannatades ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjusid. Viibimine avatud eluosakonnas asuvas kambris tähendas aga seda, et kaebajal oli võimalus pesuruumi (kraanikausid, bidee) kasutada
8(10)
3-15-1777 valdavalt ka ajal, mil vangla kodukorraga kehtestatud päevakava otseselt hügieenitoiminguteks aega ette ei näinud.
23.Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et pikemaajaline ebapiisavates hügieenitingimustes viibimine kujutab endast väärikuse alandamist. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.
24.Kohtu hinnangul ei ole pesemistingimusi praeguse kaebusega hõlmatud ulatuses põhjust pidada sedavõrd halbadeks ja piiratuks, et need kujutaks endast inimväärikust alandavat kohtlemist, mis võiks endaga kaasa tuua hüvitamisele kuuluva kahju. Ebamugavused, eriti hommikusel ajal äratuse ja hommikusöögi vahelisel ajal, vaieldamatult esinesid, kuid avatud eluosakonna režiimi arvestades oli kinnipeetavatel reaalne juurdepääs pesemisvõimalustele (valamu, bidee) ka muul ajal. Kaebaja on välja toonud ajaliselt pingelise olukorra pesemisel, kuid ei ole rõhutanud muid raskendavaid asjaolusid või konkreetseid (nt terviseseisundiga seotud) põhjuseid, mis oleks tinginud vajaduse käia sooja veega pesemas rohkem kui kord nädalas. See, et kaebaja hinnangul oli tema pesemisvõimalus ebapiisav, ei ole iseenesest aluseks pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53255, p 13).
25.RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju vastustaja süü korral. Õiguskantsler on ülal viidatud arvamuses tunnustanud Harku ja Murru Vangla vanglateenistuse ametnike pingutusi, püüdmaks probleemi nii hommikuste hügieeniprotseduuride kui ka duši all käimise võimaldamise osas lahendada töökorralduslike meetmetega (lubades suurema kinni peetavate isikute hulgaga eluhoone korruse kinni peetavatel isikutel kasutada ka väiksema koormusega korruse pesuruumi, samuti võimaldades ulatuslikumalt kasutada meessoost kinni peetavate isikute kasutatavatesse ruumidesse jäävat duširuumi). Samuti viitas ta kavatsustele töökorralduse muutmiseks ning päevakava muutmiseks nii, et hommikusteks protseduurideks jääks enam aega.
26.Kaebaja enda käitumise puhul väärib tähelepanu, et kaebaja viibis kinnipeeturegistrist nähtuvalt Harku ja Murru Vanglas alates 30.09.2010 ja õiguskantsler on 2013. a kontrolli tulemusena märkinud, et sarnane olukord esines ka juba 2010. a. Kaebaja on kahju hüvitamise nõudega vangla poole pöördunud alles 2015. a, st ajal, mil kinnipeetavad esitasid ajendatuna EIK lahendist asjas Tunis vs Eesti rohkelt kahju hüvitamise nõudeid, väites ebapiisavat kambripinda koosmõjus muude erinevate tingimustega. Ka kaebaja põhjendab oma nõuet esmajärjekorras ebapiisava kambripinna argumendiga. Asjaolu, et kaebaja ei ole väidetavalt ebapiisavaid pesemistingimusi varem väärikust alandavaks pidanud ega õiguskaitsevahendeid püüdnud kasutada, viitab sellele, et pikka aega muutumatult püsinud olukord ei ole kujutanud endast kaebaja jaoks piisavalt tõsist riivet.
27.Eelnevat arvestades puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
MENETLUSKULUD
9(10)
3-15-1777
28.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebuse sisuliselt menetletud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid muude menetluskulude kandmise kohta kui riigilõivu tasumine 15 euro ulatuses määruskaebuse esitamisel ringkonnakohtule (tl 83). Ringkonnakohus on kaebaja 20.04.2016 määrusega vabastanud nõutud riigilõivu (607,99 eurot) tasumisest 115 eurot ületavas osas. Seega jääb riigilõiv 492,99 euro osas riigi kanda. Kuna kaebaja 115 euro ulatuses riigilõivu ei tasunud, määras kohus asja menetlusse võttes kindlaks, millises osas on riigilõiv tasutud ja millises osas saab asja menetleda (16.09.2016 määrus).
29.Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.