3-16-1052/22 - Teenistussuhted - Omavalitsusteenistus - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kaebuse esitaja: M.M väidab, et Viimsi Volikogu 04.02.2016 otsus nr 6 on põhistamata, haldusaktis puuduvad põhjendused. Kaebaja väitel tema ametist vabastamise otsuses, vallavanema ettepanekus ega volikogu istungil vabastamise otsust ei põhjendatud. M.M jäi ebaselgetel asjaoludel sisuliselt päevapealt töötuks, mida võib käsitleda kui karistuslikku ametist vabastamist. Seda enam, et vallavanem on tunnistanud, et kaebaja tööle etteheiteid ei ole. Haldusmenetluse seaduse § 56 sätestab, et haldusakt peab olema põhjendatud, põhjendustes tuleb märkida akti andmise õiguslik ja faktiline alus. Kaebaja on seisukohal, et haldusakti aluseks olev ettepanek ametikohalt vabastamiseks ei vasta heale haldustavale, kuna haldusakt jäeti teadlikult põhjendamata. Kaebajale ei olnud teada teenistusest vabastamise motiivid ja põhjused, mistõttu oli takistatud kaebajal realiseerida oma subjektiivseid õigusi ja end kaitsta volikogu istungil. Asjaolusid ei selgitanud ei vallavanem ega arutatud neid ka volikogu istungil, sh volikogu liikmetest keegi teenistusest vabastamise asjaolusid ei kommenteerinud. Kaebajal faktiliselt puudus sõnaõigus haldusakti põhjenduste ja asjaolude osas, kuna seda ei arutatud istungil. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd tema suhtes ei olnud väidetavalt mingeid pretensioone, siis puudus ka haldusotsustusprotsessis sisuline arutelu ja dialoog tema ametist vabastamise kohta. Kaebaja väidab, et seoses ebaselgusega on takistatud tema subjektiivsete õiguste realiseerimine, sest pole üheselt arusaadav miks ta ametist vabastati. M.M on seisukohal, et hea haldustava kohaselt peab haldusotsustusprotsess olema hea usu printsiipi järgiv ning üheselt jälgitav ka isikule, kelle suhtes otsus langetatakse. Kaebaja on seisukohal, et tema ametist vabastamisel oleks pidanud lisaks põhjendamisele tuginema ka ATS 11 pt sätetele. Vastustaja: Vastustaja on seisukohal, et kaebaja vabastamine abivallavanema kohalt on toimunud vastavalt õigusaktides sätestatule ja seega seaduslikult. ATS sätted käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu. Vaidlus puudub asjaolu üle, et M.M oli palgaline vallavalitsuse liige (abivallavanem) ja lisaks sellele ATS mõistes mingit ametikohta Viimsi vallas ei täitnud. ATS § 2 lg 3 p 10 sätestab, et avaliku teenistuse seadust ei kohaldata valla- või linnavalitsuse liikmele. Valla- või linnavalitsuse liikmete suhtes ei kohaldu ka Töölepingu seadus (TLS). Vastustaja selgitab, et moodustades valitsemiseks koalitsioone nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, jagavad koalitsioonipartnerid ära riigi tasemel valitsuse liikmete ja riigikogu juhtkonna, kohaliku omavalitsuse tasemel linna/vallavalitsuse ja -volikogu juhtkonna poliitilised ametikohad. Hilisem hääletus konkreetsete isikute ametisse nimetamisel põhineb nendel kokkulepetel. Nii toimub see ka Viimsi vallas. Kui koalitsioonist mõni partner lahkub või tekib täiesti uus koalitsioon, siis tehakse vastavad muudatused ka nende ametikohtade isikulises koosseisus. Põhjalik selgitus muudatustest koalitsiooni koosseisus ja kaebaja seisundist seoses sellega on esitatud haldusasja materjalides oleva Viimsi Vallavolikogu 27.04.2016 otsuse nr 57 „Viimsi Vallavolikogu 04.02.2016 otsusele nr 6 „Vallavalitsuse liikme ametist vabastamine“ esitatud vaide lahendamine“ alapunktis 3, mida vastustaja üle ei korda. Seaduseandja on andnud võimaluse kinnitada ja vabastada poliitilistel ametikohtadel olevaid valitsuse liikmeid vallavanema ettepanekul. Ettepaneku kinnitada M.M palgaliseks vallavalitsuse liikmeks tegi vastavalt KOKS § 50 lg 1 p 6 vallavanem, arvestades siinjuures koalitsioonis kokkulepitut, et üks abivallavanema koht tuleb täita Valimisliit Parteivaba Viimsi poolt esitatud isikuga, kelleks oli kaebaja. KOKS § 22 lg 1 p 17 alusel on volikogu ainupädevuses palgaliste valitsuse liikmete

vabastamine valitsuse liikmete kohustusest. KOKS § 50 lg 1 p 6 alusel esitab vallavanem volikogule ettepaneku palgalise valitsuse liikme vabastamiseks. Vallavanem A.I esitas kirjaliku ettepaneku M.M’u vabastamise kohta abivallavanema kohalt ja valitsuse liikme kohustusest 29. 01.2016. Viimsi valla põhimääruse § 44 lg 2 p 2 sõnastus on sama, mis KOKS § 50 lg 1 p 6. Viimsi valla põhimääruse § 55 sätestab, et vallavalitsuse liikme vabastab vallavalitsuse liikme kohustustest ja ametist vallavolikogu vallavanema ettepanekul või umbusalduse korras. Volikogu kantselei juhataja edastas 29.01.2016 vallavolikogu liikmetele ja vallavalitsuse liikmetele, sh ka kaebajale, volikogu 04.02.2016 istungi päevakorra ja eelnõud. Esitatud päevakorrapunkti eelnõus oli punkti 4 all märgitud „Vallavalitsuse liikme ametist vabastamine“- ettekandjaks A.I. Päevakorrale oli juurde lisatud ka vastav eelnõu. Esitatud otsuse eelnõu poolt hääletas 14 volikogu liiget, vastu olid 3. Eeltoodust nähtub, et M.M vabastati abivallavanema kohalt ja valitsuse liikme kohustusest korrektselt vastavalt õigusaktides sätestatud korrale. Vastustaja märgib lisaks, et 04.02.2016 toimunud vallavolikogu istungi kohta koostatud protokollist nähtuvalt on istungil osalenud kutsutud isikud, kelleks oli ka abivallavanem M.M. Enne päevakorra kinnitamist on volikogu liige Aarne Jõgimaa teinud ettepaneku, et päevakorrapunkti nr 4 juures saaksid sõna võtta kõik, kes selleks soovi avaldavad. Protokollist nähtuvalt kandis 4-nda päevakorra punkti all olnud eelnõu ette vallavanem A.I. Sõna soovisid võtta volikogu liikmed A. J. ja M. S. Protokollis puudub märge selle kohta, et sõna oleks soovinud võtta abivallavanem M.M või et ta oleks antud eelnõu osas arvamust avaldanud. Nimetatud fakti tõendab ka volikogu istungi helisalvestus. HMS § 56 lg 2 sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, mida on vaidlustatud volikogu otsuses järgitud – õiguslikud (viited õigusaktidele) ja faktilised (vallavanema ettepanek) alused on nimetatud. Kaebajale oli täiesti selge, miks ta vabastati abivallavanema liikme kohalt. Kaebaja arusaamist tema kohalt vabastamise asjaolude suhtes kinnitab ka asjaolu, et ta loobus 04.02.2016 toimunud vallavolikogu istungil sõna võtmast, loobus talle pakutud ärakuulamise ja vastuväidete esitamise võimalusest. Abivallavanematest enamuse vahetus toimus seoses muutustega koalitsiooni koosseisus, M.M’ul volikogu otsus mingeid küsimusi/pretensioone ei tekitanud.

võimaluse vabastada poliitilistel ametikohtadel olevaid valitsuse liikmeid vallavanema ettepanekul. KOKS § 50 lg 1 p 6 kohaselt vallavanem või linnapea esitab volikogule ettepaneku valitsuse täiendava liikme kinnitamiseks ja valitsuse liikme vabastamiseks valitsuse liikme kohustustest ning palgalise valitsuse liikme ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks. Sama kordab ka Viimsi valla põhimääruse § 44 lg 2 p 2, mille kohaselt vallavanem esitab vallavolikogule kinnitamiseks vallavalitsuse koosseisu ja esitab vallavolikogule ettepaneku vallavalitsuse täiendava liikme kinnitamiseks ja vallavalitsuse liikme vabastamiseks vallavalitsuse liikme kohustustest ning vallavalitsuse palgalise liikme ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks. Viimsi valla põhimääruse § 55 sätestab, et vallavalitsuse liikme vabastab vallavalitsuse liikme kohustustest ja ametist vallavolikogu vallavanema ettepanekul või umbusaldamise korral. Vastustaja selgitas kohtule, et Viimsi Vallavolikogu 02.09.2014 otsusega nr 70 kinnitati palgaliseks vallavalitsuse liikmeks ja nimetati abivallavanema ametikohale M.M. Ettepaneku M. M’u kinnitamise ja nimetamise kohta tegi vallavanem Jan Trei vastavalt moodustatud koalitsiooni kokkuleppele. M. M nimetati poliitilisele ametikohale Valimisliit Parteivaba Viimsi ettepanekul. 22.05.2015 esitas vallavanem J. T. tagasiastumisavalduse, sellel hetkel oli eelmine koalitsioon, kuhu kuulusid Valimisliit Parteivaba Viimsi, Valimisliit Rannarahvas ning Erakond Isamaa ja Res Publica Liit, juba lagunenud ning moodustati uus koalitsioon, kuhu kuulusid Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Keskerakond, Valimisliit Parteivaba Viimsi ja Valimisliit Rannarahvas. 27.05.2015 Viimsi Vallavolikogu otsusega nr 32 vabastati M. M palgalise vallavalitsuse liikme kohustustest ja abivallavanema ametikohalt ning sama otsusega kinnitati uues koosseisus palgaliseks vallavalitsuse liikmeks ja nimetati abivallavanema ametikohale. Ettepaneku kinnitada M. M palgaliseks vallavalitsuse liikmeks tegi vallavanem, arvestades seejuures koalitsiooni kokkulepet, et 1 abivallavanema koht pidi olema täidetud Valimisliit Parteivaba Viimsi poolt esitatud isikuga. Koalitsioon muutus uuesti jaanuaris 2016, kui Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Keskerakond lõpetasid koostöö Valimisliiduga Parteivaba Viimsi seoses usalduse kaotusega. Läbirääkimiste tulemusel moodustus uus koalitsioon Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Keskerakond ja Erakond Isamaa ja Res Publica Liit vahel, millest tulenevalt võis eeldada, et tulevad muudatused vallavalitsuse koosseisus. Eelmärgitud asjaolud olid M.M’ule teada. Vastustaja kinnitas kohtule, et abivallavanematest enamuse vahetus toimus seoses muutustega koalitsiooni koosseisus. Vallavanem A.I esitas 29.01.2016 Viimsi Vallavolikogule kirjaliku ettepaneku (reg nr 1-13/6) M.M’u vabastamiseks abivallavanema ametikohalt ja vallavalitsuse liikme kohustustest alates 04.02.2016 vastavalt KOKS § 50 lg 1 p-le 6. Vallavanema ettepaneku arutelu oli Viimsi vallavolikogu 8. koosseisu

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema jäi ebaselgetel asjaoludel sisuliselt päevapealt töötuks, mida võib käsitleda kui karistuslikku ametist vabastamist. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitajale oli tema ametikohalt vabastamise põhjus teada ning kaebajale ei tulnud ametist vabastamine ootamatult, temale edastati 29.01.2016 volikogu istungi päevakord ning vastav volikogu otsuse eelnõu. Vallavolikogu istungil ei avaldanud kaebaja, et temale oleks midagi arusaamatuks jäänud või et ta soovib sõna oma seisukoha/vastuväidete esitamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale olid asjaolud teada enne vallavolikogu istungit, kus arutati vallavanema ettepanekut. Samuti märgib kohus, kaebaja ekslikult käsitleb enda ametist vabastamist karistusena. Vastustaja ei ole rikkunud ka kaebuse esitaja ärakuulamisõigust, kuna kaebajale anti võimalus olla ara kuulatud vallavolikogu istungil. Ärakuulamisõigust võib isik teostada nii suuliselt kui kirjalikult või loobuda selle õiguse kasutamisest. Kaebuse esitaja ei soovinud päevakorrapunkti 4 arutamisel ise sõna võtta (vastas vaid volikogu liikme M. S’i küsimustele). Otsus M.M’u abivallavanema ametikohalt vabastamise kohta võeti vastu kollegiaalselt (14 vallavolikogu liiget oli poolt ja 3 vastu). Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et haldusakt peab olema põhjendatud, selle üle ei ole vaidlust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohus nõustub vastustajaga, et seda nõuet on vaidlustatud vallavolikogu otsuses ka järgitud – selles on toodud nii õiguslikud (viited õigusaktidele) kui ka faktilised (vallavanema ettepanek) alused, millest oli teadlik ka M.M. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebajale oli arusaadav, miks ta vabastati abivallavanema ametikohalt ja vallavalitsuse liikme kohustustest. Kaebaja arusaamist tema kohalt vabastamise asjaolude suhtes kinnitab ka asjaolu, et ta loobus 04.02.2016 toimunud vallavolikogu istungil sõna võtmast, seega loobus talle pakutud ärakuulamise võimalusest. Kohus seejuures märgib, et kui kaebajale oleksid jäänud arusaamatuks tema abivallavanema ametikohalt vabastamiseks ettepaneku tegemise asjaolud/põhjused, siis oleks ta kindlasti kasutanud võimalust ja sellest ka volikogu istungist osavõtjaid teavitanud ning palunud nendelt selgitusi, mida ta aga ei teinud. Seega kohtu jaoks ei ole veenvad kaebaja väited teadmatuse/selgusetuse kohta ning kaebaja passiivsus volikogu istungil pigem näitab seda, et temale oli kõik selge ja arusaadav ning täiendavaid selgitusi ta ei vajanud. Kohus eeltoodu põhjal asub seisukohale, et vastustaja järgis seadusest tulenevaid protseduurireegleid M.M’u vabastamisel abivallavanema ametikohalt ja vallavalitsuse liikme kohustustest. Kohus leiab, et kaebuse esitaja poolt väidetu ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.