Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. oktoober 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2776
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 9. oktoobri 2015. a vaideotsuse nr 1.1-10/93 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks arvestada tema pensionistaaži hulka õppimine Soome Vabariigis Kotka Kõrgemas Merekoolis ajavahemikel 03.08.1993–29.05.1994 ja 31.08.1994–14.05.1995
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. aprilli 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Mihkel Leesment Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-2776 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. novembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses
3-15-2776 (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 25.06.2010 Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile (PMO) taotluse kanda oma Eesti pensioniõigused üle Euroopa Liidu institutsioonide töötajate pensioniskeemi. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) palus 17.08.2015 kirjaga nr 6.VP-11/5783-4 taotlejal teatada, kas ta soovib pensioniõiguste ülekandmist Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemi. Kirjale oli lisatud arvestus XX pensioniõigustele vastavate rahaliste vahendite suuruse kohta aastatel 1979–2007 ning tabel arvesse võetud pensioniõiguslike staažide ja pensionikindlustusstaažide kohta, mis ei kajastanud ajavahemikke 03.08.1993–29.05.1994 ja 31.08.1994–14.05.1995, mil taotleja õppis riigiettevõtte Tallinna Sadam suunamisel Soome Vabariigis Kotka Kõrgemas Merekoolis logistika erialal statsionaarses õppevormis.
2.Sotsiaalkindlustusamet jättis 09.10.2015 vaideotsusega nr 1.1-10/93 rahuldamata XX 21.08.2015 vaide SKA 17.08.2015 kirja peale, sest Soomes õppimise aega ei ole võimalik arvata taotleja pensioniõigusliku staaži hulka. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) üldiseks mõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni töötamise või RPKS-s nimetatud muu tegevuse eest Eestis. Tegevus väljaspool Eestit arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka üksnes RPKS § 28 lg 2 p-s 5, lg 3 p-s 5 ning lg-tes 4 ja 5 nimetatud juhtudel.
3.XX esitas 06.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 09.10.2015 vaideotsuse nr 1.1-10/93 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks arvata tema pensionistaaži hulka õppimine Soome Vabariigis Kotka Kõrgemas Merekoolis ajavahemikel 03.08.1993–29.05.1994 ja 31.08.1994–14.05.1995. Kaebaja õppeaeg Soomes tuleb RPKS § 28 lg 2 p 4 alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka. Õppimise fakti ja perioodide üle ei ole vaidlust. RPKS ei keela välisriigis õppimise pensioniõigusliku staaži hulka arvamist (sarnaselt RPKS § 28 lg-s 5 nimetatud sõjaväeteenistusega välisriigis) ning SKA vastupidine seisukoht ei tugine seadusele. Soomes õppimine oli tol ajal ainus võimalus vastavat eriala omandada ning kaebaja suunas lepingu alusel õppima tema tööandja Tallinna Sadam. Kaebaja nõustus suunamisega muu hulgas põhjusel, et pensioniõiguse tekkimine oli seotud alalise elukohaga Eestis ning õppimise arvamine pensioniõigusliku staaži hulka ei olnud piiratud Eestis õppimisega. SKA tõlgendus toob kaasa Eestis ja välisriigis õppinud pensionikindlustatute põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise, sest kummalgi juhul ei panusta õppurid pensionikindlustussüsteemi. Kui RPKS § 28 lg 2 p 4 ei kohaldu välisriigis õppijate suhtes, siis koheldakse ebavõrdselt isikuid, kes suunati Eestist välisriiki õppima, ja isikuid, kes suunati Eestist välisriiki kohustuslikku sõjaväe- või asendusteenistusse. Mõlemal juhul ei saanud isikud Eestis töötada või tegeleda muu RPKS §-s 28 loetletud tegevusega. Pensioniõiguse tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, millega on enim tagatud sotsiaalriigi põhimõtte ja pensioniõiguse kaitse. Riivatud on kaebaja omandiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega.
2(6)
3-15-2776
4.Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. RPKS §-de 7 ja 28 koosmõjust tuleneb üheselt, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatavad töötamised ja sellega võrdsustatud tegevused peavad olema toimunud Eestis (vt ka Riigikohtu 30.09.2008 otsus nr 3-4-1-8-08, p-d 11 ja 34). Väljaspool Eestit toimunud töötamise ja RPKS § 28 lg-s 2 loetletud tegevuste aja arvamine pensioniõigusliku staaži hulka on sätestatud RPKS § 28 lg-s 4, mis võimaldab arvata pensioniõigusliku staaži hulka tegevuse aega endise NSV Liidu territooriumil kuni 01.01.1991 juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ja mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni. Kaebaja õppis vaidlusalustel perioodidel Soome Vabariigis ja RPKS ei näe ette selle tegevuse arvamist pensioniõigusliku staaži hulka.
5.Tallinna Halduskohus jättis 05.04.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Vaidluse all on küsimus, kas kaebaja õppimise aega Soome Vabariigis Kotka Kõrgemas Merekoolis perioodidel 03.08.1993–29.05.1994 ja 31.08.1994–14.05.1995 saab lugeda tema pensionistaaži hulka. Kuna kohtule ei ole esitatud RPKS § 27 lg 3 alusel kehtestatud sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ §-le 7 vastavaid dokumente, mis tõendaksid kaebaja Soomes õppimist märgitud perioodidel ja statsionaarses õppevormis, siis puudub kohtul võimalus kohustada vastustajat arvama nimetatud perioode kaebaja pensionistaaži hulka. Küll aga saab kohus kontrollida, kas sellist õppimise aega saaks õigusaktide järgi pensionistaaži hulka arvata juhul, kui kaebaja esitab vastustajale nõuetekohased dokumendid. Kaebaja pensionistaaž tuli teha kindlaks kehtiva RPKS alusel ning kaebaja viited alates 01.01.2000 kehtetule Eesti Vabariigi pensioniseadusele ei ole asjakohased. Kuna vaidluse all on perioodid 03.08.1993–29.05.1994 ja 31.08.1994–14.05.1995, tuleb asja lahendamisel RPKS § 27 lg 2 p-st 1 tulenevalt lähtuda pensioniõigusliku staaži kohta kehtestatud regulatsioonist. Kohus nõustus vastustajaga, et RPKS § 7 lg 1, § 27 lg 1 ja § 28 koostoimest tuleneb selge reegel, et Eesti seaduste alusel arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka Eestis töötatud aeg ja muu Eestis toimunud RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud tegevuse aeg. Eesti riik ei määra ega maksa vanaduspensioni teises riigi töötatud ega muu aja eest, kui seda ei näe ette seadus, rahvusvaheline leping või Euroopa Liidu õigus. RPKS § 28 lg 3 p 5 ning lg-d 4 ja 5 sätestavad erandjuhud, mil Eesti riik arvestab pensioniõigusliku staaži hulka ka välisriigis toimunud töötamise või muud aega (vt Riigikohtu 30.09.2008 otsus nr 3-4-1-8-08, p 30; 05.06.2007 otsus nr 3-3-1-19-07, p 11), kuid õppimise kohta ei ole sarnast erandit tehtud. Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel lai diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid (vt Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10). Kohtul ja ka vastustajal puudub pädevus laiendada pensioni määramise või staaži arvestamise aluseid. Viide ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes kohustuslikku sõjaväeteenistusse või asendusteenistusse suunatud isikutega ei ole asjakohane, sest erinevalt kaebajast puudus viimati nimetatud isikutel teenistusse minekul valikuõigus. Hetkel ei kehti Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel sotsiaalkindlustuse alast rahvusvahelist lepingut, mis reguleeriks nimetatud riikides omandatud pensionistaažide arvestamist. Ka 01.10.1997–01.11.2006 ja 01.11.2006–01.05.2010 kehtinud lepingutest ei tulenenud kaebajale õigust Soomes õppimise aja arvamiseks Eesti pensionistaaži hulka, sest Soome õigusaktid ei võimaldanud arvestada pensionistaaži enne 01.01.2005 toimunud õppimise aja eest. Praeguses asjas ei saa lähtuda ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määrusest nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, sest selle määruse eesmärk on tagada isikute vaba liikumise õiguse tõhus rakendamine Euroopa Liidu piires (vt põhjendus 45). XX õppis Soomes ajal, mil Eesti ei kuulunud veel Euroopa 3(6)
3-15-2776 Liitu, mistõttu ei saanud Soomes õppimise aja pensionistaaži hulka mittearvamine kuidagi piirata tema õigust vabale liikumisele Euroopa Liidu piires. Tähtsust ei oma, et kaebaja töötab hetkel Portugalis, sest tal puuduks õigus Soomes õppimise aja pensionistaaži hulka arvamisele ka juhul, kui ta elaks ja töötaks Eestis. Tegemist ei ole olukorraga, kus Eesti õigusaktide asemel kuuluksid kohaldamisele Euroopa Liidu õigusaktid. Kuna praeguse vaidluse esemeks on üksnes kaebaja Soomes õppimise aja pensionistaaži hulka arvamine, mitte kogu pensionistaaži ja pensioniõigustele vastavate rahaliste vahendite suuruse arvutuste kontrollimine, siis jääb kaebaja taotlus vastustajalt sellekohaste selgituste nõudmiseks tähelepanuta. Vastav selgitustaotlus tuleb kaebajal esitada otse vastustajale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus jättis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määruse nr 883/2004 ebaõigesti kohaldamata. Nimetatud määrus on alates Euroopa Liiduga ühinemisest vahetult kohaldatav ja sellest tulenevaid reegleid tuleb arvestada pensionistaaži määramise hetkel (vt Eesti ühinemislepingu seletuskirja lk 125). Seega tuleb arvesse võtta ka teistes liikmesriikides töötatud aega ning oluline ei ole, et töötamise periood jäi aega, mil Eesti ei olnud veel Euroopa Liidu liige (vt ka määruse nr 883/2004 art 87 lg 2). Vastupidine tõlgendus muudaks määruse nr 883/2004 tõhusa rakendamise võimatuks ja pensionisüsteemi väga keerukaks. Nimetatud määruse art 5 p-st b tuleneb samuti, et kui õppimine kutseõppeasutuses arvatakse Eesti õigusaktide alusel pensioniõigusliku staaži hulka, siis tuleb pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka õppimine Soomes. Välisõpingute arvestamine võrdsetel alustel siseriiklikega on enesestmõistetav. Soome pädeva asutuse väljastatud tõendi p 7 kohaselt on XX-l õigus saada pensioni määruse nr 883/2004 art 57 alusel Eesti õiguse alusel, millest järeldub samuti, et kuigi apellandil ei ole Soomes õppimise perioodide eest õigust saada pensioni Soomest, on tal õigus sellele, et vastavad perioodid loetakse pensionistaaži hulka Eesti õiguse alusel. Halduskohus rikkus lisaks oluliselt kohtumenetluse normi (HKMS § 59 lg 3), jättes välja nõudmata tõendid, mis nõuetekohaselt kinnitaksid kaebaja õppimist Soomes 03.08.1993– 29.05.1994 ja 31.08.1994–14.05.1995 statsionaarses õppevormis (mille üle menetlusosalised ei vaielnud, kuid mida kohus pidas oluliseks). Halduskohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et jättis andmata hinnangu vastustaja esitatud valeandmetega tõendile, milles esinevale vastuolule juhtis kaebaja tähelepanu 03.03.2016 menetlusdokumendis.
7.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
4(6)
3-15-2776
9.Asjas on jätkuvalt vaidluse all küsimus, kas apellandi õppimise aega Soome Vabariigis Kotka Kõrgemas Merekoolis perioodidel 03.08.1993–29.05.1994 ja 31.08.1994–14.05.1995 saab lugeda tema pensioniõigusliku staaži hulka. Üldjuhul arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka üksnes Eestis töötatud aeg ja muu Eestis toimunud RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud tegevuse aeg (vt lahend nr 3-4-1-8-08, p-d 30 ja 34). Ainsate eranditena näevad RPKS § 28 lg 2 p 5 ja lg 3 p 5 ning lg-d 4 ja 5 ette juhtumid, mil Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse ka välisriigis viibitud aeg, kusjuures tegemist on olukordadega, mida isikul polnud endal võimalik vältida (RPKS § 28 lg 2 p 5, lg 3 p 5 ja lg 5) või toimus tegevus endise NSV Liidu territooriumil enne 01.01.1991 (RPKS § 28 lg 4). Seega on erandite sätestamise eesmärk olnud kompenseerida perioodi, mil isikult oli võetud võimalus töötada Eestis ja panustada Eesti pensionikindlustussüsteemi või olla siin hõivatud muu RPKS § 28 lg-s 2 nimetatud tegevusega. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, sest kuigi apellandi õppimine Soomes toimus tema tööandjaks olnud riigiettevõttega Tallinna Sadam sõlmitud suunamislepingu alusel ning isegi kui vastavat eriala ei olnud tõepoolest võimalik sel ajal Eestis omandada, oli koolitusprojektis osalemise näol tegemist apellandi enda valikuga, millest ta oleks saanud soovi korral ka keelduda (seda on XX kinnitanud näiteks 20.08.2015 vaides – tl 13-14; tl 31-31p). Millistest kaalutlustest apellant seejuures õppima suundudes lähtus, ei mõjuta kuidagi tema pensioniõigusliku staaži arvestamist. Kuna apellandil puudus kohustus minna Soome õppima, siis ei ole võrdlus Eestist välisriiki kohustuslikku sõjaväevõi asendusteenistusse suunatud isikutega asjakohane.
10.Halduskohus on lisaks põhjendatult märkinud, et apellandi viited Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määrusele nr 883/2004 ei ole asjassepuutuvad, sest XX õppis Soomes aastatel 1993–1995. Määruse nr 883/2004 art 87 lg 1 kohaselt ei kehti sellest määrusest tulenevad õigused (sh art 5 punkt b) enne määruse kohaldamiskuupäeva (s.o 01.05.2010 – vt määruse nr 883/2004 art 91 ning selle määruse rakendamise korda reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009 määruse nr 987/2009 art 97). Määruse nr 883/2004 art 87 lg 2 näeb ette üksnes seda, et hüvitiste saamise õiguse kindlaksmääramisel võetakse arvesse määruse kohaldamiskuupäevale asjaomases liikmesriigis eelnenud aja jooksul liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamisperioode. Seega on varasemate hõivetegevuste arvessevõtmiseks määrav, et kõnealuseid perioode arvestati juba varem ka liikmesriigi enda õigusaktide alusel. Vastupidist ei ole võimalik järeldada ka Eesti ühinemislepingu seletuskirjast (vt VII osa 2. jao 3. alajagu „Sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimine“, lk 125-126). RPKS § 7 lg 1 p 2, § 27 lg 2 p 1 ja § 28 lg 2 p 4 järgi välisriigi kõrgkooli statsionaarses õppevormis õppimise aega pensioniõigusliku staaži hulka ei arvata. Seadusandjal on ulatuslik kaalutlusruum otsustada, milliseid hõivetegevusi pensioniõigusliku staaži hulka arvata ja milliseid mitte. Eestis ja välisriigis õppimise eristamist ei ole alust hinnata meelevaldseks, olenemata sellest, et õppurid ise kummalgi juhul pensionikindlustussüsteemi ei panusta. Muu hulgas kaasneks Eestis õppimise soodustamisega sellega seonduv laiem sotsiaalmajanduslik mõju (nt tööhõive kasv) samuti Eestis, kuid välisriigis õppimise korral avalduksid sarnased positiivsed mõjud vastavas välisriigis.
11.Apellandi järeldused Soome pädeva asutuse väljastatud tõendi (vorm P5000 – tl 45-49p; tl 73-77) p-s 7 märgitust on ilmselgelt ekslikud. Kõnealusest punktist nähtub üksnes kinnitus, et kui isiku puhul on tõendatud Soomes ühest aastast lühema kindlustusperioodi täitmine, siis oleks tal Soome seaduste järgi õigus saada pensioni ka selle perioodi eest. Edastatud vormis ei ole siiski kajastatud ühtegi perioodi, mida Soomes oleks reaalselt arvesse võetud.
12.Halduskohtul puudus vajadus eraldi hinnata apellandi 03.03.2016 menetlusdokumendi p-s 6 esile toodud vasturääkivust SKA 10.10.2014 kirjas ja sellele lisatud arvestuses (tl 265(6)
3-15-2776 26p), sest kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vastustaja arvutuste õigsust ning viidatud vastuolu SKA 17.08.2015 kirjas ja sellele lisatud arvestuses (tl 12-12p) enam ei esine. Lisaks nähtub SKA 11.03.2015 e-kirjast XX-le (tl 37) üheselt, et ülekandmisele kuuluv summa 21 483,36 eurot koosneb 18 891,98 euro ulatuses I samba summast ja 2591,38 euro ulatuses II samba summast (vt AS Eesti Väärtpaberikeskus 11.02.2015 vastus XX kogumispensioni konto saldo kohta – tl 27).
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.04.2016 otsus muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on apellatsioonimenetluses kandnud õigusabikulusid summas 561 eurot (tl 89-93). Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei ole apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.