V.J.i kaebus Vaivara Vallavalitsusele maa erastamise korralduse andmise kohta ettekirjutuse tegemiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: V.J., nõustaja Vladislav Kulikov Vastustaja: Vaivara vald, esindajad Maarika Anger ja Veronika Stepanova Kolmas isik A.J., esindaja Allan Valk
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 29.09.2016
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.J.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Võtta kaebaja poolt 21.10.2016 edastatud täiendavad dokumendid toimikusse, kuid jätta asja lahendamisel tähelepanuta.
3.Mõista V.J.ilt A.J.i kasuks välja õigusabi eest tasumisega kantud 480 euro suurune menetluskulu.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.11.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
31.12.1997 on registreeritud V.J.i (endise nimega S. edaspidi kaebaja) avaldus Vaivara vallas, Merikülas asuva maa ostueesõigusega erastamiseks (tl 32). Vaivara Vallavalitsuse poolt kaebaja
15.07.2015 pöördumisele (tl 40) 14.08.2015 antud vastuses (tl 41) käsitleti nimetatud maa ostueesõigusega erastamise küsimusi ning selgitati seejuures, et sellel asuva hoone omandiõiguse olemasolu või puudumist on võimalik tuvastada kohtus vastavalt TsKMS § 368 lg-le 1. Vaivara Vallavalitsuse 11.03.2016 koostatud kirjas (tl 46) selgitati kaebajale ja A.J.ile (edaspidi kolmas isik), et nad peavad hiljemalt 28.03.2016 teatama erastamisprotsessi jätkamiseks vajaliku kompromissi saavutamisest. 21.03.2016 teatas kaebaja, et ei saanud kolmanda isikuga kokku leppida ning palus jätkata M2 ehitist teenindava maa vormistamist (tl 47). Veel on toimikusse esitatud väljavõte ehitisregistrist (tl 3), Rahvusarhiivi 01.03.2016 vastus kaebaja päringule (tl 5), Maa-ameti kaardiserveri väljavõte (tl 6), väljavõte Narva kolhoosi juhatuse 21.03.1991 protokollist nr 3 (tl 7), firma „Stal“ 29.03.1991 ja 28.08.1991 koosolekute otsused (tl 9 ja 11), 28.08.1991 vara üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 13), kaebaja ja kolmanda isiku 14.09.1998 leping hoone ja sellega seotud dokumentide üleandmise kohta (tl 33), Ida-Viru maavanema 09.11.2015 ning Maa-ameti 10.07.2015 ja 09.11.2015 seisukohad M2 maa erastamise küsimuses (tl 23-24, 38 ja 44), kaebaja 19.01.2015 avaldus, milles paluti selgitust erastamise küsimuses (tl 34) ning kaebaja 23.03.2016 hagiavaldus omandiõiguse tunnistamiseks (tl 49).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.16.05.2016 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja, et Vaivara Vallavalitsust (edaspidi vastustaja) kohustataks välja andma korraldus, millega tunnistataks tema õigust Vaivara vallas M2 asuva maa-ala erastamiseks. Ta kurtis, et on saanud kooperatiivi STAL likvideerimisel enda omandisse seal asuva endise mesila ehitise koos 0,6 ha suuruse teenindava maa-alaga, esitanud aastal 1997 õigeaegselt maa erastamise avalduse ja püüdnud alates aastast 2014 erastamist vormistada, kuid vastustaja esitab üha uusi nõudmisi. Veel väitis kaebaja, et korduvatel kohtumistel vastustaja ametnikega on talle saanud selgeks, et ilma kohtulahendita pole võimalik realiseerida maa erastamise õigust. 30.08.2016 edastatud täienduses (tl 74) väitis kaebaja, et on õigesti kantud ehitisregistrisse ehitise omanikuna, omab seetõttu ainuõigust selle teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks, on täitnud kõik vastustaja nõuded, kuid talle arusaamatul põhjusel on erastamine pooleli. Ühtlasi täpsustas ta oma nõuet paludes, et vastustajat kohustataks välja andma korraldust M2 asuvat ehitist teenindava maa erastamiseks tema nimele. 21.10.2016 edastas kaebaja veel rea täiendavaid dokumente (tl 93-109).
3.Vastustaja vastuses (tl 60-61) paluti kaebus rahuldamata jätta ning selgitati erastamismenetluse senist käiku. Seejuures ei nõustutud kaebaja väitega pidevate uute nõudmiste esitamise kohta ning märgiti, et tema maa ostueesõigusega erastamise avaldusele polnud lisatud hoone omandiõigust tõendavaid dokumente ning hoopis ta ise pole teinud midagi selleks, et väidetavalt talle kuuluva hoone juurde maad erastada. Veel märgiti, et ehitisregistri kandel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus, see ei tõenda omandiõigust ning lisati, et kaebaja poolt taotletavat korraldust pole esitatud dokumentide alusel võimalik vastu võtta.
4.Kolmanda isiku seisukohas (tl 56-57) paluti samuti kaebust mitte rahuldada, peeti vastustaja tegutsemist igati õiguspäraseks ning leiti, et kui kaebaja soovib maa erastamise õigust tõendada, peab ta kas kohtuväliselt või tsiviilkohtus selleks vajalikke asjaolusid tõendama. Seejuures avaldati kahtlust kaebusele lisatud dokumentide suhtes ning juhiti tähelepanu asjaolule, et talle anti hoone ja maa üksnes kasutamiseks.
5.Kohtuistungil (tl 77-79) jäid kõik menetlusosalised kirjalikult esitatud väidete ja nõuete juurde. Kaebaja väitis, et tegemist on tema poolt vastava projekti alusel aastal 1991 väikesest hoonest suuremaks ehitatud elamuga, mida ta kasutas kuni aastani 1999, mil lahkus töö puudumise tõttu
Tallinnasse ja hiljem välismaale. Veel väitis ta, et hoone anti talle üle akti alusel, selle kohta varasemalt sõlmitud ostu-müügilepingut pole ta näinud ega ole sõlminud ka lepingut hoone kolmandale isikule üle andmiseks. Tema nõustaja selgitas, et kaebaja eksis nimetades hoonet elamuks, tegemist oli mesilahoonega, mille puhul polnud vaja sõlmida ostu-müügilepingut. Nõustaja leidis, et kuna vastustaja kinnitas tema küsimise peale ehitisregistri kannete tegemist kohaliku omavalitsuse poolt, on see tema poolt ja õige, tehtud vastustaja poolt, teised omandiõiguse pretensioone esitavad isikud puuduvad ja kaebaja on ainus omanik, kellel on õigus maa omandamiseks ning seda kinnitab ka erastamise avalduse vastu võtmine ja registreerimine. Vastustaja eitas ehitisregistri kande tegemist enda poolt ning väitis, et erastamine on peatatud, kuna esitatud dokumentide alusel pole võimalik seda jätkata. Kolmas isik selgitas, et on ümbritseva maa õigusjärgne omanik, ei tea vaidlusaluse hoone ümberehitamisest kaebaja poolt midagi, kuigi elas kõrvalkülas, hoone tegi kasutamiskõlblikuks alates aastatest 1998-1999 hoopis tema ja kasutab seda suvilana. Tema esindaja väitis, et kaebajaga sõlmitud lepingu alusel on tema volitaja isa poolt tehtud ka väljamaksed, lepinguga seonduvat pole nad aga antud asjas välja toonud, sest tulemas on tsiviilvaidlus. Ühtlasi esitas ta taotluse ja kuludokumendid (tl 88-91) 480 euro suuruse õigusabi kulu välja mõistmiseks. Kaebaja nõustaja pidas kulusid küll liiga suureks, kuid ei esitanud nende osas muid vastuväiteid.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Käesolevas asjas on vaja lahendada küsimus, kas vastustajal olid olemas kõik vajalikud alused selleks, et rahuldada kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avaldus või on ta olnud õigusvastaselt tegevusetu ja halduskohus saab talle seetõttu teha ettekirjutuse kaebuses soovitud haldusakti andmiseks.
7.Maa ostueesõigusega erastamist reguleerib Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud kord (edaspidi Kord). Selle punktidest 3 ja 4 tulenevalt korraldab maa erastamist üldreeglina maavanem ning kohalik omavalitsus teeb üksnes õigusaktides sätestatud eeltoiminguid. Korra punkt 8 kohaselt algab ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele, kes on kohustatud avalduse registreerima ja väljastama tõendi selle vastu võtmise kohta. Korra punktis 11 kehtestatu kohaselt tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldusele lisada ehitise omandiõigust ning senist maakasutusõigust tõendavad dokumendid ning kui seda pole võimalik teha, tuleb avalduses ära näidata põhjus ja lisada esitamata jäänud dokumendid hiljem. Kohtutoimikusse esitatud väljavõte avaldusest kinnitab, et kaebaja on küll esitanud tähtaegselt maa ostueesõigusega erastamise avalduse, kuid pole lisanud sellele mingeid eelnimetatud dokumente ega ära näidanud ka põhjust, miks ta neid esitada ei saa. Kohtuistungil ta seda asjaolu ümber ei lükanud ning selgitas oma nõustaja vahendusel, et hakkas vastustaja nõudel dokumente koguma alles peale Eestisse tagasitulekut. Seda, et vaidlusalust ehitis puudutavad Narva kolhoosi ja firma „Stal“ dokumendid edastati tema poolt vastustajale alles 20.01.2015, kinnitab selgelt nimetatud kuupäeval Vaivara Vallavalitsuses registreeritud avaldus.
8.Kaebaja väidetest nähtuvalt on ta veendunud, et tema omandiõigus on piisavalt tõendatud seeläbi, et ehitisregistrisse on Merikülas asuva vallasasjaks oleva hoone 102028667 omanikuks märgitud tema. Seejuures pole ta aga tähelepanu osutanud ehitusseadustiku § 58 lg-s 1 ja § 61 lg-tes 1 ja 2 sätestatule. Esimesena nimetatu kohaselt on ehitisregistri eesmärgiks hoida, anda ja avalikustada teavet kavandatavate, ehitatavate ja olemasolevate ehitiste ning nendega seotud menetluste kohta. Teises on aga kehtestatud, et ehitisregistri andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus, õiguslikku tähendust omavad ainult taotlused, projekteerimistingimused, teatised, ehitus- ja kasutusload ning ettekirjutused. Seega ei tekita ehitisregistrisse tehtud kanne omandiõigust ning selle abil ei saa seda ka tõendada. Seda ei saa tõendada ka põhimõtteliselt samasugust tähendust omanud hooneregistri kannete abil. Tähelepanu väärib siinkohal Vabariigi Valitsuse 19.06.2016
määrusega nr 69 kehtestatud „Ehitisregistri põhimääruse“ § 9, mille kohaselt on vallasasjast ehitise omaniku andmeteks lisaks omaniku isikuandmetele ka omandiõiguse aluseks oleva dokumendi andmed - nimetus, number, väljaandmise kuupäev ja väljaandja. Vaidlusaluse ehitise kohta omandiõiguse aluseks oleva dokumendi andmeid registrisse kantud pole.
9.Lisaks ehitisregistri kandele toetub kaebaja veel ka Narva kolhoosi juhatuse 21.03.1991 protokolli nr 3 väljavõttele ja firma „Stal“ koosoleku protokollidele. Neis esitatu ei ole aga piisav, et tõendada tema omandiõigust. Esimesena nimetatust nähtuvalt otsustati müüa Merikülas asuv mesila koos majandusehitisega kodanik I.I. Janotile ja sõlmida selle kohta ostu-müügileping. Ei selgu aga, kas leping ka tegelikult sõlmiti ning kohtuistungil kinnitas kaebaja ise, et pole seda näinud ja tegutses ainult kolhoosi juhatuse protokolli alusel. Firma „Stal“ koosoleku 28.08.1991 protokollist nähtuvalt anti maja talle endale vaid isiklikku kasutusse, mitte omandisse. Selle ja tehingute lühikeste ajavahede tõttu on kolmas isik nii kaebuse koha antud vastuses kui kohtuistungil esindaja vahendusel seletatus seadnud nende seaduslikkuse kahtluse alla.
10.HMS § 6 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ning koguma vajaduse korral selleks tõendeid ka oma algatusel. Nimetatud uurimise kohustus saab laieneda ka tsiviilõiguslikele asjaoludele, kui need omavad asja lahendamisel tähtsust. Antud juhul on omandiõiguse olemasolu vaieldamatult asjas tähtsust omavaks asjaoluks, kuid vastustaja polnud siiski pädev tuvastama, kas kaebaja ikka on maa ostueesõigusega erastamise õigust võimaldava ehitise omanik või mitte. Kohtule esitatust nähtub nimelt, et tema ja ehitise praeguse valdaja vahel on tekkinud vaidlus omandiõiguse üle. Selle saavad vastava vaidluse osalised lahendada ainult omavahel või tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus, sest haldusorganil pole õigust sekkuda nende tsiviilõigussuhetesse. Niisugust õigust ei ole ka halduskohtul. Asjaolu, et kaebaja on korra juba pöördunud Viru Maakohtusse, kes tema hagiavalduse 04.04.2016 tsiviilasja nr 2-16-4897 kohtumäärusega tagastas, ei oma määravat tähendust. Tema poolt esitatud ainuisikliku ehitise omandiõiguse tunnustamise nõude puhul oli tegemist tuvastushagiga. Selle, et ehitis pole enam tema valduses ja tal on tekkinud kolmanda isikuga vaidlus omandsiõiuguse kuuluvuse üle, jättis ta oma hagiavaldusse märkimata. Lisaks nähtub vastavast kohtumäärusest, et kohus on hagiavaldusele lisatud kohaliku omavalitsse vastuse alusel leidnud ekslikult, et kaebaja poolt soovitud maa on juba erastatud teise isiku poolt, mistõttu on sisuliselt tegemist vaidlusega erastamise küsimuses. Käesolevas asjas kohtule esitatud väidetest ja dokumentidest aga nähtub, et M2 asuva ehitise alune maa on veel erastamata ning vaieldakse nii ehitise omandi kui selle kohta sõlmitud lepingu olemasolu ja tähenduse üle.
11.Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et jättis vaidluse põhjuseks oleva ehitise maha, pole seda alates aastast 1999 kasutanud ning hetkel on see kolmanda isiku valduses. Ehitise valdamist kinnitas ka kolmas isik. Lisaks on kohtutoimikusse esitatud 14.09.1998 sõlmitud leping selle kohta, et kaebaja annab talle tunnistajate juuresolekul hoone koos dokumentidega üle. Asjaolu, et kohtuistungil eitas kaebaja selle lepingu sõlmimist ning kolmas isik viitas hagi esitamise soovile, kinnitab samuti haldusorgani ja halduskohtu pädevuse raamest väljuva tsiviilõigusliku vaidluse olemasolu. AÕSRS § 13 lg 6 sätestatu lubas käsutada ehitist kuni 01.03.2006 vallasasjana. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks. AÕS § 92 lg 1 ja § 94 tulenevalt saab vallasomand tekkida vallasasja üleandmisega või võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga. Seetõttu ei pruugi kaebaja ja kolmanda isiku vahel tekkinud vaidlus olla perspektiivitu, seda aga ei saa lahendada haldusorgan maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigus. Seega pole kaebajal mingit põhjust väita, et vastustaja on õigusvastaselt takistanud talle kuuluva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamist. Korra punkt 19 paneb kohalikule omavalitsusele küll kohustuse teostada kõik maa ostueesõigusega erastamise toimingud kolme kuu jooksul arvates
vastava avalduse esitamise päevast, kuid näeb ette ka selle, et nimetatud tähtaeg pikeneb, kui eeltoimingute lõpule viimine viibib kohalikust omavalitsusest mitteolenevatel põhjustel.
12.Kohtule kaebaja poolt 21.10.2016 edastatud täiendavad dokumendid jäävad tähelepanuta. Vastavas taotluses pole ta nimetanud ühtegi mõjuvat põhjust, millest nähtuks võimatus neid varem esitada. 14.07.2016 kohtumääruses selgitati menetlusosalistele, et neil on võimalik täiendavaid tõendeid või nende kogumise taotlust esitada veel kuni 15.09.2016. Selle selgituse tähendus ei saanud kaebajale õigusteadmistega nõustaja kasutamise tõttu arusaamatuks jääda. Määrusega antud aeg oli piisavalt pikk, et dokumendid kas ise välja nõuda või paluda selleks kohtu abi. Dokumente lisamise taotlust olnuks võimalik esitada veel ka kohtuistungil, kuid tema seda teha ei soovinud. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu veel ka see, et edastatud dokumendid võivad küll toetada kaebaja väiteid tema ja kolmanda isiku vahelises tsiviilõiguslikus vaidluses omandi kuuluvuse üle, kuid ei anna piisavat alust halduskohtule tõsikindlaks veendumuseks, et just tema on omanik.
13.Eeltoodud järeldustel pole kohtul alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks ega kohustada teda maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid lõpetava haldusakti andmisele. Seepärast jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu peab kaebaja HKMS § 108 lg 8 tulenevalt kandma kolmanda isiku 480 euro suuruse õigusabi kulu. See on kohtule esitatud arvest ja maksekorraldusest nähtuvalt tehtud käesoleva asjaga seonduvalt, reaalselt kantud ning pole asja mahtu ja keerukust arvestades ka ülemäärase suurusega. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.