Muud

- kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning selle vajaduse tingib ka lukustatud kambri eripära; - iga kord enne kambrisse sisenemist panna kinnipeetavatel ohjeldusmeetmetena peale käerauad (pannakse peale ette asetatud kätele), olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte. Käskkirja kohaselt tuleb üksuse juhil teha ettepanek V. Koguti suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta hiljemalt kolme kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates. V. Kogut koostas 29.09.2016 Viru Vanglale 28.09.2016. a käskkirja peale vaide (tl 24), mille andis üle vangla inspektor-kontaktisikule 05.10.2016 ning mis registreeriti Viru Vanglas 06.10.2016.

V. Kogut esitas 02.10.2016 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (tl 1-13, tõlge lk 15-16). V. Koguti taotluse kohaselt kasutatakse tema suhtes igapäevaselt käeraudu, kuigi Viru Vangla 28.09.2016. a käskkirjas seda kirjas ei ole. V. Kogut leiab, et Viru Vangla 28.09.2016. a käskkiri on vastuolus õigusnormide ning kohtupraktikaga, samuti ka ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega. V. Kogut selgitab, et konflikt vanglaametnikega tekkis sellest, et tal läksid kuivatusruumist riided kaduma ning ta palus vanglaametnikel sellest raporteerida. Seepeale hakkasid vanglaametnikud karjuma ning nähes, et ta ei reageeri, hakkasid teda tõukama. V. Kogut oli vanglaametniku käe oma õlalt eemale lükanud, mida tõlgendati kallaletungina vanglaametnikule ning olukord päädis häiregrupi kohalesaabumisega ning talle käeraudade paigaldamisega. V. Kogut leiab, et Viru Vangla 28.09.2016. a käskkiri rikub tema õigusi ja vabadusi. V. Kogut palub kaitsta kohtul tema õigusi vabadusi vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 249.

Tartu Halduskohus jättis 10.10.2016. a määrusega V. Koguti esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus märkis, et esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, sest HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal ning halduskohtule esitatud materjalidest nähtub, et V. Kogut on vanglale vaide esitanud. Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotluses ei ole välja toodud midagi, millest selguks, millised pöördumatud tagajärjed kaasneksid esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatakse küll tagajärg, mida ei saa hiljem olematuks muuta, kuid vaide või tulevase kaebuse rahuldamise korral on võimalik nõuda tekkinud kahju hüvitamist. Halduskohus märkis ka seda, et vanglaametnike ja teiste isikute tervise ja elu kaitsmises seisnev avalik huvi kaalub üles kaebaja õiguste piiramises seisneva erahuvi. Samuti osundas halduskohus sellele, et ta ei saa esialgse õiguskaitse menetluses asuda lahendama põhivaidlust ning soovitud esialgse õiguskaitse abinõu rakendamisega lahendaks kohus sisuliselt ära nii vaide kui ka võimaliku tulevase kaebuse, mis ei oleks kooskõlas haldusmenetluse ning halduskohtumenetluse põhimõtetega.

V. Kogut esitas 17.10.2016 Tartu Halduskohtu 10.10.2016. a määruse peale määruskaebuse, millega palub tühistada halduskohtu määruse ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu määrus on vastuolus HKMS § 249 sisuga. Samuti on määruskaebuse kohaselt omavahel vastuolus vaidlustatud määruse punktid 5 ja 6. Määruskaebuse esitaja arvates piisab esialgse õiguskaitse kohaldamiseks asjaolust, et käskkiri ja ametnike tegevus tema suhtes on õigusvastased ning seoses sellega on vaja käskkirja kehtivus peatada enne kohtu poolt sisulise otsuse tegemist.

Halduskohus nõustus, et julgeolekumeetmete kohaldamine kutsub esile tagajärjed, mida pärast ei ole võimalik muuta. Millegagi ei ole tõendatud, et kedagi miski ähvardab, aga halduskohus on seda arvesse võtnud. Määruskaebuse esitaja kordab oma varasemat seisukohta, et ohjeldusmeetmed ja käeraudade kasutamine rikuvad tema õigusi ja vabadusi. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisega rahuldaks kohus ka vaide, mida vaatab läbi vangla.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

V. Kogut on määruskaebuses palunud vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest.

Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabina vabastada menetlusabi saaja täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. V. Koguti vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt on tema sissetulek viimasel neljal kuul enne menetlusabi taotluse esitamist, s. o 17.06.2016-16.10.2016, olnud 247,79 eurot. Sellest tuleb maha arvata nõuete fondi suunatud summa 123,89 eurot, vabanemisfondi suunatud summa 49,56 eurot ja elektrienergia eest tasutud summa 2,37 eurot (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-82-13, p 12). Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a otsuse asjas nr 3-3-1-35-15 kohaselt tuleb HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamisel eeldada menetlusabi taotleja igakuiste vältimatute kulutustena täiendavalt kulutusi umbes summas 21,50 eurot. V. Kogut on teinud perioodil 17.06.2016-16.10.2016 kaupluses oste kokku summa eest 83,88 eurot, mida saab täies ulatuses pidada Riigikohtu praktikast tulenevalt vältimatuteks kulutusteks. Seega on menetlusabi taotleja HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvutatud nelja kuu keskmine sissetulek (247,79-175,82-83,88)/4x2) ebapiisav 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ning menetlusabi andmine ei ole välistatud. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada V. Koguti määruskaebust perspektiivituks ning seetõttu tuleb määruskaebuse esitaja vabastada riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 252 lg 7 esimese lause kohaselt esitatakse määruskaebus esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale otse kõrgemalseisvale kohtule. HKMS § 204 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kätte toimetamisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitaja poolt Tartu Halduskohtu 10.10.2016. a määruse peale esitatud määruskaebus võtta menetlusse, sest määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning määruskaebus on esitatud tähtajast kinni pidades.

Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 10.10.2016. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et määruskaebuse esitaja on esialgse õiguskaitse taotluses esitanud üksnes väiteid selle kohta, miks ta leiab, et käskkiri ja selle

alusel toimuv on õigusvastane. HKMS § 250 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotlust põhistada. HKMS § 63 esimese lause kohaselt on põhistamine faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. HKMS § 249 lg 1 järgi võib kohus esialgset õiguskaitset kohalda vaid siis, kui kaebaja õiguste kaitse võib vastasel juhul osutuda kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja ei ole taotluses põhjendanud, milles seisnevad tema jaoks rasked tagajärjed, kui esialgset õiguskaitset ei kohaldata. Üksnes väited selle kohta, et vaide korras vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, ei anna alust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Hinnangu selle kohta, kas vaidlustatud käskkiri on õigusvastane või mitte, annab haldusorgan vaide lahendamise käigus. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab taotluse esitajal esinema eelkõige esialgse õiguskaitse vajadus, st raskete või pöördumatute tagajärgede esinemise oht vaide- või kohtumenetluse ajal. Käesolevas asjas esialgse õiguskaitse taotlusest ohtu selliste tagajärgede esinemiseks ei nähtu. Seega ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et vaidlustatud halduskohtu määrus on vastuolus HKMS §-ga 249 või mõne muu määruskaebuses märgitud õigusnormiga. Isegi juhul, kui esialgse õiguskaitse taotluse esitajal esineks esialgse õiguskaitse vajadus, tuleb kohtul HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestada esialgse õiguskaitse kohaldamisel ka avalikku huvi, milleks käesoleval juhul on vangla julgeolek. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanglaametnike ja teiste isikute tervise ja elu kaitsmise eesmärk kaalub praeguses asjas üles esialgse õiguskaitse taotluse esitajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleneda võivad võimalikud ebameeldivused, sest muid tagajärgi ei ole taotluse esitaja välja toonud.

punktid 5 ja 6 on omavahel vastuolus. Halduskohus on määruse punktis 5 selgitanud, et kuna kaebust ei ole veel esitatud, siis ei saa halduskohus HKMS § 249 lg 1 grammatilisest tõlgendusest lähtuvalt esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel võtta arvesse hilisema võimaliku kohtuotsuse täitmisega seonduvaid asjaolusid. Kuna aga HKMS § 249 lg 2 lubab esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal ning V. Kogut on vanglale ka vaide esitanud, siis on V. Koguti esialgse õiguskaitse taotlus iseenesest lubatav. Kuna aga käesolevas asjas puudub taotluse esitajal esialgse õiguskaitse vajadus, st raskete või pöördumatute tagajärgede oht, siis taotluse rahuldamiseks alust ei ole. Kuna esialgse õiguskaitse taotluses on üksnes väidetud, et käskkiri on õigusvastane, siis sellele väitele hinnangut andma asudes asuks halduskohus tõepoolest lahendama põhivaidlust, nagu halduskohus on ka väitnud, ning see ei ole esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel lubatud. HKMS § 249 lg 3 kohaselt peab kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hindama küll ka kaebuse perspektiive ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub alus, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.11.2004. a määrus asjas nr 3-31-76-04, p 8). Samas tuleb esialgse õiguskaitse menetluses vältida põhivaidluse äraotsustamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.09.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Nagu eespool sai märgitud, siis käesolevas asjas esitatud esialgse õiguskaitse taotluses ei ole esitatud asjaolusid, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse kohaldamist ning kõik väited, mis on esitatud, puudutavad vaidemenetluses vaidlustatud käskkirja õigusvastasust, millele saab hinnangu anda üksnes asja sisulise lahendamise käigus. Määruskaebuses esitatud viited Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ei anna samuti alust jõuda muule järeldusele. Riigikohtu 25.04.2012. a määruses asjas 3-3-1-10-12 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.2012. a otsuses Julin vs. Eesti on käsitletud ohjeldusmeetmena käeraudade

kasutamise õiguspärasust, mitte esialgse õiguskaitse kohaldamist. Viited nendele kohtuasjadele võivad olla asjakohased käesoleva asja sisulise läbivaatamise käigus, mitte aga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtivuse või täitmise peatamisel esialgse õiguskaitse korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

Madis Ernits

Maili Lokk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.