Võlausaldaja: Aktsiaselts SPIN TEK (registrikood 10098106), lepinguline esindaja Riho Friedrichs
TEK
avaldus
MM
pankroti
Võlgnik: MM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maris Merilo Pankrotihaldur Lembit Ülper Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31.08.2016 määrus lõppjärelduses muutmata, kuid täiendada maakohtu määruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta MM kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. Asjaolud
20.05.2016 esitas Aktsiaselts SPIN TEK (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse MM (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 93 791,06 eurot. Võlgnevus tekkis, kui võlausaldaja oli 07.04.2016 sunnitud täiteasjas nr 014/2016/608 tasuma võlgniku võla teise võlausaldaja ees, et vältida võlausaldaja kinnisasjal lasuva hüpoteegi realiseerimist. Võlausaldaja esitas 03.05.2016 võlgnikule pankrotihoiatuse, mis edastati võlgnikule e-posti vahendusel ning mille jõudmist vastuvõtja serverisse näitab logifail. Pankrotihoiatuse esitamise
ajaks olid võlgniku vastu suunatud nõuded enam kui 30 päeva sissenõutavad. Võlgnevus on võlgniku poolt tasumata.
2.17.06.2016 nimetas kohus võlgnikule ajutise halduri. Ajutise halduri 18.08.2016 aruande kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Järelepärimiste teel saadud andmetel on võlgnikul kohustusi 600 752,74 euro ulatuses ning vara arvestuslikult 707,35 euro väärtuses. Vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalusi ei ole. Võlgnik on juhatuse liige ja osanik PÄIKESEKÜTE OÜ-s, kuid äriühingul puudub majandustegevus ja vara ning võlgnik juhtorganis olemise eest tasu ei saa. Võlgnikul puudub töö ja sissetulek. Võlgnik muutus maksejõuetuks augustis 2013. Maksejõuetuse põhjuseks on muu asjaolu pankrotiseaduse § 22 lg 5 tähenduses.
3.22.08.2016 kohtuistungil esitas võlgnik pankrotiavaldusele vastuväite, mille kohaselt ei ole võlgnikule pankrotihoiatust kätte toimetatud ning avaldaja nõue ei ole ka selge. Võlgnik sai pankrotimenetlusest teada 19.07.2016, kui ajutine haldur talle helistas. Andmed selle kohta, mis takistas võlgnikul kohtu poolt edastatud posti kättesaamist, puuduvad. Esimese astme kohtu määrus
4.31.08.2016 määrusega maakohus rahuldas pankrotiavalduse, kuulutas välja MM pankroti, nimetas pankrotihalduriks Lembit Ülperi, määras kindlaks võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja ning määras kindlaks ajutise halduri töötasu kokku summas 1549,65 eurot ning jättis menetluskulud MM kanda. Kohtumääruse kohaselt ei esitanud võlgnik vastuväiteid pankrotiavaldusele tähtaegselt. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutine pankrotihaldur on leidnud, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Võlgnikul on kohustusi 600 752,74 euro ulatuses ning vara, millele saaks sissenõuet pöörata, sellise kohustuse täitmiseks puudub. Võlgniku vara arvestuslikuks suuruseks on 707,35 eurot, millest 303,47 on rahalised vahendid ning ülejäänu väärtpaberite kujul olev vara. Võlgniku osalus ettevõttes PÄIKESEKÜTE OÜ ei ole käsitletav likviidse varana, sest ettevõte on asutatud ilma sissemakseta ning tegemist pole aktiivset majandustegevust teostava ettevõttega. Võlgnikul puudub teadaolev sissetulek. Kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Eeltoodust tulenevalt esineb alus pankroti väljakuulutamiseks. Määruskaebus
5.Võlgnik palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
6.Vaidlustatud kohtumääruses ei ole maakohus võlgniku vastuväiteid analüüsinud ega arvestanud. PankrS § 12 lg 1 sätestab, et kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pankrotiavalduse kättetoimetamise teates tuleb märkida, et võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite. Maakohus ei toimetanud võlgnikule kätte pankrotiavalduse menetlusse võtmise määrust ega ka kohtukutset 15.06.2016 toimunud korraldavale kohtuistungile. Ka väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldati üksnes ajutise halduri määramise info. Võlgnik sai pankrotiavalduse esitamisest teada pankrotihalduri telefonikõnest 19.07.2016. Seetõttu ei saanud võlgnik esitada omapoolseid vastuväiteid avaldaja nõudele enne ajutise halduri 2(6)
määramist. 22.08.2016 toimunud kohtuistungil teatas kohus, et ei arvesta ega analüüsi enam selles menetluse staadiumis võlgniku vastuväiteid nõudele. Vaatamata sellele esitas võlgnik omapoolsed vastuväited ning need sisalduvad samuti ka ajutise halduri aruandes. Kuivõrd kohus ei ole võlgnikule menetlusdokumenti kätte toimetanud ning ka vaidlustatud määruses välja toonud, millisel alusel saab lugeda menetlusdokumendi kättetoimetatuks, siis oli võlgnikul õigus esitada vastuväiteid pankrotiavaldusele pärast sellest teada saamist ja kohus oleks pidanud vaidlustatud määruses võtma seisukoha võlgniku vastuväidete osas.
7.Pankrotiavalduse esitamiseks on täitmata PankrS § 10 lg 2 p 1 sätestatud eeldused. Võlausaldaja ei ole esitanud võlgnikule kirjalikku pankrotihoiatust. Võlausaldaja väidab, et on saatnud pankrotihoiatuse aadressidele XXX ja YYY. Võlgnik ei ole OÜ Päikeseküte ega ka Mamako Group OÜ-ga seotud juba mitmeid aastaid. Kuivõrd MM ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, siis ei saa asuda seisukohale, et väidetava e-kirja teele saatmisega oleks selle kättesaamise risk läinud üle võlgnikule ning et seeläbi oleks võimalik lugeda kiri kättesaaduks. Võlausaldaja on väidetavalt esitanud pankrotihoiatuse võlgnikule 03.05.2016. Samas nähtub kohtumaterjalidest, et võlausaldaja on tasunud nõude, mille täitmist pankrotiavaldusega võlgnikult nõuab, 07.04.2016. Seega võis võlausaldaja teoreetiliselt omandada regressinõude alles 07.04.2016 tasumisega ning 03.05.2016 ei olnud regressinõude sissenõutavaks muutumisest möödunud veel 30 päeva ning ainuüksi seetõttu ei saanud võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatust esitada.
8.Võlausaldaja nõue ei ole selge PankrS § 15 lg 3 p 1 mõistes. Võlausaldaja on segi ajanud laenulepingust tuleneda võivad nõudeõigused laenuandja jaoks ning regressinõude sissenõutavaks muutumisega tekkiva nõudeõiguse. Credit One OÜ ei ole võlausaldaja õiguseellane laenusuhtes, nagu võlausaldaja ebaõigesti märgib ja arvab. Võlausaldaja väidetav nõue tuleneb sellest, et võlausaldaja kui kinnistu omanik tagas võlgniku laenu Credit One OÜ (eelnev võlausaldaja Nordea Pank AS) ees ning kuna võlgnik ei tasunud, siis võlausaldaja pidi kolmanda isikuna tasuma võlgnevuse. Võlgnik ei ole kunagi palunud ega nõudnud võlausaldajalt laenuvõlgnevuse tasumist. Võlausaldaja on omandanud täitemenetluses võlgniku kinnistu, millel oli hüpoteek, mis tagas Nordea Pank AS ees võlgniku laenulepingute täitmist. Täitemenetluses müüs kohtutäitur kinnistu koos hüpoteegiga ja informeeris ostjat, et kinnistu omandajale läheb üle ka kohustus Nordea Pank AS ees. Seetõttu müüdi kinnistu ka oluliselt alla turuhinna. Võlausaldajale sobisid tingimused, mille kohaselt ta omandab kinnistu odavalt ning võtab üle ka kohustuse, mille suurus on maksimaalselt piiratud hüpoteegi summaga. Seega toimus sisuliselt kohustusega ühinemine võlausaldaja poolt (VÕS § 178 lg 1 ja 4). Kohustusega ühinemise tagajärjel muutub kohustusega ühinenud isik võlgnikuks, kes vastutab võlausaldaja ees kohustuse täitmise eest solidaarselt senise võlgnikuga. Käesoleval juhul ei ole tegemist kohustusega ühinemisega võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil. Nõue oli tagatud juba eelnevalt sama kinnistu hüpoteegiga, mille võlgnik ise oli seadnud. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et VÕS § 178 lg-s 4 märgitud eeldus on täidetud juhul, kui kolmanda isiku soov vastustada solidaarselt võlgnikuga viimase kohustuse täitmise eest on kantud üksnes võlausaldajale lisatagatise andmise motiivist ning kohustusega ühineda soovival isikul puudub isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise vastu. Võlausaldajal oli kohustusega ühinemisel otsene majanduslik huvi – võlausaldaja soov oli saada ülisoodsatel tingimustel kinnistu omanikuks ja kuivõrd kohustus panga ees oli üks osa müügi 3(6)
tingimustest, siis selles seisneski võlausaldaja majanduslik huvi kohustuse täitmise osas. Seega, kuivõrd on välistatud VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatu kohaldamine, ei ole võlausaldajal ka nõuet võlgniku vastu.
9.Võlausaldaja üritab alusetult võlgniku kulul rikastuda. Tehing, mis tehti täitemenetluses ja mille tulemusel omandas võlausaldaja võlgniku kinnistu, tehti oluliselt alla turuhinna. Võlausaldaja, omandades kinnistu üliodavalt ja nõustudes tingimustega, et sellega kaasneb kohustus panga ees, üritab täna pahatahtlikult võlgniku arvelt veel teenida ja täiendavat kasu lõigata. Selline tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega. PankrS § 31 lg 2 sätestab, et olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu ning lisaks sellele ei ole täidetud ka pankrotiavalduse esitamise formaalsed alused. Seega ei oma käesoleval juhul ka tähtsust võlgniku majanduslik olukord, kuivõrd esineb alus pankroti välja kuulutamata jätmiseks. Menetluse edasine käik
10.Vastustes määruskaebusele võlausaldaja ja haldur võlgniku määruskaebust ei toeta ja paluvad jätta selle rahuldamata.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on lõppjärelduselt õige, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi. Ühtlasi vastab ringkonnakohus ka määruskaebuse esitaja väidetele.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, et pärast ajutise halduri määramist pankrotiavalduse läbivaatamisel ei hinda kohus enam pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõude selgust, ei ole põhjendatud. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Sama paragrahvi teise lõike järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Ajutise halduri nimetamata jätmise üks aluseid on PankrS § 15 lg 3 p 1, mille järgi kohus jätab ajutise halduri määramata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuna võlgnik esitas pankrotiavalduse läbivaatamisel 22.08.2016 vastuväite nõude selguse kohta, pidi maakohus nõude selgust kontrollima ja selle tegemata jätmisega rikkus maakohus menetlusõiguse normi (PankrS § 31 lg 2 ja § 15 lg 3 p 1). Ringkonnakohus kõrvaldab selle rikkumise ja hindab ise võlausaldaja nõude selgust. Ringkonnakohus leiab, et pankrotiavalduses esitatud asjaoludel on alust hinnata nõue selgeks PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes. Võlausaldaja nõude alusena on esitatud asjaolu, et võlausaldaja tasus võlgniku võla teisele võlausaldajale eesmärgil, et vältida võlausaldaja kinnistul lasuva ja võlgniku kohustust tagava hüpoteegi realiseerimist. AÕS § 349 lg 3 järgi kui võla on tasunud hüpoteegiga 4(6)
koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Seega on võlausaldaja esitanud pankrotiavalduses piisava selgusega nõude ja ei ole alust jätta pankrotiavaldust rahuldamata nõude ebaselguse tõttu. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka võlgniku väidet, et võlausaldajal ei ole võlgniku vastu nõuet, kuna võlausaldaja omandas võlgniku kinnisasja koos hüpoteegiga täitemenetluses tunduvalt alla turuhinna. Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu, et võlausaldaja omandas täitemenetluses võlgniku kinnisasja koos hüpoteegiga, ei välista iseenesest nõude üleminekut võlausaldajale AÕS § 349 lg 3 alusel.
14.Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud täidetud pankroti väljakuulutamise üks formaalsetest eeldustest, kuna võlausaldaja ei toimetanud talle kätte pankrotihoiatust. Ringkonnakohus leiab, et esitatud asjaoludel ei anna võlgniku väide alust maakohtu määruse tühistamiseks ja pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks. Selles osas on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna võlgnik ei esitanud vastuväidet pankrotihoiatuse võimalikust mittekättetoimetamisest õigeaegselt, ei pidanud maakohus pärast ajutise halduri määramist pankrotiavalduse läbivaatamisel enam kontrollima pankrotihoiatuse kättetoimetamist. PankrS § 3 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 12 lg 1 järgi kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule, kusjuures sama paragrahvi lõike 2 järgi pankrotiavalduse kättetoimetamise teates tuleb märkida, et võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite. PankrS § 6 lg 3 järgi kohus võib lugeda menetlusdokumendi kätte toimetatuks viie päeva möödumisel postitamisest saaja aadressil, isegi kui saadetis tagastatakse. Kohus võib määrata dokumendi kätte toimetatuks lugemiseks pikema tähtaja. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus saatis võlgnikule pankrotiavalduse ja muud menetlusdokumendid, sealhulgas kirja vastuväidete esitamiseks tähtaja andmiseks, posti teel lihtkirjaga ja tähitud kirjaga 08.06.2016 võlgniku elukoha aadressil Rohuneeme tee 113-3, Rohuneeme küla, Viimsi vald, Harjumaa (tl 95), kusjuures tähitult saadetud kiri tagastati kohtule (tl 89). Kuna kohus oli saatnud võlgniku aadressil posti teel pankrotiavalduse ja määranud vastuväidete esitamise tähtaja, siis oli maakohtul alust lugeda võlgniku vastuväidet pankrotivaldusele pankrotihoiatuse mittekättetoimetamisest tähtaegselt mitte esitatuks põhjusel, et võlgnik ei esitanud kuni eelistungini vastuväiteid pankrotiavaldusele (PankrS § 12 lg 2). Võlgnik ei ole ka väitnud, et aadress, millele kohus pankrotiavalduse võlgnikule saatis, ei ole tema elu- või viibimiskohaks. Ringkonnakohus märgib, et osaliselt on põhjendatud määruskaebuse esitaja väide, et maakohtu määrusest ei selgu, millistel alustel on kohus lugenud menetlusdokumendi määruskaebuse esitajale kättetoimetatuks. Maakohus määruses ei ole tõepoolest viidet vastavale alusele, kuid ainuüksi PankrS § 6 lg 3 viitamata jätmine ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuigi PankrS § 6 lg 3 näol on tegemist kättetoimetamise fiktsiooniga, mitte menetlusdokumendi tegeliku üleandmisega, on see kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja õigustatud arvestades pankrotimenetluse kiireloomulisust ja viivituseta kulgemise tagamise vajadust.
15.Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka määruskaebuse esitaja väited, et ta sai pankrotiavalduse esitamisest, sh ajutise halduri määramisest, teada esmakordselt halduri 19.07.2016 telefonikõnest.
5(6)
16.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud määruskaebuse esitaja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/digitaalselt allkirjastatud/ Krista Kirspuu
/digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv
/digitaalselt allkirjastatud/ Indrek Soots
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.