Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 04.10.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-14-53268/19
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 04.10.2016
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4140

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53268

Haldusasi

AE kaebus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1274 ja Tallinna Vangla 05.11.2014 vaideotsuse nr 515/14/27369-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla toimingu – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. jaanuar 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AE apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. jaanuari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-53268 muutmata.

2.Jätta AE riigilõiv apellatsiooniastmes riigi kanda. Menetlusosaliste muud kulud jätta apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 03.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

Sarnased lahendid

Korrakaitse

3-14-53268 selge, miks menetleja on leidnud, et käskkirja täitmise peatamine ei ole vajalik avalikust huvist lähtuvalt. Abstraktne põhjendus, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud kaebaja õigusvastane käitumine, mis tähendab, et faktilised asjaolud on selged, ei ole piisav. Käskkirja täitmise peatamise taotluse lahendamine vaideotsusega sisuliselt kuu aega pärast taotluse esitamist ei ole kooskõlas käskkirja täitmise peatamise menetluse põhimõtetega ja HMS § 82 p-s 6 toodud nõuetega. Taotluse lahendamine vaideotsusega samaaegselt ei ole eesmärgipärane, sest tagajärgede vältimist vaidemenetluse ajal ei ole võimalik saavutada. Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras karistuse ning lõpuks menetles veel enda käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja kehtivuse peatamise taotlust, on põhjendatud alus pidada HMS § 10 lg 1 p-s 4 kirjeldatud isikuks. Vaidlusaluse käskkirja andmisel ja nende kontrollimisel vaidemenetluses ei olnud halduse enesekontrolli teostavad isikud lahutatud ning ei olnud välistatud isikute kokkulangemine. Sisuliselt otsustati distsiplinaarkaristuse määramine juba distsiplinaarmenetluse protokollis ja karistuse määramine käskkirjaga sama ametniku poolt oli lihtsalt vormistamise küsimus. Distsiplinaarmenetlust, kus üks ametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab karistuse, lisaks osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks. Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-44-12 ja 3-3-1-56-10 ei ole enam asjakohased, kuna õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud. Varasemalt tegi kontaktisik, kes distsiplinaarasja menetles, ettepaneku mitte endale ega teisele kontaktisikule, vaid üksuse juhile karistuse määramiseks. Alates 18.03.2013 on karistuse määrajaks kontaktisik, kuid ametijuhendit ei ole muudetud selliselt, et oleks välistatud distsiplinaarasja läbiviija ja otsustaja isiku kokkulangemine. Kuna Riigikohus ei ole tunnistanud vastustaja viidatud lahendis nr 3-3-1-41-11 VangS § 651 lg-t 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, oleks vastustajal tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada. Vangla on süüdistanud kaebajat vaidlustatud käskkirjas tegevuses, mida üldse ei esinenudki. Tegelikkuses ei andnud RP kaebajale ühtegi korraldust, vaid esitas küsimuse, kas kaebaja tuleks temaga kaasa. Kaebaja täpsustavale küsimusele vastas ta, et julgeolekuosakonda. Küsimuse esitamine ei ole samastatav korralduse andmisega, sest küsimusele vastamine eitavalt ei tähenda korraldusele allumatust. Isegi kui tõlgendada seda küsimust korraldusena, puudus kaebajal kohustus ametniku vastuvõtule minemiseks. Samas, kui valvuritele anti korraldus toimetada kaebaja julgeolekuosakonda ja see täideti, on kummaline väita, et kaebaja ei allunud korraldusele sinna minna.

3-14-53268 vastuvõtule soovib saada kinnipeetav ja ta on selleks esitanud ka avalduse. Nimetatud punktidest ei saa kuidagi järeldada, et olukorras, kus vastuvõtule on vajalik kinnipeetav kutsuda vanglateenistuse algatusel, ei saaks vanglateenistus seda teha. Samuti ei õigusta nimetatud sätted kuidagi kaebajale antud seadusliku korralduse, tulla kaasa julgeolekuosakonda, mittetäitmist. Peale kaebaja arusaama, et tal puudub kohustus vanglateenistuse ametniku vastuvõtule minemiseks, kui ta seda ei soovi, ei nähtu kaebusest ühtegi asjaolu, millest tulenevalt ei oleks AE saanud talle antud korraldust täita. AE suhtes kohaldatud piiranguid käsitletakse VangS § 651 lg-s 4. VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena. Vastustaja leiab Riigikohtu 05.11.2011 lahendile nr 3-3-1-41-11 viidates, et kuna kaebajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga nr 1274 seatud lisapiirangud. Haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud. Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud AE taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda tehti, seda siis kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb VangS § 65 lg-st 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas HMS §-s 81 on kasutatud väljendit „võib“, pole tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab seda, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime pannud isik ei jääks karistamata. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et praegusel juhul oleks esinenud vajadus haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektorkontaktisikute pädevusse. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-st 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 24 lg 1, § 25 lg-te 1 ja 2, § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 63 lg 4, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4 ning § 93 lg-te 3 ja 7 alusel. Seega on inspektorkontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata. Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv (vt Riigikohtu 4(10)

6.Tallinna Halduskohus rahuldas 15.01.2016 otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), tuvastades Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1274 peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega lahendamise õigusvastasuse (resolutsiooni p 2). Kohus jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Kaebaja on teinud eksliku järelduse, et talle 05.09.2014 kella 09.50 paiku antud korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda, oli tühine. Praegusel juhul ei vastanud vanglaametniku korraldus ühelegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse tunnusele (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-14-12, p 10). Ka kaebaja ise ei ole välja toonud, millisele HMS § 63 lg-s 2 märgitud tunnusele see korraldus väidetavalt vastas. Seega oli korraldus kaebajale täitmiseks kohustuslik. Kaebaja märgib küll õigesti, et vangistusseadusest ega muudest aktidest ei tulene talle kohustust vanglaametnikuga vestelda, samuti ei ole VangS-s sätestatud kohustust vanglaametniku vastuvõtule minna. Küll aga on sätestatud kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1). Praegusel juhul anti kaebajale 05.09.2014 kella 09.50 paiku korraldus tulla kaasa julgeolekuosakonda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vastavat korraldust ei täitnud. Eeltoodu on tõendatud nii kaebusega, kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitustega (tl 42), ettekandega nr 2138 (tl 39), distsiplinaarmenetluse protokolliga (tl 41 ja selle pöördel) ning vaidlusaluse käskkirjaga. Kaebaja viited oma käitumise õigustamisel VangS § 105 lg 21 p-le 10 ning kodukorra p-dele 21.1 ja 21.2 ei ole asjakohased, kuivõrd viidatud sätted reguleerivad vanglateenistuse ametnike vastuvõtu korraldust olukorras, kus vastuvõtule soovib saada kinnipeetav ja ta on selleks esitanud ka avalduse. Kaebaja väide, et RP esitas talle korralduse asemel küsimuse „Kas sa tuleksid minuga kaasa?“, on eluliselt äärmiselt väheusutav, arvestades, et RP-le oli antud korraldus viia kaebaja julgeolekuosakonda (vt tl 99). Lisaks ei ole kaebaja koheselt, kui talle anti võimalus vastuväide esitada (tl 41p), nimetatud asjaolu välja toonud, vaid on hakanud seda väitma alles hiljem distsiplinaarmenetluse käigus (tl 42). Mis puudutab kaebaja väidet, et ta täitis hiljem korralduse, kui selle andsid teised kaks vanglaametnikku ning sellest tulenevalt on kaebaja karistamine kummaline, siis on kaebaja ajanud segamini kaks eraldi antud korraldust. Kaebajal tuli täita juba RP poolt antud korraldus. 5(10)

3-14-53268 Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud käskkirjas tuvastatud õigesti juhtumi faktilised asjaolud ja käskkiri on selles osas õiguspärane. Seonduvalt VangS § 651 lg-ga 4 nõustus kohus vastustaja seisukohtadega ja Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud seisukohtadega ning leidis, et vaidlusalused täiendavad piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. VSKE § 17 lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektor-kontaktisiku pädevuses on teha otsus VangS § 64 lõike 4 alusel. Teisisõnu on inspektor-kontaktisikul õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (vt tl 56-57). Eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Kaebaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte alusel. Ka kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1274 selles osas õiguspärane. VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Praegusel juhul on vaideotsuse allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust, kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-s sätestatud nõuetele. Kohus nõustus kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi sisuliselt põhistamata ja selle ametniku menetlusest taandamist taotlemata ei anna see alust automaatselt rakendada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut. Halduse hea tava ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks aga paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes vastav menetlus on algatatud. Samas ei ole kaebaja menetluse käigus ka ise taotlenud menetleja taandamist ja on tulnud vastava argumendiga välja alles pärast vaideotsuse tegemist. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval juhul rikutud HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut ning vaidlustatud käskkirja nr 1274 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud alusel ei ole põhjendatud. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud, küll aga tuleneb HMS § 82 p-st 6 üheselt, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte alles vaideotsuses. Samuti tuleb arvestada HMS § 5 lg-s 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte alles vaideotsuses kuu aega hiljem vastava taotluse saamisest peale seda, kui kaebuse esitaja oli talle määratud karistuse juba ära kandnud 6(10)

7.AE palub 22.01.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.01.2016 otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et RP poolt antud väidetav korraldus ei vastanud HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tunnustele. VangS § 67 p 1 sätestab küll kohustuse alluda seaduslikele korraldustele, kuid üksnes sellistele, mis antakse seoses julgeoleku tagamise vajadusega. Kuna kaebajal puudus kohustus minna vanglaametniku vastuvõtule ja korraldus ei olnud seotud julgeoleku tagamisega, siis ei pidanud kaebaja väidetavale korraldusele alluma, sest see vastas HMS § 63 lg 2 p-s 5 nimetatud tühise haldusakti tunnusele. RP antud väidetav korraldus ei vastanud ka HMS §-s 17 nimetatud kutse tunnustele. Vaideotsuse on küll allkirjastanud üksuse juht RK, kuid see ei tähenda, et allkiri ei või olla formaalne ning et tegelikkuses koostas vaideotsuse ning kontrollis käskkirja õiguspärasust ja otstarbekust MP. VangS § 64 lg-d 1 ja 4, VSKE § 11 lg-t 1 ning kontaktisiku ametijuhendit ei saa tõlgendada selliselt, et karistusotsuse tegemisel ja sellele eelneval menetlusel osalenud üks ja sama ametnik võib süüdimatult määrata kartserikaristusi. Kohus oleks pidanud juhtima tähelepanu ja andma kaebajale võimaluse selgitada asjaolu, kas menetluse läbiviinud isikul oli kaebaja suhtes mingi isiklik vaen vms. Kahtlust menetleja erapooletuses võib tekitada ka see, et ta on järjepidevalt määranud ainult kartserikaristusi ja enamasti blanketsete põhjendustega, seejuures kõik ettepanekud karistuste määramiseks on ta teinud iseendale. Karistusotsuse tegija ei saa enda tehtud ettepaneku põhjal olla erapooletu, kui ta on juba ettepanekule eelnevas menetluses leidnud, et rikkumine on tõendatud ja karistamine vajalik. Seda enam ei saa ta olla erapooletu, kui ta kontrollib enda karistusotsuse õiguspärasust ja otstarbekust. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et käskkirjaga seatud lisapiiranguid on piisavalt põhjendatud, samuti sellega, et neid ei peagi põhjendama, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kui kohus on asunud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-41-11 tuginedes seisukohale, et VangS §

12.Kaebaja leiab, et VangS § 651 lg 4 on põhiseadusega vastuolus seepärast, et see norm on ebavajalik. See seisukoht ei ole õige. VangS § 651 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22, 30– 32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Riigikohus on oma 5. detsembri 2011 lahendi nr 3-31-41-11 p-s 18 leidnud, et: „Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik.“ Otsuse p-s 31 on Riigikohus märkinud kokkuvõtvalt järgmist: „1) VangS §-s 30 sätestatud õiguste kartserikaristuse kandmise ajal piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada. Nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada; 2) kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata; 3) hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt; 4) kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.“ Eelnevast nähtuvalt ei ole VangS § 651 lg 4 mõttetu, sest näitab kokkuvõtvalt ära, millised piirangud tulenevad kinnipeetavale kartserikaristusest ning lisaks on mõnede lisapiirangute puhul võimalik rakendada diskretsiooni, mida sellisel puhul tuleb käskkirjas ka põhjendada. Praegusel juhul oli vaidlustatud käskkirjas kaebaja suhtes kohaldatud VangS §-des 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) sätestatud piiranguid. Niisiis piirati kaebaja õigusi üksnes kartserikaristuse olemusest tulenevalt ning ka kauplusest kaupade ostmist vaid kartseris mittelubatud kaupade osas. Järelikult ei pidanud vangla seda käskkirjas, arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohti, täiendavalt põhjendama, kuid samas ei ole eesmärgipäratu ega sisutu ka VangS § 651 lg 4.