Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel 29.09.2016, Tartu 3-15-2903 Vladimir Nikitini kaebus Tartu Vangla poolt etapeerimisel tekitatud 2000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsus Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vladimir Nikitin Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsus muutmata.
2.Jätta Vladimir Nikitini poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 60 eurot) tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 31.10.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla registreeris 15.09.2015 V. Nikitini kahju hüvitamise taotluse, milles ta soovis talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot seonduvalt tema etapeerimisega Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ja tagasi. V. Nikitini väitel etapeeriti teda 09.06.2015 koos kahe kinnipeetavaga, 16.06.2015 üksinda, 18.08.2015 ja 25.08.2015 koos kolme kinnipeetavaga VW Crafter etapibussis, milles olevad reisimistingimused on inimväärikust alandavad, kuna boksid on kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad, sest ei
võimalda reisijal end liigutada, milline olukord tekitas talle füüsilisi kannatusi seljavalude näol ja ka vaimseid kannatusi. Lisaks märkis V. Nikitin, et bussides ei ole turvavöid, mistõttu tundis ta pidevat hirmu oma elu ja tervise pärast. V. Nikitin leidis, et sellised etapeerimise tingimused on kogumis inimväärikust alandavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 ja PS § 18 mõistes.
2.Tartu Vangla jättis 20.10.2015. a vastusega nr 1-13/276-2 V. Nikitini kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.V. Nikitin esitas 17.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Vangla keelduv vastus ja teha otsus, millega kahjunõue rahuldada ning mõista vanglalt mittevaralise kahju hüvitisena välja 2000 eurot ebainimlikes tingimustes etapeerimise eest. Kaebuse põhjendused: Etapibussis olevad reisimistingimused on inimväärikust alandavad, sest boksid on kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad, kuna ei võimalda reisijal end liigutada, milline olukord tekitas füüsilisi kannatusi seljavalude näol ja see omakorda tekitas vaimseid kannatusi. Isikut sunnitakse olema kindlas asendis kogu reisi vältel ja tal ei ole võimalust end ringutada või sirutada. Bussides ei ole turvavöid, millest tulenevalt tundis hirmu oma elu ja tervise pärast. EIK on otsustes leidnud, et alla 0,8 m2 inimese kohta on vähe. Etapeerimise tingimused kogumis on inimväärikust alandavad EIÕK art 3 ja PS § 18 mõistes.
4.Tartu Halduskohus jättis 11.02.2016. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Justiitsministri 30.05.2015. a määruses nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ ega üheski vangistusalases õigusaktis ei ole kehtestatud, kui suur peab saatebussi kamber olema ja millistele tingimustele vastama. Kõigi juhtumite jaoks kohalduvat kambri suurust ei ole määratlenud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Ühe kinnipeetava kohta vajaliku minimaalse ruumi hindamisel tuleb lähtuda nõuetest, millised on ette nähtud Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis reisijale. Saatebussis asuva 4-kohalise 90×176 cm mõõtmetega kambri ühe kinnipeetava osaks langev istumisruum järgib neid nõudeid. Seega ei saanud kaebajale neis tingimustes ühest vanglast teise transportimine põhjustada rohkem kannatusi või ebamugavusi, kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad ega kaasa tuua tema poolt nimetatud mittevaralist kahju. Mittevaralist kahju ei saanud kaebajale kaasa tuua ka asjaolu, et saatebussi lukustatud kambris ei ole kinnipeetavate tarbeks turvavöid. Pole alust kahelda vastustaja väites, et tegemist on regulaarselt toimuvatel tehnilistel ülevaatustel kõigile nõuetele vastavaks tunnistatud sõidukiga. Turvavööta istekohal sõidutamise keeld kehtib liiklusseaduse (LS) § 36 lg 51 kohaselt ainult alla 3-aastase lapse puhul. Kui oleks võimalik pidada turvavööde puudumist rikkumiseks, ei kinnita miski, et sellest või vähesest istumisruumist tingituna sai kaebaja tervisele tekkida rahas hüvitatav mittevaraline kahju. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest selgub, et talle on ühest vanglast teise etapeerimise järgselt tehtud meditsiinilised üldläbivaatused, kuid ei nähtu mingeid kaebusi saatebussi tingimustega seotud füüsiliste kannatuste või psüühiliste läbielamiste üle.
2) Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, on toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Tegemist ei ole haldusaktiga, mille peale saaks tühistamisnõuet esitada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.V. Nikitin esitas 14.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista välja 2000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis nõuetele mittevastavates tingimustes etapeerimise eest. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja etapeerimine 0,396 m2 suuruses kambris oli õigusvastane. EIK praktika valguses on tegemist kambri suurusega, mis ei vasta EIÕK nõuetele. EIK on seisukohal, et kinnipeetute transpordi puhul tuleb alla 0,8 m2 pindalaga ruumi pidada isikute transportimiseks ebasobivaks sõltumata transpordi kestusest (Retunscaia vs Rumeeni, nr 25251/04; M.S. vs Venemaa, nr 8589/08). Varem on EIK leidnud, et 0,4 m2 isiku peale ühiskambris on
kinnipeetute transpordi puhul liiga vähe (Yakovenko vs Ukraina, nr 15825). Kaebaja tundis otsest ohtu oma elule seoses turvavööde puudumisega. Tehnoülevaatus ei puutu asjasse, kuna see ei taga, et õnnetusi ei juhtu, ning kaebaja ei ole kordagi viidanud rikkis sõidukile. 2) EIK praktika kohaselt, kui isik esitab argumenteeritud väite, et talle konventsiooniga antud õigusi on rikutud, siis peab tal olema õiguskaitsevahend siseriikliku kohtu ees, et tehtaks otsus tema kaebuse kohta kui ka hüvitise saamiseks. Hea halduse põhimõtte kohaselt tuleb riigil kehtestada põhiõiguste tagamiseks läbipaistev ja selge menetlus, mis minimeerib vigu isikute õiguste kaitsel. Käesoleval juhul tuleb eeldada mittevaralise kahju olemasolu ning üleelatud kannatusi ja ebameeldivusi ei pea eraldi tõendama. Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 341914 ei ole kohaldatav, kuna käsitles muud vaidlust.
6.Tartu Vangla esitas 11.05.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta V. Nikitini apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Retunscaia vs Rumeenia lahendis EIK tuvastas EIÕK art-i 3 rikkumise kumulatiivselt koos kinnipidamistingimustega kohtumajas. Otsuses Yakovenko vs Ukraina on EIK tuvastanud EIÕK art-i 3 rikkumise olukorras, kus isikut transporditi 64 korda raudteevagunis, kus arvestuslikult oli 0,4 m2 ruumi isiku kohta, kuid nähtuvalt konkreetsetest asjaoludest tulenes see suurema hulga isikute ühte kambrisse paigutamisest. Otsuses M.S vs Venemaa EIK tuvastas EIÕK art-i 3 rikkumise, arvestades ka saatmiste arvu päevas ning kinnipidamise jooksul üldse. Riigikohus on 30.11.2015. a lahendis nr 3-3-1-56-15 väljendanud seisukohta, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses, mistõttu ei pidanud saatmistingimusi iseseisvalt väärikust alandavateks. Olukorras, kus saatemasina kambrites peaks õigusnormidest lähtuvalt olema turvavööd, siis oleks tehnoülevaatuse käigus ka sellele tähelepanu juhitud. Sõidukid läbisid tehnoülevaatuse ilma sellekohaste märkusteta. 2) Siseriiklikult on ette nähtud võimalused ja õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitseks. Kaebaja on selliseid võimalusi ka kasutanud. Viide Riigikohtu 20.06.2014. a otsusele on asjakohane. Tegemist on üldiste põhimõtetega väärikuse alandamise kui kahjuliku tagajärje hindamisel ja selliseid põhimõtteid on võimalik kohaldada ka käesolevas vaidluses. Apellatsioonkaebusest ei selgu, kuidas sellele lahendile viitamine on viinud kohtu ebaõige järelduse ja otsustuseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et V. Nikitini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et tema ilma turvavööta etapeerimine 0,396 m2 suuruses saatebussi kambris oli õigusvastane. Ringkonnakohus kontrollib järgnevalt nimetatud osas halduskohtu otsuse põhjendatust.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid või kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. Halduskohus on uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja on kaebaja väidete osas võtnud seisukoha vaidlustatud otsuse p-des 5-9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei ole otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust vaidlustatud osas halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajat etapeeriti Viru Vanglast Tallinna Vanglasse ja tagasi VW Crafter saatebussiga. Halduskohus on otsuse põhjenduste p-s 4 märkinud, et asjas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kaebajat transporditi saatebussi 4-kohalises kambris, kus puudus turvavöö ning mille suurus ühe kinnipeetava kohta oli 0,396 m2. Ringkonnakohus täpsustab, et nimetatud tingimustes etapeeriti kaebajat kahel korral - 18.08.2015 Viru Vanglast Tallinna Vanglasse kokku 2 tundi ja 43 minutit ning 25.08.2015 Tallinna Vanglast Viru Vanglasse kokku 2 tundi ja 2 minutit. Mõlemal korral etapeeriti kaebajat koos kolme kinnipeetavaga.
11.Kaebaja väitel EIK praktika valguses ei vasta 0,396 m2 suurune kamber EIÕK nõuetele. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Kohtupraktikas on sedastatud, et EIK otsustes ei ole üheselt määratletud, kui palju ruumi peab kinnipeetaval saatebussis olema. Kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, s.h valgustus ja ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv (10.07.2014. a otsus M.S. vs Venemaa, nr 8589/08; 08.01.2013. a otsus Retunscaia vs Rumeenia, nr 25251/04; 25.10.2007. a otsus Yakovenko vs Venemaa, nr 15825/06) (Riigikohtu 30.11.2015. a otsus nr 3-3-1-56-15, p 20). Seega EIK praktikas on hüvitise väljamõistmise tinginud saatmistingimused kogumis, mitte pelgalt arvestuslik põrandapind isiku kohta.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 7 märgituga, et saatebussis asuva 4kohalise 90×176 cm mõõtmetega kambri ühe kinnipeetava osaks langev istumisruum järgib nõudeid, millised on ette nähtud Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis reisijale. Seda arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kuna kaebajale tagatud isiklik ruum saatebussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses, siis saatebussi kambri mõõtmetest lähtudes ei alandatud kaebaja etapeerimisel tema inimväärikust, sest sellistes tingimustes etapeerimine ei saanud põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahendid. Asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) tuvastas EIK EIÕK art-i 3 rikkumise, kuid nimetatud asjas oli vaatluse all saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites. Sarnast olukorda käsitles EIK ka otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), kus ei olnud tõendatud, et igale isikule oli tagatud istekoht. Muuhulgas võeti nimetatud asjas arvesse asjaolude kumulatiivset mõju, mida EIK arvestas ka lahendis asjas M.S. vs Venemaa (nr 8589/08). Seega ringkonnakohus on seisukohal, et EIK praktikast ei tulene viidet sellele, et kaebajale saatebussis tagatud ruumi tuleks pidada inimväärikust alandavaks. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja tegevus kaebaja etapeerimisel ei olnud õigusvastane, mistõttu jättis halduskohus õigesti kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistmata.
13.Kaebaja väitel tundis ta ohtu elule seoses turvavööde puudumisega ning ta ei pea asjassepuutuvaks tehnoülevaatuse mainimist. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses ega ka varasema menetluse käigus väitnud, et saatebussi juht oleks tema etapeerimiste korral ületanud kehtestatud sõidu piirkiirust. Kaebaja on vaid märkinud, et tal oli hirm, et kokkupõrke või avarii puhul saab ta surma või vigastada. Ringkonnakohtu hinnangul üksnes kaebaja teoreetiline hirmutunne väidetavalt võimaliku kokkupõrke või avarii toimumise suhtes ei anna alust lugeda kaebaja taotlust kahju hüvitamiseks põhjendatuks. Ka on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus otsuse p-s 8 asjakohaselt viidanud saatebussi tehnoülevaatusele, konstateerides, et tegemist on regulaarselt toimuvatel tehnilistel
ülevaatustel kõigile nõuetele vastavaks tunnistatud sõidukiga. Sellega andis halduskohus ilmselgelt hinnangu ka saatebussis turvavöö puudumisele.
14.Kaebaja väited seonduvalt õiguskaitsevahendite olemasoluga siseriikliku kohtu ees ja põhiõiguste tagamiseks menetluse kehtestamisega loeb ringkonnakohus asjakohatuteks. Kaebaja on saanud enda õigusi kaitsta, esitades esmalt kahju hüvitamise taotluse vanglale ja pöördudes seejärel kaebusega halduskohtu poole.
15.Kaebaja väide, et Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14 ei ole kohaldatav, ei ole põhjendatud. Kaebaja nõuab käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt tema inimväärikuse alandamisega etapeerimisel. Viidatud Riigikohtu otsuse p-s 36 on märgitud, et riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eelnimetatud Riigikohtu lahendis sisalduvad põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas asjas, kuna tegemist on üldiste põhimõtetega väärikuse alandamise hindamisel.
16.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus V. Nikitini apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsuse muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 60 eurot (tl 72). Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jääb kaebaja poolt apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv summas 60 eurot tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.