Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 28. september 2016, Tartu 3-16-1144
Haldusasi
Marju Silveti kaebus Tartu linna keelamiseks nõuda üüri kõrvalkuluna hooldustasu, mis ületab Tartu Linnavalitsuse poolt kehtestatud üüri piirmäära
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. juuni 2016. a määrus Marju Silveti määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja Marju Silvet
RESOLUTSIOON
Jätta Marju Silveti määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. juuni 2016. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsus edastas Marju Silvetile üüri tõstmise ja kõrvalkulu määramise teate nr 4-7.1/02968, milles teavitati M. Silvetit, et alates 1. aprillist 2016 tuleb tal kanda eluruumi XXXXXXXXXXXXXX kasutamise kõrvalkuluna ka hooldustasu.
2.M. Silvet esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tartu Linnavalitsuse toimingu, s.o hooldustasu nõudmine üüri kõrvalkuluna; keelata Tartu linnal hooldustasu nõudmine väljaspool kehtestatud üüri piirmäära; teha ettekirjutus ja kohustada Tartu linna lugema munitsipaalüürnikelt üüri kõrvalkulu koosseisus juba sisse nõutud hooldustasu ettemaksuks üüri eest, tehes vastava tasaarvelduse ning kontrollida Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ vastavust põhiseadusele.
Tartu Halduskohus tagastas 15. juuni 2016. a määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel.
M.
Silveti
kaebuse
Halduskohus leidis, et kaebaja soovib vaidlustada üürilepingu kõrvalkulude arvestamist, kuna leiab, et hooldustasu peaks sisalduma linnavalitsuse kehtestatud üüri piirmäära sees. Halduskohus asus seisukohale, et antud asjas on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, kus kohalik omavalitsus
on tegutsenud üürilepingu kõrvalkuludena hooldustasu nõudmisel tsiviilõigusliku üürilepingu osapoolena. Üürileping on tsiviilõiguslik leping, mis on reguleeritud võlaõigusseaduse
15.peatükis. Halduskohus leidis Riigikohtu lahenditele tuginedes, et asjaolu, et üheks lepingupooleks on Tartu linn, ei muuda üürilepingut avalik-õiguslikuks, kuna kohalik omavalitsus üürilepingu poolena ei teosta avalikku võimu ega ole positsioonil, milles eraõiguslik üürileandja ei saaks olla. Halduskohus märkis, et kuna kaebajal on üürilepingu p-st 4.2 tulenevalt kohustus tasuda maksed eluruumi kasutamise ja muude talle osutatud teenuste eest, siis on ta ühtlasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 292 lg-st 1 tulenevalt kokku leppinud kõrvalkulude maksmises. Kuna pooled vaidlevad selle üle, milliste kõrvalkulude osas on kokkulepe sõlmitud, on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega üürilepingu kõrvalkulude piiritlemise üle. Asjaolu, et Tartu linn on tuginenud üürnikule osutatavate teenuste eest tasu nõudmisel muuhulgas Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määrusele nr 97, ei ole käesolevas vaidluses määrava tähtsusega, kuna sisuliselt on vaidlus selles, kas üürnik on kohustatud tasuma talle osutatud hooldusteenuste eest, mille sisu on M. Silvetile selgitatud Tartu Linnavalitsuse 1. juuni 2016. a vastuses nr 4-7.1/09592. Halduskohus selgitas, et kõrvalkulu määramise teates ei ole kohalik omavalitsus tuginenud sellele, et võlaõigusseaduse üürilepingut reguleerivaid sätteid vaidlusaluse üürilepingu ja kõrvalkulude puhul ei kohaldata ning et kohalik omavalitsus ei pea täitma üürniku suhtes kohustusi, mida tuleb täita igal teisel üürileandjal eraõiguslikus üürisuhtes. Seega tegutses halduskohtu hinnangul Tartu linn hooldustasu sissenõudmisel kõrvalkulude koosseisus tsiviilõigusliku üürilepingu osapoolena. Halduskohus selgitas, et kõikide nõuete eelduseks on üüri ja kõrvalkulude sisustamine ja omavaheline piiritlemine, mis on selgelt tsiviilõiguslik küsimus, mistõttu kuulub käesolev vaidlus lahendamisele tsiviilkohtumenetluses. Halduskohtu hinnangul on ekslik kaebaja seisukoht, et kohalik omavalitsus on sooritanud toimingu hooldustasu kõrvalkuluna nõudmiseks. Hooldustasu nõudmine kõrvalkuluna on tsiviilõiguslik tahteavaldus. Seega puudub haldusorgani toiming, mille õigusvastasust tuvastada või mille sooritamist keelata. Ühtlasi leidis halduskohus, et ei saa menetleda kohustamisnõuet tasaarveldamiseks, kuna tsiviilõigusliku lepinguga seotud tasaarveldamine saab toimuda üksnes tsiviilkohtumenetluses. Halduskohus märkis, et Tartu Linnavalitsuse 11. veebruari 2016. a üüri tõstmise ja kõrvalkulu määramise teates on vaidlustamiskorras korrektselt selgitatud, et kõrvalkulu määramist on õigus vaidlustada Tartu Maakohtus 30 päeva jooksul teate kättesaamisest. Seejuures on kaebaja esmalt pöördunudki maakohtu poole, kuid jätnud hagilt riigilõivu tasumata, mistõttu tema hagi ei võetud menetlusse. Halduskohtu hinnangul on õiguskindluse ja võrdsuse põhimõttega vastuolus olukord, kus isik minetab enda menetluslike kohustuste täitmata jätmise tõttu õiguse asja menetlemiseks tsiviilkohtumenetluses ning pöördub seejärel samasisulise kaebusega halduskohtu poole. Halduskohtu hinnangul toetab seisukohta vaidluse tsiviilõigusliku iseloomu kohta toetab asjaolu, et Tartu Maakohus ei ole asjas nr 2-16-3522 avaldanud kahtlust kohtu pädevuse üle ning asja on menetletud seni kuni M. Silvet jättis nõutud riigilõivu tähtaegselt tasumata. Halduskohus märkis täiendavalt, et kaebuses toodud etteheide seoses tsiviilasja nr 2-16-3522 menetlemisega ei ole käesolevas asjas asjakohane ning soovi korral oli kaebajal õigus Tartu Maakohtu määrust vaidlustada. Lisaks toetab käesoleva vaidluse tsiviilõiguslikku iseloomu asjaolu, et varasem üürilepinguga seotud hooldustasu sissenõudmise vaidlus samade poolte vahel algas Tartu linna poolse hagi esitamisega (asi nr 2-11-39498, hagi võlgnevuse väljanõudmiseks) ja seda menetleti Tartu Maakohtus seni kui hageja loobus hagist. Ühtlasi soovis M. Silvet asjas nr 2-11-39498, et kohus tuvastaks, millised teenused ja hooldustasud arvestatakse üüri koosseisu ja millised loetakse kõrvalkuludeks, mida ta peab lisaks üürile tasuma. Halduskohus leidis, et asja lahendamiseks pädev kohus ei saa sõltuda sellest, kumb pool kohtu poole pöördub või millisel ajahetkel see toimub. Üüri ja kõrvalkulude omavahelise piiritlemise küsimus tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.M. Silvet esitas Tartu Halduskohtu 15. juuni 2016. a määruse peale määruskaebuse, milles palus eelnimetatud määrus tühistada ja võtta tema kaebus halduskohtu menetlusse.
5.Kaebaja leiab, et tal oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-st 4 tulenevalt võimatu käesolevas asjas maakohtusse pöörduda, kuna tal oli samas asjas lahend juba olemas (tsiviilasi nr 2-11-39498). Kaebaja väidete kohaselt pöördus ta maakohtusse just selleks, et saada kinnitus, et Tartu linna ja tema vahel sõlmitud kompromiss kehtib ja Tartu linn ei saa kohtuvaidlust uuesti algatada.
6.Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et Tartu Maakohtu 28. aprilli 2016. a määruse kohaselt on Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse nr 97 põhiseadusele vastavuse kontroll halduskohtu pädevuses. Eeltoodust tulenevalt pöörduski kaebaja halduskohtusse. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud määrus on aluseks Tartu linna õigusvastasele toimingule, s.o munitsipaalüürnikele lisatakse üüri kõrvalkulu hulka hooldustasu.
7.Kaebaja märgib, et kui ringkonnakohus leiab, et tema kaebuse menetlemine on maakohtu pädevuses, siis peab kohus jätma kohaldamata TsMS § 371 lg 1 p 4 ning tegema Riigikohtule avalduse, et eelnimetatud säte tühistatakse.
8.Vastuses määruskaebusele leiab Tartu linn, et M. Silveti määruskaebus tuleks jätta rahuldamata.
9.Vastustaja hinnangul on ekslik kaebaja väide, et samade poolte vahel ja sama eseme kohta on tsiviilasjas sõlmitud kehtiv kompromiss. Tsiviilasja nr 2-11-39498 hagimenetluses nõudis linn võla tasumist kindlaksmääratud perioodi 1. mai 2011 kuni 1. mai 2012 eest. Tsiviilasjas nr 2-16-3522 esitas M. Silvet hagi linna vastu, paludes tunnistada õigusvastaseks Tartu linna nõue määrata hooldustasu üüri kõrvalkuluks ja hagemise aluseks oli linna poolt saadetud 11. veebruari 2016. a teade üüri tõstmise ja kõrvalkulude määramise kohta alates 1. aprillist 2016. Seega on vastustaja hinnangul tegemist kahe erineva hagi esemega. Sellest tulenevalt puudub kohtul igasugune vajadus teha Riigikohtule avaldust TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaldamata jätmises ja kehtetuks tunnistamise kohta.
10.Vastustaja möönab, et Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse nr 97 põhiseadusele vastavuse kontroll on halduskohtu pädevuses. Käesolevas asjas aga puudub igasugune vajadus kontrollida eelpool nimetatud volikogu määruse vastavust põhiseadusele, kuna tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega.
11.Vastustaja märgib, et kaebajal on üürilepingu p 4.2 kohaselt kohustus tasuda maksed eluruumi kasutamise ja muude talle osutatud teenuste eest. Seega on ta ühtlasi VÕS § 292 lg-st 1 tulenevalt kokku leppinud kõrvalkulude maksmises. Vastustaja leiab, et kuna vaidlus on selle üle, milliste kõrvalkulude osas on kokkulepe sõlmitud, siis on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega üürilepingu kõrvalkulude piiritlemise üle.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohus selgitab, et oma olemuselt on üürisuhtest tulenev vaidlus tsiviilõiguslik. Avalik-õiguslik on üürisuhe ainult erandjuhtudel (vt selles osas Riigikohtu 24. märtsi 2015. a erikogu määrus asjas nr 3-3-4-1-15) ning avalik-õiguslikuks muudab üürisuhte eelkõige see, kui üürisuhe on osaliselt avalik-õiguslikult reguleeritud. Ringkonnakohus möönab, et Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse § 5 lg-s 2 on tõepoolest sätestatud, et
tavaüürilepingu alusel eluruumi kasutamise korral peab üürnik tasuma üüri ja eluruumiga seotud kõrvalkulud. Kaebaja ega vastustaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et kaebajaga oleks sõlmitud sotsiaaleluruumi üürileping. Seetõttu ei ole kaebajaga sõlmitud üürilepingu suhtes välistatud võlaõigusseaduse üürilepingut reguleerivate normide kohaldamine (VÕS § 272 lg 4 p 4). Vastavalt kohalduvad võlaõigusseaduse üürilepingu sätted ka olukorras, kus üürileandjaks on kohalik omavalitsus ning seaduses sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 275). Seega saavad kaebaja kohustused üürnikuna tuleneda eelkõige temaga sõlmitud üürilepingust ning vastustajal puudub võimalus lepingu tingimusi ühepoolselt kehtestada.
14.Ringkonnakohus juhib tähelepanu VÕS § 292 lg-le 1, mille kohaselt peab üürnik kandma lisaks üüri maksmisele muid üüritud asjaga seotud kulusid üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Seega ei oma Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse kõrvalkulusid puudutavad sätted avalik-õiguslikku regulatiivset toimet, kuna kõrvalkulude tasumise kohustuse ülekandmine üürnikule eeldab üürisuhte poolte omavahelist kokkulepet. Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse § 5 lg-s 2 sätestatu võib seega panna eelkõige kohalikule omavalitsusele endale kohustuse linna eluruumide üürile andmiseks üksnes tingimusel, et üürniku kanda jäävad ka eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud. Sellisena ei tulene sättest vahetult kaebajale kohustust kõrvalkulude tasumiseks. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on määruse p-s 6 jõudnud õigele järeldusele, et kuna pooled vaidlevad selle üle, milliste kõrvalkulude osas on kokkulepe sõlmitud, on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega üürilepingu kõrvalkulude piiritlemise üle. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks on käesolev vaidlus tsiviilõiguslik ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
15.Arusaamatu on ka kaebaja väide, et tal oli TsMS § 371 lg 1 p-st 4 tulenevalt võimatu käesolevas asjas maakohtusse pöörduda, kuna tal oli samas asjas lahend juba olemas. Vastustaja on vastuses määruskaebusele õigesti märkinud, et tsiviilasjades nr 2-11-39498 ning 2-16-3522 on tegemist kahe erineva hagi esemega. Seetõttu ei takistanud TsMS § 371 lg 1 p-s 4 sätestatu kaebajal oma õiguste kaitseks maakohtule hagi esitamist seoses kõrvalkulude määramisega.
Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.