A.R. kaebus Eesti Advokatuuri juhatuse 08.03.2016 protokollilise otsuse nr 5 punkti 4.1 tühistamiseks Kaebaja – A.R., esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja advokaat Sandra-Kristin Noot Kirjalik menetlus
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.10.2016.
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm Resolutsioon Edasikaebamise kord
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigikohus jättis 21.12.2015 otsusega nr 3-1-1-100-15 muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2015 otsuse A.R. süüditunnistamises ja karistamises karistusseadustiku (KarS) § 320 lg 1 – § 22 lg 2 järgi.
2.Eesti Advokatuuri (advokatuur) juhatuse 09.02.2016 protokollilise otsuse punktiga 6.1 heideti A.R. advokatuuriseaduse (AdvS) § 37 p 2 alusel advokatuurist välja.
A.R. esitas advokatuuri juhatuse 09.02.2016 otsuse peale kaebuse. Juhatus jättis 22.02.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja esitas kaebuse advokatuuri üldkogule. Advokatuuri üldkogu otsustas 03.03.2016 A.R. kaebuse rahuldada.
4.Advokatuuri juhatuse 08.03.2016 protokollilise otsuse nr 5 punktiga 4.1 heideti A.R. AdvS § 37 p 2 alusel advokatuurist välja. Juhatus põhjendas oma pädevust asja uueks otsustamiseks järgmiselt: „Advokatuuriseadus ega advokatuuri kodukord ei sätesta otseselt, milline on õiguslik tagajärg ja edasine menetluskord, kui üldkogu tühistab juhatuse otsuse liikme väljaheitmise kohta. Juhatus asus seisukohale, et taolisel juhul tuleb juhatusel küsimust uuesti arutada ja teha uus otsus. Esiteks, vastavalt advokatuuriseadusele kuulub liikmete vastuvõtmine, väljaarvamine ja väljaheitmine juhatuse pädevusse ning, distsiplinaarkaristusena väljaheitmise korral, ka aukohtu pädevusse. Üldkogu pädevuses ei ole liikmete vastuvõtmine, väljaarvamine ega väljaheitmine, vaid ainult
1(4)
advokatuuri organi vaidlustatud otsuse tühistamine. Teiseks, liikmeks oleku või väljaheitmise küsimus ei saa jääda lahendamata, kui esinevad seaduses sätestatud alused, mis nõuavad küsimuse lahendamist. Kuivõrd advokatuuriseaduse § 37 p 2 näeb otsesõnu ette süüdimõistetud advokaadi väljaheitmise küsimuse lahendamise juhatuse otsusega, siis järelikult on juhatusel võimalik küsimus sisuliselt ja motiveeritult otsustada uuesti, kui tema varasem otsus on üldkogu või kohtu poolt tühistatud. Juhatus lähtub asjas nii enne kui pärast 9. veebruari 2016 kogutud materjalidest tervikuna ja analüüsib ning otsustab väljaheitmise küsimust uuesti.“
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.A.R. esitas 07.04.2016 kaebuse advokatuuri juhatuse 08.03.2016 protokollilise otsuse nr 5 punkti 4.1 tühistamiseks. Advokatuuri juhatusel ei olnud pädevust kaebaja teistkordseks väljaheitmiseks. Üldkogu on AdvS § 7 lg 1 kohaselt advokatuuri kõrgeim organ ja 03.03.2016 otsuses võttis üldkogu selge seisukoha, et A.R. väljaheitmiseks ei ole alust. Ehkki üldkogu otsus on lakooniline, ei saa seda vaadata lahus üldkogule esitatud kaebuse põhjendustest, millega üldkogu nõustus. Kogu eelnev menetlus ja seisukohad olid juhatusele teada. Kui üldkogu otsustas, et kaebaja advokaadina tegutsemine ei olnud võimatu, ei saa juhatus vastu võtta vastupidist otsust. Üldkogu 03.03.2016 otsuses ei sisaldunud ka resolutsiooni asja uueks arutamiseks saatmise kohta.
6.Eesti Advokatuur palus 09.05.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus õigusemõistmise vastases kuriteos ja kohtuotsus on kõigi jaoks siduv. AdvS piirab kuriteo toime pannud isikute õigust jätkata advokatuuri liikmena ja seega tuli advokatuuril otsustada kaebaja väljaheitmise üle. Üldkogu ei otsustanud 03.03.2016 kaebaja advokatuuris jätkamise, vaid juhatuse 09.02.2016 otsuse tühistamise üle, nagu oli taotletud kaebaja 17.02.2016 kaebuses. Üldkogu otsus langetati salajase hääletuse teel ja otsus ei sisalda motiive. Üldkogu otsuse järel oli kaebaja väljaheitmise küsimus lahendamata. AdvS § 37 p 2 viitab selgelt sellele, et advokaat heidetakse advokatuurist välja juhatuse otsuse alusel. Ka AdvS § 12 p 6 ja 11 kohaselt on advokatuuri liikmeks vastuvõtmine, väljaarvamine ja liikmete väljaheitmine juhatuse pädevuses, v.a väljaheitmine karistusena distsiplinaarsüüteo eest, mis on aukohtu pädevuses. Üldkogule ei ole liikmete vastuvõtmise ega väljaarvamise küsimust antud. Üldkogu on küll AdvS § 7 lg 1 kohaselt advokatuuri kõrgeim organ, kuid üldkogu ei saa takistada juhatusel õigusaktidest tuleneva pädevuse teostamist või omistada endale teiste organite pädevust. Üldkogu saab juhatuse üle teostada kontrollifunktsiooni AdvS § 9 p 6 alusel, mis annab üldkogule õiguse tühistada juhatuse otsus. Seega oli juhatusel õigus ja kohustus otsustada uuesti kaebaja advokatuurist väljaheitmise üle.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.AdvS § 37 p 2 kohaselt heidetakse advokaat advokatuurist välja juhatuse otsuse alusel, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus tahtlikult toimepandud kuriteo või muu kuriteo eest, mis teeb võimatuks advokaadina tegutsemise.
8.Vaidlus käib selle üle, kas pärast advokatuuri üldkogu 03.03.2016 otsust võis juhatus uuesti otsustada kaebaja advokatuurist väljaheitmise.
9.Advokatuuri juhatus põhjendas 09.02.2016 otsuses (tl 39) kaebaja advokatuurist väljaheitmist üksnes asjaoluga, et kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. A.R. taotles 17.02.2016 kaebuses (tl 9-10), et juhatus tühistaks oma 09.02.2016 otsuse või esitaks kaebuse üldkogule, et viimane otsustaks juhatuse 09.02.2016 otsuse tühistamise. Kaebaja leidis, et AdvS § 37 p 2 näeb ette kaalutlusõiguse (p 2.1); kohtuotsus on üks tõend haldusmenetluses ja tõendid ei kinnita, et A.R. advokaadina jätkamine on võimatu (p 2.2); ning kaebaja kaasusel on
2(4)
kogu advokatuuri puudutav mõõde ja advokatuur peab kaitsma oma liikmete kutsealaseid õigusi (p 2.3). Juhatus otsustas 22.02.2016 otsuse p-s 7.1 kaebust ise mitte rahuldada ja esitada see üldkogule koos selgitustega (tl 45 ja 49). Selgituses jääb juhatus seisukohale, et AdvS § 37 p 2 ei võimalda kaalumist ja juhatuse otsus oli ainuvõimalik. Üldkogu arutas 03.03.2016 A.R. 17.02.2016 kaebust ja otsustas salajase hääletuse tulemusena kaebuse rahuldada ja juhatuse 09.02.2016 otsuse tühistada (tl 51). Otsuses ei ole põhjendusi, sh seisukohti A.R. advokatuuri liikmelisuse või edasise menetluse suhtes. Seega kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et üldkogu oleks 03.03.2016 otsustanud lõplikult kaebaja advokatuurist väljaheitmise küsimuse. Üldkogu lahendas juhatuse otsuse peale esitatud kaebust ja otsustas kaebuse rahuldada.
10.Kohus nõustub vastustajaga, et üldkogul ei olnudki lõpliku otsuse tegemise pädevust, sest advokatuurist väljaheitmise otsustamine on juhatuse pädevuses. See tuleneb otsesõnu AdvS § 37 p-st 2, aga ka AdvS §-des 9 ja 12 loetletud üldkogu ja juhatuse pädevuse võrdlusest. Üldkogu valib juhatuse (§ 9 p 2) ja lahendab juhatuse otsuste peale esitatud kaebusi (§ 9 p 6), juhatus aga otsustab liikmete vastuvõtmise ja väljaarvamise üle niivõrd, kuivõrd advokatuurist väljaheitmine ei ole aukohtu pädevuses (§ 12 p 6, 11 ja 15). Kuna üldkogul ei ole pädevust vastu võtta otsuseid, mis on seadusega selgelt antud juhatuse pädevusse, siis ei saa üldkogu ka juhatusel keelata lahendamast küsimusi, mis kuuluvad seaduse kohaselt juhatuse pädevusse.
11.Kuna juhatus oli teadlik kaebajat süüdi mõistvast kohtuotsusest ja AdvS piirab kuriteos süüdi mõistetud isikute õigust kuuluda advokatuuri, siis oli juhatusel pärast üldkogu 03.03.2016 otsust õigus ja kohustus tema pädevusse kuuluv küsimus uuesti otsustada. Nagu vastustaja õigesti märgib ja nagu tuleneb ka AdvS §-de 9 ja 12 võrdlusest, teostas advokatuuri üldkogu 03.03.2016 otsusega üksnes kontrollifunktsiooni juhatuse 09.02.2016 otsuse üle. Oma olemuselt on see sarnane haldusorgani enesekontrolliga vaidemenetluse kaudu. Näiteks võib tuua paralleeli maksukorralduse seadusega reguleeritud maksumenetlusest – kui vaidemenetluses tunnistatakse maksuotsus kehtetuks (nt põhjusel, et maksuotsus ei ole piisavalt motiveeritud), siis on maksuhalduril õigus maksumenetlust jätkata ja teatud juhtudel ka kohustus maks määrata.
12.Sisulise hinnangu sellele, kas kaebajal oli AdvS § 37 p-s 2 sätestatut arvestades võimalik advokaadina jätkata, on juhatus andnud vaidlustatud otsuse II osa alapunktides 2.2-2.5, leides, et kaebaja tuleb advokatuurist välja heita. Neid sisulisi põhjendusi ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud.
13.Seega ei anna kaebuse väited vaidlustatud otsuse tühistamiseks alust ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks ja vastustaja on taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Riigikohtu praktikas (vt selle ülevaade nt Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-26-12, p 29) on rõhutatud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Menetluskulude jagamisel võib arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras. Käesoleva kohtuvaidluse esemeks olevad küsimused ei välju advokatuuri põhitegevusest. Advokatuuri liikme väljaheitmist otsustades toimib advokatuur haldusorganina, tema otsused
3(4)
peavad vastama haldusakti üldistele nõuetele ja on mõistlik eeldada, et sellise otsuse põhiseisukohti suudab advokatuur advokaadi abita kaitsta ka halduskohtumenetluses. Advokatuuri kodulehe kohaselt on advokatuuri kantseleis mitu juristi töökohal töötavat isikut. Kohtumenetluse norme puudutavalt on halduskohtul selgitamiskohustus ja menetlusnormide aspektist on käesolev kohtuvaidlus lihtne. Kaebust ei ole alust pidada pahatahtlikuks. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vastustaja võis küll välist õigusabi kasutada, kuid selle kulude kaebaja kanda jätmine ei ole asjaolusid arvestades põhjendatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.